The day that never comes

see jutt ei jää ABSOLUUTSELT selliseks tibijutuks nagu ta praegu on. kui, siis ainult natukene. : D

1

Tüdruk avas koduvärava ukse ja jäi ehmunult enda ette jõllitama. „Eee… kes sa oled?“ päris ta mitte just kõige viisakamal toonil.
Võõras naeratas. Ta astus mõned sammud neiu poole ja lükkas enda käe ette. „Daniel Fox. Meeldiv tutvuda, Dorel,“ vastas välimuselt umbes kahekümnene mees.
Tüdruk kortsutas enda korralikult kitkutud kulmu. „Kuidas sa mu nime tead?“ küsis ta, ignoreerides täielikult mehe ettelükatud kätt.
Danieli naeratus laienes. Ta tõmbas enda parema käe tagasi. „Kõik teavad sinu nime,“ vastas ta hooletult.
Dorel põrnitses meest kerge pahameelega. Ta oli küll sellega harjunud, et võõrad inimesed ta nime teadsid, kuid selle mehe käitumine häiris teda. „Ilmselt lihtsalt mingi perv,“ mõtles ta endamisi ja hakkas võõrast mööduma, et koju minna.
Mees aga tõkestas ta tee.
„Mis sul viga on?“ küsis Dorel ärritunult. Ta ei saanud võõra käitumisest aru. „Miks ta käitub nagu idioot? Ja tal on ikka veel see kuradi totakas irve näol. Vastik,“ mõtles ta.
„Ma tahan rääkida,“ vastas Daniel otsekoheselt. Ta ilme muutus hetkega tõsiseks.
Neiu turtsatas. „Miks on mul vaja mingi võõra perviga rääkida, keda ma elu sees näinud pole ja kes mul koju minna ei lase?“
Danieli näole ilmus taas lõbus naeratus. „Perv? Ma pole mingi perv,“ vastas ta naerdes.
„Palun astu siis mu tee pealt eest ära.“
„Okei, okei, hea küll, ära nüüd ärritu,“ naeris noormees ja astus sammu kõrvale. Enne kui ta midagi muud öelda sai, oli tütarlaps temast juba mööda tuisanud, täpselt nii kiiresti, kui kümnesentimeetriste kontsadega võimalik oli.
Veidike pettunud ilmega jäi mees tüdrukule järgi vaatama, kuid kehitas siis õlgu ja astus väravast välja.

Tuppa jõudes tõmbas Dorel enda uhiuued sinised kingad jalast ja viskas need hooletult koridori. „Kes see mees enda arust on, et ta lihtsalt niisama tema aeda sisse marsib? Ja mis ta nimi üldse oli? Dan…. David Fox? See on nagu mõne pesumodelli nimi.“ Dorel turtsatas enda mõtete peale ja suundus siis kööki.

Dorel Chenel oli pärit rikkast perekonnast. Tema maja oli uhke, see nägi välja nagu hotell. Tüdrukul endal oli kõike, ta sai mida ta tahtis. Tüdruk oli sellega ära harjunud. Ta oli rikas, väga hea välimusega ja kõik tahtsid temaga sõber olla. Paljud ka rohkem kui sõber. Talle meeldis see kõik, kuni ei olnud neid, kes teda ärritasid. Ja just mõni hetk tagasi oli ta ühte sellist kohanud.

Tüdruk avas külmkapi ja võttis sealt ühe rasvavaba jogurti. Tal polnud palju aega. Pilgu enda Gucci käekellale heitnud, arvutas ta välja, et ta peab umbes poole tunni pärast enda sõbranna Sarahiga kokku saama. Ta jõuab selle ajaga just riided ära vahetada ja kaubanduskeskuse ette minna.

Doreli tuba asus nende kolmekorruselises majas esimesel korrusel. Tal polnud kunagi viitsimist trepist üles minna ja kuna ta viibis kodus ainult öösiti (ja vahepeal mitte siiski), oli ta viimase aasta jooksul umbes viis korda üldse teistele korrustele jõudnud.

