Igavene Tuli

J, ma lihtsalt pidin selle siia panema








Pühapäev.
Just sel hetkel, mil Voldemar oli sulgemas oma garaaži tabalukku, lendas üle tema lennuk. Teda oli alati see heli häirinud, kuidas tema rahu segatakse. Ta ju elas siiski kilomeetreid linnast väljas, sama kaugel igasugusest asustusest ja inimestest, ja sinna oli ta kolinud nimelt, et saaks rahu sellest linnakärast. Ta ei tahtnud naaseda oma endise elu juurde. Ei. See oli liiga kohutav. Parem veetis ta igaviku üksinduses, kui naases oma eelmise elu juurde.
Kerge urin kostus mehe suust, kuid ta andis endale kõrvakiilu, mille järel raputas pead, tuletades endale meelde oma möödunud aastaid. Kui ta lukuga lõpetanud oli, sammus tuima näoilmega maja küljes oleva ukse juurde, enne sisenemist hoolega ümberringi vaadates, ega kedagi ei näe. Õnneks ei olnud kedagi silmapiiril ja ta sulges märkamatu vaikusega selle enda järel. Peagi võis aga kuulda garaažist kostuvat rütmilist, väsimatut kloppimist.
Esmaspäev.
Voldemar piilub tihti aknast välja, justkui kartes kellegi tulekut. Ja seda ta tegi, paaniliselt. Müra autovarjuks mõeldud ruumist ei olnud lakanud, vaid oli kuuldav sama selgelt ja tihedalt kui eelmine päev ja terve öö. Mees käis ümber maja, pilk kindlalt silmapiirile kinnitunud. Voldemari ei kõigutanud üldse tema garaažist kostuv heli, ta justkui vältis seda. Ta sammus jällegi tuppa, sealt enam kordagi päeva jooksul väljumata.
Teisipäev.
Voldemar oli närvilisem kui enne. Jõudnud majast väljuda ja kloppimisena kostuva heli suudme poole vaadata, pidi ta karjatama, et selle tegija selle lõpetaks, kui märkas eemalt sõitmas üht autot. Ta maja oli teest paarikümne meetri kaugusel, kuid oli näha juba kilomeetreid eemal, kuna plats oli lage ja tee üsna sirgjooneline. Pupillid ahenesid, kui silmad võtsid fookusesse läheneva Wolkswagen’i. Mees jooksis kiiresti tuppa ja otsis üles pikendusjuhtme, mille vedas välja. Sinna otsa ühendas ta aknalaua pealt toodud maki ja keeras suvalisele sagedusele, kust mingitki heli kosta oli, ise trepi peale istudes ja süvenenult muusikale kaasa elades. Tema õnneks osutus sagedusel olema mingisugune pop-raadio, kust tuli ainult mõttetut tümakat, varjates ideaalselt ära kloppimise. Kui masin oli mööda sõitnud, ohkas mees vabanevalt ning keeras heli valjuse kõige madalama peale. Ta vihkas muusikat. Ta vihkas kõiki häirivaid helisid, mis tekitasid mõttetut kisa, kära, müra. Rahulikkust ta hindas, kuna seda ei olnud ta just kaua tunda saanud. Aastakümneid juba mitte. Varem kuulis ta ainult karjumist, kiljumist, suremist. Laste nuttu, nende vanemate halamist, palumist, et nad säästetaks sellest protsessist. Sinnani ei olnud keegi pääsenud.
Ja nüüd, mil ta oli nii palju ohverdanud, nii paljust loobunud, mille nimel? Et saada kordki tunda mõnu, seda naudingut, mida pakub maine elu. Ja ka siin ei saa ta sellest lahti, mis ajendas teda kõike seda tegema. Tema jaoks oli see ebaõiglane. Kuid samas, kas ta ei olnud liiga malbeks läinud kõige selle ajaga põrgus?
Olnud maki sülest pannud, viis ta mõru pilgu garaažiuksele, mis õrnalt värises heliga samas rütmis. Ta sammus vaikselt, tuima ilmega valge seina ette ja jäi seda jõllitama.
„Sa tead sama hästi kui mina, et ma ei saa sul põgeneda lasta,“ sõnas ta külma, ent siiski nii malbe ja kõlava tooniga. Tundus, et see, kes temast teisel pool ust oli, ei kuulnud või ei kuulanud teda, sest prõmmimine jätkus sama hoogsalt. Voldemar langetas õrnalt raputades pea ning pööras taas vasakule, sisenedes uuesti majja, käes trepile jäetud makk, järel lohisemas pikendusjuhe. Rohkem liiklust sel päeval ei toimunud, kuigi mehe nägu ilmus üsna tihti akna peale, kontrollimaks eelaimdust.
