Friends forever.

1.osa.
Laman voodi peal ja loen ajakirju, pea on mõtteid täis.
Kuidas temaga on? Lülitan arvuti käima, võttan raamatud ning hakkan õppima.
Karin saatis kirja:
You Vici!
Ära muretse küll saab kõik korda juu, loodame.
Kuidas muidu, home koolis näeme !
Päikest.
Vastan, ausalt öeldes ei saa ma endast ka aru, mis minuga toimub. Ema on koos isaga Indas, reisil 2 nädalat ja mina siis oma õe ja vennaga kodus.
Kuulen karjumist .
“Peate te tülitsema või ?”
“ See on minu mõmmi !” nuttab õde.
“Minu !”
Oleks ema siin , ma ei saa nendega hakkamagi! (istun toolil ja vaatan kuidas nad kaklevad, vend vehib kättega ja õde hammustab (lahutan nad ja viin nad oma tuppa).
Telefon heliseb.
“Tsauu , mina käts, tule õue, me siin juba ootame sind?”
“Emm , ma ei saa juu !”
“Need tattid saavad ju nats aega üksi olla, pliis tule!!!” nurub kätu.
“Ok, oota , tsau .”
“tsau.”Saadan tädi Sofvi siia, ta lubas tulla neid hoidma.
Vahetan riided jaa teen endale meigi .
Sofi tuli, panen riidesse , ning lähen trepist alla.
Kõnnin bussipeatuse juurde, vihma sajab, on udune maikuu.
“Tsaoo, miks sul nii kaua aega läks?” Käts süütas sigaretti. “Tahad kaa ?”
Eiei, mis tahtsid?”
“Et sa tuleks õue!”
“Okeii.”
“Julia korraldab pitzaamaka, tuled ka või?”
“Kuna see, kus teised?”
“homme, poes ,tulevad.”Vaatasin bussi aegu, huvitav kuidas präegu Angelal läheb. Varst jõuavad oskar,gerli,raiks, stenn,isabell ja evelin tagasi. Kõnnime koos kaupasi poole, et sinna poodlema minna. Vanalinnas kõnnime nagu hullud ringi poisid lollitavad , ning ülejäänud karjuvad. heliseb telefon .
“Jessika, mis juhtus?”

2.osa.
"Sina Victooria? Seda , et vanaema suri, kasvajat ei suudetud ravida, anna andeks!"
Jessika sõnad värisesid, lülitasin telefoni välja. Tuntsin enast nii maha jäätuna, keha oleks tahtnud pooleks minna.Eiei ära nutta Vici mitte siin, ütlesin tasa , et keegi ei kuuleks.Kõndisime julia poole peole. Kui sisse astusime möll juba käis,kõik naersid ja tantsisid. Võtsin joogi ja läksin nurka istuma.
"Tahad tantsida?" küsis üks poiss.
Ta oli ilus, vaatas mulle hallide silmadega otsa, proovis mu näole naeratust võluda.
"Emm, eii ma ei sa!"
Poiss ei jätnud järgi, võtis joogi mu käest ära, ning viis mu tantsima.
Kui tants lõppes ,jooksin nagu segane ukset välja.
"Oota ?" kuulsin kuidas mind ta hüüdis.Istusin muru peal, hetkepärast istus ta minu kõrvale maha.
"Ma olen Andres!"
"Victooria."laususin vaikselt
"Miks sa minema läksid?"
"Ma ei suutnud, ma ei taha enam elada!" karjusin läbi nuttu.
"Eiei, miks sa nii räägid?"
"Vanaema suri?!"
Anderes ei rääkind enam, vaid kallistas mind.Tahtsin jäädagi poisi embusesse, unustada kõik halb ja olla aind õnnelik.
"Ma lähen nüüd?"
"Kas me kohtume veel?"
"Kindlasti!"
"Homme õhtul, siin samas?" karjus ta
Kogu tee mõtlesin vaid homsest.
Avasin korteri ukse, Jessika oli seal.
"Ma saatsin Sofi koju!"
Istusin tema kõrvale, ning vaiksisime.
"Ütlesid kaksikutele ka?"
"Jah, pole aus , et nende eest asju varjame, Sohvi aitas nad magama panna."
Lastetoa uks avati Greete tuli meie juurde.
"Kus venna on?"
"magab."
Pisar voolas üle tema pisikese roosa kahvatu põse, ta peos oli hõbekett, mis talle ristimiseks kingiti.
"Ma tahan selle vanaemale viia!"
"Homme viime."
Viisime Greete tuttu, Jessika jäi sinna.
Helises telefon.
"Tsau, kes räägib?"
"Andres."
Hakkasin naerma, ainuke asi mis mu näole veel naeratuse toob.
"Homme kohtume?"
"Ikka,tsau!"
"tsau."
Telefon läks kinni, panin lauale.
Homme on vanaema matused vaatame , mis hommik toob.

