-Samantha-

Ta istus vaikselt oma kohal ja vaatas ruumis ringi. Aknaid kaunistasid mosaiigid, altaril põlesid küünlad, ümberringi olid leinavad inimesed ja tema ees oli must kirst. "Samantha, hakkame minema." Need olid read, mis tüdrukust otsekui möödusid. Ta ei püüdnud neist mitte ühtegi kinni. Inimesed hakkasid vaikselt kiriku ukse poole suunduma. Ainult Samantha jäi veel sinna. Kui sünge ruum oli inimestest tühi tõusis ta oma kohalt ja vaatas üle kirstu ääre. Seal ta oli, tumedad juuksed sorakile vajunud, nägu lubivalge ja silmaalused tumedad. "Oh, miks? Jonatan, ma armastan sind! Ja ma tean, et sa tead seda. Miks sa siis läksid? Miks?" sosistas Samantha läbi pisarate. Ta kummardas kirstu kohale ja suudles Jonatani huultele, mis olid jääkülmad ja elutud. "Hüvasti," ütles tüdruk läbi pisarate ja pööras kirstule selja. Samantha sammud kajasid vastu, kui ta mööda vahekäiku välja jalutas. Enne uksest väljumist vaatas ta korraks tagasi kirstu poole. Tüdruk astus õue vihma kätte. Vaikselt sammus ta trepist alla. "Kas tuled koos meiega?" Oli järjekordne lause, mis Samanthast möödus. Ta kõndis mööda tühja tänavat. Samantha jalad olid jõuetud ja ei kandnud teda enam edasi. Tüdruk vajus pargipingi peale ja lamas seal, kuni vihmasadu lõppes. Ta hakkas vaikselt kodu poole liikuma. Varsti peatuski Samantha ühe suure aiaga maja ees. Ta lükkas värava lahti. "Samantha, kullake, kas kõik on korras? Samantha? Sam?" "Oh, ema, ta on läinud. Läinud ja seekord igaveseks..."

Päris... põnev.
Aga kui ma seda lugesin ja jõudsin selle suudluse kohani...Prr.
Ma ei kujuta ette, kui ma suudleksin surnut. Isegi kui ma armastaksin teda.. Ma ei tea. Ma ei julge surnuid puudutadagi matustel jne.

Samantha lukustas end oma tuppa. Ta läks riiuli juurde. Seal oli pilt, mis oli tehtud ainult kaks nädalat tagasi. Fotol särasid Sam ja Jonatan rannas. Nad hoidsid üksteiselt ümbert kinni. „Miks? Miks sina ja mitte mina? See on ju minu süü. Minu süü....“ nuuksus Sam. Samatha läks raamaturiiuli juurde, võttis sealt ühe paksu raamatu, viskus voodisse kõhuli ja avas selle. Esimesel leheküljel oli pilt Jonatani sünnipäevast, kus nad tutvusid. Järgmisel leheküljel olid kinopiletid. Sam keeras lehekülgi ja peatus seal, kus oli pilt Jonatanist ja temast, kus nad olid nii õnnelikud. Pildi alla oli kirjutatud „Sam ja Jossu BFF“. Samantha vaatas pilti, kuni helises äratuskell. Sam võpatas. Oli vaja kooli minna. Ta lebas niikaua voodis, kui vähegi sai ja lonkis esikusse. Tüdruk avastas, et ta oli läinud kingadega tuppa. Niisis tuikus ta uksest välja ja alustas jalutuskäiku kooli. Tee venis, kuid seal ta oli - suur, igivana koolimaja. „Tere, kas te saaksite öelda, kus on ruum 45A?“ kuulis Sam häält oma selja tagant.

huvitav, aga millestkist jääb nagu puudu... ma ei oska öelda mis see on.
ja muide su osad on liiga lühikesed.
ma ei saa lugemagi hakata kui juba on otsas

Ma oskan öelda, millest puudus tuleb. Nimelt, ma kirjutasin osad põhinedes lauludele. Esimest osa lugege koos My Chemical Romance "Helena"-ga ja teist osa "Titanicu" lauluga. Emotsioon on kohe teine. Üritan küll pikemaid osi teha, aga tavaliselt kirjutades saab inspiratsioon otsa ja tuleb järgmist kirjutamistuhinat oodata. Ma proovin järgmise osa pikema teha.

Kas oleks mõtet seda juttu jätkata? Mul on muidu paar osa juurde tehtud.

Osad on küll lühikesed, aga mulle meeldisid. Ja puudu ei jää mitte lauludest, vaid emotsioonidest. Nagu ma aru olen saanud, siis Sam on õudsalt kurb. Aga ainult mõned üksikud emotisoonid on kirja pandud. Minu meelest sellest puudu jääbki. Ja osad võiksid natuke pikemad olla. Aga jätkata võiksid sa küll, aga natuke rohkem.. tundelisemalt, palun. :)

„Mida?“ küsis Sam tüdinud häälega. „Ei midagi,“ pomises poiss ja hääle järgi oli kuulda, kuidas ta Samanthast eemaldus. Sam keeras näo poisi poole: „Oota!“ Poiss jäi seisma. „Jah?“ „Ruum 45A on esimesel korrusel koridorist otse minna, ma võin sulle teed juhatada.“ Sam hakkas kooli poole liikuma, poiss tema järel. „Ja mis su nimi siis on, ma pole sind siin varem näinud?“ küsis Samantha. „Minu nimi on Alex. Noh, tegelikult Alexander. Mu vanemad said siia linna tööpakkumise ja oligi aeg ära kolida.“ ütles poiss. „Näed, siin ongi ruum 45A. Head ajalugu sulle.“ Samantha hakkas mööda koridori oma klassi poole kõndima, kuid vaatas veel korraks tagasi: „Muideks, minu nimi on Sam. Noh, tegelikult Samantha.“

Sam jalutas klassi poole, istus oma kohale nagu tavaliselt ja võttis õpikud välja. „Noh, beib, kuidas su nädalavahetus läks? Sa ei näe väga puhanud välja. Käisid jälle läbul?“ Terve poistekamp naeris. „Jää vait, Chad, otsi keegi teine kelle kallal norida.“ ütles Sam ja üritas poisse ignoreerida. „Noh, beib, läksid jälle oma Jossuga tülli? Või äkki läksite lahku?“ mõnitas Chad edasi. Samantha tundis, kuidas pisarad hakkasid tema silmi uduseks tegema. „Ta on surnud,“ ütles Sam vaevukuuldavalt, kuid tundus, et poistele jõudis see sõnum kohale. Helises tunnikell. „Nii, võtke lahti õpik leheküljelt 26 ja tuletage meelde käändetabel.“ Chad kallutas ennast Sami poole ja küsis: „Ja ongi nii?“ „Mida? Lase mul õppida.“ „Kas ta ongi surnud?“ küsis Chad. Samantha noogutas vaevumärgatavalt ja luges raamatut edasi. Tunnid läksid kiiresti ja peagi oligi käes söögivahetund. „Hei, Sam!“ Tüdruk vaatas üle söögisaali ja nägi paari meetri kaugules Alexit. „Hei!“ „Kuule, kui hästi sa oskad matemaatikat? Te olete palju kaugemale jõudnud, kui minu endises koolis.“ küsis poiss uuesti. „Noh, ega see just minu lemmikõppeaine ei ole, aga ma annan endast parima...“