On muutuste aeg

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

Ma arvan, et see sobib siia kategooriasse kõige paremini. Pealkiri võib veel ka muutuda..aga siin see on, minu uus jutt.
Rolling Eyes

Lehmad, sead, hobused, kanad, kuked, koerad ja kassid – ainult nemad on mind terve elu ümbritsenud. See on nii, kui sa kasvad üles suures talus. Mu ema ja isa on tõelised talupidajad. Nende elueesmärk on alati olnud see, et hoida enda talu korras. Alati on nad püüdnud kasvatada ka minust kedagi nendesarnast. Nad ei saanud must võitu. Ei, ma ei väidagi, et mul oli talus halb elada. See oli suurepärane, eriti siis, kui ma veel noorem olin. Viimasel ajal on see muutunud tüütavaks ja sellepärast mul ongi nii hea meel, et ma lõpetasin keskooli ja saan nüüd minna mujale kooli. Kool on mul juba välja valitud. See asub suures linnas ja see on imeilus. Ma tahan saada ajakirjanikuks. Seda ma asun ka õppima. Vanemad olid tugevalt selle vastu.. kuid nagu ma juba ütlesin, nad ei saanud minust võitu. Ma ei kavatsegi jääda eluaeg tallu ja ei kavatse hakata mingiks talupidajaks.

Muideks, minu nimi on Jean, 18- aastane, kui see teid huvitama peaks.

Augusti viimased päevad.

Olen mitu päeva pakkinud, asju mitu korda üle vaadanud, mõelnud ega ma midagi maha ei jäta või ei võta midagi sellist, mida mul vaja ei lähe. Ma olen tõsiselt põnevil, kuid samas ka väga närvis. See on esimest korda elus, kui ma lähen talust nii kauaks ära..see on sama hea, kui ma koliks minema, sest siin hakkan ma käima ju vaid vaheaegadel.

Isa embas veel mind korra, ema valas paar pisarat ja siis istusin ma enda uude autosse, mille vanemad olid lõpetamise puhul kinkinud. See ei ole küll suurem asi aga ajab asja ära küll.

Keerasin muusika kõvemaks ja kerisin akna veidike lahti. Ma tahtsin tunda vabaduse lõhna, kui ma sellele vastu sõitsin.
Kui ma olin juba kaks tundi sõitnud otsustasin teha peatuse, et enne kohalejõudmist veel keha kinnitada. Parkisin auto väikese tankla ette ja sisenesin siis tankla poodi. Tellisin endale burgeri ja kohvi. Kui olin asjad kätte saanud suundusin tagasi autosse, et seal enda söök ära süüa.
Viimaks olin ma taas teel ja sõita oli veel pool tundi, enne kui linnapiir paistma hakkas.

Peatasin auto suure heleda maja ees. See oli mu ühiselamu, kuhu mind oli elama pandud. Lukustasin auto uksed ja võttsin esialgu kaasa vaid väiksema kohvri. Ukse juures istus mingi nooremapoolne naine ja teretas mind rõõmsalt. Teretasin vastu. Ta andis mulle kerge mapi ja ütles, et ma selle läbi loeksin. Siis andis ta mulle minu toa võtme ja juhatas mind tuppa. Pärast seda jättis ta mind üksi.
Keerasin ukse lukust lahti ja naeratasin. Ma olin toaga väga rahul. Isegi kui päriselt ei olnud see suurem asi..ma olin ju ise endale sellise koha valinud ja ei kavatsenud millegi üle viriseda.

Kell näitas juba õhtutunde, kui ma viimaks kõik asjad olin suutnud lahti pakkida ja neile sobivad kohad leida. Otsustasin, et söön nüüd õhtust. Teadsin, et ühikal on ühine söökla ja otsustasin selle üles otsida.
Söökla ei olnud suur, see oli nagu väga suur köök ja väga väike söökla. Seal müüdi erinevaid asju. Otsustasin, et võtan supi ja kõrvale võileiva. Istusin lauda ja asusin sööma. Sööklas oli ka teisi inimesi. Nad kõik istusid eraldi ja sõid vaikides. „Uustulnukad,“ mõtlesin endamisi, „nagu minagi.“ Sõin kõhu korralikult täis ja läksin siis kohe tuppa tagasi, ma pidin homseks korralikult välja magama. Tõotas tulla pikk päev.

Pealkiri: Re: On muutuste aeg 7/2/2009, 10:41

Meeldib. :)
Uut kindlasti. Wink

Pealkiri: Re: On muutuste aeg 7/2/2009, 12:59

Algus on paljulubav
Ootan juba mis edasi saama hakkab Very Happy

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

Järgmine päev, üks päev enne kooli algust

Ärkasin kell üheksa ja tegin ära tavalise hommikuse rituaali. Pesin hambad, vahetasin riided ja tegin endale heleda meigi. Nüüd hakkasin lugema pabereid, neid mis ma olin eile selle naise käest saanud. See räägis ühika kodukorrast ja seal olid ka minu tunniplaanid, kahe esimese nädala kohta. Olin rõõmus, sest juba esimesel nädalal pidid algama tunnid, mis pididki tegema minust ajakirjaniku. Tõelise ajakirjaniku.
Väljusin toast kell pool üksteist. Tellisin endale kohvikust ühe topsis kohvi ja läksin siis välja. Otsustasin tutvuda ühika ümbrusega, kuigi korra varem olin ma siin ka käinud, siis kui kooli tutvustamine oli. Nüüd aga kuulusin ma siia ja tahtsin endale kõik pisiasjad selgeks teha.

