MEIE JUTUD Järjejuttudele pühendatud foorum |
|
| Narmendav köis ja hunnik raisku läinud tinti. | |
| | Autor | Teade |
---|
räwr Naljatila
Postituste arv : 90 Age : 28 Asukoht : Seal kuhu sinu silmad ei näe. Seal kuhu lennukid ei sõida.- Sinu voodi tagumises nurgas. *.*
| Pealkiri: Narmendav köis ja hunnik raisku läinud tinti. 14/4/2009, 16:51 | |
|
Nonii, et siis nüüd üks laavstoori ka .
[1]
''Rosi!'' [rousi] ''Kao minema siit, tolgus! Saa aru, sa ei või siia tulla! Minu tütar sinuga ei suhtle. H**rapoeg!'' Vana, paks ja vuntsidega hallipäine mees röökis kogu kõrist ja tõmbas akna nii suure pauguga kinni et võõrasemad mis aknaäärel potides kasvasid lendasid otse kolmandalt korruselt esimesele. Mitmete uudistama tulnud inimeste pilgud keerasid end tagasi koduteele ja ka jalad astusid neil aina kaugemale vaesest neljakümnendates olevast mehest. Kimp karikakraid lendas koos vihmaga kividele mida kattis oma kaks või kolm millimeetrit vett.
Läbi öö oli saabunud ka hommik, inimesed tõusid koos Päikesega ja kukedki lasid häälepaelad valla- neil on see tõenäoliselt ainuke kord päeva jooksul millal nad võivad ilma supipotti sattumatta laulda kogu hingest. Kuid siiski, James Thomas Beugelot [T¹heims Thomass BeugeLot]seda arusaama hommikust ei jaganud- tema oli alles sügaval unemaal.
Ja eks selleks oli ka põhjust. Eelmise päeva napsitamine kõrtsis andis nüüd kaotatud päeva tundidega valusa tagasilöögi. Ja alkoholi pruukimisekski oli tal vabandusi varnast võtta- ebaõnnestunud katsed leida head kirjanikku kes ta uut raamatut, ühtlasi ka esimest raamatut, esitleks. Ja ei tasu mainimatta jätta ka skandaali Rosilie-Magnete-Katrinie Polikie [Rosilie-Magnete-KatriNIe Polikje isaga, kes oleks võimalik ta raamatuid kinni maksma. Lõpuks allus ka õlgvoodil magav James seadustele ja nii raskelt, kui see tal tuli, avas ta oma pruunid silmad. Paar korda käega üle näo tõmmates ja kohutavat peavalu kirudes tõmbas ta laualt oma kõrval valge paberi ja hooletult paberi hunniku peal vedelava sulepea.
Rosie, 27.Mai 1593 Ma palun andestust Sinult, eilse eest. Ma armastan sind, ja loodan, et kunagi hakkad ka sina mind armastama.
Kõige oma armastusega, James Thomas Beugelot.
Ta voltis kirja oskuslikult kokku ja õlgede kahina saatel upitas ta end voodist välja et riietuda. Samad pruunikad püksid traksidega ja sama kollane särk. Samad pruunid kingad ja täpselt see sama pruun soni. -Ühe sõnaga nagu alati.
Rõõmsat poissmehe sammu tehes kadus ta peagi rahvamassi.
Ja nüüd, viis minutit hiljem võib ta leida poest kus töötab tema kallis südame-daam. Oskuslikult poetas ta kirja naisele nähtavalt saiakeste vahele ja midagi ostmata või ootamata pöördus ta tagasi tänavale.
Niipea kui poe uks tema järel sulgunud oli, avas selle keegi vanem naine. James, seevastu, kõndis sisse selle kõrval olevast uksest- postkontor.
''Tere, mina olen James Thomas Beugelot. Ega mulle kirju pole tulnud?'' Vuntside tagant paistis vanem mees kes peale nime kuulmist kohe taha ruumi kadus ja seal oma paar minutit ära oli. ''Jah, teile tuli küll üks kiri'' Ta ulatas nina ja prille upitades kirjakese Jamesile. Just see mida ta lootnud oli! ''Aitäh!'' Thomas kihutas uksest välja tänavale, ise kirja lahti tehes.
Tere, 25.Mai 1593 Kas pole mitte imeline päev Härra Beugelot? Juhtusin lugema Teie mustandit- see on huvitav, ehk võiksime sellel teemal rääkida? Kui olete kirja kätte saanud ootan Teid minu hubases kodus- arvan et teate kus see on.
