^Second Chance.^

Ma tean . Igav , mõttetu jne . Mõttepuuudus


8.


ärgmisel päeval oli mu otsus tehtud. Kõige parem oli nööriga seda teha.
Hankisin keldrist nööri ja läksin metsa . Metsas otsisin hea tugeva puu , mille oks kindlasti ära ei murduks . Olin valmis , täiesti . Sidusin nöörile sõlme . Jätsin sinna sisse pea suuruse augu. Riputasin nööri puu oksa külge . Leidsin mingi suurema kännu , mis oli kohe oksa all . See oli kõrgenduseks . Kerisin nööri endale ümber kaela . Ning astusin kännu pealt ,sügavalt sisse hingates ,maha.


Tundsin , kuidas ma ei saa enam hingata , kui äkki kukkusin suure põntsuga maha . Keegi raputas mind . Ma ei suutnud silmi avada , ega saanud tuvastada , kellega tegemist. Siis kostusid minuni kiirabi sireenid . See inimene oli kutsunud kiirabi . Tundisn veel , kuidas mind autosse tõsteti ja siis kaotasin teadvuse.


,, Kuidas temaga on ? " küsis mulle tuttav hääl kellegilt.
,, Ma ei oska hetkel öelda , ta peaks tegelikult juba teadvusel olema . " vastas teine , võõras hääl . Ma üritasin oma suud avada , aga see ei õnnestunud . Pika proovimise peale suutsin lõpuks silmad avada.

,, Oh , ta on ärkvel . " ütles ema , ja tuli minu juurde.
,, Väga tore .. Nüüd saame tema peal rohtusid kats... See tähendab ravida .. " naeratas arst mu emale . Mu ema vist ei mõistnud , mida arst öelda üritas . Ma suutsin avada ka oma suu.

,, Ema .. Kes ... Mind ... Aitas ? "
,, Me ei tea seda . Kui kiirabi sinna jõudis , polnud seal kedagi peale sinu. " ütles ema ja katsetas mind kallistada - ebaõnnestumine.
Kahtlane..
,, Kallis , ma pean nüüd koju minema . " ütles ema , mind järjekordselt kallistades.
,,Okei . " vastasin talle nii selgelt , kui vähegi mul võimalik oli.
Arst vaatas mind ja ema vaheldumisi , ta juba ootas , et mu ema lahkuks .
Lõpuks see juhtuski.


,, Mina päästsin su . Et mõnda uut ravimit katsetada .. "
,, EI ! "
,,Ooojaa !!"

Olin hukatusele määratud . Mind oli kasutatud mingisuguseks katsejäneseks . See oli täiesti lubamatu . Miks nad ei võinud lasta mul surra ? No tõesti .. Ma pidin siit haiglast pääsema . Oli vaja Laurit . Mis siis , et jobu , aga ikka. Ma hankisin omale ühe telefoni kõne ja helistasin poisile. Lauri oli valmis minujaoks tegema kõike . Ta kiirustas haiglasse minu juurde . Ning aitas mul põgeneda . Me läksime 'värsket õhku hingama' . Ma rääkisin talle 'arsti' plaanist .
Ta oli täiesti vihane .

,, Mida ma sul veel aidata saan ? "
,, Hetkel midagi . Aitäh , ma pean nüüd koju jooksma . "
,,Koju ? Su ema saab teada ju ? "
,, Õigus .. Kuhu ma lähen siis ? "
poiss tõstis kulme ,, Minu juurde. "

Ega mul hetkel just midagi muud üle ei jäänudki . Olin temaga nõus. Tal olid ka tingimused , kuid hetkel ma nendest eriti huvi ei tundnud . Kuigi oleksin pidanud ..
Tema juurde jõudes luges ta oma tingimused uuesti ette , ja käskis mul kohe esimest täita ..

Tzao

9..


Poiss käskis mul riided seljast võtta . Loomulikult polnud ma sellega nõus .

,, Ise sa olid minu tingimustega nõus . Davai , võta riided ära ! "
,, Ma olin nõus , aga seda tingimust polnud . Ja milleks ma need ära peaks võtma siis ? "
,, Me läheme pesema . "
,,Olgu . " ütlesin ma enne , kui sain aru lause kahemõttelisusest.
,, See tähendab .. "
,, Olgu ütlesid sa .. Niiet läheme siis . " naeris poiss.

Ma pikemat aega punnisin vastu . Ja vaidlesin ka , aga teda ei huvitanud . Tema põhiline eesmärk oli ´teadagi mis. Enne kui ta jõudis mul ka viimased riidehilbud äratirida , haarasin ma noa . Ma lõin selle talle selga . Siis alles jõudis mulle kohale , mida ma teinud olin .


,, See oli enesekaitse . " viskasin ta riided talle peale ja naersin.

Natukese aja pärast oli kuulda politsei sireene . Keegi , KEEGI oli kutsunud politsei . Keegi oli mõrva pealt näinud . Olin plindris .


,, See oli enesekaitse . Ta tahtis mind vägistada ! " kinnitasin ma politseile mitmeid kordi .
,, Seda räägi sa kohtus kohtunikele ." vastasid politseinikud rahulikult .


