Uurimistöö: Maod ja ämbliku, nende kodudes pidamine

MAOD JA ÄMBLIKUD, NENDE KODUDES PIDAMINE
Uurimistöö

Õpilane: Elisabeth Haljas
Juhendaja: õp. Helina Metsalu
Klass: 10B

Sisukord:

Sissejuhatus 3
1. Maod 4
1.1 Madude koht süsteemis 4
1.2 Madude üldised tunnused 5
1.3 Madude toitumine 8
1.4 Mürk, mürkmaod 9
1.5 Inimesele ohtlikud maod 11
1.5.1 Boalased 11
1.5.2 Mürknastiklased 11
1.5.3 Merimadulased 12
1.5.4 Rästiklased 12
1.6 Koduloomadena peetavad maod 14
1.6.1 Kalifornia kuningmadu 14
1.6.2 Kuningboa 14
1.6.3 Maisi-roninastik 15
1.6.4 Kuningpüüton 15
1.6.5 Rohepüüton 16
1.7 Eesti maod 17
1.7.1. Harilik nastik (Natrix natrix) 17
1.7.2. Harilik rästik (Vipera berus) 17
2. Ämblikud 18
2.1 Ämblike koht süsteemis 18
2.2 Ämblike üldised tunnused 19
2.3 Eesti ämblikud 20
2.4 Inimesele ohtlikud ämblikud 21
2.5. Enim koduspeetavad ämblikud 22
2.5.1 Tarantlid (Lycosa) 22
3. Loomaaedades leiduvad maod ja ämblikud 24
4. Müügil olevad maod ja ämblikud 26
5. Maod ja ämblikud kodudes 27
5.1 Tingimused 27
5.2 Loomapidajate arvamused 29
Kokkuvõte 30
Kasutatud allikad 31
Lisad 32
Lisa 1. Intervjuu Kadri Võreliga 32
Lisa 2. Intervjuu Gabriel Souza’ga 39
Lisa 3. Pildid 41

Sissejuhatus

Mida ikka arvata madudest ja ämblikest? Küsimus on mind juba kaua painanud. Paljud vihkavad neid, teised kardavad, kuid lähemal vaatlemisel ei ole tegemist üldsegi mitte nii kohutavate ja hirmuäratavate loomadega.
Esmalt uurisin nende iseärasusi, süsteemi kuuluvust, eluviise, kui sagedasti söövad ja muud taolist. Seejärel hakkasin uurima nende seost inimesega ja pidamist loomaaias ja loomapoodides. Kuna neid on meie keskkonnas oluliselt rohkem, kui arvata võinuks, siis ei olnud ka infost väga puudust.
Neid eksootilisi loomi on juba kaua aega ka kodudes peetud. Tihti ei pruugi see olla üldse mitte nii negatiivne asi, kuna paljud liigid, keda kodudes peetakse, on väljasuremisohus. Järelikult aitavad nende loomade pidajad kaasa liigi säilimisele. On omaette huvitav tegevus vaadata, kuidas madu või ämblik oma terraariumis elab, liigub, tegutseb. Kuidas ta sööb, kuidas pojad kooruvad, kuidas ta kestub. Neid loomi võikski päev otsa vaadata, kuna nad juba oma välimusega nõnda paeluvad on.
Eestis on kõigest kahte liiki madusid ja need on kõigile teada, seepärast kontsentreerusin oma uurimistöös rohkem eksootilistele loomadele. Külastasin Loomaaeda, Minizood, loomapoode ning ka inimesi, kellel kodudes need armsad, eksootilised loomad on. Võin teha järelduse, et tegemist ei ole üldse nõnda uudsete loomadega, kuna liigirikkus oli minule kui endisele võhikule täiesti imestamapanev. Olles leidnud internetist suurepärase foorumi, www.reptile.ee , kus on arvatavasti kõik, või vähemalt enamus eestlasest roomajate- ja ämblikulaadsetehuvilised end registreerinud, võis suu tõepoolest lahti jääda, kui palju on meie väikeses Eesti riigis teisi sellealaseid huvilisi. Proovisin ka koguda esmaseid teadmisi, kuidas pidada madusid ja ämblikke oma kodus.
Järgnevalt tutvustan ka teile nende fantastiliselt imeliste loomade elu ja olu, nii vabas looduses kui ka koduses terraariumis.