Alfred Plogiton.
Ja enne kui keegi midagi aru saada jõudis jooksis noor tulevane kirjanik mööda tänavat kaugemalt oma kodust. Ees seisis kivist maja, ilusate graveeringute ja aknal olevate lilledega. See oli selline maja, mida ei saa lubada endale igaüks aga kui sul see on, siis ei tahagi sa enam midagi muud. Paar koputust uksel ja juba vaatas vastu kaheksakümnendates vanem naine must-valges kostüümis. ''Jaah'' venitas ta kähisevat häält. ''Tulin härra Plogitoni juurde. Ma olen Härra Beugelot.'' Vanake kadus pikast trepist üless, ähkides ja puhtkides. ''Kurat küll Hilnika! Ma ütlen sulle viimast korda, ära sega mind kirjutamise ajal! Mida sa nüüd tahad?'' Ülevalt kostus veidike kohkunud vananaise kähisevat häält, et keegi Beugelot on all.
Tõsi, see polnud küll tõeline nõustumine. Tänu Härra Plogitoni halvale tujule ja vaese vanakese segamisele tema tööd teha, jäi Beogelot hiilgavast võimalusest ilma. See on alati nii olnud.
________________________________________________ Et siis, minu uus lugu KOMENTEERIMINE on KOHUSTUSLIK ! Eriti alguses...
| |
| | | Külaline Külaline
| Pealkiri: Re: Narmendav köis ja hunnik raisku läinud tinti. 14/4/2009, 17:29 | |
| Kuule, see tundub hea, aga neid hääldusi küll pole vaja sinna |
| | | Keiti Libelobasulg kõrva taga
Postituste arv : 3579 Age : 30 Asukoht : Teispoolsuse 666.
| Pealkiri: Re: Narmendav köis ja hunnik raisku läinud tinti. 14/4/2009, 17:46 | |
| Täitsa hea. Kuigi mul Thomase vanusest õrna aimugi. Raskeks tegi see lugemise . Aga muidu mulle väga meeldis, ja pealkiri on ka lahe. uut!
| |
| | | räwr Naljatila
Postituste arv : 90 Age : 28 Asukoht : Seal kuhu sinu silmad ei näe. Seal kuhu lennukid ei sõida.- Sinu voodi tagumises nurgas. *.*
| Pealkiri: Re: Narmendav köis ja hunnik raisku läinud tinti. 14/4/2009, 17:53 | |
| aitääh, mõlemale muidu, hääldused olid esimese osa puhul Ja, kas ma TÕESTI unustasin ta vanuse panna ? aut¹. Muidu, ta on 40. Ja see naine (ma ei mäleta ta nime) on 21. (sorri, mul oli see valmis kirjutatud, aga siis mingi, arvuti ekraan läks nagu täiesti punaseks, ja ma lülitasin selle välja ) | |
| | | Külaline Külaline
| Pealkiri: Re: Narmendav köis ja hunnik raisku läinud tinti. 14/4/2009, 17:56 | |
| - räwr kirjutas:
neljakümnendates olevast mehest.
On ju vanus, nii umbkaudu |
| | | Keiti Libelobasulg kõrva taga
Postituste arv : 3579 Age : 30 Asukoht : Teispoolsuse 666.
| | | | räwr Naljatila
Postituste arv : 90 Age : 28 Asukoht : Seal kuhu sinu silmad ei näe. Seal kuhu lennukid ei sõida.- Sinu voodi tagumises nurgas. *.*
| Pealkiri: Re: Narmendav köis ja hunnik raisku läinud tinti. 14/4/2009, 18:38 | |
| juhtub jah, kui kiiruga loed Ma pean vahest isegi raamatuid teist korda lugema, kuna esimesel korral ei jää midagi meelde kuna ma lihtsalt vuristan selle oma peast läbi :'D | |
| | | räwr Naljatila
Postituste arv : 90 Age : 28 Asukoht : Seal kuhu sinu silmad ei näe. Seal kuhu lennukid ei sõida.- Sinu voodi tagumises nurgas. *.*
| Pealkiri: Re: Narmendav köis ja hunnik raisku läinud tinti. 29/4/2009, 17:47 | |
|
Tõsi, see polnud küll tõeline nõustumine. Tänu Härra Plogitoni halvale tujule ja vaese vanakese segamisele tema tööd teha, jäi Beogelot hiilgavast võimalusest ilma. See on alati nii olnud.
