Melissa....

Nii.. Ma üritasin siis midagi uut luua Loodan et meeldib

1. osa




"Pisut veel ja laps ongi käes," ütles kena naeratav arst.
Vot just nii, sai ühe pisikese tüdruku elu alguse. "Tema nimeks saab Melissa !" arutasid vanemad omavahel.
Paar päeva hiljem sai Marie koos Melissaga haiglast koju. Perekonna elu kulges normaalselt, kuni Mariel avastati vähk.. See oli juba kaugele arenenud ja seda ei saanud enam ravida.. vähem, kui 1 aasta pärast, Marie suri. Marko - Melissa isa, hakkas oma last üksi kasvatama. Seda tegi ta senikaua, kuni Melissa sai 1 aastaseks. Siis sai mees aru, et ta ei saa oma lapsega hakkama ning andis ta lastekodusse. Ise hakkas Marko alkoholi tarbima ning ka tema suri..
Nii kulges Melissa elu. Väiksena ei tahtnud teda keegi, aga kui ta sai juba 7, hakkas ta õppima. Tüdruku iga päev, nägi välja nii: 7:00 äratus, 7:45 õpingute jaoks valmis ja kuni kella neljani õhtul lapsed lihtsalt õppisid. Peale seda söödi ja mängiti. Kell 9:00 mindi magama.
Ühel päeval, tuli üks perekond omale last valima. Ning lõpuks otsustati Melissa kasuks.
Selles peres elasid naine, mees ja üks poiss. See nooruk oli 18 aastane ning väga ülbe. Melissa oli alles 8 aastane. Melissa ei saanud selle poisiga hästi läbi ning ta otsustas põgeneda...
Seda ta ka tegi. Nii oli ta taas lastekodus..
Nii möödus 6 aastat tema elus.. Aina perest perre käies.
Ühel päeval, kui Melissa oli juba 14, võeti ta taas. Selles peres olid väga toredad ja lahked inimesed. Eriti hakkas Melissale silma Markus- 16 aastane väga armas poiss. Melissa küll ei teadnud, kas poisil on ka girlfriend, aga ikkagi oli ta nunnu. Poiss tüdrukust just eriti vaimustatud ei olnud..
See perekond hakkas Melissale isegi nii palju meeldima, et tüdrukul ei tulnud isegi sekundiks pähe põgenemiskatse. Nii hakkas Melissa käima päris koolis. Koolis kutsuti Melissat Melluks.
Nii oli Mellu viieline õpilane. Talle hakkas Markus järjest rohkem meeldima, kuid Markus ei teinud temast väljagi. Seepärast oli Melissa veidike kurb, aga koolis üritas teda sebida Karl. Tüdrukule Karl ei meeldinud, kuid ülejäänud tüdrukutele meeldis kõigile. Mellut huvitas ju vaid Markus, aga too ei teinud temast väljagi.
Ühel päeval kuulis Melissa oma niinimetatud vanemate juttu pealt..
"Me ei saa teda siia jätta. Ma arvan, et ta hakkab Markusele külge lööma ja see pole meie pojale hea. Me oleme teda hästi kasvatanud ja ta ei tohi vaadata selliseid tüdrukuid!"
"Olen sinuga nõus!" vastas meeshääl.
Seda kuuldes, sai tüdruk aru, et teda siiski ei taheta ja ta istus elutoa diivanile. Järsku tundis ta kellegi käsi enda ümber. Silmi avades, nägi ta seal Markust. Mõtetes piinasid nüüd miljonid küsimused.. Kas ma meeldin talle? Miks ta sedasi tegi? ja nii edasi.
Kui äkki Markus märkas oma vanemaid ja lahkus toast. Mellu kasuema tuli tema juurde ning küsis:
"Mis juhtus? Kas Markus tegi midagi?"
Melissa ei vastanud, sest ta oli segaduses, alles olid Markuse käed tema ümber ja nüüd küsib Helena kas temal on midagi viga.
Nii jõudis lõpuks õhtu kätte ja Melissa heitis magama. Poole öö pealt kuulis ta samme ja kuidas uks krigises. Alguses tüdruk kartis, kuid kui vari lähemale tuli sai tüdruk aru- see oli Markus.
Ta ütles:
" Vaata see... Sorri, et ma sulle oma käed ümber panin ja nii.." Nii poiss kallistas Melissat taas.
"Sellest pole midagi, mulle meeldib, kui sa mind kallistad." ütles Melissa ja kui talle jõudis kohale, mida ta just öelnud oli, oli see tema jaoks väga piinlik. Poiss ei vastanud midagi, ainult võttis tüdruku ümbert kõvemini kinni. Kui äkki pandi tuli põlema, seal oli Helena-Markuse ema.
Ta näol oli väga vihane ilme ja ta karjus:
"Mida paganat te siin teete? Kurat küll.. Markus, kohe oma tuppa!"
Melissa tundis taas, kuidas temast ei hoolita, kuid Markus, Markus oli tüdrukusse kiindunud.
Melissa tundis sama. Nii jäid Markus ja Mellu oma tubades magama.