Varsti olid kohal ka mu vanemad . Ema vaatas mind põlglikult , sama tegi ka isa . Ema isegi ei tahtnud mind kallistada . Ma olin mõrvar . Mulle jääb eluks ajaks külge mingi märk , et olen kellegi tapnud . Üks politsei auto jäi veel sündmuspaigale , teine viis mind ülekuulamisele .


,, Niisiis . Preili . Rääkige meile , mis toimus ja miks te nii reageerisite . "
,, No asi algas sellest .. " jutustasin kogu loo .

_________________________________________________________________

,, Seega väidate te , et asi oli enesekaitse ? Kuid miks te poisi tingimustega nõustusite siis ? "
,, Ma ei kuulanud ju . Ma ütlesin ! "
,,Olgu , ma lähen räägin teistega . "

Politseinik lahkus ruumist . Jäin pikaks ajaks üksi . Pisarad voolasid nagu kraanist . Olin oma elu täielikult metsa keeranud. Kõigepealt suri mu parim sõber . Siis ebaõnnestus minu surm . Nüüd tapsin inimese . Pekkis .


,, Preili Annika. Jääte siia . Mõne päeva pärast on kohtuasi , siis saab kõik täpselt selgeks . " ütles politseinik tagasi tulles . Ta nägi , et ma nutan , kuid ega ta sellest välja ei teinud .
,, Olgu , aga kas ma pean kogu öö siin ruumis passima ? "
,,Ei , tulge kaasa . " Viipas mees käega . Läksime mingisse ruumi , millel olid trellid ja väga kole ja räpane voodi. Vangikong.

,, Veetke oma öö lõbusalt . " ütles mees veel enne , kui lahkus .

Ma ei osanud mitte midagi peale hakata . Veetsin öö lihtsalt nuttes , istudes sellel räpasel voodil . Kui kauaks ma veel siia jääma pidin ? Millal kohtuasi on ? Kas ma tõesti lähen noorsoovanglasse ? See ajas mind veel enam nutma.


Hommikul äratati mind kell 6 . Tegelikult ma ei maganudki . Siis öeldi mulle ka , et kohus on homme . Pidin veel ühe päeva selles jubedas ja kõledas kongis veetma . Ja mul polnud isegi advokaati . Aga mulle meenus nähtud filmidest lause : Kui kohtualusel puudub advokaat , siis kohus määrab talle selle. See ajas mind naerma . Terve päev möödus samamoodi . Passisin kongis ja nutsin . Kui ma oleks verd nutnud , oleks ma ammu verekaotusesse surnud. Aga ei .


_KOHTUPÄEV_



,, Tere hommikust taaskord . Kas läheme nüüd kohtusse . Tule siia , panen käerauad sulle . " ütles politseinik mind 'äratades' .

Läksin tema juurde . Sain käerauad ja mind viidi kohtusse . Seal olid ka mu vanemad , ning mingi väga kõrgel istuv mees. Ilmselt kohtunik . Mind kutsuti ka tunnistajapinki . Olin kõike seda filmides näinud , ning teadsin kuidas see käib . Kohuse lõpetuseks lausus kohtunik need sõnad.

,, Kohus ostustas , et .. "

iiissand , kui kaugella sa oled
UUT!

Joouu:D Pole ammu uut olnud eks :)
Aga nüüd on:D Lühike küll , agajahm:D


10.

,, Olete süüdi . Noorsoo vanglas 2 aastat . "
Kõik . Läbi . Ma pidin KAKS aastat passima vanglas teiste noortega , kes arvatavasti olid palju hullemat teinud , kui mina , aga mis parata . Ma ise olin omale selle jama kaela tõmmanud.


,, Kohus lõpetab . " ütles kohtunik , ja tõusis oma laua tagant püsti ning lahkus .
,, Preili , palun tulge minuga kaasa , " ütles üks politseinik . Ma läksin . Ema saatis mind oma pilguga.

Mind viidi praeguseks jaoskonda . Homme oli vanglasse sõit .
Päev vanglas oli kohutav ja kui ma pidin mõtlema , et 2 aastat vanglas ..
_______________________________________________________________


Jõudsimegi vanglasse , minu uude 'koju' .
Seal haises ja ma pidin kandma hakkama vanglariideid . Kõik minule kuuluvad esemed võeti hoiule . Absoluutselt kõik . Kongi astudes tulid ´teised mind uuristama . Oli näha , et mingi tüdrukute punt oli selline kõva kamp , kellele keegi vastu hakata ei võinud . See ei saanud nii olla . Otsustasin hästi käituma hakata , et ehk saab siis varem .

,, Noh , oled uus jah ? " küsis mu kongikaaslane täiesti ebavajaliku küsimuse.
,, Just , ja sina oled siis ? "
,, Melina . "
,, Selge . Kaua sa siin juba oled ?" küsisin huvi tundes .
,, Kolm aastat . Kaks veel . " vastas tüduk . Jäin teda põrnitsema . Hetkel oli mul vist väga loll nägu peas .
,, Ja sina ? "
,, Aasta . "
Melina ohkas ja pööras end voodil teistpidi , nii , et ta jäi minu poole seljaga .
Istusin oma uuele voodile , ning üritasin rahuneda . Mu pulss oli üleval ja vererõhk laes . Ma olin koguaeg nutu äärel . Õhtul tehti vangidele mingi ülevaatus , kui tutvustati mind .