Tüdruk jalutas enda tuppa. See oli sama uhke, või isegi uhkemgi, kui ülejäänud maja. Toa ühes nurgas oli suur ja lai voodi, selle kõrval väike laud. Toast viis edasi kaks ust. Üks neiu isiklikku vannituppa ja teine garderoobi, mis peaaegu et sama suur, kui ülejäänud tuba oli. Ruumi teises otsas oli suur riiul, mis hõivas terve seina. See oli pungil raamatutest, moeajakirjadest ning CD plaatidest. Riiuli kõrval oli suur laud, kus lebas neiu sülearvuti ja suur muusikakeskus. Eemal seisis üks kummut, kus seisis teler. See oli suunatud otse tüdruku voodi poole, et ta seal lamades otse telerit vaadata saaks.
Mitte et Dorelil oleks kunagi aega olnud, et seda teha.

Neiu vaatas tülgastusega enda toa helesiniseid kallist siidist kardinaid. Talle ei meeldinud enam enda tuba. See oli nii… tavaline.

Asetanud avamata jogurtitopsi riiuli peale, suundus Dorel ise garderoobi. Ta tõmbas tumesinise seeliku seljast ja pani jalga enda uued teksad, mis talle imehästi sobisid. Tütarlaps vahetas ka pluusi ja otsis endale riiete juurde sobivad kingad. Seejärel liikus ta peegli juurde, mille ees ta enda kohvipruune juukseid harjas. Ta kissitas silmi. Ta oli kõigest nii tüdinud. Ta ei viitsinud enam olla see tavaline oh-tal-on-nii-ilusad-juuksed-ja-nii-ilusad-riided-ja-nii-ilus-figuur tüdruk. Talle küll meeldis see – Dorel nautis tähelepanu, aga tahest-tahtmata hakkas see ära tüütama. Ta oli 17-aastane. Tüdruk oli juba kümneseks saades oma klassi kõige rohkem imetletum tüdruk olnud. See oli lahe, kindel see, aga nüüd tahtis ta midagi muud proovida. Ta oli tüdinenud olemast lihtsalt tavaline ilus ja tark tüdruk.
Aga häda oli selles, et ta ei osanud midagi peale hakata.

Kulmu kortsutades asetas Dorel enda juuksed kõrgele hobusesabasse, kandis huultele uue kihi läiget ja pöördus siis minekule.

Pm on praegu mõeldud nii, et see MÕNES mõttes ikka jääb ka, sest ega iseloom ju ei muutu. Kui on tibi, siis on. Aga selles mõttes tibijutuks, et "awwwwww, lähen linna peale tsillan seal, ostan uue gucci koti, söön rasvavaba jogurtit ja olen ülicool" jutuks ta küll ei jää, selles võite kindlad olla.
tegelt, kui aus olla, siis mul pole selle jutuga veel suuremaid plaane, aga nomh.. eks ma lihtsalt kirjutan ja siis vaatan mis saab. : D

Aga aitäh... vist. : D

2

Dorel jõudis kaubanduskeskuse ette umbes kümneminutilise hilinemisega. Ta teadis, et Sarah ärritub, kuna ta ei kannatanud, kui keegi hilineb, kuid Dorelil oli põhjus olemas. Nimelt oli ta enda võtmed ära kaotanud. Õigemini ei leidnud ta neid üles, sest koju tulles oli ta koos nendega otse kööki läinud ja sinna need jäidki. Pärast otsis neiu pool maja läbi, enne kui need külmkapi pealt üles leidis.

Nähes juba kaugel eemal tuttavat blondi poisipead, hakkas Dorel lehvituseks juba kätt tõstma, kuid märgates, et Sarah on kellegagi elavas jutuajamises ja ilmselt ei märkagi tema tulekut, lasi ta selle uuesti alla. Dorel ei näinud eemalt, kes see võõras on, kellega ta sõbranna räägib, kuid seda ta ometigi nägi, et poisil olid seljas päris stiilsed ja arvatavasti ka kallid riided. Neiu muigas ja kiirendas sammu.

