Here for infinity .

Naljatila Postituste arv : 94 Age : 31

okkei , see on siin siis mu esimene jutt , pmst ma kirjutan otse siiia , et sorri kui vähe imelik on Very Happy

see on see igavus , : ) ja ausalt öeldes ma ei tea kas see ongi armastusjutt , aga ma üritan ta sinna suunata , Very Happy

igastahes saab sellest armastusjutt , xdd

1.

Ma jooksin, nii kiiresti kui suutsin, nii kaugele kui võimalik, aga lõppu ei paistnud. Mind ümbritsesid hiiglaslikud puud ja juured, nagu oleksin iidses ja mahajäetud metsas. Kuulsin sahinaid enda ümber, kuid mul polnud aega nendele mõelda. Ma pidin jooksma, et jõuda Temani. Ma ei teadnud veel, kes see Tema on. Teadsin vaid, et PIDIN Temani jõudma. Muud võimalust polnud. Ma nägin Teda, kaugel. Jooksin ja jooksin ja jooksin, aga ma ei jõudnud kohale. Pidin seisatama, liiga valus oli edasi joosta. Tundsin, et ei saa Teda kätte ükskõik kui palju ma ka ei üritanud. Järsku kuulsin urinat, pigem urinaid. Nad olid igalpool mu ümber. Suudsin vaid mõelda, et ei saa surra. Mitte siin, mitte nüüd, veel mitte. Edasine oli nagu unenägu, see oligi unenägu. Unenägu unenäos. Ta oli minu kõrval ja kõik oli korras. Urinad olid kadunud ja Temagi kadus kohe.
Miski raputas mind, aga ma ei suutnud veel silmi avada. Ma ei tahtnud veel silmi avada. Kuulsin summutatud naishäält minu nime kordamas. Ma ei tahtnud veel reaalsusesse naaseda, tahtsin hoida seda hetke, kui ta minu kõrval seisis, enda silme ees võimalikult kaua. Nähtavasti ei lasnud mu ema sellel mingi hinna eest juhtuda.

eeh , mul on kiire , niiet lühike ja siit pole veel mitte midagi aru saada. kunagi kirjutan edasi .

Naljatila Postituste arv : 94 Age : 31

" Kullake, on aeg kooli minna. Kell on juba palju. "
Ta oli väsinud ning silmad ei säranud enam ammu. Teadsin, mis selle põhjuseks oli, kuid ei maininud seda kunagi. Võib-olla sellepärast ei suutnudki ma peale lahutust isa juurde elama minna. Emale poleks kedagi jäänud. Praegugi tegi ta kõike vaid minu pärast. Ma teadsin seda.
" Emps, kas olid jälle tööl kauem ? " Ma ei suutnud mitte kulmu kortsutada. Mitmes päev juba, hmm.
" Ei-ei, kullake. Und lihtsalt ei tulnud. " Ma nägin ta vabandustest läbi, kuid ei maininud seda.
" No okei, ma tulen kümne minuti pärast. "
Mu ema on...ma ei oskagi enam öelda sobivat sõna tema iseloomustamiseks. Varem oleksin kindlalt öelnud rõõmsameelne, energiline, elurõõmus. Enam mitte. Ohkasin ja panin koolikotti kokku.

" LIISA, MIDA SA TEEEED ? " Mu silmad olid sekundi pealt avatud. " Mis sul viga on ? " Maris ei karjunud enam, aga ta hääl oli ikkagi ärevil ja üllatunud.
" Mis mul viga peaks olema ? " Ma olin täiesti rahulik, aimasin vastust juba ette.
" Sa oled näost lumivalge ja jääkülm. " Pagan, ma teadsin. Miks ma küll ei suuda meeles pidada, et ei tohi seda avalikult teha. Ma ei tohi Temast niimoodi mõelda, mitte nii, et kõik näeksid, milline ma siis välja näen.
" Hmh, mul on kõik korras. " Maris istus minu kõrvale koolibussi. Ta hakkas rääkima eelmisest nädalavahetusest, kuid mul polnud aega kuulata. Oli liiga palju millele mõelda.
Mulle meenus esimene kord kui Teda nägin. Esimene kord kui midagi sellist nägin. See juhtus minu 11. sünnipäeval. Oli hilissuvi ja hoov oli sõpru/sugulasi täis. Mu ema oli rõõmus... Ta kutsus mind kinke avama. Kõik vaatasid minu poole, mul hakkas kõhus keerama. See polnud selline tunne, nagu ma minestaks ära, kuigi siis arvasin seda. Mul läks silme eest mustaks ja ma nägin Teda mulle naeratamas. Ta oli siis teistsugune kui praegu, noorem. Mina olin siis 11, nagu päriseltki. Mulle tundus, tundub siiani, et Ta on minust aasta, või isegi kaks, vanem. Ta oli selles metsas, mida ma, viimasel ajal juba väga, tihti näen. Peale seda olen selliseid asju, kuid siiski peamiselt Teda, näinud juba 5 aastat, kuni praeguseni. Ta vananeb mu nägemustes nagu minagi. Nii, nagu see peabki olema. Ma tean, et varsti on aeg. Varsti Ta tuleb, päriselt.
Mu mõtetest äratas mind Maris, kes mu kõrvalt püsti tõusis ning mind kättpidi kaasa tõmbas.