Kriitika?
Kirjutan edasi ka?

Kirjuta ikka edasi.
Aga lihtsalt... minu meelest läks tegevus kuidagi.. liiga kiiresti edasi.
Aga muidu, mõte on ju superhea.

Edasi paluks :)

2.osa

*Hommik*
"Äratus!" karjus Helena.
Melissa ärkas vaevaliselt, sest öö oli olnud kurnav. End lõpuks voodist üles ajades, läks Mellu pesema, sest nii oli niinimetatud ema käskinud. Pestud, läks tüdruk alla sööma. Tema üllatuseks Markust köögis ei olnud.
"Kus Markus on?" küsis Melissa ise õrnalt punastades.
"See pole sinu asi!" vastas Helena jäiselt.
Seepeale sõi tüdruk oma söögi lõpuni ja läks oma tuppa. Ta koristas oma kappi, sest see oli juba pikemat aega koristamatta. Veidikese aja pärast, oli kapp taas korras. Kui äkki koputas keegi Mellu uksele..
"Sisse," karjus Mellu silmapilkselt.
Sisse astus Markus.
" Ma tean, et ma ei teinud õigesti.. Mu ema vihkab sind, aga..."
"Mida? Ta vihkab mind? Miks ma siis siin peres üldse enam olen??"
"Sest.. Sellpärast, et.. Ma ei saa sulle öelda! Sorri," ütles Markus veidi nördinult. Ning ta lahkus.
Tüdruk oli otsustanud veeta päeva üksinda pargis jalutades.. Kui äkki keegi hüüdis teda. See oli Merku, Mellu vihavaenlane.
"Mida sa tahad?" küsis tüdruk veidi ärritunult.
"See, et sa teaksid. Kõik räägivad, et sa käid Markusega, aga tea, et mina käin temaga, mitte sina!" Ning tüdruk jalutas minema. Mismõttes tema käib Markusega? Kuidas? Ta ei oleks koos minuga siis ju."
Kui äkki katkestas tuttav hääl need mõtted..
"Miks sa kodus ei ole, mul oli vaja koristajat." ütles Helena.
"Vabandust proua Helena. Mul oli vaja veidi üksi olla.."
"Aga miks ma nägin ühte tüdrukut sinuga siin rääkimas?" küsis Helena taaskord vihaselt.
"See oli vaid Merku, ta küsis mis ma teen ja lahkus," ütles Mellu, kuigi Helena vihkas valetamist.
"Hea küll, kasi koju nüüd!!!" ning seepeale naine lahkus.
Ka Melissa hakkas kodu poole jalutama. Koju jõudes ootas tüdrukut tolmuimejaga võtmine ning nõudepesu. Kui see tehtud sai, läks tüdruk oma tuppa ning luges. Veidi aja pärast koputati uksele..
"Sisse!" karjus Melissa.
Sisse astus Markus..
"Kus sa täna päev läbi olid? ahh?" Küsis Markus pettunult.
"Miks see sind huvitab.. ?"
"Sest sa siiski oled pereliige.."
"EI!, ma pole pereliige, kui su vanemad mind vihkavad."
Seepeale Markus vaatas oma nunnu näoga Mellule otsa ja ütles:
"Sa pole võibolla minu vanemate jaoks pereliige, kuid minu jaoks oled saa keegi tähtis.."
"Midaa? sa käid Merkuga ju!? Miks ma tähtis sulle olema peaks siis????"
"WHATTT? Kes seda rääkis?," küsis Markus silmi suureks tehes.
"Merku isiklikult," vastas Mellu ja vaatas maha.
" See pole tõsi!!" ütles Markus ja võttis tüdruku ümbert kõvasti kinni..
Ka seekord noorte õnnetuseks, sattus Helena neile peale..
"Mida? Kas ma pean seda koguaeg nägema vä? Aitab.. Melissa, sina.."
"Lõpeta!" karjus Markus ning haaras ema käest ja tõmbas teda uksest välja..
Selle õhtu jooksul keegi sinna tuppa ei astunud. Veidi aja pärast Melissa uinus.


