Morhlyn ehk olemusega Morrhiast

Nad naeravad. Naeravad minu üle, sest ma olen teistsugune. Selles on neil küll õigus, kuid nad ei mõista. Nad ei mõista, kui eriline ma tegelikult olen. Nad naervad mu kõnemaneeri ja aktsenti. Nad naervad mu riiete üle, sest need pole sama firma omad mis nende omad.
Nad ei tea, mis tunne on oma tundeid päevast päeva alla suruda. Alla suruda, et ma ei muunduks. Ei muunduks koletiseks. Või nii nad kustuksid mind. Ma ei ole koletis. Mitte päriselt. Ma olen morhlyn.


1.osa

Leekivpunaste juustega tüdruk tormas mööda koolikoridori. Õpilased jäid talle ammulisui järgi vaatama. Enamusel oli täiesti suva, asjaosalised irvitasid. Matemaatika õpetaja üritas tüdrukut peatada, aga tüdruk lükkas ta käega eemale, nagu oleks õpetaja sulestki kergem. Tal olid õpikud rinnale surutud, sõrmenukid hoidmisest valgeks tõmbunud.
Tüdruk jooksis uksest välja, mööda tänavat. Silmapiiril terendas päästev metsapiir. Tüdruk viskus mustavate puude vahele. Ja oligi juba viimane aeg. Tüdruku keha hakkas muunduma. Ta otsaesisesse rebenes kaks auku, kust ilmusid välja kaks võimsat keerdus sarve. Naha peale tekkisid helesinised soomused, mis küütlesid päikese käes. Tüdruk ohkas ja istus kännule. Muundumine jätkus. Ta jalalabad pikenesid ja pressisid kingad katki, viie varba asemel oli tal neid kaks. Seljast pressis ennast välja uhke saba, mis meenutas veidi paabulinnu oma. Tüdruku kõrvad muutusid teravateks, nagu haldjatel, ja tema kuldsed silmad värvusid mustaks.
Jälle suutsid nad mu endast välja viia, mõtles Sadie ja nokkis põlve pealt mõned vanad soomused ära. Ta mõtted rändasid mineviku, 438 aasta tagusesse aega, kus ta oli sündinud ühe esimese morhlynina. Seega oli tal mälestusi palju. Hetkel oli Sadiel käsil juba kolmekümne seitsmes elu maapeal. Tegelikult oli tüdruku tõeline nimi Blëhaelm. Aga tema kolmekümne seitsmendad vanemad ristisid ta Sadieks, ja selle nime all pidi Blëhaelm elama, vähemalt 18 aastaseks saamiseni.
Blëhaelm mõistis nüüd, miks enamus morhlyne nii isekad on ja haleda elu korral ennast ära tapavad, et kohe uuesti sündida. Tema oli alati oma vanematest niivõrd hoolinud, et ennast lihtsalt parema elu saamiseks ära hävitada ja põhjustada vanematele kohutavat südamevalu, mis mõnikord juba vanemad endid enesetapule viis.
Sadie ohkas ja tõusis kännult, et kangeks jäänud ihuliikmeid sirutada. Tüdruk tuli mõttele, et ehk tuleb keegi teda siia otsima ning otsustas sügavamale metsa liikuda. Ta korjas maas vedelevad õpikud üles ja toppis need dressipluusi alla, et neid mitte ära kaotada.
Sadie ronis kännule, et sealt lendu tõusta. Tegelikult polnud tal sellist „hüppelauda” vaja, aga nii oli mugavam. Ta sirutas käed külgedele välja hüppas jalgadega vehkides õhku. Hetke pärast hõljus ta puude vahel. Ma ei mäletanudki, et lennates tuul nii mõnusalt nahka jahutab. Peaks sagedamini lendamas käima, mõtles Sadie ja tüüris kaugemale puude rüppe.

ÄGE!!!
Ma ju ütlesin, et sa oled super kirjutaja!
Liigahea.
Sõnu pole ^^

Uuuuuuuuuuuuuut!

I love it ! EDASI ! =)

Mulle tõsiselt meeldib selline väljamõeldud mütoloogia...