Ei meeldi
Lühikesed osad,
jutul pole mõtet,
lõike ei ole,
kirjavead ja üleüldse.

ma ei tea , lase ikka edasi . peaasi , et sisu on , ma saan midagi ikka aru , mind need kirjavead ei häiri , saan nii palju aru kui vaja , et , jah .

3.osa.
Hommik.
Ärkasin ja panin riidesse. Päike paistis, ilm oli muidu üpris soe.
Köögis istus Jessika ning tegi pannkooke, päev oli nagu teised päevad ikka ainuke ,mis erines oli vanaema surm, tundsin seda jälle enda sees.Pilt ,mis käis korraga minu seest läbi üha uuest ja uuesti.
"Sa ei söögi ?"
Tulin maa peale tagasi.
"Jaja söön küll."
Imelik oli präegu süüa, kõik olid nii vaiksed nagu sõjaväes, muidu me tavaliselt karjume ja jookseme ringi, nagu hullud hullumajas.Peale söömist sättisin ennast, mineku valmis.
Tellisime takso ja sõitsime surnuaeda ja sealt kõndisime kabeli juurde.Kohale oli juba palju rahvast kogunenud, oli natuke imelik seista suure hulga keskel.
"Jessika, kas vanemad ka teavad?"
"Ütlesin, aga nad ei taha ju reisi ometi ära rikkuda."
Kõik vaatasid meie poole, nagu kaks klatsimoori!
Jessika viipas käega, et võib edasi rääkida. Olime juba vanaemahaua jõudnud. Greete pani oma hõbeketti ristile,uurt matust ei olnud, pealeseda läksime koju sööma.Helistasin Andresele:
"Tsau!"
"Oota ma ei saa präegu!"
"Okeii!, aga saame ju kokku?"
"Ikka."
Telefon pandi kinni, miks ta nii imelikult käitus.Karin oli mulle kirja ka saatnud.
You!
Tuled siis pitžaamakale?"
Julia ja pitžaamaks!! Unustasin täisest ära, pidu algab ju kell sesitse. Tegin end kiiresti korda,ning jooksin ukset välja.Koputasin Julia korteri uksele.
"Näete kes lõppuks ikka tuli!"
"Sorry,et hilinesin!"
Julia aind naeratas mulle.ga päev käisid peod kuna vanemad olid nädalal aega spaas.
Läksin korraks koridori kuna ma jätisn mp3 sinna,et seda ära võtta.Kui ma tagasi tulin Julia ei naeratanus enam vaid vaatas mind vihase näoga.
"Mida sa minu poisiga teed?"

lühike , kuid hea . : )