kriitika???

Kriitika puudub täielikult :) Uut lihtsalt ruttu

3.osa

*Hommik*
"Äratuuuuuuuus!" karjus keegi tüdrukule kõrva.
Melissa avas silmad ja nägi Helenat. Helena jõllitas tüdrukut vihase näoga ning oli valmis teda kohe püsti tõmbama. Mellu ajas end aeglaselt püsti ning jäi naise ette seisma.
"Mine korista köök ära, mina pean koos oma mehega tööle minema. Hakka aga heaga pihta!"
"Hea küll proua Helena, ma kohe lähen!" ütles tüdruk ning üritas naisest mööda pääseda, aga Helena takistas teda.
"Kas sa kavatsed niimoodi alla minna? Kurat, vaheta riided ära, Markuse ette sa selliste riietega ei lähe!!" karjus naine veelgi vihasemalt.
Tõepoolest, tüdrukul oli seljas vaid öösärk ning sellega oleks olnud veidi ebaviisakas teiste ette minna. Kui tüdrukul riided vahetatud olid, seadis ta otsemaid sammud köögi poole ja hakkas seal koristama. Natukese aja pärast Helena ja tema mees lahkusid. Markust näha ei olnud. Köök koristatud, läks tüdruk tagasi oma tuppa ning hakkas lugema, kui äkki karjus keegi akna all Melissa nime. Tüdruk läks akna juurde.
"Melissa, tee aken lahti, ma pean sinuga rääkima!" karjus keegi akna alt.
Tüdruk avas akna ning nägi seal Merkut.
"Mida kuradit sa minust jälle tahad, ah? " karjus Mellu ise silmi kissitades.
"Kuule, kui sa veel korra Markust puutud, siis.."
"Mis siis?" ütles Melissale juba tuttav hääl.
"Markus!? Sina, tule siia, näitame Melissale mis meie vahel on!" ütles Merku salakavalalt.
Markus jalutas aeglaselt Merku poole ning tüdruk hüppas talle kaela.
Melissa pani ahhetades akna kinni ning istus oma voodile, endal pisarad silmist voolamas.
Äkki koputas keegi uksele.
"Sisse..! " karjus tüdruk nutuselt.
"Vaata, see mis seal õues juhtus.. "
"Ole vait, ma ei taha sind näha ega sinust midagi kuulda, on selge?"
Seepeale poiss ainult noogutas ning lahkus, pannes ukse enda järel pauguga kinni.
Melissa jäi nutuselt voodile istuma, kui äkki kuulis ta, et välisuks käis ning keegi tuli.
Veidi aja pärast oli Helena Mellu toas.
"Mida sa tönnid siin? Mine hakka koristama!"
"Jah, proua!" vastas tüdruk endiselt nuuksudes.
Kui tüdruk lahkus, leidis Helena Mellu toast päeviku ning ta asus seda lugema. Seal oli hiljuti kirjutatud jutt:
Ma ei suuda enam siin peres olla.. Ma peaksin põgenema. Ma vihkan Helenat, sest ta on nii ülbe ja loll.. Ma ei saa aru, mis tal minu vastu on.. Olen ma mingi koletis vms?
Seda lugedes sai Helena väga väga vihaseks ning ta mõtles juba Mellu oma majast välja visata, kuid äkki see mõte siiski kadus.. Naisel oli tüdrukut vaja, sest siis oli tal keegi, kes koristaks. Markus teeb Melluga nii kui nii nalja niiet, milleks Mellu välja visata?
Vahepeal sai tüdruk koristatud ja hakkas oma toa poole kõndima ning tuppa jõudes, märkas ta, et tema päevik on lahtiselt voodil. Esimese mõttena tuli kohe pähe Helena.
Tüdruk otsustas oma päeviku ära peita. Seda ta tegi. Natukese aja pärast, tundis Mellu end väga väsinuna ning heitis magama.


