Fenomenaalne realiteet
Talvekvartal 2008/09
Hind: tasuta
Sisukord:
1. Avakõne
2. Kaelakohtuosakond
3. Intervjuu vampiiriga
4. Uus paik: Umbluumaa
5. Tegelikkus psühhoneuroloogiahaiglas
6. Vaimuvalgus
7. Arendusnurk
8. Koomuskid
9. Horoskoop
Avakõne Tere!
Olen Maiu Laaneoja, "Fenomenaalse realiteedi" toimetaja, kirjastaja, ajakirjanik, veebihaldur, juhataja, omanik, mäned¾er ja palju muudki.
See on mul siiani esimene ajakiri, loodan, et väga aia taha ei lenda, monitor peaks seda siiski suutma piirata.
Nagu näete, on isegi üsna palju teemasid. Võtan mütsi maha nende ees, kes suudab sammu pidada sellise dementse mõttelaadi ja arutluskäiguga. Vastavalt nõudmistele võin ka teha teile teemad, kui ütlete ideid, millest kirjutada.
Ja peaks mainima, et materiaalsetel ja fantaasiavaestel inimestel siin meelepärast juttu ei ole. Teema võib neile liiga sürrealistlik tunduda.
Teie truu kirjanik,
Maiu Laaneoja.
KaelakohtuosakondLiikvel massimõrvar!
Taaskord oli käes reede õhtu, mil Robert läks kalale. Ta istus oma lahtikäiva tooli peale, võttis kätte õnge otsas oleva konksu ning teise käega kompas purgis, kust võttis välja ühe libeda sipleva roosa, mis pimeduses küll seda ei tundunud, vihmaussi ja surus julmalt tera otsa, mis hetke pärast liikumise lõpetas.
Vaikselt hakkas Robert üht viisi vilistama, mis tal juba aastakümnetega traditsiooniks oli saanud. Kala transportimiseks oli ta ämbri valmis seadnud. Üksikult vaatas ta vette, kus märkas üht kala. Peagi liikumine peatus ja Rob tundis tõmmet õnges. Vilin lõppes ja ta näole ilmus lai naeratus, kui õngeritv käes ta seda keris. Peagi tuli veest välja üks siplev kala, mille vanamees peagi oma ämbrisse pani, kust veel pikalt kala tõmblemisest lärmi kostus.
Robert võttis järgmise vihmaussi ja tõmbas selle konksu otsa, mille taas vette lennutas. Ta tampis oma järgmise vilistamise viisi peale jalga, kuni nägi üht suur kogu vees liikumas. Temast möödus parajasti üks külmem tuuleiil, mis ta särgivarrukast sisse ronis ja teiselt poolt välja, tekitades ta seljale külmavärinad. Pingutanud silmi, et vette paremini näha, oli see jälle läbipaistvam, selgem, kust kedagi näha ei olnud. Ta sirutas taas selga, naastes oma endisesse asendisse, kui pidi jälle silmad pärani ajama, kui suur kogu, kindlasti mitte kala, jäi tema õngekonksu juurde. See kord ta ei liikunud sealt eemale, vaid tuli veepinnale aina lähedamale. Robert eristas nüüd juba üht veetlevat näonaist, kui see paari sekundi pärast ka veest välja tuli. Lai naeratus näol. Pikad, tõenäoliselt heledad märjad kiharad mööda keha ainsa ihukattena rippumas, kui ta puusani veest välja tuli. Taat laskus tooli pealt põlvili maha, võttes peast oma väikse mütsi, mis paljastas ta vähesed, maha lõigatud hallid juuksed. Ta võinuks vanduda, et naisel ta ees on kosmeetika näkku pandud, ent ei leidnud loogilist seletust, kuidas see nii ilusti saab seal seista.
Neiu oli mehest nüüd nii meetri-paari kaugusel ja tõstis veest oma heledanahalise käe, mille nimetissõrmega kutsuvat liigutust tegi. Vanamehele tõi see rõõmsa ja õnneliku ilme näole, mille järel andis oma käe, neiule, kuna too seda ootas. Sekundiks oli senini seal noor naine, silmipimestavalt kaunis neiu läinud. Ta asemel oli must, tumedate juuste ning veidi, tähendab üsnagi läbinisti skeletistunud elav luukere. Roberti jahmatus näol suurenes, kui enne käe lahtitirimist oli ta koos nüüd taaskord imekauni naisega vette kadunud, kust teda pinnale tõusmas ei nähtud enam kordagi.