No ma tegin need kunagi eelmie aasta ka valmis ja ei hakkanud pikkemaks tegema

4.osa
Julia hoidis käes mu telefoni, krabasin käest,ning vaatasin mille peale ta ärritus.
Südame seest käis suur jõnks läbi, ma ei saanud mitte millestki aru.
"Mis asjast Anddres sind kallikeseks peab,ma olin ju su parim sõbranna.Igavene reetur selline????"karjus Julia mulle näkku.
Vaikisin ja lootsin , et see jama ükskord lõppeb.
Püüdsin seletada asja , kuid Julia ajas mu tema majast välja.No tore ta ei tahtnutki isegi selgitusi saada vaid viskas mu nagu koera tänavale.
Kõndisin sealt minema nuttes ma ei suutnud ikka veel uskuda,peale seda pikka sõprusaastat ja nüüd läksime tülli ka veel.Kes teab äkki me ei leppi kunagi ära. Kõndisin otsejoones koju kuid otsusatsin viimasel hetkel ikka parki mińna.Nägin Andrest kes istus pingil ja vaatas maha. Otsustasin mitte temaga rääkida kuna olin Andrese peale solvunud, kuid likkagi äksin .
"Tsau!" vastas Andres ülimalt sõbralikult.
Andres naeratas mulle, kuidas ma oleksin tahtnud talle vastu naeratada, kuid viha mis mu sees oli suurem või polnutki see viha vaid teadmatus,mis mind hetkel valdas.
"Miks sa teed nii mulle?"pärisin nutuhoo eel.
Andres võppatas minu küsimuse peale, pisarad hakkasid silma tihkuma.
"Mida ma siis tegin?"vaatas ta mulle üllatunult otsa,nagu ta ei teaks milles on asi.
Andres tõusis pingilt püsti ning tuli mulle lähemale. Tahtsin teda eemale tõugata, kuid võtis mu käest kohe kinni, äkistselt olin juba tema embuses.
"Sa ei olenud , et sa Julia poiss oled."ütlesin talle vaikselt.
"Anna andeks,ma sulle ei rääkinud.Me pole juba pikkemat aega õnnelikud olnud,ma lõpetasin Juliaga suhte ära ennem sinu tulekut." rääkis Andres,ta silmad olid nii siirad.
"Miks."pärisin vastuseks.
"Sa meeldid mulle ." ütles Andres ja embas mind tugevalt.
Kõndisime ringi ja rääkisime asjad selgeks mida meil arutada oli, ma ei tundnud enam viha, olin hoopis
õnnelik. Kuna ma polnud Andrese ja Julia suhte ära rikkunud,vaid neil polnud juba ammu asjad juba päris korras.
Õhtul läksin koju,Jessika luges kaksikutele unejuttu.
Pesin ja heitsin ka ära magama.
Hommik.
Kell helises varakult panin kella kinni.
Oli koolipäev kuid otsustasin täna mitte minna.
Jessi viis kaksikud ise ära lasteaeda.Kuna und ei tulnud läksin alla.Külmkappis polnud ertit mindagi millest totu teha,ühe pakki kiirnuudleid leitsin valmistasin endale hommikusööki.kugistasin toidu alla ja kuna mul polnud targemat teha läksin poodi.
Kõndisin tänaval kuni üks hääl hüüdis mu nime,see oli minust uumbes paari sammu kaugusel.
"Tere lits!"
Võtsin kõrva klappid ära,et aru saada kes minuga räägib.

