Kas tõesti pole mind enam vaja? [ Lühijutt ]

Koolis pidime kirjutama etteantud teemadel ühe jutukese.
Ja ma siis kirjutsin ja mu jutt tunnistai klassi peaaegu parimaks. St kolmandale kohale jäin
Nii, aga siit siis see jutt.

Kas tõesti pole mind enam vaja?

Mina olen kolmeaastane Chau-Chau. KUnagi olin ma väike karvapall. Kõigi lemmik. MInuga tegeldi, mängiti, tehti paisid, anti musisid, hüüti hellitusnimedega. Aga nüüd on see kõik vaid minevik.
Oleks ma vaid oma saatust ette näinud...

Olin saanud aastaseks ja sellega saavutanud oma kasvu. Oma perekonna juures olin veetnud kaheksa kuud.
Suvi sai läbi ja üha enam hakkasin märkama erinevust. Me perenaine ei hüüdnud mind enam hellitusnimedega ja peremees oli alati vihane, kui tennisepall suus tema juurde läksin. Ta ajas mu külmalt minema. Mis mul muud üle jäi? Läksing kurvalt niutsudes aeda ja sättisin end magama, lootes, et järgmisel päeval on kõik teisiti.

Möödunud on aasta ja kaheksa kuud.
Ma olen nagu kummitus. Süüa pidin nutuma, jaltamas minuga ei käidud. Peretütar ja perepoeg isegi ei lausunud koolist koju jõudes: "Tere Margaret!" , rääkimata silitamisest.
Öösiti, kui kõik magasid, mõtlesin põgenemisele. Iga päevaga aina rohkem.
Kuni siis ühel talvisel päeval...
Õues paukus pakane. Külma oli vähemalt 20 kraadi. Hommikul lasti mind õue. Käisin pissil ja siis lippasin tuppa tagasi. Kuid mind ei lastud edasi. "Loll koer! Kao kus kurat!" käratati mulle. Langetasin pea ja üritasin peremehest mööda saada, aga uks virutati minu ees kinni. Igaveseks.
Krõbe pakane tegi mu käpakestele liiga. Mul oli külm, iseig paks kasukas ei leevendanud külma. Aga eelkõige pitsitas südames kurbus... Kurvalt niutsudes astusin ma mööda teed edasi...
Silmad kinni, astusin ma autoteele, märkamata endale täiskiirusel lähenevat autot. Sain haiget, väga haiget ja sain velgi, kui pärast pikka õhulendu teel maandusin. Niutsatasin valust. Meeletu valu..
"Kas tõesti pole mind enam vaja?" mõtlesin ma ja lahkusin elavate kirjast...

nii kurb


mina oma kutsikakesega nii ei tee !!!!