Maailmalõpp. {Üheosaline!}

Hetke emotsioon.



Ma jooksen ja jooksen. Ma jooksen teadmata suunas, pisarad mööda põske alla voolamas. Meenutan kõike. Meenutan valusaid ja ilusaid aegu. Meenutan öid, mis ma nuttes mööda saatsin. Meenutan päevi koolis, kui lugesin sekundeid, minuteid ja tunde, et koju saada. Mõtlen nendele valusatele sõnadele ja lubadustele, mis ma endale andsin. Ma lubasin endale mitu korda, et homme ma enam ei ela. Homme mind enam ei ole. Ma olen läinud, igaveseks. Mitu korda nutsin ja lõpetasin nuga veenidel. Needsin enda argust ja seda, et endale valetasin. Järgmisel päevadel mõtlesin taas: tänaseks pidin ma ju surnud olema...
Jooksen edasi ja mõtlen oma sõbrannadele, kes mu kõige valusamatel hetkedel hülgasid. Nad naersid... Irvitasid... Näitasid näpuga... Kõik selle pärast, et ma valisin enda stiiliks EMO ja hakkasin kandma lohvakaid musti riideid. Tegin endale neete, paljalt selle pärast, et see mulle meeldis. Mulle meeldis valu. See rahustas... Tegin tatoosi. Lasin tervele seljale sauruse teha. Mmm... valu. Mulle meeldis... Ema ei teadnud sellest midagi.
Läksin koju, sain sõimata. Ma olin oma perekonna vihavaenlane. Mind peeti imelikuks, veidrikuks, tropiks.
Täna hommikul ma seda enam taluda ei suutnud ja mõtlesin joonsta maailmalõppu.
Jään seisma ühel kaljul ja vaatan alla. Meri mäsleb kivide juures ja tekitab valju kohinat. Mu pilk on klaasistunud. Vaatan taevasse. Kas maailamlõppu on üldse olemas? Ei ole. Kuid mingi võimalus peab ju ometi olema põrgust pääsemiseks?
Ohkan, astun sammu, astun teisegi, kuni tunnen kuidas maapind mu alt kaob ja ma lendan. Andrenaliin. Lendan merre ja laine viskab mind vastu kivi teravat osa. Maailmalõppu pole olemas. On ainult surm, mis päästab, mõtlen ma ja laine virutab mind uuesti vastu teravat kivi...