Päevad möödusid nuttes . Iga päevaga tundsin aina enam , kuidas ma ei taha elada . Enam küll mitte . Olin igat moodi proovinud end tappa , kuid alati sattus keegi peale ja takistas. Lõpuks said valvurid aru , et ma enam elada ei taha ja eemaldasid kõik teravad esemed mu kongist . Kaasaarvatud Melina..


___________________________________________________________

Üks päev kutsuti mind välja , sest keegi oli mind vaatama tulnud . Arvasin , et see on mu ema või isa , aga ei ..

11.



Üks päev kutsuti mind välja , sest keegi oli mind vaatama tulnud . Arvasin , et see on mu ema või isa , aga ei ..

See oli hoopiski .. keegi . Ma ei tundnud teda . Kes tuleks mind nii vaatama ?

,, Tere .. " ütlesin arglikult .
,, Valvur ! Valvur ! See pole see Annika . " vastas mees käbedalt.

Ohkasin pettumusest , ja mind viidi jälle minema . Ei olnudki kedagi. Aga kes tulekski mind vaatama ? Ema ja isa vihkavad mind . Kõik ülejäänud ..

,, Ooo , sina oled meil siis Annika ja? " küsis võõras poiss minu käest.
,, Ja Sina ? "
,, Carl. "
,, Okei. "

Ma olin nii kurnatud , et pidin voodisse heitma .


_________________________________________________________

,, Ouu , Annika , äratus noh ! "
,, Mmmida on ? " küsisin , ise alles poolunes olles.
,, Tule siia nagu . "
Ohates ajasin end istukile , ja kes mulle otsa vaatas ? - Carl.
,, Mis on ? "
,, Tule siia korra , paluun ! " kutsus poiss .

Läksingi . Vanglas oli meil võimalus vabalt ringi liikuda . Ta embas mind .
_______

Möödus pool aastat nii , et me mõlemad käitusime hästi ja saime väga .. Üllatavalt hästi läbi.

Ühel päeval saime isegi nii hästi läbi , et ühel hetkel avastasin ennast ja Carl'i suudlemas .

______________________________________________
Välja saamise päev !!!

,, Heei , sa saad täna välja , ah ? " küsis Carl .
,, Mhm . Ja sinaa ? "
,, Samaa ! "
,,Oh , ma tahan sind oma vanematele tutvustada ju . "
,, Davai "

Meid lasti välja . MEID . Olime koos nii õnnelikud . Mu ema teadis väga hästi , et täna välja sain , aga teda ju see ei huvitanud . Otsustasin siiski koju minna .


Astusin uksest sisse. '
,,Hei , emaa ! "
Ema jooksis mind kallistama . Ja Carl'i nähes , hakkasid ema pisarad voolama.
,,Mis juhtus ? " küsisin ma , ja äkki Carli poole vaadates nägin , et ka tema töinab.
,, Hallloo ? Kas keegi kuuleb mind väää ? " karjusin nii , et kogu maja rahvas minu poole vaatas .
,, Ema .. " ütles Carl ..
,, Poeg .. " ning mu ema ja poiss kukkusid kallistama . Ma olin täiesti segaduses .
,, Woou , ootage hetk . Mis värk nüüd on ? "küsisin endiselt täiesti sassis.
,, Meie poeg . " ema kallistas teda endiselt.
,, Carl .. Ta on su vend .. Me andsime ta noorelt ära , sest .. Ma ei tea mis meil arus oli , aga nüüd on ta tagasi . Kust sa ta leidsid ? "
,,Va... "
,, Väljast .. " segas Carl vahele enne , kui mina midagi öelda jõudsin . Asi selge . Carl oli mu vend .. Ja me temaga peaaegu et .. Väkk.


Ema kutsus meid kõiki kööki . Ka isa kukkus 'venda' kallistama . Ema ilmselt tahtis seletada , mis toimub .
,, Niisiis . Carl on meie poeg . Annika meie tütar . Aga .. Kas te saate hästi läbi ? "
,, Jaa , me ühekorra su... " hakkasin rääkima , aga jälle..
,, Me suhtleme palju . " ütles Carl .

Kurat . Miks ta peab mu jutule koguaeg vahele segama ? Ma tahtsin tõtt rääkida ju . Ebanormaalne . Midagi toimub ilma minu teadmata .

,,Annika , sul pole ju selle vastu midagi , kui sa pead hakkama Carl'iga ühes toas magama ? "küsis ema . Loogiline , et mul oli selle vastu midagi , aga miski sundis mind vastupidist tunnistama.
,, Ei .. ei ole . " vastasin rutakalt.

Koos Carliga läksime üles . Ta alustas minuga rääkimist ..

12.

,, Niiet sugulased jah ? " ütles poiss.
,, Jah.. Kahjuks. "
,,Õnneks , tahtsid sa öelda . " parandas poiss mind.
,, Ei , kahjuks . Me ei saagi enam .. "
,, Stop . Me ei saa mida ? Meie vahel pole midagi olnudki veel . Me saime lihtsalt hästi läbi . Me oleme sugulased . Saa üle sellest. "
Ohkasin pettunult . Järjekordne metsaminek oma suhetega . Carliga olime me nüüd riius .


