Wolf's Rain: They always end up the same

No olgu. Spring võitis topin selle üles.

Aga enne. Kui keegi teab Wolf's Raini animed siis on teil sellest lihtsam aru saada. Kui on küsimusi esitage. Vastan meeleldi. Ja see on mu teine jutt mida olen raatsind peast välja kirjutada, aga ärge küsige mitmes see mu peas on. Seda ei tea ma isegi. XD

Olge siis pisut leebemad eks. Kriitikat luban aga mitte karmi. Ma ei oska oma mõteid väljendada. Ja selle tõttu ei pruugi see ka huvitav olla.

Wolf's Rain: They always end up the same

Chapter 1

Ma ei uskunud kunagi, et see minuga juhtub. Ma olin ju kõigest kutsikas. Mis läks valesti? Miks ei ole enam minu elu tähtsam? Miks ma hetkel valan oma verd selle pärast, et minu sõber on ohus? Kui aus olla ei saa ma üldse aru mida ma teen.

Ma olin umbes kahe aastane, kui ma nägin neid nelja poissi meie tänaval. Nad rääkisid midagi paradiisist ja kõikidest nendest juhtumistest teistes linnades. Hundi küttid, Vanglast põgenemine, nende omavahel tutvumine ja inimestega läbi saamine. Teised ainult naersid nende juttude üle, kuid mind need huvitasid väga. Keegi meist ei uskunud neid jutte, isegi mina võtsin seda kui muinasjutuna, millel kavatses tulla õnnelik lõpp. Kuid kas see tuli? Me ju keegi ei näinud neid enam elusees. Nad ütlesid, et see on ainult üks möödarännu linn. Me sattusime ainult neile teepeale. See pani mind uudishimulikuks, kas need on ikka juttud?

Aasta jooksul hakkasin ma aina rohkem neist kuulma ja sellega sain ma ka rohkem teada paradiisist. Kuna need tundusid põnevad otsustasin rändama minna ja ehk oli ka lootust nad üles leida. Samas jah muidugi. Sellest on aasta möödas. Nad on kindlasti juba selle üles leidnud, aga nüüd kui mõtlema hakkan siis nad ju rääkisid ise kah kuidas on juba aastaid otsinud seda ja selle pärast tundus see eriti veel muinasjutulikum. Kuid sellest ei lase ma end kõigutada. Ma olin oma tee konda alustanud. Ei mingeid tagasi pööramisi.

Olin natuke rohkem kui kaks nädalat rännanud. Siiani on olnud ilusad ilmad ja roheline maastik. Ehk polegi see rändamine nii hull, kui ma arvasin? Välja arvatud see, et süüa on raske hankida ja ma juba nägin ka uut linna. Andsin oma käpakestele nii palju jõudu kui vähegi suutsin. Kõht oli hirmus tühi ja janu andis ka tunda. Kohale jõudes tundus see linn pisut lohakas olevat. Keegi justkui ei hooliks oma ümbrusest. Prahti on igal pool maas ja on ka tunne et maa värin oleks läbi käinud. Nii palju lagunenud maju.

„Pea meeles. Linna jõudes tuleb olla alati inimesena, kui sa kardad viga saada ja hoidu kurja kutsuvatest koertest. Koerte ninad on head ja nad tunnevad su kohe ära. Ning siis on juba inimestele teada kes sa oled.“ ütles musta peaga poiss kellel oli valge T-särk, must õhuke jope ning täiesti tavalised teksased ning kui ma õieti mäletan peaks ta nimi olema Kiba. Kui ma küsisin kuidas ma saan aru, kes on hea ja halb siis ta ainult naeratas. „Ma arvan, et sellest on juba eemalt aru saada. Sa tunned ära enda sugused.“

Ma raputasin selle endalt peast. Ma olen vapper. Ma pole enam tita. Nii läksin edasi, kus oli toidupoe moodi koht. Head lõhnad tulid sealt seest. Läksin algul selle pool praoki ukse taha ja piilusin, kas keegi on sees. Esialgu ei paistnud kedagi olevat nii ma siis läksin rohkem sisse. Seal leti peal olid värskelt ahjust tulnud viineripirukad ja lihapirukad. Piisavalt madal, et ulatusin käpad serva peale panna. Vaatasin veel viimast korda, et kegi ei ole tulemas ja hakkasin esimest pirukat põske pistma. Pärast esimest teist, kuid kui ma haarasin kolmanda hambusse kuulsin ma karjatust ja tõstsin kohe pead. Köögi ukse najal seisis maruvihane naine. Patsis oranzi lokkis juustega naine, kes oli näost punane. Ma arvasin, et nüüd oleks hea hetk joosta. Võtsin selle viineripiruka tugevamini hambusse ja tegin minekut. Ta hakkas järgi jooksma ja viskas mind asjadega. On alles ebaviisakas. Samas... Ega mina viisakam pole. Nii ma jooksin kuni pargi taolise kohani. Mis sest, et ta polnud mind juba tükk aega jällitanud ja inimesed vaatasid mind imelikult kui ma panin nii kiirest kui võimalik jooksu. Mänguväljaku kõrval, kus oli palju lapsi sõin ma selle rahulikult ära ja vaatasin ringi mida edasi teha. Päike hakkas loojuma ja mul polnud kuhugi minna. Mõtlesin linna äärde tagasi jalutada ja ehk sealt endale aset leida.

