Masenduse üledoos ehk Tuki luulet ;)

Kursiiviga lisan siis väheke omapoolseid märkusi
Miks mulle küll tundub, et ma ainult sellised süngeid luuletusi teengi xd


***

Hing,
mis on katki.
Haavad,
mis pole paranenud.
Elu okkad,
mis kriimustavad.
Pisarad,
millel oma tahe.
Seda kõike ei saa takistada.

Purunenud süda,
mis kildudeks löödud.
Küünejäljed peopesas,
mis meeleheitehoos sinna on sattunud.
Tühjad silmad,
mis enam rõõmust ei sära.
See kõik on valus. Aga see on elu.

See piitsutab meid,
kuni sees sügavad, verd tilkuvad vaod
ja raputab peale veel soolagi.
See kohtleb meid nagu vana nukku,
mille laps katki teeb ja ära viskab.
Käitub nagu heaks arvab.

Miks me siis elame?
Sest kõiges selles on killuke lootust.
Lootust, et asi paraneb ja laheneb.
Et kõik ei ole nii hull nagu paistab.
Et me ei ole selles kõige siin üksinda.
Vaid meil on, kellest hoolida ja kes meid kalliks peavad.

Mingi hetkelooming. Selline vähe masendav tekst.

***

Veel viimast korda
vaatasin su kahvatut nägu.
Ütlesid, et kõik saab korda.
Ja ma uskusin seda hägu

Viimast korda näen sind.
Nüüd su silmad suletud.
Ängistus võidab mind
ja kurbus on tõusnud.

Aeglaselt langeb puusärk
Mu pisarad koos sellega
Vihmast leinakleit on märg,
kuid ei lahku ma meelega.

Kurbusega silitasin värsket mulda,
mis katab alatiseks nüüd sind.
Ütlesin sõnad, mis polnd kuulda:
''Ma armastan igavesti sind''

Uskumatu on see, et ma olin siis alles 12, kui ma selle luuletuse kirjutasin ning see on senimaale üheks minu lemmikuteks jäänud. Ma ei tea miks, aga see meeldib mulle.

Mulle meeldis esimene rohkem .
Aga siiski teise viimane salm oli t6esti v2ga hea.
Ja, ma armastan masendavaid asju.

Mere laul

Merekohin paitab mu kõrvu,
soolahõng tungib ninna,
külm tuul lõikab nägu
Ja kalju vaikselt mureneb.

Eemalt on kosta laulu-
nümfid meelitavad mind.
Kutsuvad oma rüppe,
et ma kunagi muretsema ei peaks.

Kiikan alla. Meri peksab vastu kive
Naeratan.
Astun ühe sammu.
Ja olen teel paradiisi.

Midaiganes? Kust mul sellised mõtted tulevad, huvitav.. imelik luuletus.

Mis on armastus?

„Ema, mis on armastus?” küsis tüdruk kuumal suvepäeval.
Ema peatas töö, ohkas sügavalt, ja alustas:
„Noorus ilus, kuid esimene armastus on valu
Arvad algul, et sa seda sa küll talud.
Nagu kurat oleks sisse pugenud- piinab sind.
Ainult ühest mõtled, ühele tuksub rind.
Koos olemine aga on ainus rohi,
Siis igatsusest sa enam ei ohi.
See teeb rõõmsaks ja kurvaks,
Kasvõi kogu maailma murraks.
Soov näha ühte inimest, oma kallist,
Olla koos ka siis, kui juuksed hallid.”

„Kuid ema, see on siis ju hea?” jätkas laps.
„Kuid kui tuleb teele aps või kaks,
Unelm läinud on kui naks.
Siis on pisarad, siis on valu,
Oh ei, seda sa küll ei talu.
Läinud kõik, ka eluisu,
Sinust järel ainult risu.”

„Ma ei armu kunagi,” arvast neiu,
„Sest ainult häda sünnib, kui tõtt sa kõneled.
Pole mulle vaja pisaraid, pole vaja valu,
Tahan ainult edasi elada. Ära sõnele,
Ei taha mina oma pähe tanu!”