________________________________________


,, Äratus , lapsed ! " äratas ema meid . Kell 6 hommikul .
,, Meil on üks jutt .. " lisas ema veel enne , kui sain oma silmad avada.
Ajasin end haigutades püsti . Sama tegi ka Carl . Nähes ema ma kohkusin . Ta nuttis.

,,Mis juhtus , ema ? "
,, Me isaga .. Läheme lahku. Ja üks asi on veel .. "
,,Mis see on ? "
,,Carl .. Ta pole meie laps . Me avastasime vale inimese . "


,, Olin sisimas nii õnnelik , aga siis meenus mulle möödunud õhtu vestlus , ja ma muutusin morniks . Veel kaks matsu mu niigi nõmedale elule.

,,Ma siis parem lahkun . " ütles Carl äratades mind mu mõttemaailmast.
,,Jah , oleks tore . " vastas ema .
Mul tikkusid pisarad silma . Carliga läks asi puusse . Vanematega ka .
Otsustasin siis .. Mittemidagi teha . Ei osanud enam. Järgmine päev sain veel ühe uudise . Me kolime . JÄLLE .


________________________________________________________

_Nädala pärast_


,, Annika , uus koolipäev . " äratas ema mind kõva häälega .
Ma ei vastanud mitte ühtki sõna . Ema kiljatas ..

13.


,,Annika , appi ! Su peal on ämbliikkkk ! " kiljus ema.
Olin kahe sekundiga maast püsti.
,,Haha , see oli nali . "naeris nüüd ema minu üle . Fine.
,, Haahaa , oli naljakas . " ütlesin emale irooniliselt .
Alustasin riiete selga ajamisega.

Olin nüüd juba neli päeva oma uues koolis käinud . Kool oli normaalne . Suur ja rahvaga ülekoormatud . Minu klass oli ainuke ebanormaalne selles koolis . Mulle vähemalt tundus nii . Mind noriti hullusti. Mu nimi oli ju Annika . Vaja oli norida Kannikaks . Fainn.

,, Jou Kann . " ütles mu klassivend , kui olin kooli jõudnud.
,, Jou , Vann ! " karjusin vastu , sest tema nimi oli Vallo .
,,Ära ülba siin nagu äää ! " tuli üks mu klassiõdedest minuga õiendama. Küllap oli ta Vallole mingi 'pruta'.

Mul oli seitse tundi , pluss ma jäin veel peale tunde ka . Tore .
__________________________________________________
,, Tütreke ! Oled kodus . Korista minu eest palun . Mul on halb olla . Vääääga ! " tuli ema mulle kaela .
,,Okei . "

Emal oli paha olla . Ma ei kujuta ette mis tal olla võis .

_Kolme kuu pärast ._

Me polnud viimased neli kuud mitte ühtegi korda kolinud . Elusuur ime. Ema oli kaalus juurde võtnud .Imelikult .

,, Lapseke , meil on natuke rääkida vaja .. " tuli ema minu tuppa ja viipas köögi poole .
Läksin emale järgi.
,, Ma olen rase . " ütles ema pikalt viivitamata .
Mul jäi suu lahti .
,,KUIDAS PALUN ?? " lõugasin emale näkku.
,,Äkki jätate minu ka nüüd tänavale , nagu Carli ? "
,,Tegelikult .. Me tahtsime öelda , et meil pole sinu jaoks siin majas enam ruumi , äkki kolid välja ? "
,,MIDA? " olin ma nii põhjalikult ärritatud , et mul jäi hing kinni .
,, Täpselt . Uus laps on tulekul . Palun lahku siit majast ! "
,,Ma lähen lastekaitsesse !" karjusin emale .
,, Sul pole tõendeid . " pilgutas ema silma , ja põhimõtteliselt viskas mind majast välja .
Mida ma siis nüüd peale hakkan ?

14.


Koos kohvritega istusin ma nüüd tänaval . Üksi . Siin linnas polnud mul mitte kedagi tuttavat ning otsustasin lihtsalt - kuna oli suvi - puu alla magama jääda .



,,Shh , ta on vist surnud . " kuulsin üht häält rääkimas .
,, Ma ei usu , kes jätaks laiba siia maha vedelema ? " ei olnud teine hääl esimesega nõus . Liigutasin ennast , et märku anda esimesele poisile , kes väga valesti arvas.
,,Ma ütlesin , et ta elab ju ! " ütles nüüd jälle teine hääl võidurõõmsalt.
,,Nojah , aga mida hekki ta siin teeb nagu ? " vastas esimene .

Ajasin end püsti.
,,Tere , kes te olete ? " küsisin nähes kahte poissi . Üks pikem kui teine.
Aga nagu ma arvasin jooksid nad minema.

Jäin siis toredasti puu alla oma surma ootama . Järsku nägin neid kahte poissi tagasi jooksmas . Koos nendega oli ka täiskasvanu .

