Sõbrapäev ..

Sõbrapäev

''Tsau!'' hüüan. ''Tsau!'' tõstab ta korraks käe ning läheb edasi. Nagu alati. Peaaegu iga päev näen ma teda ning alati ütleb ta mulle ’’tsau’’. Mitte kunagi ei jää ta minuga pikemaks rääkima. Oh, kuidas ma tahaks temaga vähemalt paar sõnagi vahetada. Aga miks, küsite kindlasti. Just sellepärast, et tema on mu südame võtnud ning ta isegi ei tea seda. Ma arvan, et astun ise järgmise sammu.

''Tsau! Kas ma saaks sinuga rääkida?'' küsin ma tema käest, kui ta järjekordselt mulle vastu tuleb. ''Aga räägi..'' vastab tema. ''Ma mõtlesin, et äkki sa tahaks minuga täna välja tulla?'' tüdruk teeb imeliku näo pähe ja ma lisan kiiresti: ''See poleks kohting, kui sa seda arvad. Mul on juba oma tüdruk. Aga läheks lihtsalt jalutaks ja räägiks juttu?'' Tüdruk noogutab: ''Olgu, olen nõus.'' Ta naeratab ja läheb. Mõttes hakkan ma ennast kiruma. Mida asja ma ütlesin talle, et mul on oma tüdruk, kui mul pole???

''Noo, kuhu sa siis tahaksid minna?'' küsin ta käest. Tüdruk puhkeb naerma ja ütleb: ''Sina ju kutsusid mind välja. Sa peaksid teadma, kuhu me lähme!'' ''Ah õigus!'' naeratan täbaralt. Koos hakkame astuma. Ma viin ta ühte ilusasse paika. Seal on kiik ja oja ja ilusad puud. Praegu pole just kõige soojem, kuid seal on väga kaunis. Tüdruk ahhetab, kui näeb seda kohta, kuhu ma ta viisin. Vaikselt istub ta kiigele ja mina ta kõrvale. Tasa ütlen: ''Tegelikult ma valetasin sulle!'' Ta jääb mulle küsivalt otsa vaatama. ''Mul pole oma tüdrukut. Ma ei tea isegi, miks ma seda ütlesin.'' Rääkisin tõe välja. Ta silmad uurivad mind edasi, nagu tahaks minust kõik välja puurida. Seda ma tegingi. ''Tegelikult, meeldid sina mulle. Kas sa tahaksid mu tüdrukuks hakata?'' ütlesin otsustava lause ning ei julgenud isegi talle otsa vaadata. Päris mitu pikka minutit oli vaikus. Lõpuks võttis ta mu käest kinni ning vastas: ''Sõbrapäev on Meie aastapäev!''

PÄÄÄÄÄRIS HEA

heaa