2. osa
Sadie maandus ühe vana valgepöögi otsa. Ta mässis käed oma pika keha ümber ja värises külmast. Veidi aja pärast hakkas Sadiel järsult soe. Ta tundis kuidas ta keha tagasi muunduma hakkas. Tüdrukul jätkus oidu et enne täieliku inimvälimuse saavutamist puu otsast alla liuelda. Ronimine oli tülikas ja aeganõudev. Niigi oli kodus suur pahandus ootamas.
Sadie võttis õpikud pusa alt välja ja pani need kaenla alla, see järel asus ta läbi metsa teele, igal sammul valust oiates, sest maapinnal leidub palju teravaid esemeid, mis ta tundlikku jalatalda kriipisid ja torkisid.
Viimaks jõudis Sadie veritsevate jalgadega ja rampväsinult metsaservale. Ta leotas taldu teeveerul olevas kraavi, andes sealsele veele roosaka värvuse. Kui jalad õhukäes kuivanud olid, jätkas tüdruk teekonda.
Õnneks ei olnud kodu enam kaugel. Kõigest paarikümne meetripärast pööras suurelt maanteelt ära väike asfalteeritud teelõik, mis viis väiksele lagendikule metsas, mille ühes servas seisis valge kahekorruseline ja ühe nurgatorniga maja, kus Sadie elas. Maja juurde kuulus ka autogaraaž ja kõrge võrkaiaga piiratud kanala. Peale kanade oli neil koduloomaks ka emane kollikoer, nimega Fuffi.
Elumajast paremal oli Sadie ema, Elisabethi, puu- ja juurviljaaed, mille ümber oli rohkem moepärast ehitatud puidust aed, mille valget värvikihti Sadie igal aastal pidi uuendama. Seal kasvasid paar õunapuud, üks kidur puu, mis oleks pidanud apelsine kandma, kasvuhoone viinamarjade, kurkide ja tomatitega ja paar maasika-, herne- ja vaarikapeenart. Selle aia keskel oli Elisabethi suureks meelepahaks iidne tamm, mis oli muinsuskaitse all.
Otse elumaja tagant läks metsa korralik jalgrada, mis viis järve äärde.
Majast vasakul, aga, oli tee, mida mööda Sadie hetkel sammus. Ta nägi eespool sinise-punase kirjut vilkumist ja ta süda vajus seepeale saapasäärde. Vanemad olid politsei kutsunud. Tüdruk kiirendas sammu.
Sadie jõudis maja ette täpselt hetkel, kui politseinikud majast väljusid. Mehed heitsid talle üheainsa pilgu ja istusid oma autosse. „Ma ja ütlesin, et enamuse juhtumite korral jõuab jooksik enne 24 tunni möödumist koju tagasi,” hõikas üks neist. Seejärel mattusid kõik ööhääled politseiauto mootorimürinasse. Sadie jälgis autopunaste tagatulede kadumist ja pöördus seejärel ringi. „Tere mamps! Tere paps!” hüüatas ta, vaadates vanemate vihastesse nägudesse.

Hea. Mõnus. Kuule, uut ^^

väga mõnus on lugeda...
Uut tahaks juba...