Minu ühikast natuke edasi oli veel teinegi. Täpselt samasugune nagu minu oma, ainult selle vahega, et seal elasid vastasoo esindajad. Muigasin, kui nende maja eest mööda jalutasin ja vilistamist kuulsin. Need olid poisid kes istusid purskaevu äärel ja mulle järgi vaatasid. Siiski ei vaadanud ma nende poole, ei tahtnud odavat muljet jätta.
Loodus oli siin ka ilus. Kuigi kool ja ühikas asus suures linnas, kasvasid siin puud ja ühikate taga oli park, millest voolas läbi imeilus jõgi. Sinna ma suundusingi. Park oli noori täis. Kes ameles kuskil pingil enda kallimaga, kes jalutas niisama ringi. Mõned sõitsid ringi rulluiskudega, mõned rattaga. Kõik jättis mulle sügava mulje. Otsustasin, et niipea kui endale tasuva töö leian, ostan endale ka rulluisud.
Viimaks oli mu kohvi ka otsa saanud ja viskasin topsi prügikasti. Kui olin pargis veel ringi vaadanud, otsustasin, et nüüd on õige aeg minna linna – otsima endale tööd.

Vaatasin paberit ja naeratasin, see peaks mulle ju sobima. Otsiti ettekandjat, restorani. Sisenesin restorani, mille uksel see silt oli. Suundusin leti juurde ja küsisin kellega ma töö asjus rääkima peaksin. Mind juhatatti väikesesse kontorisse, mis asus köögi taga. Mind tervitas vanemapoolne naisterahvas. Vestlesime ja juba viieteist minuti pärast olime järgmiseks õhtuks kokku leppinud proovipäeva. Tänasin teda ja lahkusin hubasest kohast. Ma lootsin, et saan selle koha.

Suundusin tagasi ühikasse, mis asusu linnast autoga umbes seitsme minuti tee kaugusel. Kuid kohalejõudmiseks kulus üle poole tunni, ummikute tõttu.

Viimaks istusin jälle enda toas ja surfasin netis ringi. Olin õnnelik, et kaks aastat tagasi sünnipäevaks laptopi saanud olin, nüüd siin koolis oli sellest kindlasti suur abi. Kuulsin koputust uksele ja tõttasin seda avama. Seal seisis tüdruk, kahe kohvriga ja ühe spordikotiga. “Tere,” lausus ta säravalt, “mina olen sinu uus toanaaber.” Naeratasin säravalt, mul oli täiesti meelest läinud, et täna pidi saabuma ka minu toakaaslane, kellega meid samasse tuppa paigutatud oldi. “Hey,” vastasin talle ja astusin ukse eest kõrvale, et ta tuppa saaks tulla. “Mina olen Jean,” lisasin kätt ulatades ja naeratasin, lootsin et meist saavad head sõbrad. “Carolyne,” vastas tüdruk sama rõõmsalt ja surus mu kätt.

Umbes tund hiljem oli Caro lõpetanud asjade lahtipakkimise. Vestlesime igasugustest asjadest. Ka tema oli maatüdruk ja see liitis meid kuidagi kohe. Muidugi ei olnud tema kasvanud talus, lihtsalt väga pisikeses kohas. Caro oli tulnud siia õppima psühholoogiat.

Õhtul istusime kahekesi kohvikus, sõime ja vestlesime. Meist olid juba praegu saanud head sõbrad ja see tegi mulle ainult rõõmu. Kõik enda vanad sõbrad olin ma pidanud ju maha jätma, kui uude kooli tulin..oli hea, et siin suutsin endale uuesti sõpru saada.

Esimene päev

See möödus väga hästi. Sain tuttavaks enda klassikaaslastega, nad kõik olid nii erinevad, samas kõik olid nii toredad. Ma loodan, et esmamulje ei ole väga petlik. Kokku kestsid loengud üheksast poole kolmeni, see aeg suutis mind piisavalt ära väsitada.

Viimaks istusin taas autos ja sõitsin Donna Margherita, loodetavasti enda uue töökoha poole.

Pealkiri: Re: On muutuste aeg 7/2/2009, 22:46

Väga hea on flower

Uuuut!

Pealkiri: Re: On muutuste aeg 7/2/2009, 22:55

uut.

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

Proovipäev läks hästi, sest ma sain selle koha. Koostasime Proua Tanyaga mulle sobiliku töögraafiku. Järgmine tööpäev pidi olema juba homme kella neljast kuni üheteistkümneni. Töö oli mind päris ära väsitanud ja otsustasin minna kohe ära ühikasse, et hommikul jälle puhanud olla.

Lükkasin äratuskella kinni ja ajasin ennast kiirelt voodist üles. Caro magas veel. Käisin kiirelt pesemas ja panin siis uued riided selga. Kuna esimese loengu alguseni oli veel üle poole tunni, avasin arvuti. Vaatasin e-maile. Üks oli mu endiselt klassiõelt ja healt sõbrannalt Rebecalt. Saatsin talle kirja vastu ka, kus kirjeldasin kooli ja rääkisin, et sain endale töökoha. Kui ma kirjaga lõpetasin, oli ka Caro ennast üles ajanud. Lükkasin arvuti kinni ja lahkusin toast, kui Caro pesemas oli. Suundusin kohvikusse, ma tahtsin hommikust ka süüa. Tellisin endale kohvi ja võileiva ja võttsin ühes aknaäärses lauas istet. Vaatasin aknast välja, tulemas oli suurepärane ilm. Päike paistis nii säravalt.