Kui pime oli ja kuu taevas säras nägin ma lõket tünnis ja selle ümber oli kamp teismelisi või paar aastat vanemaid kui mina olen. Nad viskasid vist just mingit nalja, kuna nad naersid seal kõik koos. Ma läksin lähemale ja Kibal oli õigus. Sa tunned ära endasugused. Nad küll olid inim kujul seega muutusin ka mina inimeseks ja astusin lähemale.

„Terekest, mis sind siia toob pisike.“ ütles poiss, kes tundus olevat siis selle seltskonna liider.

Ou, kuule, see on hea. Ma ei saa asjale eriti pihta, aga hea. Hundid (l)

Jee. Mina võitsin !
Mis ma ikka ütlen?
Meeldis. Hundid on vahvad ja kõike.
" Sa tunned ära endasugused," See ajas mind naerma, ausalt ka.
Mina tunnen ka kuidagi alati endasugused ära.
Olen ma siis hunt ? Ei?
Tahan olla !
( Sorry. Mul imelik tuju. Jälle. )
UUUUUT ! :)

Mul oli aega bussis üle vaata oma teine osa lõpuks ometi ja nüüd postita. Muide alustasin ka kolmanda osaga, so. Antke teada kui tahate uut. :3

Chapter 2

„Ma pole pisike!!“ karjusin talle vastu. Mind on alati pisikeseks kutsutud. Ainult selle pärast, et ma olen kõige noorem. Mulle ei meeldi see. See jätab mulje nagu ma oleks mingi nõrguke ja ei saa millegagi hakkama ja mulle ei meeldi see tunne.

Ta naerisi mu üle. Arvatavasti selle pärast, et need olid tema jaoks suured sõnad tulnud pisikese kutsa suust. Ma ei salli kui nii tehtakse. „Vabandust, et tulin,“ ütlesin pahuralt ja hakkasin ära minema. „Kuhu sa siis lähed. Sa oled ju uus siin kandis. On sul kuhugi minna?“ Kui ma tagasi vaatasin oli tal kaval naerataus. Nagu oleks tal midagi plaanis või tahab ta seda mulle nina alla hõõruda. Kuid mind see ei huvitanud ja läksin ikka minema. Mind ei huvitanud, mida ta tahtis.

Ma veetsin oma öö kuskil prügikastide kõrval. Seal ei olnud küll päris luksus magamis ese aga elas üle. Ma sain oma kõhu täis ja ma otsustasin, et liigun nüüd edasi.

Ma liikusin väga paljudes linnades ringi. Kuid väga vähestes leitsin hunte, kes teaksid midagi paradiisist või siis ütlesid „Otsid õnne, mida pole olemas,“ kuid mina ei andnud alla. Väike paha lugu oli küll. Ilmad muutusid aina halvemaks. Pikkad teed muutusid külmemaks ja kõhtu ei olnud võimalik enam nii lihtsalt täita.

Sattusin linna, mis oli luksuslik, kuid hoolimata välimusest olid seal väga tigedad hundid. Nad ründasid mind ilma, et oleksin neid märganud lähenemas. Nad nõudsid, et ma nende teritooriumilt lahkuksin ja kohe. Seda ma ka tegin pool vigaselt. Pärast seda ma ainult lonkasin edasi mööda porist teed öö läbi kuni lõpuks märkasin järgmist linna. See oli vist juba kuues, mida olen näinud poole aasta jooksul ja millegi pärast sinna saamine tundus olevat võimatu. Ma olen juba kõndinud sinani päev otsa ja on tunne nagu see ei tahaks lähemale tulla. Magasin öösel lagentikul kuid mitte nii kindla enesetundega. Ma ärkasin öösel mitu korda üles ja ma hakkasin liikuma kuni märkasin päikest silma piiril tõusmas.

Keskpäevaks jõudsin kohale. Nägin ühte pargikest, kus linnud lendasid. Seal samas oli ka üks suur puu ja ma läksin sinna alla pikali ja jäin ka koheselt magama. Mind äratas lindude järsk ära lend. Ma avasin silmad tasakesi ja ma nägin, et keegi oli mu ees. Ta tundus olevat selline 25-30 aastane noor daam. Pikad blondid juuksed ja parasjagu oli tal teksajakk seljas.