3. osa

"Noh?" nõudis Elisabeth, "Miks sa nii hilja koju jõudsid? Ja miks koolist helistati? Ja kus su jalanõud on?" Sadie põrnitses oma varbaid. "Ma tahan vastuseid," jätkas tema ema. "Chelsea..." alustas Sadie, kuid ta isa katkestas teda: "Me ei taha enam kuulda su valesid mingisugusest tüdrukust, keda sa väidad sulle liiga tegevat. Ma oleme su õpetajatega sellest rääkinud ja sa tead, et Chelsea ja ta sõbrad on kõik tublid ja targad. Nagu ei saa öelda sinu kohta." Sadie tahtsi hakata vastu vaidlema, aga isa pilk sundis teda vaikima. "Koduarestis, kuni sa tõtt räägid," lisas ema.
Sadie hüppas püsti ja jooksis toast välja. "Me pole veel lõpetanud noor daam," hüüdis isa talle järele. "Ega me liiga karmid polnud?" küsis ta oma naiselt, olles veendunud, et Sadie ei tule tagasi. "Veidi," vastas Elisabeth.
Sadie viskus oma toas voodile pikali. Ta oli tüdinud teesklemisest. Ta vihkas morhlynite elu juures kõige rohkem just teismelise eluiga. Eriti nüüd 21. sajandil oli nooruki teesklemine eriti raskeks läinud. Vanemad hoolitsesid nüüd laste eest veidi rohkem ka ja Sadiel polnud üldsegi mitte aega oma morhlyni toimetustega tegeleda. Ta avas akna ja olles veendunud, et Elisabeth ja Jared arvavad, et ta nutab oma silmi peast välja, laskis ta oma tunded valla. Tema morhlyni olemus võttis loomulikult võimust. Sadie imetles oma sarvi, saba ja soomuseid peegli ees ja avas seejärel akna. Ta hüppas välja ööõhku, sõudes seda veidi jalgadega. Tüdruk lendas kaugele eemale oma majast, toast ja vanematest, kes polnud hetkel tema lemmikinimeste seas.
Blëhaelm hõljus paari sentimeetri kõrgusel siledast veepinnast. Sadie oli otsustanud minna igapäevasele morhlynite kogunemisele, mis toimus saarel, kuhu inimestel ligipääs puudus. Ta maandus vaikse tümpsuva heli saatel pehmele rannaliivale ja sammus mööda sadade morhlynite poolt sissetallutud teerada nõukoja poole.
Nõukoda oli madal, kuid suur puust hütt, mis võis mahutada korraga enda sisse kõik maapeal elavad morhlynid. See oli Morrhia kõrval tähtsaim morhlynite kogunemise paik. Blëhaelm jäi seisma nõukoja vana ukse ees. Uks oli kunagi ammu olnud roheliseks värvitud, aga nüüd oli see juba ammu halliks pleekinud. Tüdruk hingas sügavalt sisse ja välja, põrnitsedes ust. Ta lükkas selle vaikselt lahti ja astus sisse.
Kohe pöördusid kõigi ruumis istunud morhlynite näod siseneja poole. "Déa," tervitas tüdruk. "Déa fei," vastas üks peenike hääl ja üks kollaste soomustega morhlyn haaras Blëhaelmi käest kinni. "Yinnea, sa oled tagasi!" rõõmustas Sadie ja kallistas vana sõbrannat. "Pole jah ammu näinud, Blëhaelm," vastas Yinneaks kutsutu.

edasi...kiiremini...

Igav osa tuli :/

4. osa

„Nojah, siin ma nüüd siis olen,” lõpetas Blëhaelm oma kolmekümne seitsmendast elust rääkimise. „Vauu!” imestas Yinnea, „See pole küll just kõige lõbusam elu olnud.” „Ei vaidleks jah,” vastas Blëhaelm vaikselt. „Hei, ära nüüd noruta, sa võid alati minu juurde elama tulla,” pakkus Yinnea. „Hah, sulle tüliks tulla oleks, jea, kõige parem. Pealegi olen ma alaealine,” poriseti talle vastuseks.„No suur asi küll, aga eks sa ise tead paremini,” ohkas kollaste soomustega haldjas.
„Yinny, ära solvu.”
„Ei solvugi.”
Mõlemad olid vait. „Oh,” ehmatas äkki Blëhaelm, pannes Yinnea võpatama. „No?” nõudis too kohe seletust.
„Ma pean minema, kohe on koidik. Loodetavasti ei ole nad mu öist äraolekut märganud.”
„Oh! No eks sa mine siis. Edu!” ühmas Yinnea. „Ära pikka viha peal. Küll me varsti jälle näeme. Sa ei suuda ju minust eemale hoida!” hüüatas Sadie hüvastijätuks ja kadus ukse taha, jättes kollasesoomuselise sõbranna vihaselt turtsatama.
Blëhaelm ei nautinud tagasiteed nii palju nagu saarele lendamist. Nüüd oli tal kiire. Tavaliselt hõljus ta õhus niisama. Seekord sõudsid ta jalad seda tugevalt ning kiiresti. Esimese päiksekiirega jõudis ta kodulagendikuni. Ta lendas nagu püssikuul aknast sisse ja maandus voodil, nii et see värises. Tüdruk kartis juba, et voodi kukub kokku, aga õnneks seda ei juhtunud. Ta puges valge suleteki alla ja uinus, teades et peab õigepea üles tõusma.

