Hõbeorav - muutuja

See siis jutt, mis eelmises pooleli jäi. [Mõnes kohas on vägagi ebaloogiline text.] Äkki keegi mäletab. Siin igaljuhul kaks osa. Valmis on 7e aga jätkan see kord siis. Kriitikat vaja kaa...

1. Osa. - Mu kallis vanaema.

Külm talveõhtu. Maa oli kaetud paksu lumekihiga, lund sadas aina juurde ning kraadid vajusid juba -30 poole. Tänu ootamatult suurele külmale saime koolivaba nädala. Koolis oleks niikuinii vähe rahvast olnud, kuna kõik on ju haiged. Nii imelik, kui see ka pole, ei jää ma üldse kergelt haigeks. Vanaema ikka rääkis, et pärisin talt hea tervise ja tugeva organismi. Päris kahju, et ta juba ise nii nõrgaks on jäänud, et too haiglas. Ega tal vist enam eriti palju aega polegi. Ema tahab teda täna vaatama minna, kuid enne peame ootama, kuni mu väike venna üles ärkab.

Otsisin kapist välja paksemad riided ja muidugi ka vanaema kootud villased sokid, minu lemmikud. Viisin kompsud koridorri, et end enne minekut soojalt sisse mässida. “Marie! Pane telekas kinni ja hakka riidesse panama,” kostus minuni ema hüüe “Mikk ärkas.” lisas ta veel. Otsisin üles televiisori puldi ja lülitasin suure virvendava kasti välja. Veidi aega ja olimegi mineku valmis. Uks oli kinni kiilunud “Ei noh tere tore.” Sõnasin, tahtes uksele tema teenitud hoopi anda. Ema pani Miku sahtlite otsa istuma ja veskis käega, et ma ukse eest ära tuleks. Miku vaatas mulle otsa ja hakkas naerma. Ta near teeb alati mu tuju heaks. Selline eputav naer. Miku ronis sahtlite pealt maha ja jooksis suure toa poole. “Miku, kus sa lähed? Emme, tee midagi uksega.” Pisipõnn itsitas ja jooksis edasi. Jooksin talle järgi, püüdsin ta kinni ja vaatasin ta suurtesse sinistesse silmadesse. “Kas lähme?”küsis ema. Ta oli kuidagi ukse juba lahti saanud. Istusin autosse. Mikk hüppas mulle sülle. Haiglasse sõit võis alata.

Ei läinud isegi poolt tundi, kui jõudsime haigla ette. Võtsime kastist sinised pealissussid ja panime nad jalga. Mikule olid nad suured ning talle keerasime sussid kaks korda umber saabaste.Sõitsime liftiga viiendale korrusele. Jõudes vanaema palatisse suudeti meid pahviks lüüa. Ehmatus missugune. Vanaema istub laua taga, teised palatikaaslastest mutid kõrval ja nemad mängivad karate. Ise on nii haige, et anna olla. Vähemalt võtab midagi ka lõbusalt. Meid nähes kiirustas ta oma voodi poole. See kiirustamine ei olnud enam kiire. Oli näha, et ta on ikka nüüd nii vana, et üks samm võtab peaaegu sama palju aega kui Mikul püreest üks amps. Lõpuks, kui vanaema voodini jõudis, hakkas ta oma kõrvalt kapist midagi otsima. “Marie, vaata, see mis ma sulle nüüd annan pole mänguasi. Kanna seda alati endaga kaasas. Ära teda lõhu ega kaota.” Köhis vanaema sõnu välja. Ta haaras oma värisevate kätega mu sõrmedest ja pani mu peole kaelakee. See paistis kuidagi väga suur, et olla kaelakee. Hõbedast suhteliselt raske orav kaelakee otsas.“Miks sa selle mulle annad?” küsisin ma talle sügavalt silmisse vaadates. Nägin, kuidas ta silmad märjemaks läksid. Ta haaras minust tugevalt kinni ja kallistas. Vähemalt oli tal vägagi soe ja tugev kalli. “Ma näen sind arvatavasti viimast korda.” Sõnas pisaraid pühkiv vanaema. “Ah, mis sa nüüd,” üritasin ta tuju parandada “me tuleme sulle home ja ülejäänud ajal ka külla.”