Ebahuvitav tuli aga jah..
Kriitikat paluks?

Miks see Markus selle Merku juurde läks siis ?
Aga muidu huvitav..
Edasi ! :)

Endiselt hea, aga olin vahepeal selle jutu lausa unustanud, sest kirjutad seda nii aeglaselt ja väikeste osade kaupa

Emmmn...
No huvi pärast ootaks uut.

Vabandan aeglaste ja lühikeste osade pärast, kui tegemist on tõesti palju ja mõtted on ka otsas


4. osa


*Hommik*
"Ärka üles!!" ütles keegi vaikse häälega.
Melissa avas silmad ja seal tema ees seisis Markus.
"Mida sa tahad? Mine ole oma Merkuga nüüd, said aru?"
"Ei saanud, see eilne oli arusaamatus.."
"Kao minema, Merku kutsus sind enda juurde ja sina läksid, miks?"
"Sest.."
Poiss oli sõnatu ning otsustas lahkuda.
Melissa pani end riidesse ja otsustas kööki minna..
"Tule hakka koristama!!" karjus Helena.
"Jah proua, juba tulen." ning tüdruk pidi taas koristama. Enne lahkumist veel ütles naine:
" Maku, sa tead kuhu sa minema pead täna, niiet ma loodan, et sa mind alt ei vea."
"Ei vea, ema sa ju tead, et sa võid mind usaldada!" ning Helena lahkus.
Markus läks oma tuppa ning pani end õueriietesse. Veidi aja pärast lahkus ka Markus.
Melissa jäi koristama ning omaette mõtlema. Peale koristamist, läks Mellu oma tuppa ning luges taaskord. Oli raske leida teist temasugust, kellele meeldiks nii palju lugeda.
Umbes kahe tunni pärast saabus koju Helena. Esimese asjana jooksis ta Melissa tuppa.
"Melissa, sa ei tohi paar päeva üldse välja minna.. Ja Markus on haiglas, aga sina EI lähe teda vaatama. Said aru?"
"Jah proua, aga.."
Juba oli Helena kadunud. Tüdruk istus kurvalt oma voodil ning ei mõistnud, mis Markusega juhtus ja miks ta pidi paar päeva toas istuma?
Nii otsustas Mellu veel 30 minutit lugeda. Kui äkki astus tema tuppa taaskord üks inimene..
"Mida kuradit sa jälle tahad Merku?"
"Markus on haiglas.. Sinu pärast!"
"Minu? Kuidas minu?" jäi tüdruk Merkule juhmilt otsa vaatama.
"Sina oled süüdi!! Head aega, ma pean minema nüüd!"
Ja juba enne, kui Mellu midagi öelda jõudis oli Merku läinud.
Melissa jäi taaskord kurvaks. Kuidas tema süüdi oli siis?
Lõuna ajal kutsuti Mellu sööma, esimest korda tegi Helena seda isiklikult. 2 minutiga oli Melissa köögis, sest ta ei tahtnud taas õiendada saada.
Peale sööki, käskis Helena Mellul kõik toidunõud ära pesta ja seda tüdruk ka tegi.
Kui nõud pestud olid, läks Melissa taas lugema. Lugemisega läks aeg üsna ruttu ja ka õhtu jõudis kiiresti kätte, nii Melissa jättis lugemise kõrvale, vahetas riided magamisriiete vastu ning heitis magama.