***

„Ärka üles!” karjus keegi Sadiele kõrva. Tüdruk võpatas, tõmbas teki üle pea ja üritas edasi magada. „Kas sa ei kuulnud?” hüüti nüüd. Sadie ohkas, teades, et kui ema karjuma hakkab, ei päästa tekk enam midagi. Isegi seda üsnagi tavalist hääletooni ei suutnud udusuled ja natuke riiet summutada. „Ma olen üleval,” pressis tüdruk hammaste vahelt piisavalt kõvasti, et Elisabeth kuuleks. „Pane riidesse ja tule alla. Sa pead veel hommikust sööma, enne kui kooli lähed,” sõnas ema, rahul, et tütre ilma kisa tõstmata üles oli saanud. Sadie kuulis, kuidas Elisabeth toast lahkus. Ukse klõpsatuse järel lükkas ta teki enda pealt niivõrd suure hooga ära, et see üle toa paiskus, ja peaaegu aknast välja kukkus. Tüdruk tormas kohe oma viga parandama. Kui tekk tagasi voodis oli ja kortsutuks silutud, viskas Sadie veel ühe pilgu oma peegelpildile, avas ukse ja müdistas trepist alla.
Hommikune kaerahelbepuder oli täna kuidagi eriti vastik ja Blëhaelm nägi koledalt vaeva, et see kurgust alla saada. Seda ei teinud ka eriti lihtsamaks mõtlemine mahlastele puuviljadele, mida ta öösel koos Yinneaga söönud oli. Kuidagiviisi suutis ta pudru siiski kõhtu kaotada. „Head päeva!” hüüdis Sadie ja oli enne uksest välja kadunud, kui vanemad midagi vastata jõudsid

Ikkaliiigaliigaliigahea (H) Uut!

5.osa

Blëhaelm kõmpis mööda maanteeveert kooli poole. Ta toksis ajaviiteks ühte väikest kivikest jalaga, kujutledes, et see on jalgpall. See ei olnud aga eritihuvitav tegevus ja tüdruk virutas kivile tugevamalt, kui varem, ning kivi lendas kraavi. „Värav,” turtsatas Blëhaelm ja kiirendas sammu.
Ta jõudis kooli täpselt 1 minut ja 27 sekundit enne tundide algust. Õpilased olid koridoridest juba klassiruumidesse valgunud, nii et Blëhaelm ei hakanud jalanõude vahetamisega vaeva nägema. Ta riputas parasjagu jopet nagisse, kui kostis selle hetke kõige hirmuäratavam heli – koolikell. Tüdruk jooksis garderoobist välja ja tahtis omaklassi poole suunduda, kui vali köhatus ta peatas. „Nii, nii, nii,” kostus halvaendeline hääl Blëhaelmi selja tagant ja ta pöördus aeglaselt ringi. Tüdruk leidis ennast otse kehalise kasvatuse õpetaja kortsulisse näkku põrnitsevat. Naise suu avanes. „Mis meil siin on? Preili Sadie. Viilid tunnist, jah? Ja vahetusjalatseid pole sul ka,” kostus sealt. Sadie tahtis hakata vaidlema, kui õpetaja ei lasknud tal piuksugi kuuldavale tulla. „Ma ütlen sulle üht, preili. Sul tuleb nüüd teha üks kena väike külaskäik direktori juurde,” parastas too ja itsitas oma kägiseva häälega. Sadie põrnitses oma ketside ninasid. „No, miks nii häbelik?” irvitas õpetaja edasi, „Tule nüüd ometi.” Kui tüdruk ikka ei liigutanud, haaras naine ta randmest kinni ja pooleldi talutas, pooleldi vedas tüdruku kättpidi direktori kabineti ukse taha. Ta koputas direktori uksele ja lasi oma vanuse kohta küllaltki kiiresti minema. Kui sekretär ukse avas leidis ta eest ainult väikese hirmunud tüdruku, kes oma kätt masseeris. Õpetaja Hall oli seda justkui raudsete pihtide vahel hoidnud.
„Ära karda!” sõnas sekretär mesimagusal häälel, „Tule sisse!” Sadie lõpetas oma käe mudimise ja järgnes naisele. „Ma ei kardagi,” pomises ta rohkem endale, kui sellele võltsnaeratusega sekretärile. Kahjuks kuulis too seda ja sõnas ikka sellel samal imalal toonil: „Ega ma ei arvanudki seda.” Blëhaelmil oli tubli tükk tegemist, et mitte turtsatada. Talle meenus aga, kus ta on ja see ajas naerutuju eemale. Sekretär avas klaasist ukse oma laua taga ja paljastas Sadiele ruumi, kus ta oli korduvalt viibinud. Tüdruk astus sinnasamasse ruudukujulisse ruumi, mille seinu katsid iidvanu raamatuid täis riiulid. Tal läks hetk aega, et silmad ruumis valitseva hämarusega ära harjuksid. Siis nägi ta kärnkonna näoga meest, kes mahagonist laua taga istus. „Tervist!” sõnas mees ja põrnitses oma pungis silmadega Sadie’, ajades tüdrukul südame pahaks.