bhaaah , niiiii hea lõppppp .
uuuut , rutttu,

5.osa[b]
Julia oli oma paari sõbraga tulnud.Ma ei tundnutki neid.
Läksin kiiresti poodi,nad jälitasid mind ikka veel,ma ei saa aru Julia ei tahtnud minu juures ollagi ja nüüd jälitab veel mind.
"Võttadki teiste poisse niimoodi ära või?"karjus Julia mulle seljatagant.
"Ma ei võtnud sinult teda, Andres tuli ise!" karjusin vastu
Olime juba poodi jõudnud aga ikkagi oli meil veel midagi juurde lisada.
Karjusime nii palju ,et turvakad pidid meid poest välja viima kuna me segasime inimesi.Kuid sellega ei lõppenud meie solvangud.Mõni löks ikka üle igasuguse piiri.
Julia tuli minu juurde ja viskas mu kõnniteele lihtsalt kõnniteele,üks jalgrattur põrkas minuga kokku kui ta just parasjagu sõitis.
Tuntsin käes suurt valu ja nagin et mul oli käsi täiesti paistes.No täna Juila kõige eest.
Tõusin kõnniteelt püsti rattur oli ka püsti saanud ja edasi komberdanud,mässisin jakki käele ja kõndisin traamapunkti,et oma käeke kipsi panna.
Julia oli oma kambaga ära läinud ja see oli hea ma ei taha enam teda nähagi.
Haiglas.
"Nii mis meil siin on?"küsis arst kui ta mu kätt oli näinud.
"Väike õnnetus."rääkisin lühidalt.
Arst uuris mu kätt veel ja tegi vajalike pilte,et vaadata ega midagi tõsist pole juhtunud.
"Pole hullu,kergem vigastus."sõnas ta viimaks.
Umbes 1-tunni pärast sain minema, helistasin Jessikale,et ta mulle järgi tuleks.Ma ei hakka oma käega nüüd küll kuskil veel ringi käima.
"Tsau,saad haigla juurde tulla?"palusin Jessicat
"Mis sul juhtus? Koolis polegi võii?"päris ta
"Pisike õnnetus, ei."vastasin talle.
"Ok,tulen.Ültse kus sa oled?"uuris Jessi
Rääkisin talle kogu loo ära,kõne lõooedes panin telefoni kinni.Varsti tuli Jessica mulle autoga järgi nagu ta lubas.
"Issand jumal,kuidas see nüüd?"vaatas ta mu kätt.
"Kukkusin."ütlesin hästi kiirelt
Koju jõudes läksin kooliks assju kokku panema ja õppisin natuke ka hommseks.Hea oli see vähemalt,et ma oma paremat kätt ära ei murdnud,muidu jääkisin suht palju koolis maha.
Õhtu jõudis varakult kätte,olin nii väsinud,et jäin varakult magama.
Hommik. Vihma sadas, kõndisin kooli poole.
"Victooria!!!"karjus keegi mulle,hetkeks arvasin,et see oli Julia.
"Karin,kuidas läheb?"pöörasin pea ja nägin,et see oli Karin hoopiski.
"Normaaselt,sul."osutades mu käe poole.
Naersin"Eiei korras,väike kukkumine oli ainult."
"Julia on seal tuled ka või?"küsis Karin minu käest.
"Ei."laususin vaikselt.
"Miks ???"uuris ta.
"Me oleme tülis Juliaga pikk lugu,eks ta sulle ise räägib."vastsin suure ohkega.
"Ok,tsau."ütles Karin kiiresti ja lippas siis minema.
Kõndisin 12a klassi poole,mis oli minu klass.
Andres istus seal ja luges raamatut.
"Andres!"hüütsin teda.
"Viktooria tere. Tule istu siia."
"Mis loed?"uurisin
"Kohustuslik värk.,mis käega juhtunud on."päris Andres
"Kukkusin lihtsalt."vuristasin kiirelt ära.
"Ei ole ju."vastas Andres.
"Ma kukkusin !"hüüdsin talle.
"Ära valeta,keegi tegi juu!"Andres tugevndas häält.
"Õnnetus."vaidlesin.
"Ma ei usu sind."vaidles ta vastu.
"Kes see oli???"päris ta.
Vaatasin Andresele otsa,tundub ,et ma pole kunagi osanud valetada,ka kõige väiksemad asjad tulevad alati välja.
"Ma lähen garderoobi."laususin
"Sa ei lähe kuhugi, enne kui ütled kes sulle seda tegi?"Andrese pilgust võis lugeda,et ta ei jäta mind sellega rahule.

krt , see sisuuu on heaaaaaaa ! edasi , :)