Viimaks jõudis ka Caro kohvikusse. Kuna loeng oli mõlemal kohe algamas, ostis ta enale vaid ühe kohvi kaasa ja siis kiirustasime me kooli poole.

Võtsin istet suhteliselt kaugel õppejõust, sest esimesed read olid kõik õpilasi täis. Avasin just enda läpaka, kui minu kõrvale istus keegi noormees, keegi keda eelmine päev olnud ei olnudi, ju tal ei olnud minuga siis kõik samad loengud. Ta naeratas mulle ja lausus: “oli see koht ikka vaba?” Kohmetusin. “Eem, jah, muidugi,” laususin kiirustades. Keerasin pilgu kiirelt ära ja langetasin juuksed temapoolsele õlale, et varjata punastamist. See tüüp oli tõsiselt seksikas.

Ma ei suutnud terve loengu aja rahulikult istuda. Mõtlesin, et miks ta minu juurde oli istunud, kui terve rida oli tühi, lisaks tundus mulle, et ta vahib mind koguaeg aga mul võisid ka juba luulud olla. Ise ei julgenud ma kordagi tema poole vaadata, kirjutasin lihtsalt asju üles, mida õppejõud rääkis.

Viimaks, kui loeng lõppenud oli tõstsin enda pilgu ja vaatasin mehe poole. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas säravalt. Ma kohmetusin taas, kuid ei keeranud pilku ära. Niiet ta oligi mind terve see aeg vahtinud. “Mina olen Pierce,” lausus ta siis. “Jean,” vastasin rõõmutult. Mul oli häbi, et ma nii arg olin. “Jean, kas sa ma võiksin sulle ühe kohvi välja teha?,” ütles ta aga järgmiseks ja ma võpatasin märgatavalt. Mul ei tulnud sõnagi suust. “Mida?,” küsisin siis nagu totakas. Pierce hakkas naerma. “Kohvi, kas sa tuleksid minuga kohvi jooma,” lausus ta ikka veel naerdes. Tundsin ennast kuidagi nii imelikult ja vahtisin talle silma, need olid nii ilusad. Ilmselt olin ma liiga kaua vaikima jäänud, sest Pierce lausus mitu korda mu nime. “Jean, Jean, kas kõik on ikka korras?,” küsis ta nüüd juba murelikumalt. “Jah,” vastasin ja kirusin ennast, ma olin vist tema silmadesse ära armunud. “Kas jah sa tuled minuga kohvile või jah, sinuga on kõik korras?,” küsis ta lõbusalt. “Jah mõlemale,” suutsin viimaks sõnad suust saada ja naeratasin, kui läpaka kotiga õlale tõstsin. “Kas lähme kohe?,” küsis Pierce, kui me nüüd väljapääsu poole liikuma hakkasime. “Lähme jah,” vastasin ja sammusin tema järel minema, kuigi ma alles poolteist tundi tagasi olin kohvi joonud. Sellegipoolest ei saanud sellise seksika kuti kutsest loobuda.

Pealkiri: Re: On muutuste aeg 24/2/2009, 15:00

ülihea . : )

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

Jeani välimus:
On muutuste aeg Jean

Caro

Pealkiri: Re: On muutuste aeg 27/2/2009, 16:02

Hullult meeldib Laughing

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

uus osa.

Nüüd ma teadsin, et armastus esimesest silmapilgust on olemas. Ma olin armunud. Ma olin nii õnnelik. Pierce oli nii armas ja tähelepanelik. Me veetsime kohvikus tõeliselt meeldivalt aega. Leppisime kokku, et saame pärast loenguid veel korra kokku, kuna mul algas kella neljast juba jälle uus tööpäev.

Kui loengud kell pool kaks läbi said, kiirustasin ühikasse, et ennast korda teha. Tahtsin välja näha ilus. Panin läpaka kiirelt ära ja tuhlasin siis enda kapis. Leidsin armsa topi ja heledad teksased. Jalga panin hallikad-hõbedased madala kontsaga kingad. Kammisin juuksed ja osa neist kinnitasin suure klambriga pea taha. Naeratasin enda peegelpildile ja jooksin siis ühikast välja, mille ukse ees mind Pierce ootaski. Ta oli jumalik. Olin nii õnnelik, et Pierce oli julgenud minuga loengus rääkima hakata, muidu ei oleks me kunagi tutvunud. Mul endal ei jätku selle jaoks lihtsalt julgust. Vaatasin kaua tema tumepruune silmi, mis olid pigem mustad, kui neid teatud nurga alt vaadata. Ta naeratas mulle säravalt, valged hambad vastu säramas. Vastasin naeratusega ja me jalutasime pargi poole.

Jutustasime paljudest asjadest. Juba enne olin teada saanud, et ta on kohalik ja nüüd, et ta ei elagi koolist palju kaugemal. Tal oli ema ja kunagi oli olnud ka isa. Isa oli lahkunud nende juurest, kui Pierce oli olnud viiene. Ta ei mäletanud mehest palju, kuid teda kummitasid mõned mälestused ja ta igatses enda isa. Tal oli meeles, kuidas ta oli peaagu terve kuu nutnud ja oodanud isa iga päev koju, kuid ta ei tulnud, mitte kunagi. Mul oli tast kahju ja märkamatult me juba kallistasime ja järgmine hetk puutusid tema huuled minu omi. See ei olnud pikk suudlus, kuid parim mis eales olla sai. Mu keha värises tema käte vahel ja ta kallistas mind tugevamalt.

"Jean, sa oled nii ilus," lausus ta ja lükkas ühe salgu mul näolt. Punastasin, kuid nautisin nende sõnade kõla. Pierce oli täiuslik ja ma teadsin ei saa temast enam loobuda.