KÄRNKONN! Äge xD
Õpsnõme.

Jutthea (Y) uut!

ülihea...
nüüd uut...

6. osa

Sadie ei suutnud seda jõllitamist taluda ja suunas pilgu lähimale raamaturiiulile. Talle torkas silma üks punaste kaantega köide, mida erinevalt teistest raamatutest ei katnud paks tolmukiht. Tüdruk teadis, et teda ei lasta enam kaua vaikida. Juba kõlaski kuiv köhatus, millele järgnes kohe ka teine. Sadie pööras pilgu mehe poole, kes ikka veel talle otsa vahtis. „Juba kolmas kord sellel nädalal!” lausus mees oma kähiseval häälel. Sadie vaatas talle tuimalt otsa. „Jah,” sosistas ta. Direktor hakkas naerma. Ta kõõksus ja läkastas, pannes Sadie tülgastunult tahapoole hüppama. „Kas tead mida?” küsis mees. Tüdruk suunas pilgu ükskõikselt tagasi punaste kaantega raamatule. „Ma ei tee mitte midagi,” itsitas mees edasi. Sadie ohkas vaikselt. „Või nii sulle ei sobi,” kostis mahagonlaua tagant. Morhlyn hammustas keelde, pidi ta ometi ohkama. Tüdruk põrnitses punase seljaga raamatut edasi. Teda huvitas, mis raamat see selline on. Ainuke raamat selles ruumis, mida on viimase saja, no okei paarikümne, aastajooksul liigutatud. Direktor jälgis tüdruku pilku. „See ongi su karistus!” hüüatas ta. Sadie võpatas. „Sa valid iga nädal siit ühe raamatu ja kannad reedeti täpipealt kell kaks mulle selle sisust ette!” jätkas mees. Sadie põrnitses talle väga üllatunult otsa. Direktor oli talle alati kummaline tundunud. Nüüd oli tüdruk täielikult veendunud, et mees on vaimuhaige. Oli ainult aja küsimus, millal talle asendaja leitakse. „Noh!” pahandas mees. Sadie muigas endamisi. See imelik karistus oli ta soovi täitnud. Ta pidi nüüd teada saama, millest räägib purpurpunaste kaantega raamat. Tüdruk astus riiuli juurde ja võttis teda huvitava teose. Direktor kortsutas Sadie’ valikut nähes kulmu, aga ei öelnud midagi. Tüdruk lipsas uksest välja. Sekretar kädistas midagi telefoni ja ei märganud teda, nii et Sadie sai segamatult lahkuda. Ukse taga ootas teda Chelsea Martin, kes kohe parastavalt naeris. Sadie üritas temast mitte välja teha ja suundus bioloogia klassi poole, kus järgmine tund pidi hakkama.
Tüdruk istus oma kohale aknapoolse rea viimases pingis. Kella järgi oli tunni alguseni veel viisteist minutit aega. Õpikud-töövihikud laua peale sättinud, avas ta punase raamatu, mille ta direktori juurest saanud oli. Morhlyn süvenes sellesse. Iga loetud sõna peale vajus ta aina rohkem näost ära. Raamat rääkis inimeste mõrvamisest.