“Tsauka!” hüüdis Dorel, olles Sarahi juurde jõudnud. “Sorri, et ma hilinesin,” vabandas ta seejärel.
“Ah, pole midagi, vähemalt ei pidanud ma üksi passima,” vastas Sarah kavalalt.
Poiss, kes enne oli hoolega Doreli pilku vältinud, pööras nüüd pea tüdruku poole.
“Tsau!” lausus ta naeratades, justkui oleks nad tüdrukuga juba ammu sõbrad olnud.
Dorel vaatas poissi ehmunult. Temas tõusis üles see sama ärritus, mida ta oli umbes tund aega tagasi tundnud. Sest see oli täpselt see sama võõras, keda ta oligi umbes tund aega tagasi näinud. Dan.. David, või kes iganes ta ka polnud.

“Eee, mida kuradit sa nagu siin teed?” küsis Dorel ärritunult.
“Sa tunned Danieli?” küsis Sarah hämmastunult.
Dorel turtsatas. “Muidugi ma tunnen. Ta on mingi eluperv, või mingi jälitaja või ma ei tea kes iganes, aga igatahes kui ma täna koolist koju tulin, seisis ta mu ukse ees ja ei lasknud tuppa. Mida sa tahad?” Viimane lause oli suunatud noormehele ja see oli esitatud küllaltki nõudliku hääletooniga.
Daniel vaid naeratas ja see ajas Doreli veel rohkem närvi. “Ma ütlen sulle veel, et ma pole perv. Kutsu mind milleks taheks, aga mitte perviks, eks?!” sõnas poiss naerdes.
Dorel kortsutas tema peale kulmu ja pöördus siis Sarahi poole, tegemata Danielist enam üldse välja. “Noh, mis plaanid on siis? Ma tahaks täiega ühes poes käia, ma nägin seal eelmine kord üliilusat kleiti. Lähme?!” rääkis ta tungival hääletoonil.
Sarah saatis sõbrannale ühe ebamäärase pilgu. ”Nooh.. ma mõtlesin tegelt, et ma täna ei viitsi just väga shopata. Ja Daniel tegi ettepaneku, et võiks kohvikusse minna ja see on täitsa hea mõte. Oled nõus?”
Dorel ohkas endamisi vihaselt. Ta teadis, et Daniel oli siin Sarahi juures tema pärast, kuid põhjust miks, ta ei teadnud. Kuid Dorel ei kavatsenudki poisile headmeelt teha. ”Ma arvan, et ma ei tule, te võite minna. Ma lähen ostan selle kleidi ära,” pomises ta ja manas suule võltsnaeratuse. Seejärel ta lehvitas neile ja hakkas juba ära minema, kuid Sarah takistas teda, haaratest tugevalt Doreli käsivarrest.
”Mis sul viga on?” sisistas Sarah vaikselt sõbrannale kõrva. ”Palun ära mängi nõmedat. Dan tundub tegelt täiega lahe ja ma nõuan, et sa minuga kaasa tuleks. See üks kord ainult. Edaspidi saan ma temaga ise hakkama. Palun!”
Dorel teadis, et Sarahil on poistega natuke raske suhelda, vähemalt alguses. Seepärast ta leebuski. Võib-olla ka seepärast, et Dorel tundis kui tühi ta kõht on – ta polnud täna peaaegu midagi söönud, isegi selle jogurti oli ta avamata jätnud.
„Okei, okei, hea küll, ma tulen,“ vastas ta lõpuks. Ta kissitas Danieli poole, kes talle lõbustatult muigas, silmi. Ta ei saanud ise ka aru, miks ta noormeest ei sallinud, kuid nii lihtsalt oli. Ja sellest piisas täiesti.

Kui noored olid juba umbes kümme minutit kohvikus istunud, veendus Dorel veel enam, et Daniel oli praegu siin ainult tema pärast. Sarahi vastu käitus ta lihtsalt viisakalt, kuid kui Dorel miskit ütles või tegi, tundis poiss selle vastu nähtavat huvi. Tundus, et ka Sarah sai sellest aru, sest umbes pool tundi pärast saabumist, tõusis ta toolilt püsti ja ütles: ”Ohh, nii tore oli siin teiega olla, aga ma pean nüüd ära minema. Mul on homseks üks ülipikk kirjand vaja teha. Teate küll.” Ta pööritas teatraalselt silmi, naeratas siis säravalt ning enne kui keegi midagi öeldagi jõudis, lahkus.