Vargus jõuluõhtul!
Kell lõi 18.00 ja Tarmo hakkas töö juures asju kokku panema. Tarmo oli keskealine lesestunud meesterahvas, kes elas üksinda ühetoalises korteris põlatuimas linnajaos. Ta oli viimased kolmteist aastat masendunud elu elanud, sest asjast saadik, kui ta naine hukkus teadmata asjaoludel.
Ta lahkus tööhoonest, selle enda järel lukustades, kuna oli oma vabast ajast seal käinud. Teised eelistasid jõule pere seltsis veeta nagu see ka põhiseaduse järgi töövabaks päevaks oli kehtestatud. Tarmo aga sammus rahulikult kodu poole, ignoreerides tühja kõhtu, mis ähvardavalt värises. Teda lihtsalt ei huvitanud see praegu. Lubas endale, et sööb, kui koju jõuab. Midagi ta ikka kapist leiab.
Jõudnud kõrgete kortermajade piirkonda, jalutas ta tuimalt enda ette jõllitades edasi. Tal oli külm, kuid ei teinud sellest välja, ainult paar tänavat veel edasi.
Lõpuks õige pilvelõhkuja juurde jõudnud, keeras ta alt ukse taskust võetud võtmega lahti ning hakkas trepist üles minema. Esimene, teine, kolmas, viies, üheksas, kolmeteistkümnes, kuueteistkümnes, seitsmeteistkümnes. Ta pööras tuimalt, endiselt rahulikult hingates paremale ning vasakule, jäädes seisma ühe vana tumedast puidust ukse ees. Ta sisestas võtme lukuauku ja keeras, ent tulutult. Mingit klõpsatust ei käinud ja ta pööras võtme tagasi vasakule ning tõmbas välja. Kulmu kergitades vajutas ta lingi alla, mille järel uks avanes. Ta astus tuppa sisse, viies pilgu elutoale ja seejärel kõrvale vaheseinaga eraldatud köögile. Esmalt märkas ta poriseid jalajälgi niigi mustal põrandal. Ta astus ettevaatlikult tuppa sisse ning tõmbas ukse enda järel kinni. Kingi jalast eemaldamata astus ta elutuppa edasi ning viis esimese asjana pilgu teisele seinale, mille taga köök peitus. Tema suureks ahastuseks laius seal tühjus. Pilk muutus hirmunuks, vihaseks, kurvaks, meeleheitlikuks. Ainus hinnaline asi, mis Tarmol veel alles oli, oli tema naise tehtud maal ning see oli kadunud. See oli olnud objekt, mille nimel ta elas, mis pani teda pingutama, kuid nüüd oli see läinud. Emotsioonitu näoga vajus ta mööda seina maha istuma, liigutamata edaspidi lihastki. Kõht korises, kuid ta ei teinud sellest välja. Suu kuivas, kui ta ei liikunud. Ta jäi sinna istuma, surma ootama, mis veepuudusest tingitult ka paari päeva jooksul saabus.
Intervjuu vampiiriga1. Tervist, mis on teie nimi?
Tere! Bill.
2. Väga meeldiv tutvuda, Bill!
Samad sõnad. (itsitab)
3. Millest selline nimi?
Küsi seda mu emalt. Kui on vaja, võin ta kutsuda.
4. Ei, pole vaja. Sa oled siis vampiir?
Sellise liiginimega meid tuntakse tõepoolest.
5. Meid? Teid on siis rohkem?
(turtsatab) Aga muidugi! Kust nad siis tulevad? Jumala loodud olendid, kelle eesmärk paljuneda on?
6. (pahane pilk) Miks sa nõustusid tulema siia intervjuud avalikult andma?
Ma arvan, et me oleme piisavalt kaua peidus olnud. Nüüd on aeg Rock’n’rolliks! (naerab endamisi)
7. Sulle meeldib raskem muusika?
Kellele ei meeldiks?