,, Tere !? Mida te siin puu all magate ? Täis olete vää ? " küsis täiskasvanud naine . Ta oli umbes 23 aastane.
,,Mind visati kodust välja lihtsalt . Ma pole joodik . " vastasin naisele , kes mind endiselt oma kurja pilguga jõllitas.
,, Siis palun tule kaasa . " kutsus naine mind ja ma olin piisavalt loll , et tema käsku täita . Pika maa maha kõndinud jõudsime suure valge maja ette.
,,Sinu uus kodu - lastekodu ! " ütles naine kilgates.

Ahastus . Ma olin lastekodus . Vapustav . PERFEKTNE ! Mul oli pere , aga olin lastekodus. Minu elu on ikka täiega metsa keeratud.

,, Täitsa pael , uus laps jälle . " näitasid teised lapsed näpuga .
,, Saage temaga sõbraks .. Ta visati vanemate poolt kodust välja ja tema nimi on .. " tutvustas naine mind , aga minu nime kohapeal vakatas.
,,Annika . " päästsin naise piinlikusest . Naine tänas mind kuuldamatult.

Mulle anti oma tuba . Tegelikult see polnud minu tuba , ma pidin seda koos mingi plikaga jagama , kes oli 11. Viieteist aastane üheteist aastasega . Normaalne.
,, Hei , räägi , miks su vanemad sind välja viskasid ? " kogunesid kõik lapsed minu ümber .
,, Noh .. Ma ei soovi sellest praegu rääkida . Ehk mõni teine kord . Mul on siiamaani šokk . " vastasin ausalt , sest ma tõesti ei tahtnud sellest praegu rääkida.
Aga tutvustage end minule ja rääkige , miks siin olete . " tegin uue ettepaneku , millega kõik lapsed nõustusid . Ainult üks poiss lahkus ringist. Ta istus nurka. Meenutasin , et ka eelmisel päeval istust ta samal kohal.

Kõik lapsed tutvustasid end järgemööda mulle ja rääkisid pikki jutte . Meelde jäid mul ainult kaks tüdrukut , sest nende lood olid kõige traagilisemad. Mari ja Ann.
Nende mõlema vanemad olid olnud lollid. Ühel oli ema sünnitusel surnud , ja siis isa tegi enesetapu ja Annil .. Ema tõi lapse peale sünnitamist siia. Nüüd elab koos uue mehe ja tema lastega . Oma last pole kordagi enam näinud . Tundsin tüdrukutele kaasa. Sõbrunesin peaaegu kõigiga väljaarvatud selle poisiga seal nurgas. Mis siis , et ta oli eraldi , ikka ta huvitas mind väga .

,, Heii , miks sa siin nurgas nii istud ? " küsisin nüüd too poisi käest arglikult.
,, Kao minema . " sain vastuseks ja sellest mulle piisas . Juttu rohkem ma teha ei üritanudki .

Elu lastekodus ei olnudki nii hull , kui olin igasugustes filmides näinud. Lapsed olid sõbralikud ja peaaegu iga päev käis mõni pere omale last otsimas. Aga mind ei tahtnud mitte keegi. Lastekodu jäi järjest tühjemaks. Aga mina jäin alati alles . Ka see poiss seal nurgas ei liikunud.

Ühel päeval avanes mulle uus võimalus ..

15.



,,Annika , palun tule siia , otsitakse sinunimelist tüdrukut. " tuli üks hoidjatest minu juurde ja viipas uksepoole. Huvitav...
Ukseni jõudes .. Keda ma nägin ?! See oli CARL !
Ma põhimõtteliselt jooksin talle sülle .
,,Ououou, mis sul veel hakkas? " küsis poiss mind sülest maha tõstes. Nägin välja nagu pisike beebi.
,,Ma lihtsalt.. Sa lihtsalt.. Ei kujuta ette, kui kaua ma siin jamama pidin. Ema viskas mu kodust välja, kuna ta on rase , ja minu jaoks polnud enam ruumi . " soperdasin Carlile kogu juhtunu. Ma polnud just kindel kas ta aru sai , aga noh .
,,Olgu . " vastas poiss.
,, Eeem , aga miks sa siia tulid üldse? " küsisin nüüd , lõpuks poisile sõna andes.
,,Lehes oli kuulutus , et leiti sind ja ma lootsin , et jõuan enne kui su vanemad. Nüüd aga olen selles kindel , sest kui nemad su välja viskasid, siis ega nemad sind otsima ka ei tule . " rõõmustas poiss. Ma ei mõistnud tema õnnelikkust.
,,Kas sa võtad mu kaasa ? " olin nii ekstaasis , nagu koer , kellele varjupaika järgi tuldi. Eks ta nii oligi , ainult et inimese moel.
,,Noh , eks ma siis võtan. Mul on korter . Läheme äkki sinna elama ? " pakkus poiss välja suurepärase idee . Ma isegi ei mõelnud, vaid pahvatasin kohe oma jaatava sõna, mõtlemata tagajärgedele.
Enne pidin veel oma riided kokku korjama ja siis meenus mulle too poiss seal nurgas. Ta tundus täna eriti õnnetu , mis oli täna teisiti , kui eile ? Küsisin seda ka tema käest.
,,Fakk, mida sa minust tahad koguaeg?? " vastas poiss vihastades , aga tema silmad olid kurvad.
Läksin oma asju võtma. Järgmisena viisin oma esemed Carli autosse ja üritasin ühe korra veel.
,, Äkki sa tahad , et me võtaksime su kaasa ? " pakkusin nurgas isuvale poisile välja.
Tema silmades oli näha nüüd rõõmutulukest . Ma lootsin , et ka tema kõnepruuk muutub , aga asjatult.
,,Annika , õeke , kas sul on tõesti nii raske aru saada.. ET MA EI TAHA SINUGA TEGEMIST TEHA ?!?! " karjus poiss. Selge , ta oli mu tegelik vend , aga mis minul sellest , kui tema käitub minuga nii , siis mind ka ei huvita , mis temast saab.
,,Tule nüüd . Mul pole aega tervet päeva sinu järgi oodata ." viipas Carl viimaks käega. Olin liiga kauaks jäänud. Läksin autosse.
_____________________________________________________
Lõpuks 'koju' jõudes, nägin enda ees suurt ilusat maja. Aga ennist oli Carl väitnud korter. Jälgisin seda maja huviga , kui äkki äratas Carl mind mu mõtetest.
,,Ouu , korter on siinpool . " näitas poiss. Maja oli nagu mingi urgas. Niipalju siis ilusast villast.
,,Aaa.. " suutsin ma ainult vastata . Pettumus.