Dorel kehitas õlgu. Ta sai aru, et Sarah on ilmselgelt tema peale solvunud, et Daniel rohkem temast huvitus, kuid mida ta siis nüüd tegema pidi? Pealegi ei andnud Sarah terve selle aja jooksul poisile märkugi, et too talle huvi pakub. Seda oli ausaltöeldes päris lõbus vaadata.
Dorel oli ametis enda maniküüritud küünte silmitsemisega, kui taipas, et ta on Danieliga kahekesi jäetud. Imekombel oli selle poole tunni jooksul tema ärritus vähenenud – nüüd ta ei tundnud end poisi juuresolekul nii vihaselt. Kuid sellegipoolest ei kavatsenud ta siia kauemaks jääda.
Tütarlaps naeratas ja tõusis püsti. ”Ma pean ka minema hakkama,” sõnas ta viisakalt. ”Ee.. maniküüri,” lisas neiu esimese mõtte, mis tal pähe tuli. Tegelikult ei olnud tal kuhugi kiiret, pigem oleks neiu tahtnud just õhtupooliku kodust eemal veeta. Aga kuna talle ei meeldinud Danieli seltskond ja ta pidi mingi põhjuse välja mõtlema, siis see kõlbas. Dorel oli tüdruk, kes ei toonud iialgi lahkumise ettekäändeks õppimist, või seda, et ta vanemad ei luba tal kauem olla. Ta eelistas midagi.. ebatavalisemat.

Tundus, et Danielile ei meeldinud see. ”Palun, kas sa saaksid veel minutikese olla ja mind ära kuulata?!” küsis ta.
”Ei tea mispärast?” nähvas Dorel vastu, imestades isegi, kuidas see järsk meelemuutus toimus.
”Sa ilmselt taipasid, et ma olin siin ainult sinu pärast. Sellepärast et ma tahan sulle ühte asja öelda. Õigupoolest küsida.”
Tüdruk kortsutas kulmu. ”No palun, ma kuulan. Ütle see kuradi asi ära ja äkki jätad mind siis rahule?”
Noormees naeratas rahulolevalt. ”Olgu," alustas ta mõtlikult. "Kui palju tead sa autodest?”
Dorel jõllitas poissi hämmastunult. ”Autodest?” küsis ta põlglikult naerdes. ”Sa oled mind terve päev jälitanud, et küsida kui palju tean ma autodest? Sa oled imelik.”
”Sa ei vastanud mu küsimusele,” lausus David rahulikult.
”Mida sa teada tahad? Ma jumaldan ilusaid autosid, ma vihkan ise autoga sõitmist, sest ma ei oska seda. Kui ma load kunagi tulevikus saan, siis lasen ma isal endale punase Mercedese osta ja ma täiega vihkan seda isa BMW-d mis tal on, sest vaatamata sellele, et ta on kallis, on ta nii-ii kole,” vuristas tüdruk ja naeratas võltsilt. ”See on kõik. Ja minut on läbi.”
Daniel kehitas õlgu. ”Hea küll, kui sa nii tahad. Sa võid ära minna nüüd, sest mulle tundub, et sa pole huvitatud sellest, mida ma sulle pakkuda kavatsen. Kuid võta teadmiseks, et kui sa tahad enda ellu midagi uut, midagi sellist, mida teistel sinuvanustel pole, siis sa võid mind üles otsida. Eks?”
Dorel turtsatas. ”Yeah, mida iganes. Tšauuu!” hüüdis ta poisile, pööras siis selja ja hakkas kohvikust välja kõndima.

Miks mina alati igale poole hiljaks jään??

Jätkad sa seda üldse??? Kui jah, siis UUUTTT!!! Kui ei, siis on pahasti.

=D Chelsea kirjutas kõige uuema osa kuskil 2 aastat tagasi ja te loodate, et ta jätkab? Lol.