nii kahtlane osa tuli
Kriitikat paluun? (a)

Rohkem selgitusi! Poolikud laused ja järsud lahkumised on veidi harjumatud

5.osa


* Hommik *
Päike paistis tuppa ja Melissale otse näkku.. See tüdruku ka äratas. Kohe pani Mellu end riidesse ning juba kõndis ta köögi poole. Seal teretas teda Helena.
"Hakkad kohe koristama.. Näed täna on palju nõusid ja tolmuimejaga pead ka võtma, sest meile tuleb külalisi. "
"Kes tulevad ? "
"Sina ei tea neid ja sa lähed selleks ajaks kodust ära, ma ei taha endale häbi teha, said aru ? "
"Jah proua."
"Tore, nüüd hakka koristama, kohe!!!"
Seda Melissa ka tegema hakkas. Poole tunni pärast, sai Melissa koristatud ning otsustas välja minna.. Kui äkki tuli talle meelde, et Helena ei lubanud kaks päeva õue minna, seega pidi Melissa kodus passima.
Kui lõpuks otsustas ta siiski välja minna.. Keda kotib, mida Helena ütleb. Nii jalutas Mellu juba haigla poole Markust vaatama.
"Mis palatis on Markus Mets ? " Küsis Melissa haiglasse jõudes.
"Palat number 48 ! "
"Aitäh ! "
Ning Melissa kiirustas palatisse.
"Mida sina siin teed ? " küsis Markus vaikselt, sest nagu näha, ei saanud ta hästi rääkida.
"Markus !? Mis juhtus ? On kõik korras ? " küsis Melissa kiiresti ja segaselt.
"Ma.. Ma ei saa rääkida.. Ja see, et kas kõik on korras.. See on äärmiselt loll küsimus. Loomulikult ei ole kõik korras. Sa näed ise ka, et mul on tilgutid ja päris palju haavu ! "
" Kas see on tõesti minu süü, nagu Merku rääkis? "
" Loomulikult on see sinu süü. "
Seda kuuldes, jooksis Melissa nuttes palatist välja, otsejoones koju. Kui seda veel sai koduks nimetada, sest nüüd olid küll Mellul peas põgenemise mõtted.
"Melissa !!! Kus sa olid? Ma ei lubanud sul välja minna ! " ütles Helena väga väga vihaselt.
"Ma olin.. Ma olin lihtsalt õues. Aga te ju ise ütlesite, et te saadata mu minema, sest ma teen teile häbi. "
"Mine metsaa tüdruk. Kasi oma tuppa kohe!!! "
Ja paari sammuga oli tüdruk oma toas.. Ning taaskord ta nuttis. Kuid siis otsustas tüdruk juba magama jääda, sest päev oli kurnav ning ka päris kurb.
Natukese aja pärast Melissa uinuski.


Ma tõesti vabandan :)
agaa, kriitika ?(A)

Kirjeldused võiks küll täpsemad olla.
Aga mõte on väga hea .
Nüüd ruttu uut, sest hullult tahaks teada, miks see Markus siis teama pärast just haiglasse sattus.

Kõik jooksevad koguaeg jube ruttu ära, keegi ei kuula kedagi Aga jah, uut tahan ja kiiremini võiks...