Ajasime vanaema kõrval ligi neli tundi juttu. Me oleks veel rääkinud kui meid hooldaja poleks takistanud. Tuli ja ütles et kõigil on uneaeg. Vanaema näitas näpuga kapi poole. “Seal on ümbrik. Marie võta see kiri ja ava see alles homme kodus. Suudad?” “Ma luban.” Sõnasin kaks, kuid kõige sügavaima tähendusega sõna.

2. Osa. - Kink

Lahkumisega läks siiski pikk aeg, kuna me kõik saime põhimõtteliselt vanaemalt oma viimase puudutuse. See oli kõigile tundeline hetk.. Isegi ta palatikaaslased kallistasid meid. Palati uksel, täpselt enne lahkumist, keerasin ümber ja vaatasin teda viimast korda. Sügavalt.
Koduteel jõudis mulle alles kõik kohale. Vanaema sureb täna?
Koju jõudes tatsasin kohe trepist üles, oma tuppa. Mul oli suur tahtmine seda kirja lahti teha, kuid ma ei suutnud oma lubadust murda. Pikutasin voodil. Hoidsin õrnalt hõbedast oravat oma värisevate käte vahel. Tundsin end abituna, teades, et kallis inimene minu elust kaob. Kuid minu südamest ei kao ta kunagi. Lõpuks jäin pisarate lõksus piineldes magama, lootes, et see on vaid kole uni.

**

"Marie! Marie!" lausus keegi minu ripsmeid oma väikeste sõrmedega kergitades. Teadsin, et see on Miku ja ehmatasin teda. Tegin kiirelt silmad lahti ja krahmasin kätega ta pisikestest jalgadest. "Tönn ütleb Hommikust!"osutas Miku oma lemmik kaisukonnale. "Hommikust jah." tervitasin oma silmarõõme. "Emme läks ära." itsitas Mikk. "Kuhu?" "Ei tea."tuli Mikult vastus, mida oligi oodata. "Tead Miku" pöördusin Miku poole "mine pane Tönn magama ja siis pane suures toas telekas mängima. Ma helistan niikaua emmele." Mikk jooksis toast välja.
Tõusin voodist ja haarasin laualt telefoni. Helistasin emale. "Jah?" "Kus oled?" "Haiglas." "Mis seal?" kõlas pikk paus... järsku ema suutis sõnada "Pärast räägin." "Olgu." "Tee Mikule ja endale midagi süüa ja leidke tegevust. Ma tulen kuskil viieteist minutipärast." Ema lõpetas kõne. "Vanaema." nuuksusin endamisi. KIRI! Tuli mulle meelde. Tormasin üles ja haarasin kirja. Trepist alla jalutades avasin ümbrikut. Istusin diivanile, Miku kõrvale. "Kus emme siis on?" "Haiglas. Ta tuleb 15 minuti pärast." "Millal on 15 minutit?" küsis Miku. Mulle meenus, et ta ei tea ju kella. "Miku vaata kella poole." "Nii." "Näed see suur seier. See on praegu 4 ja peal. Siis kui on 15 minutit läbi siis on suur seier 7 peal." "Olgu" Avasin kokkumurtud paberi.



Panin kirja tagasi ümbrikusse. Mu silmi vallutasid pisarad. Nad valgusid üle mu lõua. Paar kibedat puudutasid mu huuli. Tõusin diivanilt. Sammusin kööki ja võtsin kapist hommikuhelbeid ja piimakannu. "Kaks kaussi nõuderestilt ja piim sisse" hüüdsin Mikule pisaraid pühkides. Miku tormas toolile ja jälgis oma kaussi. "Palun pane mulle ka nämmusi." "Ma ju panin." sõnasin imestuses. Tõesti, Miku kausis ei olnud helbeid. "No eks ma siis olin nii mõtetes." Kallasin talle helbeid ja piima. Ukse hääled käisid ja ema astus tuppa. "Emme!" hüüdis Mikk ja jooksis emale vastu. Mina sõin helbeid edasi. Lõpuks kui ema köögini jõudis, tuli ta mu selja taha ja pani oma käed mu õlgadele. "Vanaema ei ole enam." sosistas ema. Pöörasin end toolil ja langesin emale kaela. Ta nägu oli punane kui maasikas oma küpsenud kujul. Arvata on, et ema oli end juba tühjaks nutnud. "Nuta Mammu, nuta. Sa ei pea tugev olema." "Pean, enda pärast." kõlas mult vastus, enesekindel vastus.