„Sa pisike jääd haigeks niimoodi ja vaata kuidas sa vigastatud oled. Ehk tahad tulla minu juurde,“ ta tõusis püsti ja astus paar sammu eemale. Ma ei suutnud end õieti liigutada nii ma siis panin silmad uuesti kinni. „No olgu,“ kuulsin, et ta mõmises seal midagi, siis sahmerdas enda koti kallal ja võtsi sealt midagi välja, „ehk tahas sa siis pisut süüa?“ ta toppis mu nina alla liha tüki mille peale ma silmad ruttu avasin ja sõin selle kähku ära. „Sa oled näljane nagu ma näen. Mul on veel ja kodus on veelgi rohkem. Tule kaasa,“ ta andis mulle veel ühe liha tüki ja hakkas edasi minema. Ma tõusin oma käpakestele ja lonkasin talle järgi. Ta vaatas korra taha „Ära muretse. Mu kodu on ligidal.“ Ja ta tõesti ei valetanud. Paari kümne meetri pärast olimegi kohal. See tundus mõnus selline hubane majake olevat. Ta avas ukse ja lasi minu ennem sisse ja siis tõmbas ukse enda järel kinni, „ma lähen panen sulle pisut süüa kööki. Sa võid siin kohaneda.“

See maja oli tõsiselt mugav. Tal oli pisike koridor koos elutoaga koos, kus oli telekas kamin pisike diivan raamaturiiul ja mida kõike võib ka veel ühes elutoas olla. Seal oli üks uks kuhu see tüdruk läks. See on siis ilmselt köök. See oli suht kohe koridori kõrval ja koridoris edasi oli veel üks uks. Kas see siis on magamistuba? Aga see mind ei huvitanud. Ma läksin kamina ette ja viskasin kohe end pikali. Käpad andsid tõsist valu. Mulle korra tundus, et kukusin millegi peale kuna käis kräunumine läbi kõrvade.
„Mida sa teed?“ üks valge kass tuli mu näo juurde ja vaatas tigetalt islma.
„Aaa, sa magasid siin? Ma väga vabandan.“, panin silmad uuesti kinni.
„Krants selline. Kes lubas sul tulla minu teritooriumile.“
„See proua, kes praegu köögis on,“ avasin igaksjuhuks silmad, ta toon oli väga ähvardav. Äkki tuleb vele kallale.
„Ta nimi on Rosalie,“ ja ta lõi justkui uhkusega nina püsti ning läks tugitoolile lamama.
Ma veel vaatasin natuke ringi ja silmad kui vajusid vastutahtmist kinni

„Kutsa, su söök on põrandal kausis. Sa võid süüa,“ lahke toon tõi mind sügavast unest välja ja hell puudutus vastu mu pealaupa „mina lähen nüüd magama,“ ja ta läks sinna tuppa mida ma pidasin magamistoaks. Tundub et arvasin õigesti. Ma panin veel oma silmad kinni ja vähklesin küljelt küljele ning tõusin püsti. Läksin kööki, kus ma siis nägin kausi täis maitsvat sööki lihaga, mida ma kohe sööma hakkasin. Kolks ja krilsti kukkus kahvel maha. Ma pöörasin oma näo selja taha ja algul nägin ainult seda kahvlit. Vaatasin kust see kukkus ja kapi peal lamas kass. „Sa ei meeldi mulle. Rosaile muud ei tee, kui ainult haletseb sind. Kui vigastatud sa oled ja huvitav, kas sa olid kodust ära jooksnud ja nii edasi, ja nii edasi,“ ma ei viitsind tast välja teha ja hakkasin uksest välja minema, kuid ta hüpas kapilt alla ja lõi küüne mu tagumisse käppa, mis oli väga valus. Reaktsioonist ma oleks tal äärepealt käpa otsast hammustanud, aga ta tõmbas käpa tagasi ja naeris kavalalt. „Vähe sellest, et sa mu majja tuled, võtad sa kogutähelepanu, mis vähegi võimalik Rosailelt ja see ajab mul tõsiselt südame pahaks, „ ta kui sülitas seda mulle näkku ja selle peale ma ainult urisesin ja läksin uksest välja kamina ette ja proovisin uuesti magama jääda.

Ülestõusmine oli tavapärasest teistsugune.

Hei, oota. Hea. Aina paremaks läheb. Uut (Y)

Mhh. Miks kassid alati halvad peavad olema ?
Igal pool, noh.
MINU kiisu küll paha ei ole!
Vot !
Ei, aga mulle meeldib.
Ja veel kord sorry, et ma eile ega üleeile lugeda ei jõudnud.
Sa ju andestad, eksole?
Ohjah.
UUUUUT !