Jalutasime edasi, kuni viimaks oli aeg, mil ma pidin tööle minema. Ta pakkus, et viib mind ise ära ja tuleb pärast järgi. Ma olin nõus, kui olin veendunud, et see talle probleemiks ei ole.

Tema auto oli mugav ja lõhnas nii meeldivalt. Pierce avas mulle härrasmehelikult ukse ja sulges selle minu järelt. Panin turvavöö peale ja hetk hiljem oli ka tema autos. Sõitsime mu töökoha poole. Sõit läks kiiremini kui eelmine kord, sest ummikud ei olnud nii suured. Ta võttis korraks mu käe enda kätte, enne kui ma autost väljusin ja naeratas mulle. Vastasin talle naeratusega.

Ma olin kohale jõudnud kakskümmen minutit varem ja vahetasin riided töö riiete vastu. Teksad võisid samaks jääda, kuid pidin selga panema musta pluusi, millised olid kõikidel töötajatel. Jõudsin veel juua ühe kohvi ja pidin siis leti juurde minema. Pidin ühele paarikesele viima nende praed ja joogid. Naeratasin endamisi, kui nägin neid üle laua teineteist armunult vaatamas ja kui nende käed aeglaselt ühte põimusid. Mõtlesin Pierce peale. Ma olin teda alles täna kohanud ja ma teadisn, et ma tahan temaga koos olla. Mu südamehääl ei saanud mind alt vedada.

Kui oli juba kümme, oli restoranis ka teistsugune seltskond. Mingid keskealised naised tähistasid vist kellegi sünnipäeva. Nad vestlesid elavalt, kuid ei rikkunud labasuse piire. Pidin neile muudkui uusi jooke viima. Nad olid koomilised. Mulle ei meeldinud küll teiste jutte kuulata, kuid neid ma siiski kuulasin, kui mul parjasti midagi teha ei olnud. Kuigi enamus õhtust oli tööd täis, kuulsin vahepeal katkendeid nende jutust. Nad rääkisid kohe kindlasti enda mehi taga. See oli naljakas. Nad ise ka naersid.

Veel enne mu tööpäeva lõppu pidin perekonnale nende söögid viima. Siis viimaks sammusin taharuumi ja vahetasin riided. Lugesin ära jootraha. Naeratasin, see töökoht tasus ennast kindlasti ära. Jootraha oli päris pirakas. Kui ma iga päev nii palju jootraha saaksin, siis saaksin ma kuu lõpuks teise palga ka kokku, võibolla isegi rohkem. Jätsin juhatajaga nägemiseni ja enda töökaaslastega ka, siis sammusin restorani ette ja jäin Pierce ootama.

Ma ei pidanud üldse kaua ootama, Pierce oli vähem kui viie minuti pärast Donna Margherita ees. Taas kiirustas ta mulle ust avama. Istusin autosse ja me sõitsime kooli poole. "Tahad sa süüa?," küsis ta naeratades, "me võiksime kuskil mõne peatuse teha." "Võime küll jah," vastasin, samuti naeratades. Tema juuresolekul polnud võimalik mitte naeratada. "Ma tean üht toredat kohta."
Ma ei kahelnudki tema sõnades ja tõesti mul ei tulnud pettuda. Koht, kuhu me läksime oli armas ja hubane. Ta tellis meile mõlemale praed ja joogid. Vestlesime taas elavalt. Tema kõrval ei tundnud ma ennast üldse arana ja igavana.

Pierce parkis auto parklas veidike kaugemale, et saaks mind ühikani saata. Seisime ukse ees, hoides käest kinni. Vaatasime teineteisele naeratades otsa. Ma põlesin ihast, tahtsin nii väga temaga koos olla ja tal mitte minna lasta. Viimaks riivasid tema huuled taas õrnalt minu omi ja siis lasi ta mul käest lahti. Ta ootas, kuni ma uksest sees olin ja sammus siis alles ise minema. Naeratasin endamisi unelevalt, kui tuppa sisenesin.

Caro oli veel üleval ja luges raamatut. Rääkisin talle kõigest mis täna juhtunud oli. Caro lõi raamatu kinni ja kilkas: "nii romantiline." Muigasin. See oligi.
Vaatasin ka veel mõned asjad üle, mis loengutes kirja oli pandud ja läksin siis voodisse. Ma ei saanud kaua und, kuid kui ma viimaks uinusin olid minu unenäod kõige kaunimad.

Pealkiri: Re: On muutuste aeg 12/3/2009, 20:05

Ülihea :)
Mulle hullult meeldib ajakirjandus, äkki ka kunagi selle ala peal Very Happy

Aga jutt on väga-väga super!!! I love you

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

Järgnev nädal läks väga hästi. Veetsime Piercega palju aega koos, kuid ma ei unustanud ka Carot. Piercega on nii hea koos olla, jah ma tunnistan, ma olen kõrvuni armunud ja kui ma millestki just valesti aru ei ole saanud siis on tema ka. Me ei käi teineteisele pinda ja oskame vahemaad hoida, et mitte koguaeg teineteise jalus jõlkuda, kuid ma oleksin hea meelega temaga kogu aeg koos, kuid kool vajab ka käimist ja õppimine õppimist.

Oli laupäeva õhtu ja me veetsime aega tema ühika toas, loomulikult salaja. Tema toakaaslane Mark oli ära sõitnud. Siis juhtus see esimest korda. See oli nii kirglik ja romantiline. Pärast lesisime veel mitu tundi voodis ja rääkisime, kui viimaks uinusime.