Kolmapäev.
Voldemari hakkas see hääl juba tõsiselt häirima. Ta läks vihase sammuga, trampides garaaži ette, tõstes nimetissõrme, hoiatuseks.
„Ma ei lase sind välja. Lepi sellega. Muidu ma veel piinan sind,“ läks tema hääl madalaks ja magusaks. Lärm aga ei leidnud otsa. Loobudes pidi ta tuppa tagasi minema, kuna ei olnud tegelikult asja, mida ta oleks enda kasuks saanud ära kasutada. Ta tegi endale kõrvatropid, kuid need ei aidanud. Pani teleka käima, käitudes nagu iga teine kodanik, kuid sealt tuli veel mõttetumat jama, mis sundis teda mürakasti sulgema.
Neljapäev.
Voldemar oli teinud pikki teekondi majast eemale, mööda lagendikke jalutamas käies, ent tema kodu, kui seda nõnda sai öelda, jäi ikkagi alati ette ja helid sellest kostusid valjult ka kilomeetrite kaugusele. Tühjad väljad, pole mingit takistust ees. Mees kavatses juba linna sõita, et antidepressante võtta, kuid lootis, et peab veel kaua vastu.
Reede.
Heli oli muutunud lihtsalt väljakannatamatuks. Mees läks hulluks, ta katkus oma juukseid peast, teades, et ei tohi garaažiust avada, või juhtub midagi veel hullemat. Silmad olid punased, riided räpased, juuksed rasvased, ise üsna kõhnaks nälginud, nagu tavaline inimene. Oma päeva veetis ta kiiktoolis, keha raskust edasi ja tagasi kandes, samal ajal tugevalt allesjäänud juustest kinni hoides.
Laupäev.
Terve tuba oli täis pabereid, nende kortsutisi, lennukeid, rebenenud tükke. Voldemar istus närviliselt laua ääres, sodides jälle järgmist paberit, mille palliks kokku surus ja selja taha viskas. Selle alt tuli nähtavale jällegi järgmine, kuhu ta pliiatsiga erinevaid skeeme, arvutusi ja sõnu märkis. Ikka ja jälle avastas ta end joonistamast enda garaažiust lahtisena, või mingit helikasti. Päeva lõppedes oli ta endiselt oma laua taga, lambivalgel pabereid raisates.
Pühapäev.
Ta närvid ütlesid üles ja kartlikult suundus ta välja, võti pihus, valmis tabalukku lahti keerama. Enne kummadumist kostus vali neelatus surnuväljanägemisega mehe poolt, kui ta endale risti, nii vähemalt viis korda ette lõi. Arglikult surus ta teraviku süvikusse ja keeras paremale poole. Kostis klõpsatus ja momentaalselt jäi kõik vaikseks. Ei kostunud enam mingit heli peale valju hingamise, mis ei kuulunud Voldemardile. Ärevusest läksid mehe silmad veelgi suuremaks nagu oleks just suure tassi musta kohvi alla joonud. Nüüd asendus hingamine juba urinaga. Kõrvaltvaataja võinuks arvata, et seal on libahunt peidus, kuid tegelikkus oli kaugeltki hullem. Voldemar arvas, et nüüd heli peatuski ja ta surus tabaluku taas kinni. Pärast seda tunnustavat heli hakkas aga kloppimine uuesti pihta ja mees nägi palju vaeva, et mitte täiesti kõrist, ahastusest karjuma hakata. Ta lähenes võtmega nüüd juba palju julgemini, kiiremini lukule. Ta keeras selle lahti, võttis võtme eest ja tõmbas selle tervenisti aasadest lahti. Uks jõudis paiskuda üles kiiremini, kui ta reageerida. Sealt paiskus välja tume, õrnalt sama värvi suitsuga ümbritsetud hõljuv umbes inimesepikkune elukas, kellel puudusid nina ja kõrvad. Puhas kolju silmade ja suuga. Nahk oli pingul, kuid kohati lotendav, eriti kukla pealt.
„See oli vale liigutus!“ sisises too elukas Voldemardile.
„See oli sama õige, kui see, kui mulle katseaeg anti,“ võttis mees kaitsepositsiooni, silmad vihast välkumas, kui iiris enda hallist värvist verepunaseks läks.