7. osa

Sadie sulges raamatu ja pistis selle väriseva käega kotti. Just sel hetkel helises kell ja ta klassikaaslased tulid klassi ning istusid oma kohtadele. „Järjekordne kohting direktoriga?” sisistas Jade tagapingist. Sadie ignoreeris teda ja teeskles õpetajale tehtud konspekti ülevaatamist. Jade leidis nüüd endale huvitavama tegevuse. Nimelt hakkas ta aega veetma jalaga enda ees istujat togima. Sadie pöördus ringi. „Jäta järele!” urises ta täpselt sel hetkel, kui õpetaja sisenes. „Nonoh!” hüüatas õpetaja, „ Millest teie seal nii hoogsalt arutate. Ma eeldan, et teil on siis kodutöö tehtud. Ootan seda enda lauale.” Sadie pöördus tagasi näoga tahvli poole. Ta oli Chelsea Martini vempudest surmani tüdinud. Kuid Chelsea ise ja ta sõbrad mitte. Jade’ käsi kerkis sirgelt lae suunas. „Jah?” küsis õpetaja. Jade pigistas silmanurgast välja pisara. „Ta ähvaradas mind,” ütles ta väriseval häälel. „Oh!” hüüatas preili Faenett. Tal endal oli olnud ähvardusega kohutav kogemus ja ta ei sallinud neid silmaotsastki. „Jade, kas sa suudad nii kaua oodata, kui ma selle väikse varganäo direktori juurde viin?” Jade noogutas. Õpetaja haaras Sadie varukast ja tiris teda uksepoole. Sadie ei teinud katsetki vastu hakata vaid lasi ennast lihtsalt niisama edasi talutada. „Oota siin!” käratas preili Faenett ja sisenes Blëhaelmile vägagi tuttavast rohelisest uksest. Ukse peal oli suur valge silt „DIREKTOR RAEGUS”. Keegi oli püüdnud nalja teha ning oli punase markeriga sinna joonistanud pealuu ja ristatud säärekondid. Sadie nõjatus vastu seina.
Ta tahtis sellest koolist minema saada. Kõige parema meelega oleks ta lennanud Morhlynite saarele ja jäänud sinna täiskasvanuaja saabumiseni. Aga ta ei suutnud oma XXXVIII vanemaid jätta. Blëhaelm otsustas nii kiiresti kui võimalik Yinneaga kokku saada. Sõbrannal olid alati hiilgavad ideed. Küllap suudab ta midagi välja mõelda, et Sadie’ natukenegi päästa.
Direktori kabineti uks avanes, katkestades morhlyni mõtted. „Tule sisse, kullake,” kostis sekretäri võlts hääletoon. Blëhaelm sammus tüdinult üle koridori. Preili Faenett naeratas talle. Sadie sai aru, et midagi head pole loota. „Direktor ootab,” laulis sekretär ja lükkas tüdruku pooleldi avatud uksest sisse.
„Noh?” kostis kähisev hääl, mida Sadie’ üle kõige vihkas, isegi rohkem kui hääle omanikku ja tema kooli ennast. Tüdruk vaatas direktorile otsa. „Jälle sina siin. Kas raamatus oli midagi häirivat?” küsis too pungis silmadega mees. Sadie ei vastanud. „Või said sa selle läbi juba?” jätkas direktor uurimist. Morhlyn ohkas tüdinult. „Sa ju tead, et see on ainult teooriaks. Kellegi peal ei tohi praktiseerida. Eriti mitte mõne selle kooli õpilase peal, nagu Jade.” Sadie jätkas põrnitsemist. „Kao nüüd mu silme alt!” käratas järsku direktor. Tüdruk võpatas ja astus ruumist välja. Sekretär ja bioloogia õpetaja olid kuhugi läinud ja ta sai jälle segamatult lahkuda. Seekord ei irvitanud Chelsea Martin ka ukse taga.
Sadie ei jaksanud veel viite sellist tundi taluda. Alati leidis keegi mingi ettekäände nii, et ta jälle ennast direktori juurest leidis. Iga päev teha kaheksa külaskäiku selle vaimuhaige pungissilmse mehe juurde oli liig mis liig.
Tüdruk kontrollis kella. Parasjagu oli kolmas tund – kehaline proua Halliga. Kui ta ringiga koju läheb, siis ei märkaks teda keegi. Aga milleks üldse koju minna?
Blëhaelm haaras oma koti, mille keegi garderoobi katusele oli visanud ja jope ning hiilis magava turvamehe nina alt mööda ja kooliuksest välja. Ta jooksis maja seina ligi hoides staadioni poolsest osast võimalikult kaugele ja kiirendas siis oma tempot veelgi. Kaitsva metsa varju jõudnud lasi ta tunded valla. Hetkega oli ta saavutanud oma morhlyni välimuse. Ikka veel joostes hüppas ta õhku ja suundus morhlynite saare poole.