Hommikul ärkasin selle peale, et kuulsin vaikest sahinat. Pierce tuli just parjasti tuppa tagasi. Tal olid käes kohvid ja saiakesed. Sõime koos ja rääkisime. Kui kell hakkas juba viis saama, viis ta mind tööle. Täna oli mul ees eriti pikk õhtu, ma pidin tööl passima kuni kaheni öösel, sest restoran oli reserveeritud mingi firma peo jaoks. Pierce suudles mind enne, kui autost väljusin. Läksin naeratades ustest sisse ja otse tagaruumi, et riided vahetada.

Ma olin juba väga väsinud, kui kell viimaks kaks sai. Veel pidin nõud laudatelt ära koristama ja siis olin vaba. Sammusin mööda tänavat kooli poole, vaadates pidevalt ringi, et kas kuskil mõni vaba takso ka on. Viimaks leidsin ühe ja lasin ennast ühika juurde viia.

Kui tuppa jõudsin magas Caro juba sügavalt. Viskasin riided põrandale ja vajusin voodisse. Uinusin kohe, ma olin nii väsinud et ei näinud isegi unenägusi.

Hommikul oli taas raske ärgata, kuid üles ma sain. Tegime Caroga oma tavalised hommikused rituaalid ja läksime siis sööma, viimaks läksime kumbki oma loengutesse. Pierce ootas mind juba ja suudles mind malbelt huultele, kui tema kõrval istet võttsin.

Olin õnnelik, kui täna anti meile esimene suurem ülesanne, koostada vähemalt kaheleheküljeline artikkel presidendi valimistest.
Lahkusime Piercega käsikäes klassiruumist ja leidsime Caro rääkimas Pierce toakaaslase Markiga. Neil paistis väga lõbus olevat. Kihistades sammusime me edasi ja ei hakanud neid segama.
Istusime kooli ette purskaevu äärele ja ajasime juttu. Me ei jõudnudki kaua rääkida, kui Caro ja Mark meiega liitusid. "Võiks täna midagi koos ette võtta?!," pakkus Caro ja naeratas mulle salamisi. Naeratasin vastu. Leppisime kokku, et lähme õhtul neljakesi kinno ja siis sööma.

Pärast tunde läksin ühikasse, et alustada artikkliga, tahtsin vähemalt selle teemaga juba tutvust teha. Ma ei saanud kaua selle kallal nokitseda, sest Caro jõudis ka kohale. “Mis teema teil Markiga on?,” küsisin kohe ja istusin tema voodile, tõmmates jalad ka voodile. Ta muigas ja kehitas õlgu. “Mark on tore,” ütles ta siis ja naeratas, kui riideid vahetas. Hakkasin naerma. “Noh, tore on ta jah,” laususin siis ja jätsin hetkel selle teema rahule.

Kell läks kiiresti ja varsti pidime ennast juba sättima hakkama. Panin selga kitsad teksased, valge pluusi ja peale musta jaki. Võttsin kaasa ka suure leopardimustris koti, mu kingad olid samasugused. Caro nägi ka väga armas välja. Viimaks sammusime ühika ette, kus poisid meid juba ootasid. Läksime seekord Marki autoga, sest tema auto oli suurem. Sõitsime kinno.

ot: sorry, veidike igav osa tuli, kuid varsti läheb põnevamaks

Pealkiri: Re: On muutuste aeg 19/3/2009, 21:04

See jutt meeldib mulle!

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

Kõigest selle ilusa algusest on möödunud juba tervelt kaks kuud. Meil Piercega on ikka kõik korras, armastan teda rohkem kui iial varem... kuid kõik ei ole möödunud ilma viperusteta, ikka peab elu tooma su teele ka midagi sellist, mis kõik ilusa rikkuda võib. Mu isa on haigestunud ja ei suuda enam farmi töödega hakkama saada ja kuna homme algab väikene puhkus pean ma sinna sõitma, õnneks tuleb Pierce minuga kaasa.
Hetkel ei ole veel teada, kui tõsine isa olukod on, kuid kui see jäkub, peab ema endale kas abilise palkama..või farmi maha müüma. Kujutan juba ette, kui palju valu see vanematele tekitaks..kuid mina ei kavatse ka sinna minna, ma tahan linnas elada. Mõned tõesti mõtlevad, et kuidas ma saan nii karm olla, kuid tõesti, kui oled terve elu ühes kohas elanud, siis tahad varem või hiljem vaheldust, nii on see ka minuga.

Pakkisin asjad kokku ja tõstsin kohvri ukse taha, ma ei olnud kaasa võtnud palju riideid, ainult vajalikud asjad, et kaks nädalat maal vastu pidada.
Pierce tuli autovõtmeid näpu ümber keerutades mööda koridori ja seisatas minu ees. "Oled valmis?," küsis ta ja saanud minult jaatava vastuse, võttis ta kohvrid kätte ja kandis need välja.

Mina keerasin veel enda ja Caro toa ukse lukkus. Caro oli lahkunud koos Markiga juba eile õhtul. Nad olid nüüd paar. Seejärel sammusin samuti välja. Pierce oli asjad juba pagassi pannud ja oli mulle ukse avanud. Istusin sisse ja sõit võis alata.