6.osa
Ma ei saa ju Andresele kahh öelda,ta läheks otse Julia juurde ning sõimaks ta kohe läbi. Kuid ära minna,Andres ei lase mind ennem kui ma pole talle rääkinud kes seda mulle tegi,otsustasin rääkida.
"Okeii,...."vastasin venitavalt.
"Nohh???"päris ta kannatus katkemas.
"Julia tegi seda ."ütlesin nii kiiresti kui võimalki,ma ei tahrnud enam seda teist korda öelda.
"Oota siin!"ütles Andres seda vägagi tõsisel hääletoonil.
Andres tõusis koha pealt püsti ja läks minema Juilat otsima.
"Oota!"karjusin veel.
Andres ei kuulanud mind enam,kui Juliat näen siis ta kindlasti sõimab mu näo täis.Närvide rahustamiseks otsustasin natuke õppida kuigi,et kõik oli juba valmis tehtud.
Tunnikell helises inimesed kogunesid klasside ette,õppetajad tulid suurte paberivirnade kuhjadega. Tõusin kiiresti püsti ja kõndisin oma klassi juurde.
"Tsau!"karjus keegi mulle rahvamassist.
"You,Gerli."rõõmustasin.
"No sina kas siin!"üllatus Gerli,tal oli aati kombeks käsi kokku lüüa.
"Nojahh mina ka siin."naeratasin veelkord.
"Kuulsin ,et sul vanaema surnud?"Gerli hääletoon muutus.
"Jah,ärme räägime sellest palun."ütlesin kurvalt.
"Gerli,võta oma töö ."kisas õps raha seast.
"Oota."hüüdis Gerli vastu.
Gerli kadus jälle ära rahava sisse.Õpetaja tegi lõppuks ometi ka uksel ahti.
"Sa ei lähe kuhugi,kuuled?"hüüdis üks viha täis hääl.
"Aiii ja miks mitte."pärisin tigedalt.
Julia haaras mu otsemaid pusast kinni ja tal õnnestus mu haiget kätt ka veel puutuda. Kõndisime natuke eemale kuna ma eis oovinud,et keegi kuuleks.
"Et kipsikäsi tuli ikka kooli!"mõnitas Julia.
"Vali sõnu!"sitasin tigetalt.
"Võtsid Andrese,et ta sind kaitseks.Ise ei saanud tulla või?"karjus Julia.
"Mina ei käskinud tal minna!"karjusin vastu.
"Olge vait teie seal!!!" karjus direktor. "Otse maid minu kabinetti!"
Kõndisime dire kabineti,ma oleks tahtnud küüntega Julia silmad ära kraapida,et ta enam ei saaks minu üle vinguda .
Uks pandi kohe pauguga kinni kui me sisse olime jõudnud.
"Kuidas see direktor võis???,helistab mu vanematele."mõtlesin ma.
Tunnid venisid väga pikkalt veel pikkemalt kui tavaliselt,tahtsin juba koju minna ometi minema siit paigast.
Peale tundide lõppu kõndisin garderoobi,Raiks istus seal ja asjas niisama paari kuttiga juttu.
"Noh,käisite siis direktori juures?"Uuris Raiks.
"Jepp."vastasin lühidalt.
"Saite palju kärada dire käest või?"uuris ta edasi.
"Midaiganes,sa ju tead ju paremini?"turtsatasin hetkeks.
Panin riidesse kiiersti ja kõndisin pargi poole.
Ostsin endale ühe jäätise kuna kõht oli vahepeal tühjkas läinud.
"Victooooooria oota!"karjus keegi mulle seljatagant.
"Mis nüüd?"küsisin tigedalt.
"Miks sa selline oled?"uuris Andres.
"Said mis tahtsid?"käratasin vastuseks.