____2.____
5.Juuni, James jalutas mööda kitsast munakividest laotud teed, ta suundus surnuaeda. Täna, viiendal juunil oli timuka poolt ketserluses ja riigireetmises surmatud tema parim sõber- Mitch Ricth.
Temalt õppis James- tavaline mees, oma majas ainus kirjaoskuslik- kirjutamist ja lugemist, mis muutus ajapikku ta suurimaks kireks ja hobiks.
Mitch Ritch ei olnud kindlasti tavaline mees, ta oli töödanud kuninganna Mary heaks. Jutustanud talle oma arvamusi Maast ja Päikesest. Nende kirja panemiseks oli Mary õpetanud talle kirjutamist ja lugemist- õigemini küll tema õpetajad. Ja nende maailmavaadete pärast lasi katolik kirik ta ketsrik kuulutada, kuna ta polnud nõus loobuma ei keelatud raamatutest, ega ka oma vaateväljast siis lasti ta üless puua. Igatahes parem kui Katariina ratas, mis nüüdseks oli küll unustusse vajunud.
Nimelt uskus Mitch, et Maa tiirdleb koos teiste planeetidega ümber Päikese. Katolik kirik uskus aga et Maa on planeetide, ja Päikese süsteemi keskpunkt. Maa on kõik. - Mitch nii ei arvanud.
Surnuaed tundus kõle ja pime isegi kõige suvisemal ja päiksemalisel ilmal. Täna aga polnud päikest näha, küllap tundis ta nüüd häbi kuna tänu talle oli surnud üks imeline mees, kes ei tapnud ka kärbest ilma talle hüvasti jätmata. Mõnes mõttes oli Päike talle ka omal moel tänulik, et too üritas maailmale õigeid fakte seletada. Katoliku kiriki pooldajate, ehk kõigi haual ei kasvanud ühte, mitte ühtegi lille. Matchi hauakivile oli aga ümber kasvanud suur hunnik lilli ja muru. Peale tema sängitamist mulda oli hakanud sinna kasvama ka väike elupuu. Isegi kui Mitch oli surnud elas ta ikkagi edasi ja kõigest hoolimatta, karjus läbi mulla ja taeva, et ta oli surnud põhjusega ja tal oli õigus. Ka James uskus Mitchi teooriat, kuigi ta ei teadnud, kas tegi seda selle tõttu et austas Mitchi või- lihtsalt uskus. Uskus- James uskus palju asju, Seda et Maa tiirdleb ümber Päiese ja oma telje. Seda, et on olemas Kurat, kes lubab tappa ilma et oleks vihane. Põhjusetta.
Ta uskus, et iga aasta tuleb ohverdada üks süütu inimene, naine. Ta ei tohi olla rikutud, vaid puhas kui seebivesi või kalamari.
Inimesed tantsisid suure lõkke ääres ja tähistasid äsja abiellunud klaaspuhta naise ja mitte nii puhta mehe abiellu astumist. James liikus peaaegust et hääletult läbi tänava, ja jäi kõige varjulisemasse kohta seisma. Ta selg vajutas end vastu maja külma seina.
''Kus sa oled?'' ta vaatas oma pidulikes riietes üle platsi ja otsis oma valge kleidiga uut naist. ''Siin'' kontsad klõbisesid Jamesile järjest lähemale, nüüd veel natuke... veel natukene, oota naine jooksis Jamesist mööda, ilma et oleks teda näinud. Tegelikult, ei näinud teda keegi kunagi. nüüd mõtles ta ja hakkas naist jälitama, nii vaikselt, et isegi kasti taga ja peal olevad rotid ei liigutanud kõrvu... ta justkui hõljus silmis valge vetruv kleit.
Üle Londoni kõlas kiljatus. ''Leslie?!'' kõlas ka teine, paraku küll mehe hääl.