Kolme tunni möödudes olime kohal, kell näitas neli pärastlõunat. Ema tervitas mind rõõmsalt ja embasin teda sama rõõmsalt. Muidugi ma igatsesin neid, kuid see ei tähendanud, et ma siin olla oleksin tahnud. Näitasin Piercele, kus meie tuba on ja aitasin tal asjad tuppa viia. Siis tulime tagasi kööki. Tutvustasin emale Pierce, paistis et ta meeldis emale väga, ma vähemalt lootisn, et nad hakkavad hästi läbi saama, ma ei oleks talunud kahte nädalat pinge keskel elamist.
Kuna isa parajasti magas, sõime hilinenud lõunat. Pärast seda läksin isa juurde. Mul oli nii kahju teda näha, ta oli veel liiga noor, et selline välja näha. Tema silmad olid aukus ja nägu liiga valge. "Kuidas sa ennast tunned?," küsisin, kui voodi äärele istusin ja isa kallistasin. "Võrdlemisi hästi," lausus isa ja püüdis mulle naeratada. Isegi tema hääl oli muutunud. Rääkisin temaga veel mõned sõnad juttu, siis tuli ema talle rohtu andma ja seejärel jäi isa taas magama.
Läksin kööki ja hakkasin nuuksuma. Pierce kallistas mind. "Teda ei ole enam kauaks," kuulsin ema lausumas ja siis ust kinni langemas, ema oli verandale istuma läinud. Nüüd lahmas mu silmadest veel rohkem pisaraid. Pierce viis mind meie tuppa, minu endisesse tuppa. Ta suutis mind maha rahustada. Vajusin unne ja sel õhtul ma enam ei ärganudki.

"Kallis, kuidas sa ennast tunned?," kõlas küsimus ja tundsin kuidas Pierce huuled mu laupa suudlevad. Panin enda käed talle kaela, et teda siis huultele suudelda. Seejärel naeratasin, et teada anda et kõik on korras. "Kuidas isal on?," küsisin, kui Pierce kandiku pannkookide ja kohviga mulle sülle asetas. "Su ema tegi," lausus ta ja istus voodi äärele. "Ma rääkisin temaga hommikul, tal on parem," lisas ta siis, kui mina olin sööma asunud.
"Millest te rääkisite?," pärisin, eile ei olnud isa ju Piercega kohtunud. Pierce naeraratas. "Ta luges mulle sõnad peale, et ma sinu eest hoolitseksin." Naeratasin ja rüüpasin kohvi, seejärel lükkasin kandiku kõrvale ja ronisin teki alt välja, Piercele sülle. "Kas sa siis hoolitsed?," küsisin ja panin talle käed kaela.
"Alati ja igavesti," lausus Pierce siiralt, seda oli tema silmist näha. Panin enda pea tema rinnale ja tema kallistas mind kaua. Viimaks äratas meist sellest unelusest ema, kes tuli teatama, et ta käib linnas ära.

Nüüd oli aeg mul ka ennast üles ajada ja korda teha. Läksin dušši alla, senikaua vaatas Pierce elutoas telekat. “Jean, hüüdis Pierce, “tule kiiresti.” Olin just dušši alt välja tulnud ja pesu endale selga pannud. Oota, hüüdsin ja tõmbasin endale laia T-särgi selga. Nüüd vedas Pierce mind kättpidi alla. Vaatasin talle arusaamatult otsa, kuid ta ei lausunud midagi. Ta lükkas mind isa tuppa. Kuulsin isa sonimas ja kohkusin, kummardusin kohe ta voodi kohale. “Isa ma olen siin,” laususin, kui kuulsin et ta vaheldumisi minu ja ema nime sonib. Ma ei oleks eales osanud arvata, et tema seisund nii hull on. “Kiirabi on kohe kohal,” kuulsin Pierce sositamas ja siis eemale seismas. “Hoia ennast,” sonis isa. “Ütle emale, et ma armastan teda, igavesti..,” isa oli need viimased sõnad lausunud nii selgelt nagu tal ei olekski midagi viga olnud, kuid siis jäi ta vait. Pierce juhatas parajasti kiirabi töötajaid isa tuppa. Isa viidi minema, tema seisund oli halb, kuid ta oli veel elus..
Pierce helistas emale, et ta haiglasse tuleks, mina ise nuuksusin selleks liiga palju. Pierce oli mind kõrval istmele vedanud ja me ise sõitsime samuti kiirabi järel haigla poole.

Puhkasin rahulikult Pierce kätte vahel, isa palati ukse taga, kui ema saabus. Tema lubati isa juurde. Isa ei rääkinud enam midagi.. ja juba tund hiljem oli ta surnud. Ema ei nutnud, ta kõndis lihtsalt minema..kuid mina vajusin nuuksudes Pierce rinnale. Ma ei tea kaua me seal olime, kuid kui ma ärkasin, olin ma juba enda toas, omas voodis.

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

Järgmise nädala jooksul pidasime ära isa matused ja püüdsin nii palju kui võimalik emale toeks olla. Ema ei kavatsenudki farmi maha müüa, ta tahtis palgata sulase, kes teda aitaks. Meie Piercega panime linna kuulutused üles ja nädala lõpuks oli emal juba uus abiline olemas. Nüüd sõitsime meie kooli tagasi. Mu hinges oli ikka veel kurbus, kuid pisaraid enam ei olnud, Pierce oli aidanud sellest üle saada. Mul oli olnud kahju ema sinna jätta, kuid paistis, et ta saab hakkama. Tema õde oli talle ka külla sõitnud ja lubas jääda sinna niikauaks kuni vaja.