Tüdruk keksles kodu poole, saatmas ema mõtlik pilk.

Proovisin riimi ja natuke.. teistsugust lähenemist. Pole masekas! Tegelt päris huvitav, kuigi vääga algajalik.

Pärl.

On keegi, kes alati aitab.
Keegi, kellele saab loota,
Keegi, kes muredes paitab.
Keegi, kes sind ka vihmas ootab.

Ta hoiab väikest saladust
Nagu oleks see elu küsimus.
Ei tunne te teiseteisest kadedust,
Kunagi ei esita liigset küsimust.

See on sõlm, mille sidunud inglid
See on maailmas haruldane pärl.
Tõeline sõprus pole kunagi nigel.
Vaid õitseb nagu suvine pärn.

Koolis oli vaja sõpruse kohta luuletus teha :)


Läbi valede võrgu nägin su õiget palet.
Läbi mesiste sõnade kuulsin ainult valet.
Läbi õrnade puudutuste tundsin võltsi,
Läbi särava naeratuse nägin pettust.
Läbi pisarate vaatasin su siirasse maski
Läbi meeleheite püüdsin aru säilitada.
Läbi meeletu pingutuse üritsin vaikida.
Läbi noa üritasin kergendust leida.
Läbi... Läbi..

See on vääga kummaline.

Vangis masenduse tühermaal.

Karju, karju palju jaksad.
See on muusika mu kõrvadele.
Nuta, nuta palju suudad,
see on minu silmailu.
Anu, anu palju tahad,
See ei kõiguta mu südant.
Rabele aga rabele ahelates,
Nii päästad sooja vere valla.

Sa ei näe mind. Sa tunned mind.
Naudin igat sekundit su meeleheidest.
Mitte keegi ei kuule sind. Sa oled üksi.
Sa tead seda.
Mitte keegi ei saa sind aidata.
Mitte kunagi.

Iga korraga lähevad mu luuletused aina imelikumaks. Tegelt ka.

Kusjuures see "Läbi" luuletus vms (ei tea täpselt, sa ei ole sellele nime juurde pannud), ise ütlesid küll et väga kummaline, aga mulle HULLULT meeldib see ja selle teatud kummalisus.
Superhea minumeelest!

Tänan :))


Pelgupaik.

Sinine, nii sinine on taevas.
Nii särav on kuldne päike!
Kui kaunis on lindude laul!
Kui ilus on liblikalend!
Niivõrd pehme on rohi,
nii pehme et tahakski siia jääda.

Valu ei ole. Kurbust pole.
Ainult õnn, õnn, lõputu õnn,
et saan siin taas olla
Ja hingata sisse rõõmu.

Hämmastav, vahepeal ka pidagi rõõmsameelset. Kuigi see tundub nii lapsik


Sinu langenud mask

Miks lasid mul valet uskuda?
Miks lasid mul teadmatuses olla?
Kas ma ei andnud endast kõik,
piisavalt, et vääriksin ausust?

Miks lasid mul end suudelda,
Miks lasid mul end kallistada.
Kas tõesti polnud mingeid tundeid,
kas tõesti teesklesid sa?

Miks lasid mul enda pärast nutta?
Miks lasid mul enda pärast piinelda?
Kas mul on tõesti kivist süda,
süda, mis peab kõik vastu?

Miks, ometi miks lasid mul end armastada..

Ma ei tea. See tuli nii äkki. Ja ma tean täpselt, kelle suhet see iseloomustab :/

Hetk, mis langes tuulte võrku

Tahaks öelda midagi ilusat,
Kuid sõnu pole mõtet loopida.
Tahaks saata maailmas imesid korda,
Kuid endagi eluga ei saa hakkama.
Tahaks särada teiste seas kalliskivina
Kuid kõik mis pimestab, pole väärtuslik.
Tahaks olla vahedaima mõistusega,
Kuid iga nuga lõikab kord kätte.