Carl vedas mu asjad tuppa. Tegelikult mul neid palju polnudki. Meie pere oli suht vaene , niiet ka minul kippus olema riidepuudus.

,,Ma loodan , et sa oled ikka rahul mu korteriga. Kui ei , siis otsi parem ja maksa selle eest. " oli Carl vihane. Ta oli märganud mu pettumust.
,,Eiei , korter on normis, siin oleks vaja lihtsalt natuke.. PALJU koristada. " ütlesin nüüd , sest korter oli tal tõesti väga must.
,,Eks hakka siis rõõmuga peale." ütles poiss ja vedas end diivanile.

_______________________________________________________________

Enamus ajast saime me normaalselt läbi . Carl otsis omale töö ja hakkas igapäev tööl olema. Minu ülesandeks oli koristada ja söök valmistada. Meie suhtlemine polnud nii hea , kui enne tüli , aga ega ma muud ei lootnudki. Oli esmaspäeva õhtu, kui Carl jälle töölt koju saabus . Aga ta polnud üksi.

16.

Koos temaga oli mu ema. Oli seda vaja jah?


,,Kallis tütreke.. Sa oled elus. Tule koju tagasi. Carl ütles, et sa nutad meid igapäev taga, kas tõesti ? " Carl pilgutas mulle silma. Selge- ta ei tahtnud mind enda juurde elama. Ma tüütasin teda tõesti.

,,Ei , ema, ma ei tule koju. Ma elan nüüd siin. Te viskasite mu välja, nüüd leppige tagajärgedega. "
,,Nad maksid mulle, Annika.. " segas Carl vahele.
,,Mida? " olin uudisest rabatud.
,,Palun vabandust. " suutis Carl kosta enne, kui lahinal nutma hakkas.
,,Anna mulle ka andeks. " kostis ema.
,,Carl, sa ei pea muretsema.. Sulle olen ma juba andeks andnud. Aga ema.. "
,,Aitäh . " ütles Carl .
,,Aga mina? " küsis ema, peale natuke ootamist saades aru, et ma ei kavatse midagi öelda.
,,Sina võiksid siit korterist lahkuda . KOHE ! " karjusin emale.
,,Kas sa siis tõesti ei hooli sellest.. Sellest .. " paiskus ema nutma, vaatasin hoolega Carlile otsa.
,,Su isa on surnud. " vastas Carl.
Ma ei suutnud midagi vastata.. Vajusin mööda seina alla.
Siis tuli Carl minu juurde. Ema aga lahkus nuttes, mitte midagi ütlemata.
,,Annika, anna mulle andeks, et ma olin su vanemate rahaga nõus.. "
,,Aitab. Ära palun tõsta seda teemat enam. "
,,Olgu. "
_________________________________________________________

Järgnevad paar päeva möödusid mornilt ja vaikselt. Me ei rääkinud Carliga ühtegi sõna. Ootasin aega, mil ta mind välja mind välja viskab, aga seda juhtunud.
,,Niisis.. Sa tahad oma emale toeks minna nüüd? " küsis Carl mõne aja pärast.
,,Ei aitäh. Ma jääksin parema meelega siia. " vastasin ma, sest tõepoolest ei soovinud ma koju minna.
,,Läheme vaatame telekat? " tegi Carl üsna meeldiva ettepaneku.
,,Ikka. "olin otsemaid nõus.
Carl pani uudiste peale.