Sorry, et kaua aega võttis aga ma sain jälle üle pikka aja bussiga sõita ja siis kirjutasin. Neljas on ka pooleli. Nii et saatke midn bussi peale kui tahate veel XD

Chapter 3


Esimene asi, kui ma ärkasin kuulsin ma trampimist ja ulgumist. Ta vist isegi astus oma kassi sabale korra peale kuna selline kräunumine käis kõrvast läbi, et oh issand. Rosaile oli telefoni otsas ja karjus seal kellegi peale. Ma ajasin end jalule ja läksin kööki ja mu kaus oli jälle täidetud toiduga. Mu seest oleks just kui kõik soojaks läinud ja ma läksin seda sööki sööma.

„Värdjas!“ ja ta lõpetas kõne ja pooleldi viskas telefoni lauale. Ma tõstsin pea oma kausi kohalt ja vaatasin, et tal oli tige nägu peas. Otsustasin minna tema ette ja teha kaastundliku nägu. Samal ajal läks kass mööda oma sööki sööma, „Sa tõesti arvad, et ta räägib sulle?“ Ma ignoreerisin teda ja jätkasin Rosaile otsa vaatamist. Ta vaatas alla ja naeratas, „Ei ma ei karjunud sinu peale. Mul on töö asjad ja nad tahavd minult liiga palju,“ pöörasin pea teist pidi ja jälle ta naeratas „Ma olen kirjanik ja nad taahavad minult jutte, mida ma pole võimeline kirjutama. Mulle meeldib kirjutada jutte, mis lähevad mulle südamesse ja ma lihtsalt ei saa kirjutada jutte, mis mulle ei meeldi. Ma ühe korra kirjutasin ja sain ka väga palju kriitikat nii, et sa ei saa öelda et ma prooviksin,“ ta naeratas ja silitas mu pead. Ma tegin veits njuksuvat häält ja vaatasin rohkem kulmu alt, see ajas teda naerma „Sa tahad ikka kogu juttu jah? No olgu. Lisaks ütles ta ka, et kui ma ei kavatse kirjutada siis ta laseb mu lahti,“ selle peale urisesin ja see tegi väga palju nalja Rosaile „Sa käitud umbes nagu sa saaksid aru millest ma räägiksin. See on nii lahe,“ ta tõusis püsti ja läks elutuppa.
„Oh wow sa said talt kogu info teada. Nõmedad koerad sellised koos oma nunnude nägudega,“ kass pööritas oma silmi ja läks ukse alla tehtud avast välja. Mina tundsin end väga hästi ja naeratasin oma ette. Rosaile meeldib mulle väga. Eriti selle pärast, et ta räägib palju ja talle meeldib koguaeg silitada. See on nii hea tunne, kui keegi sinu eest hoolitseb.

Ma pikutasin kamina ees ja jälgisin kuidas Rosaile kirjutab midagi vihikusse koguaeg ja lõpuks ta ohkab paneb vihiku lauale koos pliiatsiga ning teise käe paneb ta otsa ette. „See on tõsiselt raske. Tööst ka ilma ei taha jääda.“ mõtlesin püsti tõusta ja läksin siis ta juurde lamama panin pea ta jalgadele ja ta hakkas jälle pead silitama. „Sul on ikka lihtne elu. Lamad, kus iganes tahad saad süüa ja ei pea midagi tegema,“ ta tõusis püsti ja läks magamistuppa. Avastasin, et siin diivani peal on ikka päris mõnus magada. Vähklesin veidi ja silm vajus jälle kinni.

Jooksin mööda lund. Väga kiire oli. Pean neile järgmi jõudma, muidu on täiesti jama. „Helen appi!“ see hääl aina hajub. Nad on minust kiiremad. Lumehelbed ainult tulevad taevast alla ja see muutub tihedaks. Ma kaotan jäljed. See pole õige. Nii ei tohi juhtuda!!!

Ärkasin kuna kukusin diivanilt maha. Rosaile jooksis toast välja. „Mida sa teed. Sa ehmatad mu nii pool surnuks.“ Ma raputasin pead. See oli uni? „Ah mis seal ikka. Ma leitsin kappist ühe salli. Näe!“ ta hoidis käes sellist kirju salli neli nurkset mis oli rohelistes pruunides ja mustades toonides. Vist oli ka pisut punast. Ta tuli mu juurde ning sättis selle mu kaela ümber. „See läheb hästi kokku su pruunikas-musta karvaga,“ tundsin algul ebamugavalt aga harjusin kiresti. Ta patsutas mu pead. „No nii Helen. Tahad jalutama minna?“ ta juba sättis jopet selga. Ma vaatasin ringi. „Ei tobu sina. Või sulle ei kõlba see nimi?“ Ma korra haukusin ja läksin saba liputades tema juurde. Keegi pole mulle varem nime pannud. Ma olin kogu aeg kutsa või kutsikas, väike plika või siis lihtsalt plika. Ma ju unes kuulsin kui keegi karjus Helen... Kas see olin mina? Ah ei usu.