Maffiooso Postituste arv : 544 Age : 29

Hei, mulle meeldib, mõnusalt ja põnevalt on kirjutatud, ootan kindlasti uut!

Külaline

mm.. kirjavigu oli veidi-veidi, hästi vähe, aga siiski oli.
muidu, hästi kirjutatud, tõesti, loodan, et jätkad. :)

Juubilar Postituste arv : 159 Age : 31

mingi tõsiselt hea anzu ! võrratu , tee ikka edasi , et oleks hea jälle lugeda . (:

Naljatila Postituste arv : 94 Age : 31

heh , aitähh , : )) ja üritan kirjavigade suhtes hoolikam olla , kuid kirjutan otse siia ja vahest ikka juhtub . uus osa peaks tulema homme vist .

Pealkiri: Re: Here for infinity . 15/1/2009, 21:06

Väga hea jutt on!
Tõesti põnevalt ja huvitavalt kirjutatud Wink

Edasi =)

Naljatila Postituste arv : 94 Age : 31

Bioloogia tund oli kõige kohutavam osa kogu koolipäevast, peamiselt õpetaja tõttu. Meie kooli ainus bioloogia õpetaja, Kalle Virkus, oli kõige ebameeldivam õpetaja, keda ma kunagi kohanud olin. Tal olid oma imelikud reeglid. Esiteks: kõik õpilased pidid teda kutsuma Härra Virkuseks. Teiseks: bioloogia klass oli ainuke kogu kooli peale, kus olid üksikud pingid. Kohutav ja täielik piin, kuna ma pole kunagi bioloogias just hea peaga olnud. Minu õnneks on mu koht vähemalt tagareas ja seina vastas. Minust vasakul istub Maris, kes peab mind alatasa aitama. Minu ees istub Kersti, kellest mitte kunagi midagi kuulda pole. Ta on nii vaikne, nagu teda polekski tunnis.
21 minutit ja 37 sekundit selle piinava tunni lõpuni. "Nii, õpilased, mina pean kahjuks jätma teid omapead töötama, aga järgmisel tunnil kontrollin kõigi tunnitööd." Õpetaja võtis laualt oma võtmed ja koti ning lahkus klassist. Lõpuks ometi natuke rahu. Ma ohkasin kergendatult ja panin pea lauale asetatud kätele, et need viimased 20 minutit unenägudes mööda saata.
Ärkasin Marise raputuse peale. "Kell käib kohe, see vahetund on sinu kord." Maris pilgutas mulle silma. Sain aru, millest jutt käib. Meil on algklassidest peale selline komme, et kuus korra mängime vahetundidel oma nii-öelda "mängu". Meie tegevusel pole tegelikult isegi põhimõtet, aga lõbus on küll. Mäng seisneb selles, et üks (praegusel juhul mina) kõnnib selg ees ja teine kõnnib õigetpidi, kuid peab tagurpidi kõndijat juhendama.
Astusin selg ees klassist välja ja Maris ütles, et pean pöörama paremale. Praeguseks ei teinud enam peaaegu keegi meie totrast mängust välja, sest kõik olid sellega juba harjunud. Olin kindel, et Maris ei lase mul millegile otsa kõndida ja hoiatab mind kui keegi eespool mind juhuslikult ei märka.
"Ära piiilu !"
"Ma ei piilugi ju !" Itsitasime mõlemad kui pidin Marise hilise reageerimise tõttu ebatavaliselt kiire sammu tegema.
Järsku kõndisin millelegi või kellelegi otsa ning mu asjad kukkusid maha. Kummardasin kähku ja olin häbist maa alla vajumas. Mu ohver kummardas samuti, et mind aidata.
"Oi, ma palun väga vabandust."
"Heh, pole midagi, kas sinuga on kõik korras ?" Hääle järgi tuvastasin, et isik on meessoost ja minust natuke vanem.
"Mhmm." Ma polnud kindel, kas ta üldse mind kuulis ning lootsin, et mitte. Soovisin, et ta juba ära läheks, sest olin täiesti veendunud, et mu nägu oli punane kui peet. Üritasin oma pastakaid ja vihikuid korjata nii kiiresti kui võimalik. Hakkasin just püsti tõusma kui poiss mulle abiks oma käe ulatas. Minust oleks olnud äärmiselt ebaviisakas keelduda ning seetõttu võtsin ta käest kinni. Siiani olin hoolega hoidunud talle näkku vaatamast, kuid nüüd kui lõpuks jälle püsti olin, olin siiski sunnitud tema poole vaatama. See tegu osutus väga valeks. Mul hakkas silme ees virvendama ja külmavärinad läbisid mu keha. Nägin vaid ta ehmunud nägu minu poole vaatamas ning olin kindel, et kuulsin Marist oma nime ütlevat. Seejärel vajusin koridori põrandale pikali. Pilt mu silme eest kadus täielikult...

Pealkiri: Re: Here for infinity . 16/1/2009, 23:03

HeaHeaHea! Very Happy