Öösel toimus kaks tulekahjut. Hukkus kolm inimest. Neli viidi haiglasse kontrolli.
Ja siis kurvematest uudistest. Varahommikul tegi enesetapu noor 36 aastane naine. Tema perekonda alles uuritakse. Naise pilt nägi välja selline.
Nii mina kui Carl vaatasime jahmunult seda pilti.
Nüüd homsest ilmast..
Carl lülitas teleka välja. Veidi aja pärast helises meil telefon. Carl vastas, ja ulatas telefoni mulle.
,,Tere, kas teie olede Annika.. Proua Helena tütar, selle kes hommikul surma sai? "kostus telefonist. Olin tumm.
,,Hallo, kas te ikka kuulete? " küsisti uuesti.
Kui lõpuks suutsin end koguda vastasin:
,,Jah, olen küll mina.. "
,,Väga hea, meil oleks vaja teie tunnistust, et see ikka teie ema on, kas saaksite tulla sellel aadressil... "
Öeldi mulle telefonis Aadress ja ma kirjutasin selle üles. Carl jälgis mu tegevust ja juba riietus väljasõiduks.
,,Kas te saaksite kohe tulla? " küsis telefonist too hääl.
,,Jah, " vastasin ma ja katkestasin kõne.
___________________________________________________

Autos valitses surmvaikus, kuni ma lõpuks otsustasin raadio käima panna. Raadiost tulid ainult mingid vanad laulud, mis mulle kohe kuidagi ei istunud. Pidime kogu linnatee selle välja kannatama. Lõpuks jõudsime me ka kohale.
,,Tere. Teie olete Annika. Palun, te peate tunnistama laiba oma emaks. " ütles naine kiiresti. No tõesti, kas ei saanud kasutada veidi sobivamaid väljendeid?
Astusin siis too laiba juurde. Kui temalt lina pealt tõmmati, tabas mind ahastus. Olin kokkukukkumise äärel. See oli mu ema.. Tal oli punane jälg kaela ümber. Ilmselt poos ta end üles.
Järsku tundsin ma, kuidas ma enam ei suuda ja mu silme eest lõi mustaks..

17.


,,Hallo, kas sinuga on kõik korras?" küsis hääl.
Ma avasin silmad ja esimese asjana nägin enda kohal sügavaid pruune silmi. Valges kitlis naine uuris mind põhjalikult. Teisena nägin ma eredat valgust ja valgeid seinu.
,,Ol... Olen mma surnud?" küsisin. See oli esimene küsimus, mis pähe tuli.
,,Ei ole, täiesti elav," sain naiselt vastuseks.
,,Kas.. Carl on siin? " oli teine küsimus, mis arvatavasti oli mõttetu, sest mida ta siin ikka teeks.
,,Üks hetk.. " vastas naine ja kiirustas uksest välja.

Naise lahkudes vaatasin ma toas ringi. Nurgas seisis veel üks voodi, kus asetses mingi vanem naine. Toas olid ka kaks ust. Ühest läks naine välja, teine oli arvatavasti wc. Teiselpool ruumi oli kraanikauss. Voodi kõrval oli kapp, mille peal tass veega ja mingid ravimid. Hetkeks tuli mulle pähe end neid täis süstida, aga mind katkestati..

,,Annika, sa oled terve, " katkestas Carl mu mõttelõnga, ,,Ma nii muretsesin. "
Mõtlesin mida vastata, aga ei tulnud midagi pähe, ainult noogutasin.
,,Me ei saa teid veel välja lasta, sest kui te kukkusite, oskasite peaga kappi tabada. " ütles arst. Puudutasin oma pead ja tõepoolest-seal oli suur haav.
Nõksatasin peaga valu pärast tahapoole. Arst vaatas murelikult ja tahtis mind süstima hakata, aga enne raputasin ma kiiresti pead ning arst loobus oma plaanist.
,,Niisiis. Annika. Mida sa siis nüüd teha kavatsed? " küsis Carl, kui arst oli lahkunud.
,,Kõigepealt tahaksin ma oma isa näha, on see võimalik?" küsisin peale pikka mõtlemist.
,,Ikka, kui sa tahad, " jätkas poiss, ,,aga anna mulle siis number."
Üritasin meenutada isa numbrit, kuid saavutusteta. Mu mälu oli kukkumisega viga saanud või midagi.
,,Palun ulata mu mobiil. Mul ei meenu muidu. " tegin Carlile ettepaneku, sest ise ei olnud ma telefoni võtmiseks võimeline. Poiss ulatas eelnimetatud asja mulle ja ma otsisin numbrit. Aga üllatus-üllatus, mu isa numbrit ei olnud seal! Kadunud!
,,Kuule.. Seda numbrit pole siin, mis toimub?" küsisin peale mõtisklemist. Polnud ju võimalik, et number iseenesest ära kustus, või oli?
,,Ma lähen otsin siis kuskilt, " vastas poiss ja lahkus.



Huvi pärast uuristasin veel oma telefoni ja ka mu ema number oli kadunud. Kõik ülejäänud 48 numbrit olid omal kohal, aga ema ja isa numbreid ei kuskil.
Otsisin tegevust, aga mitte eriti suure mõttega. Viimaks mängisin oma telefonis ussimängu, aga ka selle lõpetasin ruttu, sest muutus kiirelt igavaks.


,,Noh, preili, mis teiega veel juhtus? " kostus voodist teises toa otsas.
,,Ei midagi erilist, kõigest ema surm ja minestamine. " vastasin irooniaga, aga lause lõpetanud mõtlesin, et oleksin pidanud selle ütlemata jätma.
Rohkem ma vastust ei saanud.