Paar päeva oli veel loengute alguseni aega, otsustasime et sõidame kuskile matkama. Pakkisime seljakotid ja sõitsime minema.
Leidsime ühe imeilusa looduspargi, kus olid matkarajad ja telkimisplatsid. Veetsime kaks päeva seal, vaid kahekesi. See oli imeilus aeg. Õhtul istusime lõkke ääres ja grillisime, öö veetsime telgis puhates. Hommikul ujusime ja rändasime vabas looduses. Teise päeva õhtul pakkisime taas asjad ja sõitsime kooli tagasi. Caro ja Mark olid nüüd ka tagasi jõudnud. Kallistasin neid kõvasti, olin neist ju puudust tundnud.
Poisid soovisid meile head ööd ja läksid siis enda tuppa tagasi. Mina aga jäin Carole rääkima vahepealsetest juhtumitest. Isast mõtlemine tegi ikka veel valu.

Oli hommik ja ajasin ennast üles, et loengutesse minna. Caro oli juba üleval. Sättisime ennast korda ja läksime siis välja. Pierce ootas mind purskaevu juures. "Mark tuleb hiljem," lausus Pierce Carole. Läksime siis kolmekesi enda loengutesse.

Nüüd pidid ma ka tagasi tööle minema. Pärast loenguid lasin Piercel ennast ära viia. Ta suudles mind pikalt huultele ja soovis edu, siis sõitis ta minema. Kohvik oli endale vahepeal palganud uue töötaja ka. See oli noor tüdruk, minust aasta noorem ja ta oli kohalik. Ta tundus tagasihoidlik, sest ta ei sulandunud meie koleegiumi hästi sisse. Ta rääkis ainult siis, kui me temalt midagi küsisime.

Seisin kohviku ees ja ootasin Pierce, see uus tüdruk seisis minu kõrval, sest ka tema ootas kedagi..
See oligi esimene kord, kui Stacey Piercet nägi. Pierce tuli autost välja ja embas mind ning avas mulle ukse. Tutvustasin talle Staceyt. Märkasin, et Stacey on kuidagi väga imelik, kui ta Piercele tere ütles. Mina aga ei pööranud sellele rohkem tähelepanu ja sõitsime minema.
"See oli üks kummaline tüdruk," lausus Pierce, kui järgmisest tänavast paremale keeras. "Miks sa seda arvad?," küsisin kohe ja viisin pilgu enda kallimale. Ta kehitas õlgu. Jätsime selle teema hetkel pooleli.

Käisime söömas ja siis läksime kooli tagasi, läksime Pierce tuppa. Marki ei olnud. Jäime sinna ööseks.

***

Kahe päeva pärast pidin taas tööl olema ja jällegi viis Pierce mind ära. Stacey oli samuti tööl. Seekord oli ta kuidagi palju avatum ja suhtles minuga eriti palju. "Kaua te Piercega koos olete olnud?," küsis ta.. "kuidas te tutvusite..".."kas sa armastad teda.." Ma vastasin neile kõigile, kuid suht imelik oli temaga sellistel teemadel rääkida.

Kui mu tööpäev lõppes ei kutsunud ma Pierce järgi. "Kas sa ei kutusugi Pierce järgi?," küsis Stacey, kui minu kõrvale ilmus. "Ei, ma ei viitsi teda segada," vastasin kerge kulmukortsutusega. Märkasin, et Stacey ilme muutus..
Ütlesin talle head aega ja kiirustasin bussijaama poole, kus jäin õiget bussi ootama. Ma ei saanud aru, mis mul viga on aga Stacey hirmutas mind. Tema olek mõjus mulle kuidagi imelikult..

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

hey, kas keegi loeb seda juttu ültse ? Razz

siis tean, kas kirjuada edasi Razz

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 31

Minalooooen. :)
Muidugi kirjuta edasi!

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

Kavatsen seda juttu nüüd edasi kirjutada :)

Oli veebruari keskpaik, taas olin ma tööl. Kell hakkas saama juba kümme, kuid kliente veel jagus. Ma olin hoolega üritanud Staceys eemale hoida ja see oli ka õnnestunud, ta ise ei tulnud minuga enam rääkima, lihtsalt hoidis omaette ja tegi seda, mida nõuti.

Kell pool üksteist sulgesime uksed ja ma hakkasin laudu koristama. Olime Staceyga vaid kahekesi jäänud. Veidike ebamugav oli seal vaikuses olla, kuid ma uskusin, et parem, kui temaga rääkimine.

Võpatasin, kui kuulsin häält enda seljataga. See oli Stacey, kes oli minu nime lausunud. "Jah?," pärisin ennast ümber pöörates ja tüdrukule otsa vaadates. "Palun," lausus ta vaid ja ulatas mulle mingi paberi. Võtsin selle ja pöörasin ümber, see oli kutse. Tahtsin midagi küsida, kuid Stacey oli juba teise kohviku nurka kadunud. Uurisin nüüd kutset lähemalt. Stacey kutsus mind koos kaaslasega peole, mis toimub tema kodus. Seal oli ka aadress ja kellaeg. Mõtlesin, et sinna ma kohe kindlasti ei lähe ja surusin kutse lihtsalt taskusse. Koristasin edasi ja kui kõik valmis oli, lukustasin ukse ning lahkusin. Stacey oli enne mind ära läinud.

Pierce juba ootas mind kohviku ees. Naeratasin talle ning tema kinkis mulle ühe magusa suudluse. Siis istusime autosse ja sõitsime kooli. Nagu ikka päris ta, kuidas mul tööpäev läks, mina pärisin mis tema tegi ja viimaks olimegi ühika juures.