6.osa

* Hommik *
"Äratuuus ! " karjus keegi väga-väga kõva häälega Melissale kõrva .
"Mida ? " küsis melissa uniselt , vaikselt silmi lahti tehes.
"Hommik on , sa võid nüüd Markust vaatama minna . Said aru ? "
"Võin või pean ? "
"Pead ! "
"Hea küll ! " ütles Melissa veidi pahaselt ning keeras selja ja magas edasi.
Natuke aega oli vaikus, kuni Helena ei kannatanud enam seda, et Melissa magab ning äratas tüdruku ikkagi üles .
"See ei tähenda seda , et sa magada võid ! Niiet aja ennast püsti ning mine Markust vaatama ! "
Seda lauset Melissa ei kuulnud , sest tüdruk oli otsustanud väga kaua magada . Kuid siiski Helenal sai hing täis ning ta raputas tüdrukut täiest jõust.
"Mida ? " küsis Melissa vaevu kuuldavalt .
"Ärka üles ja mine haiglasse ! "
Nüüd ei julgenud Melissa naisele enam vastu hakata , ning ärkaski ja hakkas riietuma. Kohe peale seda seadis ta sammud haigla poole , millega olid tüdrukul eilsest halvad mälestused. Isegi väga halvad.
"Tere, ma loodan, et te mäletate ikka, et palat 48 ! " ütles haiglaõde , kui Melissa oli maja uksest sisse astunud.
"Jajah, mäletan küll. Tänan ! "
Oma lause järel kõvasti köhatanud , asus tüdruk haigla teisele korrusele, palatisse 48.
"Midahekki sina jälle siin teed ? " küsis Markus sama vaikse häälega, kui eelmiselgi päeval.
"Su ema.. Ma tahtsin sind näha, sest..Tegelt.. Ei midagi.. "
"Midaiganes ! " ütles Markus kõvemini, niiet ta niutsatas valust.
"Kuid.. Mind huvitab, kuidas mina süüdi olen selles, et sa haiglas oled .. ? " küsis Melissa veidi pahasena, sest ta tahtis kindlat ja otsest vastust.
" Sest.. "
"Tere, te peate lahkuma, mul on vaja Markusele ravimeid anda !" katkestas arst Markuse lause.
"Hea küll. Ma lähen !" ütles Melissa vaikselt ning jalutas uksest välja.
Nüüd oli tüdruk nii pahane, aga samas nii kurb.. Ta otsustas, et koduteel kuulab ta mp3-e. Sel hetkel tuli sealt laul Chris Brown - With you. See laul sobis täiuslikult Melissa tujuga. Ning tüdruk laulis seda vaikselt kaasa..
" I'm into you,
And girl,
No one else would do,
'cause with every kiss and every hug,
You make me fall in love,
And now I know I can't be the only one,
I bet there heart's all over the world tonight,
With the love of they life who feel..
Wat I feel when I'm
With you, with you, with you, with you, with you. "
Nii jõudis Melissa lõpuks koju ning uksel ootas teda Helena.
"Miks Markus mulle helistas ja ütles, et ta pole sind kaua näinud? Sa ütlesid, et sa lähed tema juurde !! "
" Ma käisin ju tema juures ! Küsige arstide käest ! "
" Ma rääkisin arsti endaga, aga ka tema ütles, et sa ei käinud seal ! "
"Aga- . "
" Ei mingit aga. Mine oma tuppa , otsekohe ! "
"Jah, kohe ! "
Melissa vaatas naisele alandlikult otsa ning jalutas oma toa poole, pisarad silmis, sest kõik olid tema vastu, isegi arstid. Miks nemad pidid valetama, et ta seal ei käinud ? Miks ?
Need mõtted painasid Melissat terve õhtupooliku, isegi öö.. Miks see kõik see maailm peab Melissa vastu olema ?!
Sel õhtul tüdruk lausa nuttis end magama, sest tundis, et teda pole enam siia maailma vaja.



Kriiiiiitika plz?

UUUUUUUUUTT!!!!!!!

Huvitavalt teistsugune. cindrella storyy

ei teg uut tahan(A)

eitaha kedagi ega midagi solvata , aga õuddsalt masendav stoory . mulle eimeeldi. Käivad need käskimised pinda , pidevalt ja koguaeg . No kurat , miks ta kodust minema ei lähe ?
Võiks olla nii , et tal saab kopp täis , pakib kohvrid kokku ja jookseb kodunt minema ja siis kuskil teel kohtab ta ühte ilusat poisssi .. janiiedasi . Mitte et ta peab olema mingi tänavatüdruk , läheb sõbranna juurde elama , või selle poisi , ja siis hakkab tööl käima , kui saab , mdea tegeltt .
Minujaoks tundus see siiski väga masendav . -.- .
agano , teisest küljest oli see hea . :)

üüli hea (Y)
uut nüüd :)