Me jalutasime jälle parki. Kuid me ei jäänud sinna. Me lihtsalt jalutasime sealt läbi. Käisime ka poest läbi. Ta ostis sealt kassi toitu ja läksime edasi kuhugi vanasse majja. Seal olid aknad sisse löödud ja mitte kuigi mugav koht. Sisse minne tulid judinad üle selja. „Ära muretse siin on hästi palju ohutuid kasse. Nad ei tee sulle viga.“ See naine tõesti armastab kasse.

Me läksime kuhugi teisele korrusele ja seal oli tohutult palju kasse. Ma arvan, et ma pole vist nii palju kasse korraga näinud oma pisikese elujooksul. Kassid tulid algul joostes rõõmuga vastu, aga mind nähes jäid nad koheselt seisma ja tulid arglikult minu poole ja ma üritasin võimalikult paigal olla. Kes teab äkki on nad samasugused hullunud nagu see tal kodus kes hüppab selga ootamatult. Kui nad minu juurde jõudsid siis nad oleksid just kui mind ümber piiranud ja nuusutasid mu käppasi ning siis läksid nad joostes jälle Rosaile juurde kuna ta pani süüa kuhugi kaussi. Ma seisin paigal igaksjuhuks.

Hiljem ära minnes läksime uuesti poest läbi ja see kord ostis ta väga palju süüa. Vorstileti juures oli raske olla. Oleks äärepealt ühe vorsti ära näpsanud, aga ta togis mind edasi ja ma tulin oma unistustest välja. Mõningad poemüüjad kobisesid veits, et miks see koer siin on, aga ta tegi neile kuidagi selgeks, et ma ei tee midagi halvasti. Kui me hakkasime kodupoole minema võttis ta maast pulga või noh, puuoksa. „Näe Helena, näed jh. Püüa!“ ja ta viskas selle nii kaugele, kui võimalik. Ma vaatasin talle lollilt otsa siis ta naeris. „Too ära nüüd,“ ta pooleldi nügis mind edasi ja ma siis läksin joostes seda otsima. Huvitav miks ta seda pulka nii väga tahab, kui ta just ise viskaks selle minema.

Üles ledes jooksin ta juurde tagasi siis ta võttis selle pulga ja patsutas pead ja viskas uuesti. Nüüd sain ma vihaseks ja tõin selle uuesti rutuga ära. Tagasi jõudes tahtis ta seda pulka ära võtta aga ma ei lasknud. Kurat viskab ju uuesti minema. Ma küll enam selle järele ei lähe. „Anna siia, Helena,“ korrutas ta koguaeg ja ma siis üritasin ise seda talt käest ära võtta. Natukese ajapärast lasi ta lahti ja siis läks naeratades edasi ma tulin talle pulk suus järgi. „Sa oled ikka nii naljakas, huvitav, miks sind küll välja visati.“ Ma kõndisin tal taga koguaeg järgi kuni siis koju jõudsime ja kass kuigi heas tujus polnud. Ma proovisin seda ignoreerida.

See pulga-asi ajas mind nii naerma, et ma ikka veel siin kõõksun. xD
Hea, hea, hea.

Huvitav miks ta seda pulka nii väga tahab, kui ta just ise viskaks selle minema.

Üles ledes jooksin ta juurde tagasi siis ta võttis selle pulga ja patsutas pead ja viskas uuesti. Nüüd sain ma vihaseks ja tõin selle uuesti rutuga ära. Tagasi jõudes tahtis ta seda pulka ära võtta aga ma ei lasknud. Kurat viskab ju uuesti minema.

Lihtsalt nii hea koht. xD
Ja üldse oli hea ! Sa peaksid tihemini bussiga sõitma !
UUUUT ! :)

Head suvevaheaega kõigile! Ja kurba kuud minule XD ma jäin ühe mängu sõltlaseks, mis lõppeb alles kuu ajapärast nii et jh. Juuni kuu on rikutud

Chapter 4

„Me oleme kodus,“ hõiskas rosaile üle maja ja siis tuli kass magamistoast välja ja hõõrus ennast vastu tema jalga ja nurrus. „See on üks asi mida krantsid ei oska teha- pugeda perenaisele hellalt“ irvitas kass mu üle kuid ma läksin kamina ette. Pulk oli ikka suus ja ma otsustaisn selle sinna kamina juurde panna ning siis jäin selle kamina ees olevale vaibale lamama ja vaatasin kuidas Rosaile oma toidukotid kööki tassis ja siis toidud ära pannes tuli kass süles välja ning hakkas telekat vaatama.