„Su aeg on möödas!“ ei lasknud elukas end häirida, karjudes Voldemardi peale.
„Mu aeg saab läbi täpselt siis, kui ma seda ütlen,“ tekkis talle nüüd küür selga.
„Seleta seda Isandale. Ta käskis mul sulle teate edastada. See lõpeb nii pea, kui sa vea teed. Me juba ootasime sind,“ vastas too õelalt naerdes. „Ma pean ütlema, et see oli tõepoolest üsna hea etendus, mis sa siin korraldasid, kuid nüüd võid naaseda. Su koht on endiselt vaba.“
„Ma ei tule kuhugi. Selleks peavad nad teada saama, et ma midagi valesti tegin,“ vastas ta samasuguse kiusliku irvega.
„Voldemar, nad saavad teada,“ oli too koletis üsna kindel ja naeratas samamoodi. Mees aga sellega ei nõustunud ja silmapilgutuse kiirusel oli ta muundunud esimese deemoni sarnaseks, ainult kumas temast läbi tumesinine valgus, ei olnud üleni täiesti must. Ta oli kallal sissetungijal, tema nägu justkui endasse imedes. Suitsu liikumist võis väga selgelt näha esimesest koletisest Voldemarti, kus see ta sisemust täitma hakkas. Esimene suutis end aga lahti rebida.
„Selle eest võid sa veel oma töökohast ilma jääda,“ hoiatas too, valmis lahkuma, et võimsamaid jõude kutsuda. Voldemar aga ei saanud seda lubada.
„Ei lähe sa niipea kuhugi!“ hüüdis ta kiiresti, hõljudes kaasliigilisele järele. Ta jäi temast paar meetrit eemal õhku, sirutades käed laiali. Nüüd oli näha kätest allarippuvat riba, mis jooksis mööda tema külge kuni jalgadeni välja. Ta tegi sujuvaid liigutusi tõmmates käetega teda endapoole. Esimene ei saanud selle vastu ning nihkuski Voldemarile lähemale nagu oleks nende vahel nähtamatu nöör, mida ta katkestada ei saa.
„Võlujõudu ei tohtinud Maal kasutada!“ kisas ta mehe peale ning suutis tolle haardest vabaneda. Sekundiks oli ta läinud ja sekund hiljem tuli ta tagasi, suul õel naeratus, kust kostus veel haiglasemalt kuri naer. Maja esisele alale, kus nad hõljusid, hakkas tekkima must auk. Esmalt see lihtsalt tumenes, kuid seejärel ka süvenes. Augu peale tekkis veesarnane kiht, mida Voldemar õudusega vaatama jäi. Paari hetke pärast tulid sealt välja suuremat, laiema kiirgusväljaga nendetaolised kolm olendit. Nende Isandad. Automaatselt kummardusid mõlemad alamastme esindajad au andmiseks.
„Voldemar, tõuse! Miks näen ma sind enda tavavormis? Miks pidasid kinni oma kaasliigilise, kes ainult sõnumit edastama tuli?“ Sellel deemonil oli võimas, kajav, seestläbivalt kõhe hääl, mis ei sallinud vasturääkimisi.
„Ei säästa ma armu sulle! Nii valusalt meid petta proovisid. Nii alatult pöörata selg meile. Meile, kelle käest sul kunagi poleks pääsu olnud. Ei näe ma muud lahendust, kui sind Tulle saata!“ kõnetas ta alamat taaskord julma tooniga. Voldemardi silmad läksid ahastusest taas suureks.
„Isand, palun, ei. Mitte ainult seda. Isand, ma anun!“ laskus ta põlvili tolle ette.
„Ei ole minul südant ega kaastunnet. Sinu igavest karjet ma vaid kuulda tahan!“ oli võimsa otsus kindel. Esimene deemon tema selja taga naeris parastavalt.
Voldemar teadis, et enam ta ei pääse. Ta karjus valjult, lootusetult, kui tundis kõrvetavat valu kurgus, mis hääle ära lõikas. Seejärel kätes, jalgades, peas. Ta sulas. Hetke pärast süttis leekidesse, jättes endast maha kolm tilka verd.
Oli määratud Voldemardile kogu lõpmatus tunda surmavat valu, kui ta Igaveses Tules põles, elades paralleelelu inimsilmale nähtamatu deemonina Maal, oma ’kodus’, lastes tunda sealsetel elanikel piina, mida mitte keegi nähagi ei tohiks.