"Kas sa tahaksid täna minu toas magada?," pärisin talt, kui käsi tema kaelas hoidsin ja talle kavalalt silma vaatasin. "Carolyne'i ei ole."
Pierce suudles mind ja lausus seejärel: "mine ees, ma tulen kohe järgi." Nende sõnadega kiirustas ta enda ühika poole. Muigasin ja läksin sisse. Kui ma olin tuppa jõudnud, tuhlasin kiiresti kapis ja panin endale selga seksika pesu ja pesin hambad, isegi meiksin ennast veidike. Siis jäin pesu väel voodile istuma. Mõne aja pärast avanes ukse ja Pierce tuligi. Ta naeratas, kui mind nägi. Patsutasin voodile, et ta sinna tuleks. Piercel oli käes šhampus ja kaks pokaali. Need asetas ta kapile ja tuli siis minu juurde, suudeldes mind nii nagu ta ei olnud juba ammu suudelnud. See suudlus oli nii kirglik ja tundeid täis. Ma armastasin teda nii väga.

Pärastpoole istusime diivanil ja jõime šhampust, tema kaisus oli nii hea ja turvaline olla. Ma ei mõelnud millegile, lihtsalt olin seal ja nautisin olekut. "Ma armastan sind!," lausus ta ja ma sain aru, et ta tõesti armastabki, tema sõnad olid nii siirad. "Ma armastan sind," vastasin talle ning asetasin klaasi lauale. Libistasin enda käed talle kaela ja vaatasin talle otsa. Tema silmad. Need olid esimesed millesse ma armusin ja nüüd olime me koos. See oli täiuslik.

***

Oli reede õhtu, loengud olid läbi. Täna ei olnud mul ka tööpäeva. Istusin arvuti taga ja trükkisin midagi, Pierce pikutas niisama voodil. Carot jälle ei olnud. Nad kadusid alati Markiga kuskile ära, päris tükiks ajaks. Seekord arvasin, et ei näe neid enne pühapäeva õhtut. Neil oli kombeks alati kuskile ära sõita, et nad saaksid kahekesi olla.
"Mis see on?," päris Pierce ja kui ma tema poole vaatasin, vehkis ta kutsega, mille ma olin täiesti unustanud. "Stacey andis selle," ütlesin talle. "Aga ma ei kavatsegi sinna minna." Pierce luges kutse läbi ja lausus siis: "me peaksime minema, see on täna!" Vaatasin teda nagu hullu. "Nalja teed? Miks me peaksime, ta on kahtlane.." Pierce muigas. "Sellepärast see põnev ongi, ma tahaks näha, mida peab tema peo all silmas. Äkki sa üllatud ja ta ei olegi nii imelik, kui sa arvad." Kortsutasin kulmu, kuid laususin siis: "olgu." Pierce muigas juba. "AGA, kui mulle ei meeldi, tuleme kohe ära, onju?!" Pierce tõusis voodilt ja suudles mind kaelale, mis mind täielikult maha rahustas. "Nagu printsess soovib," ütles ta. "Ole poole tunni pärast all." Noogutasin ja ta lahkus toast. Lülitasin arvuti välja ja hakkasin kapis sobrama. Leidsin mingid teksased, mida ma ei olnud ammu kandnud, kuid need hakkasid mulle jälle meeldima. Tõmbasin need jalga, peale panin musta topi ja jaki. Kaalusin kas panna saapad või kingad, otsustasin pika säärega ja kontsaga saabaste kasuks. Olin valmis ning läksin välja, Pierce ootas mind juba parklas auto juures.

"Ütle, et see on nali," laususin, kui olime jõudnud maja juurde, mille aadressi Stacey oli kutsele kirjutanud. Maja oli väga suur, see oli lausa lossi moodi. Vanadest tumehallidest tellisest, seda ma vähemalt arvasin, katus oli samuti tume. Meenutas tondilossi. "Miks ma ei imesta," laususin siis aga naerdes ja väljusin autost. Akendest, mis olid kardinatega kaetud, olid näha inimeste siluettid. Tundus, et neid on seal päris palju. Sammusime ukse juurde ning Pierce koputas. Ukse avas punassesse riietatud uksehoidja. Kahetsesin, et olin tulnud, kui nägin inimesi seal. Kõik olid nii uhkelt riides ja mina olin kõigest enda vanade teksastega. Stacey märkas meid ning tuli kohe sinna. "Mul on hea meel, et te tulite," lausus ta, vaadates Piercele otsa. "Tere," laususin mornilt. "Tulge aga edasi," kutsus Stacey ja Pierce astus kohe edasi. See pidu ei olnud kindlasti meile, inimesed olid palju vanemad, kui meie. See kõik pani mul südame kripeldama, tundsin, et kõik ei ole korras. Midagi oli väga valesti.

Juubilar Postituste arv : 174 Age : 32 Asukoht : Tartu

Läheb põnevaks. Very Happy

Hakkan seda juttu nüüd jälgima. Loodan, et uus osa tuleb peatselt.
Nimed on veidi veidrad, aga selle elab üle. Very Happy

Kui ta ütles, et see maja meenutas tondilossi, siis mulle meenus umbes mustmiljon õudukat, kus majaperemees/perenaine hakkab oma külalisi maha nottima. Very Happy

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu

Ma lugesin ka läbi, sest Annu kommenteeris seda. Very Happy

Ja mulle meeldib. Very Happy

Juubilar Postituste arv : 174 Age : 32 Asukoht : Tartu

Needusemurdja... lalalala Postituste arv : 302 Age : 28

Sa võiksid seda edasi kirjutada Wink

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

Kui mul kirjutamistuur jälle peale tuleb, siis vast kirjutangi Very Happy

Juubilar Postituste arv : 159 Age : 31

Ootan ka suure huviga uut osa :)