Selline mugav elu ja Rosaile sabas käimine kestis umbes nädal. Ma avastasin et ma võin ju ka sealt väiksest august läbi minna. See oli küllaltgi piisavalt suur et ma mahuksin. No ma siis tegin proovi. Parasjagu ei olnud mul ka midagi teha. Kassi polnud, Rosaile oli kuskil tööasjus ja üksinda siin majas on ikka väga igav. Siit ma siis lähen ja mahtusingi läbi. See oli mingil moel ime.

Läksin kuhugi majade vahele. Tundub, et siin kuigi tihti ei käida. Väga vaikne tundub siin olevat. Ei ainsatgi hinge.. Või ma vist eksisin. Ma kuulsin mingit häält natuke eemal minust ja suurest uudishimust olin sunnitud jooksma sinna poole. Sinna jõudes oli seal suur pappkast „Hallo?“ läksin pisut lähemale ja toppisin oma nina sinna kasti ja nägin ei kedagi muud, kui minust natuke vanemat koera. Mind nähes muutus ta kuidagi tigedaks. „Sinu pärast pidin ma praegu siia kasti ronima või? Ma arvasin, et hundiküttid on jällil,“ ta vist pole kuigi sõbralik. „Hundiküttid? Oh äge ma arvasin, et see on juba muinas...jutt.. Appi mulle tuli alles nüüd meelde, miks ma seda reisi üldse jätkasin.“ ta vaatas mind segaselt kuna ta ei saanud aru millest ma räägin. „Vabandust. Tere mina olen Helena.“ naeratasin ka „Ma.. Olen Kouvu,“ ütles ta ebakindlalt. „Oh see on nii huvitav nimi. Ja miks sa kodus pole?“ mulle meeldib küsida. „Kuna mul pole kodu.. Või siis, et see ongi mu kodu.“ ütles ta pisut ärritunult. „Pff, vabandust, et küsisin. Sa ei pea nii vihaseks muutuma.“ ütlesin pisut ülbelt vastu „Minu viga. Ma lihtsalt väga kardan neid hundikütte ja ma ei taha nende ohvriks saada,“ ütles ta pisut vaiksemalt nüüd. „Pole midagi,“ naeratasin „ma olen lugusi kuulnud, kui jubedad nad olla võivad. Kahjuks pole ma ühtgi näinud“ Nüüd läksid tal silmad pärani, „see koht on ju neid täis. Kuskil ei saa rahulikult olla.“ Vaatasin pisut segaduses olevalt, „ma pole siin varem käinud, aga äkki saaksid kirjeldada mõnda kui oled näinud?“ Ta mõtles väheke ja siis vaatas mind nagu maailma imet „Nagu see su selja taga!“ karjus mu peale ja hakkas jooksma ma hüppasin teist pidi ja nägin meest kellel oli püss käes ja mingi kaabu taoline asi peas ning mantel. Tal oli ka koer, kes paistis väga tige olevat. Koer tundus saksalambakoera moodi olevat ainult, et palju suurem ja karvasem.

See mees ka sihtis mu poole püssi ja ma suutsin õigel ajal hüpata, kuna ta tulistas ja järgmine hetk kuulsin ma rihma rebenemist. Koer sai vabaks. Nii ma panin mööda maja vahesid lootes seda koer maha raputada, aga see koer oli tõsiselt kiire, kuid kohe järgmisel nurgal tiriti mind uksest sisse ja märkamatult muutusin ma inimeseks ning see poiss hoidis oma kätt mul suu ees ja sosistas, et oleksin tasa ja vaatas kuidas nad mööda jooksevad. Ma ei suutnud midagi mõelda mul süda puperdas ja ma olin segaduses. Lõpuks tõusis see poiss püsti ja läks teistes aknatest välja piiluma. „Sul vedas. Sa oled nii aeglane, et see koer oleks su kinni nabinud ja sinust poleks enam midagi alles jäänud.“
Jõllitasin teda vihase pilguga, „praegu pole õige hetk solvamiseks ma oleks ääre pealt šhoki saanud ja see oli nii jube. Siiski eismest korda nägin hundikütti.“ vaatasin selle toa lage ja hakkasin mõtlema, kus ma olen.
„Kas sa tahad öelda, et sa oled uus siin kandis?“ ta piilus ikka veel selle toa akentest välja
„Kas just päris. Paar nädalat olen siin olnud. Mingi sugune naine nimega Rosaile-“
„Tema. Tema on see naine, kes käib neid kasse toitmas jh? Sa ole ettevaatlik see naine on täis ohtu. Ta on algul hea ja tore,“ oli järsult minu kõrval ja siis rääkis sellise ohtliku häälega „kord saab ta teada kes sa oled ja BAM“ karjus ja siis käed läksid tal laiali ja mina võpatas „Su elu on teine.“
Tegin nägusi „Miks ma peaksin sind uskuma?“
„Kuna ma olen neid pealt kuulnud rääkimas ja see mees on selle naise vend. Mingi keegi meie sugune tegi midagi halvasti ja nad kõik vihkavad nüüd hunte. Eriti see mees. Kuid ma pole kunagi teada saanud miks.“
„Aga miks siis see naine mu vastu lahke on?“olin ikka pisut segaduses
„Kuna ta armastab loomi, kuid mitte neid hunte. Ta ei ole ju sind inimesena näinud. Aga ole ettevaatlik. Kui see koer teile külla tuleb. Soovitan sul ära joosta sealt ja mitte kunagi tagasi minna. Siis nad juba teavad, kes sa oled.“
Ohkasin ja pööritasin silmi „Millegi pärast ei usu ma sõnakestgi, mida sa suust välja ajad. Anna andeks ma hakkan minema,“ tõusin püsti ja läksin ukse juurde ja piilusin, kas õhk on puhas.
„Mina olen sind hoiatanud,“ ta vaatas, mind tõsiselt.
„Mida iganes,“ ja läksin välja maja nurgapeal muutusin hundiks ja läksin siis pargi poole.