8. osa

Paari kiire sõudega oli Sadie pilvede kohal. Inimesed ei tohtinud teda ju näha. Kui mõnes lagedamas kohas keegi teda silmaski, siis peeti teda arvatavasti mõneks imelikuks linnuks. Blëhaelm nautis jahedat tuult, mis talle näkku puhus. Ta suundus veel kõrgemale. Veidi aja pärast möödus morhlynist prääksuv linnuparv. „Head teed!” hüüdis too neile optimistlikult järgi. Pilvede vahelt paistis killuke siniselt sädelevat merd. Blëhaelm märkas taganatpoolt kiiresti suuremaks kasvavat lennukit ja sukeldus läbi pilvemassi alla mere poole. Ta hõljus edasi paari meetri kõrgusel merepinnast. Pilvedest läbitulek oli ta soomuselise keha katnud sadade tillukeste veepiiskadega, mis aga päikese käes kiiresti aurustusid.
Silmapiirile kerkis morhlynite saare siluett. Blëhaelm lisas tempot. Veel viis minutit lendu ja siis oligi ta kohal. Päikesepaistel oli saar veel kenam kui öösiti, millal ta tavaliselt seal käis. Tüdruk tegi ringi ümber saare. Meri sätendas kutsuvalt ja Sadie otsustas enne maandumist veel ujumas käia. Ta lendas kaldast kaugemale ja sukeldus siis noolena jäisesse merevette. Külmusest hoolimata ujus ta põhjani välja ja siis sööstis veepinnale. Seejärel jäi Blëhaelmile silma väike parv kalu ja ta lõbustas ennast nende tagaajamisega. Ta tiirutas ümber saare veel pool tunnikest ja alles siis ronis kaldale. Morhlyn raputas ennast kuivaks nagu märg koer ja sammus siis mööda vana teerada madala hoone juurde.
Ta lükkas kergelt ust ja see vajus lahti. Nagu Blëhaelm, küllastasid ka teised morhlynid nõukoda tavaliselt öösiti ja ruum oli üsna tühi. Kaugemal nurgas istus majahoidja, kes oli ka üks esimestest. Aga erinevalt Blëhaelmist polnud ta kunagi surma saanud. Sellest hoolimata olid ta silmad Morrhiat näinud. Talle oli nimelt antud õigus külastada Morrhiat millal iganes tahtis, see kaasnes nõukoja hoidja ametiga. „Déa Muffolo,” sõnas Sadie. „Déa fei, Blëhaelm,” vastas kõnetatu. „Mis sind siis sellisel ajal siia toob?” lisas ta. „See,” ütles Blëhaelm ja asetas punase raamatu Muffolo ette lauale. Vana morhlyn avas uudishimulikult raamatu. Ta luges paar esimest lehekülge läbi ja vaatas Sadiele otsa. „Oi,” ütles ta, „oi-oi, oi-oi, oi-oi.”

Lugesin kõik järjest läbi ja väga meeldiv! Loodan varsti uut osa näha.

UUT!

Päris hea. Kas see edasi ka läheb?