3. Osa.

Kui kauss tühjaks sai, pesin selle ja asetasin nõuderestile. Mu mobiil helises. Krahmasin kähku rätiku ja kuivatasin käed. “Ja? Marie kuuleb!” “Säuks! Kle välja?” “Äm… oota.” Tõmbasin telefoni kõrvaäärest ära. “Emps! Võin ma välja minna?” “Ja ikka, mine.” Tuli mulle vastus, milles olin suhteliselt juba varem kindel. “Ok, saan.” “Olks. Vägevv. Tule Lepistikku siis.” “Olen 10-ne mindiga kohal.” Lõpetasin kõne ja jooksin üles. Panin selga musta getoliku puša ja mustad teksad, mida ma pole varel kandnud. Nüüdsest on see mu uus stiil. Must. Ma olen blond ja ma ei üritagi olla emo. Katsin salliga kaela ja tõmbasin pähe Vansi nokaka. Jalga rändasid skated, nagu ikka. Tänu sellele muutusele ei tunne mind veel paljud ära. Tatsasin alla. Haarasin jope peale ja läksin.

Jalutasin veidike aeglasemalt, kuna otsisin oravat. Ta tundus kuidagi kuum. Lisett oli juba parkki jõudnud. “Jäu Mammu!” “Sauh.” “Mis asi see on?” küsis tüdruk minult, kui mõni maadeuurija.“Mis, mis asi?” “No see, mis sul käes on.” üritas Lisett seletada. “A. See on mulle väga kallis asi.” Avasin peopesa. Jälgisime hõbedat oravat. “Kust said?” “Vanaemalt.”sõnasin ning langesin mõttesse. “Ta sai haiglast välja w?” küsiti. “Mingis mõttes jah.” jätsin jutu pooliku ivaga sinnapaika. “Mismõttes?” tahtis Lisett ikka teemat jätkata. Vaatasin taevasse. “Ma ei taha sellest rääkida." “Okei siis.” Vaatasin veel paar hetke pilvise taeva poole. “Lähme Rax’I kutsuma?” “Olgu.” [Rax on Marie boyfriend]

Jalutades mööda lumist jäätund asvalti meenutasin vanaema. Ma pean tast üle saama. Jõudsime Rax’I maja ette. Ta seisis koos mu klassiõe Sannuga paraadna ees. “Okei siis”,ma tahaks ka teasa mida nad koos teevad. Siis nad suudlesid. Rax oli minupoole seljaga. Ma jäin seisma. Ma ei uskund oma silmi. Ma ei tea, mis ma sel hetkel mõtlesin, kuid ma jooksin talle juurde ja kiljusin üritades Sannut tõrjuda. “Mida sa üritad?” “Kes sa oled üldse?” küsis Sannu. “Mammu sina või?” sõnas Rax meile vahele. “Mis sul viga on? Rax, kas sa polegi talle rääkinud?” pöördus Sannu Rax’I poole. Vaatasin ka Rax’I otsa. Ta tundus olevat tohutus plindris. “Noh, räägi Mariele, et sa minuga oled.”