Mida tema ka teab. Või on ta ise inimeste peale nii vihane, et nüüd arvab neist kõike halba ja siis üritab mind eemale tirida inimestest, kes tegelikult on head? Unistagu ta edasi. Rosaile on hea ja nii jään ma arvama.

Park oli vaikne linde ka polnud. Koju jõudes ronisin sealt august läbi ja kass lamas laua peal. „Oh tore, et sa tagasi oled. Sind oodatakse,“ kass lakkus oma käppa.
Ma ei saanud aru, millest ta rääkis ja läksin edasi, kui järsult kuulsin kahe inimese häält. Läksin seina äärde ja kuulasin.

„Ma tean, et see on uskumatu, aga see on tõsi. Neid on juba kaks. Nad tuleb ruttu kinni võtta.“ mehe hääl oli.
„Kui see on tõsi siis milline see uus välja nägi. Ja kus ta sinu meelest ilmuda võid. Puhtast õhust?“ see oli kindlalt Rosaile.
„Kust ma tean. Ta oli mustakas karv, kui ma koheselt nägin ja siis mingi sugune rätiku taoline asi kaelas.“ ta toon oli suht mõtlik
„Ära tee nalja. See, et sulle mu uus koer ei meeldi ei tähenda, et see kohe hunt on.“ Rosailelt tuli solvunud tooni
„Sul on koer? Millal sa selle said? Ja kus ta praegu on?“ mees oli väga ärritunud. See ei ole hea.
„Mina ei tea kuskil on, aga ma räägin ta ei ole hunt ta on täiesti tavaline koer. Lihtsalt suurt kasvu muud midagi.“
„Natuke suurem, kui minu saksalamba koer?“üllatunud hääl
„No jah midagi nii. Ta on võib-olla kodus oot korra. Helena tule siia tüdruk, kus sa oled?“
„Ja sul on lips läbi lõpuks ometi.“ mõnules kass laual.
Vaatasin vihaselt talle otsa ja siis tõmbasin hinge ja läksin elu tuppa.
„See ongi tema.“ karjus mees.
„Ära ole loll.“ Õiendas Rosaile vastu. Kuid tundub, et see koer oli jällil. Ta tõstis nina ja ärkas kui unest kohe üles ja vaatas mulle otse silma. See oli hetk, kui mul käisid judinad üle kere.

Ooooissand.
Rosalie ei ole ju nii paha, ega ju?!
SA EI TEE NIII! :O :S
UUUUUT!

Oksa asi oli hea xD

Vahepeal ma ei saa midagi aru, kas siis sellepärast et sa unustad mõnikord komasid kasutada või midagi muud, aga lihtsalt ei saa

Rosalie ei tohi paha olla!

UUT!

No ma väga vabandan selle üli pikka ootuse pärast ja lisaks sellele on see osa lühike, vabandust. XD Aga ma juba kirjutan järgmist osa. Mind üldse huvitab kas keegi on veel sellest huvitatud aga noh eks ole näha.

Chapter 5

Kas see on uni? Palun ema, ütle, et ma olen kodus ja ärata mind üles öeldes, et see oli kõigest halb uni.

