Mingi lyhijutt.. kommige khm :))
Väärtusetu teemant
Jahedal talveõhtul sajab laia lund. Tõmban salli tugevamini kaela ning lükkan jalgadega kiigele hoo sisse. Kräuksudes hakkab see edasi-tagasi liikuma. Mul on külm, kuid ma ei kavatse veel koju minna. Mitte enne, kui olen selgusele jõudnud. Kuid õigupoolest millele? Taas sukeldun mõttesügavustesse. Kiige hoog jääb väikseks ning kriuksumine kaob. Järgi jääb ainult vaikus. See vaikus. Kõrvulukustav müra.
Ükskõik, millele ma ka ei keskenduks, jõuab mõttejärg ikka ja alati Tema juurde. Ta naeratus ja silmad, mis mind tihtipeale nii armsalt on vaadanud. Soojad sõnad ja sõbralikud jutuajamised – neid jään ma kohe kindlasti taga igatsema. Aga miks igatsema? Kas Ta pole mitte mu sõber? Jah, sõber. Kuid siiski, mina ei saa Teda iial sõbrana võtta. Ta ei pea teadma, mida mina tunnen peaasi, et Tema oleks õnnelik. Ja Tema õnneks on vaja just ühtainsat inimest – see pole mina, kahjuks. Minu süda kuulub Talle, kuid Tema süda, kuulub kellelegi teisele.
Kui sa kedagi armastad, siis lase Tal minna.
Nüüd jõudsin ma selgusele. Ma armastan Teda ja jäängi armastama, kuid Tema õnn on mulle tähtsam. Sellepärast jäägu kõik nii, nagu on. Ma võtan selle vähese, mis mulle on antud –sõpruse – ja muudan selle suureks!