Segajad...

Täiesti esmaväljaanne. midagi psühhi jälle.



Kristen jalutas mööda öist metsavaheteed nagu igal õhtul, kui ta koju läks. Vaikselt vilistas ta üht viisijuppi ja laulis vahele. Tuttavad puud ümberringi, tuttav maapind, tuttav öine õhk. Ainus erinevus oli see, et tavalise linnulaulu asemel valitses üldises mõistes vaikus. Häält tegid ainult Kristeni sammud ja tema hääl. Algul ei märganud ta seda, kuid kui oli juba poolel teel, tundis õhus rõskust, mis oli ebatavaline sealsele ilmastikule. Kananahk tuli ihule ja nii mitugi korda tundis ta külmavärinaid. Lõpuks otsustas ta parem vait jääda, mis tegi olukorra veel hullemaks. Nüüd kajasid ta sammud valjult vastu, ent häält teha ta enam ei julenud. Ettevaatlikult vaatas ta ringi, kui kuulis äkitselt üht oksa murdumas, kusagilt eemalt. Ta seisatas instinktiivselt ja vaatas hirmunult ringi. Ta ei näinud kedagi. Selles võis süüdistada pimedust ja ta mitte kõige paremaid silmi. Paar minutit ta seisis seal vaikuses ning proovis veel vaiksemalt edasi liikuda, pilk pidevalt kõrvale ja selja taha vaatamas. Jälle lõhkus ta julgust üks praksatus, mis seekord veidi lähedamalt vasakult poolt tuli. Ta haaras enda selja taga olevast puust kinni ning jõllitas suurte silmadega kostunud hääle suunda. Süda peksis kiiresti ja ta võis seda isegi kuulda. Seekord läbisid ta peast kaks mõtet: olla pikka aega vait või joosta. Ta otsustas proovida pääseda ning kui oli sügavalt sisse hinganud, pistis liduma nii kuidas jalad võtsid. Jooksmise ajal kuulis ta pidevaid praksatusi, mis nüüd palju valjemalt ja kindlamalt kõlasid. See ei olnud ta fantaasiavili, võis ta vanduda. Märg pisar jooksis üle ta põse ning miski pani ta tarduma, kohale. Pulksirgelt, silmad hirmust suured, ühtki lihast liigutada ei saanud, isegi pead pöörata mitte. Pilk rändas vaateväljas ühest nurgast teise ja tagasi, otsides märke inimhingest. Mõnede sekundite pärast kuulis ta hingamist ja seejärel õelat naeru on kõrvade juures. Ta tundis, et lihased on taas tema kontrolli all ja ta karjus nii valjult ja pikalt kui suutis ja kopsud lubasid. Pärast õhu otsasaamist hakkas ta jälle jooksma. Ta nägi eemalt juba tuttavat puude hõrenemist ja majaseina. Eesmärk oli peaaegu käes, ta oli peaaegu kohal. Jõudnud metsast välja, lagemale alale, kus oma kümne meetri kaugusel oli koduuks, jäi ta seisma. Sammuke metsapiirist kodu poole. Tema järel kõlas vali pauk, mis sarnanes millegi viskamisega vastu plastikklaasi, mis ei purune. Ta proovis rahulikult hingata ja pööras aeglaselt ümber. Metsas oli paks ja tihe udu, eriti oli see koondunud tema ette. Kuid kõik jäi metsa sisse, miski ei saanud läbi tulla. Südamerütm hakkas taastuma kui ta märkas udu sees üht nägu ilmumas. See moodustus aurust, mitte ei paistnud sellest läbi. Nägu oli õelalt naeratav, julm. Nii pea, kui selle silmad vormusid, vaatas Kristen nende poole. Sel hetkel, mil pilgud kohtusid, hajus udu hetkega metsa laiali, jättes endast järele vaid neiu kõrvus kõlava alatiseks mällupuurinud naeru.

Mulle meeldivad kõik psühhid ja masendavad asjad.
Väga hea.

tundub, et ma polegi ainus friik

Kindlasti mitte.
Ma pole vist ühtegi õnneliku lõpuga lühijuttu kirjutanud.Ikka kas keegi sureb või juhtub muud kohutavat.Armastan selliseid asju.

XD eiei! üks on! ei ole.... 3 tükki on lausa! XD

Lühijutte või?
Issand ma olen ikka eriline kääbik

ma ei ole neid vist enda siia kausta pannud sellepärast pole imestada

"Monica" on üsna hea lõpuga. "Uni?" ja "Veel viimane soov". jah. need

kindel? sulle pidavat ju just need teistsugused meeldima

ei keela kõik on kas siin, minu kaustas, õudusjuttude või muude juttude all

Hakkan siis otsima. (Ma teen sul varsti selle populaarseks)

minugi poolest pole selle vastu midagi