8. Võin paljusid nimetada.
Ei pole vaja.
9. Kui vana sa oled?
Mm…kakssada….seitsekümmend… mis aasta meil praegu on? Ahjaa… kaheksa. Just. Kakssada seitsekümmend kaheksa. Veel. Varsti juba üheksa.
10. Kunas sünnipäev tulemas on?
Mais.
11. Sa ära ei ole tüdinud elamisest?
Kui aus olla, siis olen. Aga, ma vaatan elu paremat poolt. Ma olen üsna hea välimusega ja inimesed ei saa tihti arugi, et ma teistsugune olen. Kuigi tavaliselt ma ikka enne ütlen vahepeal.
12. Et pidev tegevus käib? (muigab)
Oojaa. Muidu ma siin enam ei oleks.
13. Kuidas sa siis üldse surma võid saada?
See on hea küsimus. Kui sa teada saad, anna mullegi teada.
14. Tera läbi südame?
(Hakkab valjult naerma) Oh teid inimesi küll. Raamatud, täpsemalt müüdid, on reaalsusest väga kaugel.
15. Ja mis arvamused meil veel valed on?
Väga paljud. Päikesevalgus, küüslauk, peegelpilt, fotod,
16. Kuid lapsed?
Tjah.. selle koha pealt on teil õigus. Neid me põlgame.
17. Ma mõtlesin rohkem, kas te ise ka neid saate?
Aaa. Seda. Jah. Sealt kohalt on teil jälle õigus.
18. Aga transformeerumine?
Sama palju kui teie.
19. Kas paljud teavad su olemusest?
Mu tutvusringkond, ehk jah.
20. Ja neil pole selle vastu midagi?
Ei.
21. Aga käituvad nad teistmoodi?
Ei.
22. Paluvad sult teeneid?
Vahel.
23. Aga sina nendelt?
Seoses millega?
24. Seda ütle sina mulle.
Ei.
25. Soovid sa veel midagi mainida?
Kui mind näete tänaval, võite tere ütelda. Ja ärge siis mu külmas südamest ära ehmatage.
26. Olete valmis kohe kedagi tapma siis?
Ei! (naerab) See oli mõeldud mu külmast vereringest. Mida mul ei ole.
27. Kuid tunned puudust?
Mitte eriti. Kuigi nüüd ei saa ma Foreigner’i „Hot Blooded“ lugu laulda.
28. Miks mitte?
Ma ei saa valetada.
29. Mitte üldse?
Sa ei mõista, mida ma räägin?!
20. Kõigest kontrolliks.
Sul on mingi probleem?!
21. Ei. Igaks juhuks ainult.
Ah, et sa kutsusid mind siia, et mu võimeid proovile panna? Seda sa tahtsidki? Sa jamad vale vampiiriga! (tõuseb hoiatavalt püsti ja ähvardab sõrmega)
22. Ma vannun, see ei olnud mu kavatsus!
Vampiirid võivad vanduda, kuna valetamise korral juhtub see, mille peale nad vandusid. Inimestel ei ole mingeid kohustusi oma lubadusi täita.
23. Kuid me võime siiski ka ausad olla.
See on väga kahtlusväärne. (liigub ajakirjanikule lähemale ja paljastab oma kihvad)
24. Ma arvasin, et teil ei ole kihvu.
Valesti arvasid. (naerab õelalt)
25. Selles suhtes on müüdid jällegi tõesed.
Kas sinu jaoks on see naljakas?!
26. Pigem koomiline.
(kergitab kulmu) Mis siin nii koomilist siis on?
27. Vampiirid on temperamentsed.
(uriseb) Sa ei taha minu vaenalaseks saada!
28. Kuid kui tahan?
(avab suu, silmad muutuvad tumedaks ning hammustab ajakirjanikku. Kostuvad karjed ja prantsatus, mille järel mõned tilgad ja neelatus) Sa olid päris maitsev. (kostuvad sammud)
Mainiks siis ära, et sinna läks ainus ajakirjanik, kes oli nõus Maiuga koostööd tegema. Sellepärast on tema jätkuvalt üksinda.