Sellel päeval Carl enam minu juurde ei tulnud, ilmselt numbreid ei olnudki nii lihtne saada, kui arvasin. Mind kõnetad ja liigutas veel paar arsti, kui nad tulid ravimeid süstima. Õnneks polnud see valus, sest mul oli kanüül. Ka see naine sealt teisest otsast ei kõnetanud mind enam. Mis kõige imelikum, hommikul oli see voodi seal tühi. Ka mitte ainsatki arsti ei liikunud, et ma oleks saanud küsida, mis juhtus. Lõpuks , kui kätte jõudis lõuna, saabus minu juurde arst. Mul oli nii palju küsimusi.



,,Noh, ütles ta, ,,kuidas me end täna tunneme?"
,,Mis juhtus selle vana naisega seal seina ääres? " oli mu esimeneküsimus arstile. Hoolimata minu küsimusest päris arst minu tervise kohta. Minu pika palumise ja tüütamise peale ütles arst:
,,Kas sa siis tõesti ei mäleta, kui ta üleeile suri? " küsis arst mind imelikult vaadates.
,,Eeih, ma alles eile, " jätsin ma oma lause pooleli, sest minust oleks jäänud väga imelik mulje. Kuhu kadus see üks päev mu elust?
,,Eile mida? " küsis arst.
,,Eeei, midagi. " kinnitasin.
Arst lahkus.


Õhtul otsustas ka Carl mind külastada. Ta tuli ilma telefoni numbrita. Tema tuju oli morn ja väga halb.Minu küsimise peale ei andnud ta vastust. Lõpuks rääkis ta oma šokeerivat uudist..

,,Ma otsisin läbi kõik telefoniraamatud, mis võimalik. Mitte kuskil polnud sinu vanemate numbrit. Kas teil kodus ikka lauatelefon on? "
,,Muidugi on, aga kuidas see võimalik on, et sa ei leidnud mitte kuskilt nende numbreid?" küsisin ma suure üllatusega.
,,Kõikides telefoniraamatudes olid sinu perekonnanimega numbrid välja rebitud.."

18.


,,Aga kuidas.. Mida.. Öh, " olin ma sõnatu. Asi oli vääääga kahtlane.
,, Ei saa ju olla, et absoluutselt kõigis, " vaatasin küsiva pilguga Carli poole.
,,Saab küll, " vastas ta, ,,Saab. Sest oli ju."



Õhtupoolikul arutasime veel asja üle, kuid hommikul oli asi peaaegu, et unustatud. Ainult üks detail häiris mind..


,,Tere hommikust preili. Me peame teid siis tänasest lastekottu saatma või? Te ju ei toonud mulle oma isa numbit. Ema on surnud aga isa? " küsis arst põlastaval toonil.
,,Pole minul aimugi, kus isa kolab. Kuid mis see teisse puutub?" küsisin üritades olla sama ükskõikne, kui tema.
,,Minust sõltub teie tulevik. Ma võin teid saata lastekoju, aga ka tänavale. Kumb oleks meeldivam? " küsis naine irooniliselt ja irvitas.
,,Tänavale muidugi. " nähvasin ma.
,,Selge siis, " naeris ta , ,,Kui lastekottu, siis lastekottu. "
,,See pole teie otsustadagi! " karjusin ma eidele järgi, kui too uksest välja astus.


Minu tulevik oli tema otsustada, mis polnud absoluutselt aus! Ma olin piisavalt vana, et ise otsustada.Seega pidin Carli abi küsima, ehk oleks tema osanud midagi välja pakkuda.Nii kutsusingi ta ennast vaatama. Koos arutlesime pikalt ja laialt asja üle. Lõpuks jõudsime otsusele, et hakkame arstitädikesele vastu. Päeval, kui meid vaatama tuldi, saigi asi alguse, aga kahjuks polnud see see sama arst.




,,Tere. Saate homme välja . Seda, kus te lähete, on teie oma valik, " ütles meesarst ja lahkus ruumist.






Hakkasin siis homset ootama. Aeg venis nagu tigu. Lõpuks , kui kauaoodatud päev kätte jõudis , tuli Carl mulle haiglasse järgi ja viis mind 'koju'. Meil sujus normaalselt, kuni mu isa tuli. Ta käskis Carlil mind välja visata, aga endale ta mind võtta ei tahtnud. Lõpuks, pika pinnimise, ja ära ostmise peale Carl nõustuski mind välja viskama. Ma ei suutnud teda uskuda, aga nii see oli, ükskõik kui palju ma ka ei palunud või ei nutnud. Ta oli kindlalt minu isa idees kinni. Lõpuks olingi tänaval. Üksi, hüljatud ja kurb. Paljud kodutud ja joodikud käisid raha küsimas ja müksamas, sest mul olid korralikud ja ilusad riided ning ma olin puhas. Ma üritasin nendest mitte välja teha, aga ühel päeval oli ka Carl tänaval. Kui ma küsima hakkasin, ei vastand ta mulle , vaid kukkus nutma ja jooksis minema. Imelik.
Järsku koputas keegi mulle seljale..