7.osa.
"Mida ma tegin?"päris ta.
"Läksid Julia juurde!Ja siis ta sõimas veel minu näo täis,tänan väga!!!!!"sisitasin uuesti.
"Ta ei tohi sulle niimoodi ju teha!"kaebels Andres.
"Ei,aga kas ta mind sõimata pärast võib."küsisin Andrese käes,viha minu sees kees ja iga minut tõusis see juba ühe kraadi võrra.
"Loomiulikult mitte Victooria. Anna andeks."palus ta.
"Palun leppime ära!!"ütles ta uuesti.
"Miks,et sa saaksid veel mulle halba teha."nähvasin.
"Eii,ma luban enam ei tee."ütles ta piinlikult,Andrese silmad olid nii siirad.
"Usud ka ."ütlesin,kuigi mu süda hakkas jälle pehmenema.
"Ma armastn sind."ütles ta rõõmsalt.
Andres kõndis mulle ette ja hoidus must õrnalt kinni.
" I love You."karjus ta rõõmust viimaased linnud lendasid ka kohe sellepeale minema.
See oli nii armas temast tahtsin kohe õhku hüppata,ma armastasin teda ikka veel.
Ta ei lasknud mul vabandust paluda vaid suudles mind,liblikad keerlesid kõhus koguaeg.
"Tule lähme?"ütles Andres.
"Kuhu?"pärisin ma.
"Minu juurde mamps ja paps teevad õhtusöögi. Nad tahaksid sind ju väga näha."vastas Andres õnnelikult.
"Oota see kõik on väga supper agama pole ju valmis."vastasin.
"Eiei,sa oled imeilus!"sosisatas Andres.
"Mis kell see õhtusöök täpsemalt siis on?"uurisin ma.
"Kell 7."suristas Andres kiirelt vastuseks.
"Ma tulen, pean ennast ju sättima."ütlesin vastuseks.
"Ok,lähme siis kohe sinu poole."Andres oli nii õnnelik ta muutus nii energiliseks ja käslis,et ma nüüd ennast kiiresti valmis sättiksin.
Kõndisime minu poole, Andres võttis mult käest kinni, tuntsin enast hästi. Lõppuks on mul poiss keda ma armastan,kellest ma hoolin jne. Ma kohtun ta vanematega millised nad on? On nad lahked? Kõiksugused mõtteid on pea täis.
Avan korteri ukse, astume sisse,kedagi pole veel tulnud,Jessica ülikoolis ja kakskud lasteaias.
"Oota,siin ma panen riidesse. Soovid juua?"pakkusin ma.
"Ok, ei."vastas ta ärevusega.
Läksin oma tuppa riideis vahetama,kirjutasin natuke ka kaustikkuse, meikisin ja panin siis sobivad riided selga.
Astusin välja,ei parem vaatan kuidas ta siin tegutseb. Jälgisin teda uksepraost.
Andres vaatas mängis klaverit elutoas,hiilisin talle selja taha.
"Olen valmis."sositasin.
"Ahh sina,ära ehmata." naeris ta.
"Sa mängid ilusti."ütlesin kavalat.
"Aitähh,lähme siis."pakkus ta.
"Jah."ütlesin kiirelt.
Panime riidesse ja läksime jahhedasse apprili kuu ilma.
Varsti jõutsime tema juurde ,tal oli suur maja otse Pärnu kesklinnas kõik oli olemas, no ta vanemad olid päris rikkad ka.
"Tule!"hüüdis Andres.
Andres võttis mul kinni ja tilistas uksekella.
"Sina oletki tema pruut."hüüdis üka naine,umbes neljakümmnendates või kolmekümnendate lõppueas.
Mmm,see võis tema ema olla,ilus lahke ja sõbralik angu ta mulle präegu tundus.
"Tulge palun sisse,õhtusöök ootab."[b]hüüdis ta meile järele.

ma lugesin kolm osa ja rohkem ei tahtnud lugeda. Ma ei saanud peaaegu millestki aru. Kirjeldusi polnud üldse. Ainult otsekõne. Igav, ebaloogiline jne.

(Ma hirmutan siin nii varsti pooled ära, kui midagi head ei kirjuta!)

aga, kui meeldib kirjutada; lase käia!

Ma tegelikult ei saa midagi aru.
Juba esimeses osas suht esimene lause jäi arusaamatuks.
Kuidas temaga on? Lülitan arvuti käima, võttan raamatud ning hakkan õppima.
Karin saatis kirja:
You Vici!

No ega mul see aju kasvab kokku ka koguaeg. Kindlalt on viga minus, et ma aru ei saa:D

Ma ka nata kritiseerin
MileyRay-l on õigus algus on segan ja ei saa midagi aru
Ja kirjavigu on ikka normaalselt.
Muidu kirjuta edasi hea on