Saatuslik elu. /1

Olin, siis umbes kuueaastane kui see juhtus.Ma soovisin endale ülekõige hobust, kuna teistel meieküla lastel olid ka hobused.Nad jooksid nendega, ratsutasid ja tegid muud põnevad, aga....aga mina ei saanud..mul polnud ju hobust ja seepärast nad hülgasid mind.Mul oli kole lapsepõlv....vanemad hülgasid minu, vanaisa samuti.Vanaema oli ainuke kellega ma läbi sain.Peale seda kui ma vanaema juurde kolisin annab ta mulle kõike.Nagu juba räägitud juhtus see mul umbes kuueaastasena, kui mind kutsuti ratsa trennidesse, aga.....aga mul polnud ju hobust.Ma palusin vanaema ning tema seda tegi....Tegi seda suurt rõõmu, et hankis mulle ilusa, ilusa valge hobuse, millega ma hakkain trennides, ratsutamas ja mängimas käia.Siis olid mul ainult, ainult vanaema ja houne, kelle nimeks panin ma Bella.Bella oli minu jaoks natuke suur.Trennides võttis õptaja mu sülle ja pani mind hobuse selga.Praeguseks olen ma juba ratsutamises mitmekorde meister ma natuke räägin kuidas see juhtus.No, et ma sain hobuse ja nii edasi räägitu.



"Vanaema...Keegi ei taha minuga mängida, sest..sest mul pole ka nii ilusat ja suurt hobust."virisesin vanaema kallal."Issand, millisd imelikud...Ega igalühel polegi hobust.Mõnel pole rahagi sellise looma jaoks, aga ole kindel...Vanaema täidab kord su soovi!"Pomises vanaema pidagi paar halgu pliidialla visates."Eks ma, siis lepin sellega ja olen ilusti tubli laps!Aga vanaema..Kingi ikka ilus suur, valge hobune."Palusin poolenisti vanaemat, et ma saaks ikka selle valge, suure ja ilusa hobuse."Ja..Muidugi.Sinujaoks alati mu väike põnn."Ninnutas-nännutas vanaema, mis mulle ausaltöeldes ei meeldi.Järgmine päev tulin koolist:"Vanaema..Kes sul selle valge hobusega külas on?Kas mõni austaja"Pärisin vanaemalt."Noo, kuidas nüüd öelda?Ei..Lapsuke, see...see ilus, suur ja valge hobune on sulle mu väike põnn!"Kasutas vanaema jälle, maailma kõige, kõige nõmedamat sõna."Vanaema.Ratsa treener kutsus mind ratsatrenni.Kas ma võin minna, see on tasuta?"Ütlesin vanaemale anuvalt."Mine, kui tahad...Ja vaata, et sa oma konte ära ei murra."Pomises vanaema.



"Tegelikult toimus see aastal 1970.Kaua aega tagasi eks?Ma olen praeguseks juba 17.Sündisin ma aastal 1964.Okei mis ma sellest professor?Räägime siis varsti edasi, sest mul on kangelt kõht tühi ja kange joogijanu.Kas ma võin natukeseks kohvikusse minna?"Küsisin viisakalt professorilt, kes vastas:"Muidugi preili."Jalutasin, siis lähimasse kohvikusse, mille nimi oli Valge Hobuse Pubi.No, tegelt see polnudki kohvik, vaid pubi.Kohvik oleks asunud lihtsalt nii kaugel, kui nüüd ilusti mõtlema hakata.Kohvikus märkasin ma oma ema, kes ming kunagi ammu..aastakümneid tagasi hülgas.Ma üritasin ausalt öeldes end varjata, kuid ta jalutas ikka mu juurde."Tere!Oleme me kusagil kohtunud?Pagana tuttavat nägu olete..äkki ühineksin teiega?Võib?"Päris ta mult."Hehee...Tuttav?Teie ka.Et nagu võite ikka."Vastasin talle valega, sest ma ju ei tahtnud, et ta mu kõrvale tulen.



"Äkki võiks end tudvustada?Mina olen isiklikult Gabriella."Ütles ema oma nime, nagu ma seda ei teaks."Meeldiv kohtuda ja tutvuda..Mina olen Sharapy."Ütlesin talle.Ma kutsusin kelneri eie laua juurde, et süüa tellida."Mina valin klaasi punast veini ja lasteprae ja Gabriella võtab mahla ja kartulisalati."Ütlesin kelnerile pead kratsides."Sharapy.Kuidas te teadsite, et ma just seda toitu tahan?"Päris ema mult jälle midagi sellist, mida ma ju tean ja millega ma harjunud olen."Eeheee...Ma ei teagi, lihtsalt arvasin.Kuna see oli mu ema lemmik toit mõtlesin, et äkki maitseb see teile ka."Naeratasin oma emale keasti ja varjulikult otsa ning natukese aja pärast jõudis kelner toitude ja jookidega."Mmm...See on tõesti maitsev ja isegi mu lemmik toit."Ütles ta mmm-itades."Tore..Ehk võiks sinatama hakata?"Küsisin ta käest."Looomulikult.Ma ise ootasin tegelikult seda ka juba."Naeratasin talle jällegi ning me hakkasime juttu puhuma.








ARVAMUSI!?

norm, aga võiksid uue teha osa, muidu on sündmustevaene:D