Koolipidu.

Liisu oli teel koolipeole. Ta ei tahtnud üldse sinna minna, kuid sõbrannad meelitasid ta endaga kaasa. Koolipeol ei toimunud kunagi midagi huvitavat, mingid mõtetud võistlused olid alati ja disko, kus ka kõik oma gruppidega keset saali tantsisid. Liisule meeldisid sellised peod, kus kõik rahvas suhtleb omavahel vabalt ja ei ole selliseid omavahelisi gruppe.
Liisu ja ta sõbrannad Kairi, Marelle ja Kristiina pidid koolimaja ees kokku saama. Liisu jõudis täpselt õigeks ajaks kohale, kella kaheksaks. Seal olid ka kohal juba Marelle ja Kristiina. Kairi oli alati see, kes igalepoole hilines.
Et aega parajaks teha, uurisid nad inimesi, keda nad näinud polnud. Liisule jäi üks poiss silma. Ta vaatas teda mingi paar minutit, kui jõudis ka Kairi juba kohale. Nad läksid koolimaja suurde saali, kus polnud eriti palju rahvast. Nad leidsid endale koha, kuhu istuda. Marelle, Kristiina ja Kairi olid nii õhevil selle peo pärast, kuid Liisu vaatas tüdinenult ringi. Rahvast tuli muudkui juurde. Lõpuks oli saal rahvast pungil täis.
Marelle ja Kairi tantsisid koguaeg, kutsusid Liisut ka, kuid ta ei läinud, Kristiina aga oli oma kallima juures, kes on hull naistemees, ta üritas ka Liisule ükskord külge lüüa, kuid ta saatis ta pikalt. Ja siis Liisu juurde tagasi minnes, tema istus lõppude lõpuks üksinda seal saalis ja vaatas, kuidas kõik on nii õnnelikud ja tantsivad. Liisu polnud ise suurem asi tantsija, ta oskas tantsupõrandal aind koperdada.
Liisu märkas varsti uuesti seda poissi, keda ta enne pidu kooli ees oli näinud. Ta tõmbas talt pilgu varsti ära, kui nägi teda tema poole tulemas. Poiss istus suht tema lähedale, oma sõprade juurde. Neil oli ainult üks pink vahel.
Liisul hakkas seal ebamugav istuda, ta süda peksis ja soovis hetkeks välja minna. Ta ütles oma sõbrannadele, et ta läheb hingab värsket õhku. Kui ta saalist väljus, võttis ta suuna välisukse poole, et õue minna. Väljas olles mõtles ta terve see aeg, et miks ta küll siia peole tuli. Ta oleks parema meelega kodus luuletusi kirjutanud, mis on tema suureks hobiks. Vahepeal mõtles ta ka selle poisi peale, kes ta pähe kummitama oli jäänud.
Kui Liisul väljas külm hakkas, otsustas ta saali tagasi minna. See muusika oli seal nii vali, et ta pidi algul oma kõrvad katma. Ta istus sama koha peale, kuhu ennemgi. See poiss istus ka veel seal. Liisu nägi, kuidas ka tema teda korraks vaatas.
Varsti tulid ka Marelle ja Kairi tantsimast. Kairi märkas seda poissi, keda Liisu uurinud oli ning läks tema juurde. Tagasi tulles, oli poiss temaga kaasas. Liisu sai teada, et Kairi oli selle poisiga sõber. Ta nimi oli Nick. Ta oli nii armas, oma lokkidega ja naeratusega, mõtles Liisu.
Nad lobisesid seal omavahel tükk aega, vahepeal viskas Liisu pilgu ka Nickile ja tema talle, kuid Liisu oli vait, ta ei vestelnud nendega kaasa, vaid oli oma mõtetes. Liisu polnud selline nagu ta sõbrannad, jutukad ja energilisust täis, tema oli vaiksemat sorti inimene.
Kui pidu lõppema hakkas, käis Liisu veel enne ära minekut vetsus. Sealt välja tulles, ootas see poiss, Nick, teda seal ukse taga. Liisu ei osanud midagi öelda ning kõndis temast mööda. Ta hakkas uksest väljuma, kui poiss ta enda juurde tagasi tõmbas ja teda vaatas. Liisu süda hakkas peksma ja ta tahtis tema lähedusest kaduda, miski selle poisi juures muutis ta ärevaks.
Liisu pööras uuesti ümber, kuid poiss võttis tal uuesti käest kinni ning võttis välja pliiatsi, millega kirjutas ta Liisu käe peale enda numbri. Enne kui Nick lahkus, tegi ta veel tüdrukule silma.
Liisu jäi talle tardunult järgi vaatama, ise õnnest särades.

Lõpp.