Uus paik: Umbluumaa!Tooksin siis teieni värskeimad uudised meie Umbluumaast. Koht asub teie peas, mõtteis. Jah, fantaasiat läheb teil selle külastamiseks vaja.
Seal on kõik, mida te tahta võite: palmid, saared, odavad poed, suured villad, soe meri, uusimad riided, kuulsad inimesed, erinev aastaaeg erinevates paigus, elu vanematega või ilma – kuidas ise soovite!
Kuidas sinna saada, te küsite? See pole samuti mingi probleem. Tuleb ainult võtta sisse mugav asend, kuidas soovite, enimlevinud on pikali heitmine. Sulgege silmad, hingake rahulikult, sügavalt sisse ja välja ning mõtelge headest asjadest. Asjadest, mida te saada tahate. Pühkige peast kõik negatiivsed mõtted ning laske oma fantaasial lennata. Kui olete unistamisestaa¾is, siis mõtelge parooli peale. Sellega pääsete te sisse. Seal olles laske oma meeltel vabaneda ja instinktidel juhtida – tehke seda, mida süda või hing õigeks peab! Seal ei ole piire! Kuku sadade meetrite kõrguselt alla ja lahku sinikata! Uju vee all tundide kaupa hingamata! Proovi erinevaid riideid, jalatseid. Leia uusi raamatuid, võimeid, terariistu, mida hing ihaldab. Ja kõige selle saamiseks ainult üks asi – parool.
Ilusat nautimist!
Tegelikkus psühhoneuroloogiahaiglas
Eks me kõik ole tuttavad psühhoneuroloogiahaiglatega, kas siis sõnade või kogemuste kaudu. Ma käisin ühes, Spartalikus Drakoonilises Psühhoneuroloogiahaiglas, et uurida täpsemalt sealse õiguse ja korra kohta.
Esmamulje oli hea, kõik oli puhas, korras. Ukse peal teretasid mind kaks turvameest kumminuiade, käeraudade ja pipragaasiga, mis neil muidugi vööl rippusid. Kui olin külastusankeedi täitnud, kontrolliti mu käekott ja riided üle, et kontrollida ebaseaduslike või ohtlike asjade eest. Sellega lõpetatud, anti mulle kätte raadiosaatja, et sellega vajadusel abi kutsuda. Läksin siis sisse. Kaasas oli kaamera ja diktofon. Alustasin esmalt pildistamisega, tutvusin ümbruskonnaga. Seejärel suundusin haigete poole, et nendega rääkida. Kogunud veidi informatsiooni, jõudsin erinevatele järeldustele.
Paljudele meeldib seal, kuigi värve võiks rohkem olla nagu ka helisid ja erinevaid emotsioone. Kõik on kuidagi tuimad. Samuti ka arstid on kohati liiga karmid. Nad ei mõista seda, miks nendele tihti kallale tullakse. Justkui kõnnivad rahulikult mööda koridori ja siis peavad enesekaitseks teisi eemale tõukama. Samuti arvavad nad ka, et elektriga on seal majas probleemid. Ning nende jutt ajab pea ringi käima, et tihti ei mõisteta enam, mida nendelt tahetakse. Kuigi see pind seal väljas eriti viljakas just ei ole. Veekogud ei anna palju kalu ja mullas granaatõune ja banaanipuid ei kasva. Kuid ühe asjaga on nad rahul – peavari on olemas ja süüa saab korralikult. Oma tuba, oma luba, nagu ma paar korda kuulsin.
Üldiselt soovitavad nad neid kõigile – inimesed on ümberringi ja millegi pärast ise muretsema ei pea. Neid kuulatakse alati ja tehakse palju asju nende eest ära. Sobib laiskadele inimestele, eriti vanatüdrukutele. Mehed peaksid õppima ise hakkama saama. Ning nad märgiksid ära veel ühe boonuse – riiete pärast ei pea muretsema, need antakse ise.
Tooksin teile siis häid uudiseid – psühhoneuroloogiahaiglad ei ole sugugi nii halvad kohad, kui teile mulje jäänud on, võib-olla.
Pealkiri: Talvekvartal 
2/2/2009, 20:06