Nii pea, kui mu udune pilt selgeks sai, teadsin, et ma pean midagi kiiresti käppadega ette võtma, siia ma enam jääda ei saa ja nii tormasin ma köögi ukse august välja nii kaugele, kui sain.
„Helena!“ kuulsin tutavat häält ja nägin maja katusel hunti jooksmas, „mine kuhugi majja ja sealt korruseid üles poole, kuni jõuad katuseni!“
Ma vaatasin majasi ja siis nägin maja millel oli uks lahti ja ma tormasin sinna sisse ja lükasin algul ukse kinni inimeseks muutumisega. Siis jooksin ma nii kiiresti üles, kui sain. Haarasin käe pidemetest, et saaks kiiremini joostud. Viimase korruseni jõudes nägin ust, mis läheb katusele. Niipea, kui ma sealt uksest sisenesin, võttis Kouvu mind sooja kallistusega vastu. Loomulikult kallistasin ma teda ka, kuna ma tõesti ei oleks suutnud mõelda, kui kaua ma oleksin jõudnud eest ära joosta.
„Ma tänan sind,“ ütlesin hingeldades.
„Kas sa nüüd saad aru, kui ohtlik siin olla on, lisaks sellele elad sa veel selle naisega kelle vend on hundikütt,“ tegi ta natukene jälestunud nägu ja lasi minust lahti ning vaatas üle ääre, kui kaugel nad on.
„Aga.. Mis nüüd edasi saab. Ma ei usu, et ma saaksin sinna tagasi-“
„Helenaaa!!“ kuulsin eemalt hüüdavat naise häält, „Tule tagasi ma ei tee sulle haiget!!“
„Kus sa tead. Kutsub sind tagasi ja siis veel tuleb järgmisel päeval ta vend külla ja ongi kõik.“ tegi Kouvu sellist hirmu juttu tooni.
Ma vaatasin korra Rosaile kodu poole ja siis Kouvut. Ma ei teadnud, mida mõelda või mida uskuda. Ma vihkasin seda kassi, aga Rosaile oli mu vastu õrn ja lahke. Samas, minu eesmärk oli leida paradiisi, kuid nagu näha suutsin mina leida endale hoopis uue kodu.
„Mõtle nüüd natukene. Sa ei jää eriti kauaks elama, kui sa sinna tagasi lähed.“ proovis Kouvu mind ikka ümber veenda.
Ta võitis.
Ma ohkasin sügavalt, „Kas sa.. Vähemalt tuleksid minuga kaasa, kui ma siit linnast lahkun?“
Ta vaatas mind mõtlikult, „Kuhu?“
„No ma otsin kohta nagu 'Paradiis'.. aga ma kogematta jäin siia linna elama. Kas sa.. tuleksid siis vähemalt minuga kaasa kui ma lahkun siit linnast...“ märkamatult muutus mu nägu kurvaks.
„Muidugi tulen,“ kallistas ta mind uuesti ja sosistas kõrva, „nagu ma siia tahaks jääda.“

Nii me jõudsime linna äärde ja ma vaatasin taas seda tühja maastiku, kus polnud midagi muud kui natuke seda muru ja ülejäänu tambitud muld.
„Kas sa ikka ei taha minna?“ küsis Kouvu.
„Ma ei tea. Siin oli hea elu..“ vaatasin oma käppasi.
„Helena!“ seljatagant oli kuulda naise häält. Ma pöörasin ümber ja nägin Rosailet.
Ma lähenesin talle, kuid mitte julgelt. Rosaile ei jooksnud enam vaid tuli ettevaatlikult lähemale.
„Helena. Ma kuulsin, et sa oled hunt... Kas see on tõsi?“ ta kükitas minu kõrgusele ja meie vahemaa oli kõigest meeter.
Ma tõstsin oma näo ja vaatasin talle otsa. Ma ei julgend midagi teha.
„Helena...“ ulus Kouvu tagant. Ma korra vaatasin talle otsa ja noogutasin. Ma muutusin inimeseks, et saaks Rosailega rääkida.
„Ma väga vabandan, et hoidsin seda enda teada, aga ma kardan siin linnas elada.. Ma lähen oma teed edasi..“ mul oli väga paha olla millegi pärast. Süütunne vaevas sees. Rosaile näost polnud midagi muud välja lugeda, kui shokki. Ta tõusis püsti ja asetas käe suu ette. Järgmine asi, mida ma nägin oli minema jooksmine.
Kouvu naeris, „Noh vähemalt selle asjaga on nüüd ühel pool. Kuule lähme nüüd edasi“ ja nii hakkas ta jooksma sinna tühjuse poole. Ma veel vaatasin, kuidas ta kadus mu silmis. Muutusin hundiks ja jooksin Kouvule järgi.
Ma ei saa elada igavesti mugavat elu. Ma pean lõpule viima oma eesmärgi.