James võttis naise elutu laiba oma õlale, ning taris ta lähedal asuvasse majja- oma koju. ''Miks on küll vaja nendel pruutidel joosta üksi mööda tänavaid?'' vingus James veel siis kui oli laiba maha asetanud ja jalutas voodi poole. Põrandalauad nagisesid ta raskete saabaste all, mida kandis ta erandjuhtudel. Tegelikult ainult viiendal juunil. Sängi ees jäi ta seisma ja kummardus, haaras selle alt noa ja hetkeks ennast selle peegelduses vaadanud märkas ta enda taga valget kleiti, ja selle sees lamavat väikest naist.- Ta liigutas. James hüppas hetke välgatuses püsti ja sööstis naise poole. See avas aga oma silmad ''mis...'' Ta nägi Jamesi ja kiljatas, enne kui too talle hõbedast noa südamesse lõi. ''Härra James, on kõik korras?'' kopsis ukse taga maja omanik ''jaa...'' vastas see talle kuivalt vastu. Miks ta iga kord peab siia segama tulema? arutas ta mõttesis. Miks, miks?
Naise suust ja südame kohalt, paremalt poolt immitses kõvasti verd tulla. Thomas jälgis teda korra võlutult, võttis juba pooleldi naise külge kinni kasvanud noa raskelt välja ja alustas oma iga-aastaste rituaalidega.
______________________________________ [i]tere, jälle Palun vabandust, et ma pole niiiiii ammu kirjutanud... ühtegi mõtet pole. See muutub ka juba armastusjutust mingiks haigeks psühhoasjaks. :/ aga, kui loete, siis on kommenteerimine KOHUSTUSLIK. ;D (ps. ma muudan sagedamini kirjutamise ka omale kohustuslikuks)
| |
| | | räwr Naljatila
Postituste arv : 90 Age : 28 Asukoht : Seal kuhu sinu silmad ei näe. Seal kuhu lennukid ei sõida.- Sinu voodi tagumises nurgas. *.*
| Pealkiri: Re: Narmendav köis ja hunnik raisku läinud tinti. 20/6/2009, 20:54 | |
| komenteerige ka palun, __________ 6.Juuni
Üks kord ma teen seda ikkagi, sa paned selga valge kleidi, valge kleidi, valge kleidi. Ma ei kalla sinna peale veini, punast veini, punasati veini...
Kaevamisest väsinud James istus oma maja ees oleval trepil ja jälgis hirmunud inimesi, küll jutud käivad ikka kiirest. Tegelikult oligi see pentsikutes riietes mees sellel tänaval, võib-olla ka kogu Londonis ainuke rahu säilitanud inimene. Ta tõusis trepilt, pistis käed sujuvalt taskusse ja lasi vilel üle Londoni tänavate kõlada. Tema sugust jaoks ei tohiks juu ometigi olla mõte tappa midagi nii jubedat. Ja kõigi elu unistus peaks olema sellele lõpp teha selle ainsa õige inimesega. Inimesega kelle verd pole maitsnud isegi mitte mõni üksik lendlev sääsk. Kelle nahk on valgem kui lumi, kelle silmad on selgemad kui vesi. Iga sammuga jõudis Thomas lähemale postkontorile. Koht kus keegi teda hukka ei mõistnud, sest seal käisid ainult kõige targemad inimesed. Või tegelikult võis neid isegi omal moel Jumalateks nimetada, või siis Kuraditeks. Need härrad kes lahkelt naeratavad, ''tere'' ütlevad ja tunduvad muidu ka igati sümpaatsed ja täiuslikud olevat, peaksavad kodus oma naisi ja peavad armukesi. Vahetevahel, või enamus juhtudel lähevad lõpuks armukeste mõõdupuud täis ja nad hakkavad mehi ähvardama. Ähvardustega jõuavad nad isegi kaugele- mulla alla. Jah, ja mitte ainult mehed ei tee halva mängu juures head nägu. Naised ka, lihtsalt et nemad varjavad liialt suurte kleitidega oma seljal ja jalgadel olevaid sinikaid ja halvematel juhudel ka arme.