See lause ajas mind närvi. Lõin Sannule tugeva kõrvakiilu. Ta tõstis käe oma põsele. Jällegi lasin ma kuuldavale laused “Miks sa seda tegid, mis sul arus on?” “Lisett, miks sul niikaua läks ta siia toomisega?” üritas Sannu ka Lisetti süüsse mässida. “Niiet, see oli plaanitud? Kuidas te võisite?” mu põskedele valgusid pisarad. Läbi oma keeruliste arvamuste kuulsin veel tüdrukute naeru. Jooksin sealt kohe ära. Ma ei lase enda üle nalja teha. “Oota, Marie! Tule tagasi! Ma ei saa millegist aru,” kostus minuni kauge, kuid piisavast kuulda Rax’I hääl “Sannu ja minu vahel ei ole midagi!” Ta valetas, niikuinii naeravad seal veel koos. Kogu teed koju ma joosta ei jõudnud, aga pisarad olid küll hoos maailma nägema.

Ma olen ikka täiesti ära olnud... pole vahepeal üldse kirjutanud. lõpuks siis ka tagasi ja ka uus osa olemas.


4.Osa.


Viskusin voodisse. Ma ei mõelnudki eriti midagi. Ma lihtsalt... lihtsalt nutsin. Tundsin end haavatuna, nagu oleks ma portselanist nukk, kes kapiotsast tuuleiiiliga alla kukkus. Vali muusika helises läbi mu kõrvu, tausal kostus koputus uksele. Mõne hetkepärast uks ka avati. Ema istus mu voodile. "Miks muusika nii kõvasti?" "Ema, palun mine ära." suutsin öelda läbi pisarate. "Ei lähe, kui sa ei räägi mis viga." "Pole sinu asi!" käratasin, millepeale ta toast välja hiilis. Alles nüüd hakkasin ma mõtlema. Sandra on alati mu peale kade olnud. Lasteaiast saadik pole me eriti hästi läbi saanud. Äkki oli see ta üks nõmedatest plaanidest?

Mu taskus hakkas midagi vibreerima. Ma arvasin, et see on mu telefon, aga selle panin ma just öökapile. Tasku läks kuumemaks, ikka no, väga kuumaks. Tõmbasin asjad taskust välja. Orav helkis. Möh? Meeleheitest hakkasin oravale peale puhuma, kartes, et see võib isegi põlema minna. Ma ei tea, kust ma sellise idee sain, aga kohe, kui ma puhuma hakkasin lõppes värin, kuumenemine ja helendus. Kostma hakkas vaikset naeru. Lülitasin raadio välja. Kõlas vaikus. Alles siis kostus naer uuesti, kui ma sõrmega nupupoole liikusin. Mida hekki? See ei kostund alt, ega mu ema toast. See tuli mu enda toast, otse minu eest, voodilt.

"See olen mina, ära karda." lasti kuuldavale naisele kuuluv hääl. Liikusin voodipoole ja võtsin orava kätte. Jälgisin seda. "Ma ütlesin ära karda." Orav mu käes hakkas liigutama. Ehmatusest oleks ta peaaegu maha kukkunud, kuid ma hoidsin seda veel kõvemini kinni. Oravake lipsas mu kätevahelt välja ja hüppas mu padjale. "Kas sa ei tunne ära?" ütles väike tegelane. "Äh? Misasja?" vaatasin kahtlase pilguga " ma olen vist hulluks minemas, kõik see pinge..." "Ei ole sa midagi, Mammu..." Ta teab mu nime kah veel? Ei no tore "Kas ma olen tõesti niikaua ära olnud, et sa ei tunne isegi oma vanaema ära?" "Vanaema?" sosistasin kulme nii kõrgele tõstes kui võimalik. "Kuidas sa sinna sisse said?" "Nii, Marie. Ma räägin sulle nüüd ühe loo. Aga sa pead lubama, et sa seda oma emale ei ütle." Noogutasin.

ja ma ei tea kas mul on seda mõtet edasi kirjutada, kui keegi seda ei loe?

kirjuta ikka edasi, mina loen :)

Ühe hooga läbi loetud, ning suuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuurepärane. Kindlasti pead jätkama!

eks vaikselt teen edasi(A)

VAIKSELT VÕI????????
2 aastat ei ole vaikselt!
Sorry, et ma närvi läksin, aga sul tõesti on annet, kuigi see Raxi värk oli pisu segane, aga muidu mulle tõesti meeldis

Niiet tõesti tahaks uut!