Tahaks lennata kaugele kõrgustesse,
Kuid kardan kukkuda.
Läbi maa.
Ja edasi.. ja edasi..
Igavesti langeda.

Tahaks tunda end puhta inglina,
Kuid hinge laastab raske süü.
Tahaks kaevuda oma mõistusesse,
Kuid selle pealispindki ajab segadusse.
Tahaks õrnalt kanda oma hinge,
Kuid pisemagi puudutuse peale lendab see miljoniks killuks

Tahaks olla ja samas ka minna,
Kuid reaalsus kutsub.
Tirib mind unistustest.
Hävitab mu unelmad.
Rüvetab mu pühapaika.
Tirib mind tükkideks.

Tahaks elada looduse rütmis,
Kuid puud pelgavad mind.
Tahaks rääkida saladuste keeles,
Kuid tuuled tõrguvad.
Tahaks näha hinge peeglisse,
Kuid allikas põgeneb mu eest.
Tahaks kuulda lehtede laulu,
Kuid nad vaikivad kui möödun.

Tahaks nutta, kuid pisarad on ammugi lõppenud.
Tahaks naerda, kuid hääl on ammugi kadunud.
Tahaks mõelda, kuid mõistus on mu ammugi hüljanud.
Tahaks teada, kuid saladusteloor on liiga tihe.
Tahaks öelda, kuid sõnu on liiga vähe.

Pigem juba lühijutt Aga jah.. segane värk.

Langenud on taevast kõik tähed
Kadunud on viimane päikesekiir
Silmapiiril suits ja punane kuma
Maa ägiseb meie raskuse all
Maailm põleb.


***

pääsu lennutee
võilillekee
rohtu mattunud metsetee.
varbab üle allikavee
mõtlen suvele kaunile


***

Vanas raamatupoes

Vana kopitand lõhn
ninna lööb poes
siin kõik on vana,
miski pole uus.

Kuid võõras hõng
levima hakkas,
kui sisenesid sina
ja ringi vaatasid

Hing jäi kinni
kui pilk peatus minul
riiulite taha varjusin,
et saaks rahuneda

Võtsid raamatu
maksid kiirelt,
saatsid veel mulle pilgu
ja lahkusid siis.

Kes küll olid sa?
Oleks tahtnud sind jältada,
kuid sügistorm laamendas
Veel aknast nägin,
kuidas lähenes auto.
Kuid sa ei märganud
ja sulgesin silmad, et
ei peaks seda nägema
mis järgmisena juhtus.


Ma kahtlen sügavalt, et ma kirjutasin selle, veel vähem 12 aastaselt. Ma olen kindel, et ma lugesin kuskil sarnast luuletust. Aga siiski, leidsin enda vanast arhiivist.. kui keegi teab selle päritolu, võiks mainida mulle:D

Lugesin seda viimast. Muidu on väga hea, aga vahel on veits kahtlane, nagu rütmist läheb välja.

Uuendan vahepeal
Stiil on vahepeal muutunud;)


Mina ja meie

Läks...
... ja tuli tagasi
Kus sa vahepeal käisid?
Ei tea, pime oli
Külm oli.
Üksindus oli…
Ainult mina.
Nüüd on meie jälle.
Jah, nüüd on meie.

***

Valge ja must.
Hea ja halb.
Kole ja ilus.
Müüt ja tegelikkus.

***

Hetke viiv

Puude kummituslikud varjud,
mis mööda vilksatavad.
Valvavad.
Ähvardavad.
Kaitsevad.

Pea vastu klaasi.
Udune, niiske, külm.
Silmad otsivad Kassiopeiat.
Nii täiuslikult puhas
nn talveöö.

***

Ilu

Pehme valge, mis langeb.
Langeb,
langeb…
Väike käeke sirutub sellele vastu.
Meistriteos,
mis punakirjul käpikul
kaob kuumal hingusel.