Beugelot, Beugelot... jah, siin see ongi... Kulunud traksipükstega mees vaatas tahvlile millelt leidis oma nime päris kiiresti üless, egas neid seal palju olnudki. Ümber pöörates kõndis seesama traksipükstes sassis soenguga hulgus letini millel viisakalt endale saadetud kirjakest küsis. Lauakesed mille taga postimajas töötavad inimesed seisid olid alati kuidagi nii... tuttavad, tekitasid koduse tunde. Küllap oma tumeda värvust tõttu. Ja ei saa mainimatta jätta ka ilusaid lilli selle vasakul poolel. Vanemat sorti mees- noh, ega mitte just palju vanem kui Thomas ise- tuli tagant ruumist välja kahe kirjaga. ''Vabandust, sir. Aga kas teie nime kirjutatakse Beugelot või Peugelot?'' näitas ta ma-avastasin-vea-sir-näoga Beugelotile kirjakesi ''Minu oma on kahtlemata see, aga sellel on ka minu eesnimed õieti märgitud, võib-olla eksiti minu pere nime esimese tähega?'' ''jah, härra. Äkki võtaksite mõlemad?'' Beugelot haaras laualt kaks valgesse ümbrikusse pakitud kirja ''aitäh ja nägemiseni'' lausunud jalutas ta taas juba kodu poole. Kes küll võis mu nime nii valesti kirjutada? mõtisklust selle üle jätkus tal veel paariks minutiks, kuni ta taas seisis oma korteri ukse ees. Noo, ma ütlen.. torises ta vaikselt ja vaatas ukselinki. See oli verine. Tegelikult oli seal küll ainult paar tilgakest, aga see oleks võinud talle ta elu maksma minna. Koheselt ilastas Thomas sellele peale ja pühkis siis varukaga ära. ''Sobib küll'' silmitses ta õnnelikult ukse puust linki ''hakkas korter meeldima või?'' kuulis ta selja tagant ühe selle maja korteri elaniku häält. Ta oli tüse ja vana ja nagu sellest veel vähe oleks olnud, olid ta juuksed alati krunnina taha kinni seotud. ''Jah, see korter tõesti meeldib mulle'' naeratas ta kurvalt vastu.
Üks kirjadest lendas lauale, teine jäi mehe haardesse. Kallis James Thomas Beugelot, loodan et sa pole mind unustanud. Olen su vana semu, Ial Narben. Mäletad? Meile mõlemale meeldis Rosi, Õnneks tema pärast enam muretseda pole vaja, mul on juba naine ja viis last. Satun lähi kuudel Londonisse ja mõtlesin et võiks ühe kohvi teha.
Oh jah, Ial oli üks nadikael ja kuradi tark nadikael peale kauba. Poleks olnud arvutust või valemit mida tema poleks osanud. Geenius. James küünitas ennast laua sahtlis oleva paberini. Selle kätte saanud asetas ta selle täpselt oma ette lauale ja sulepeaga oma ilusat käekirja imetledes kirjutas ta Kallis Ial Narben. Pole ammu näinud, muidugi ma mäletan Sind. Loodan et see kohvi tuleb hea. Kui Londonisse juhtud siis tule kindlasti minu juurest läbi, tead juu ometigi kus ma elan. Tervitades, Beugelot.
Beugelot silmitses oma veresoontes käsi ja ohkas sügavalt, ainult paar aastat noorem ja kõik teed oleks veel avatud. Avanud teise kirja ei olnud see enam üldse mitte nii igava sisuga, nagu mõni haritud inimese kombel kohvile kutsumine. Peugelot. Ma vihkan sind küll selle poolest, et sa mu tütart omale naiseks tahad, aga tema keelitusel ja pealekäimistel on alati oma mõte. Ta käskis mul lugeda üht sinu toest ''Roosiaia romaan''. See on fantastiline, ja selle pärast rääkisin oma väga hea sõbra Kariler Louriloniga. Kindlasti sa tead teda. Ta tahab sinuga kohtuda 8.Juunil Louise kohvikus. Muide, selle sama mustandi põhjal mis sa antsid mu tütrele. Hr. Polikie
________ keegi vist ei loegi seda :'d, aga igatahes, komenteerige. Ma kirjutan kohe edasi, aga praegu on vaja telekat vaadata. KOMENTAAREEE, öelge kasvõi et teile ei meeldi... mase on muidu juu,, -.- kuulge, päriselt ka, seda on vaadatud 125 korda, ja tahate öelda, et keegi ei ole seda vaadanud? ma ei kirjuta enne edasi, kui kasvõi üks inimene ei ütle et ta seda loeb, või kriitikat ei saada tean et suht ebaloogilised kohad on osad, aga nendele saab hiljem seletuse. jutu sees muidugi
| |
| | | Sponsored content
| Pealkiri: Re: Narmendav köis ja hunnik raisku läinud tinti. | |
| |
| | | | Narmendav köis ja hunnik raisku läinud tinti. | |
|
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1 | |
Similar topics | |
|
| Permissions in this forum: | Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
| |
| |
| |
|