1. Maod

1.1 Madude koht süsteemis

Elusloodus jaguneb seenteks, taimedeks, loomadeks, protistideks ja bakteriteks. Loomariik jaguneb selgrootuteks ja selgroogseteks, kes omakorda kaladeks, kahepaikseteks ja roomajateks, lindudeks ning imetajateks.
Roomajad ehk reptiilid on peamiselt maismaa-eluviisiga keelikloomade klass selgroogsete alamhõimkonnast. Roomajad on üks mitmekesisemaid selgroogsete klasse, nende hulka kuulusid ka imetajate ja lindude eellased. Roomajad on evolutsiooniliselt esimene täielikult maismaal eluga kohastunud selgroogsete rühm.
Kahepaiksetega võrreldes kujutavad roomajad järgmist etappi selgroogsete kohastumisel eluks maismaal. Roomajad on esimesed tõelised maismaa-selgroogsed, keda iseloomustab sigimine kuival munade abil, hingamine ainult kopsuga õhu sisseimemise teel, hästiarenenud hingamisteed, sarvsoomuste või –kilbistega kaetud nahk, peaaegu täielik nahanäärmete puudumine, südamevatsakese ebatäielik või täielik vahesein, ühine arteriaalse tüve asendumine kolmest südamest lähtuva iseseisva veresoonega ning järelneem.
Nüüdisaegsed roomajad jagatakse neljaks seltsiks: soomuselised (umbes 5700 liiki), kilpkonnalised (umbes 200 liiki), krokodillilised (umbes 20 liiki) ja kärsspealised (1 liik, tuataaralaste sugukond).
Soomuseliste selts jaguneb nelja alamseltsi: kameeleonilised (kameeleonlased), taandurilised (taandurlased), sisalikulised ja maolised (kaks viimast liigirohked). (Loomade elu: 5. köide. Kahepaiksed ja roomajad, 1985, lk 102)

1.2 Madude üldised tunnused

Maolised on kõige omapärasemad olesed maakeral. Nende ebatavaline väliskuju, originaalne liikumisviis, käitumise paljud märkimisväärsed iseärasused ning lõpuks, paljude liikide mürgisus – kõik see on ammustest aegadest köitnud inimeste tähelepanu ja tekitanud neis elavat huvi.
Maolisteks nimetatakse rulja jalutu kehaga siueldes liikuvaid soomuselisi roomajaid. Maolisteks nimetatakse roomajaid, kellel on pikk jalgadeta kere, mida katavad soomused, nende silmad on alati kaetud läbipaistva nahkkilega, neil puudub väliskõrv. Neid on üsna kerge sassi ajada sisalikega. Neid eristab ainult ligi kolmkümmend välis- ja siseehituse tunnust, kuid peaaegu kõik need esinevad eranditena ka viimastel.
Madude kolju ehituses leiduvad kõige iseloomulikumad ja püsikindlamad tunnused, mis eristavad neid loomi sisalikulistest. Nad tagavad madude suu eakordse venivuse, mis võimaldab tervelt alla neelata enda kehast tunduvalt jämedamat saaki. Madude näokolju luud on omavahel liikuvalt ühendatud, alalõug aga kinnitub koljule üsna venivate sidemetega. Elastne side ühendab ka alalõua paremat ja vasakut poolt. Lisaks sellele on madude aju täielikult ümbritsetud luukapslist, orbiite eraldav vahesein pole arenenud.
Hambad on maolistel hästi arenenud, neid kasutatakse hammustamiseks, saagi haaramiseks ja söögitorusse lükkamiseks, kuid hoopiski mitte mälumiseks ega saagi katkikiskumiseks, sest ohver neelatakse alla tervelt. Seetõttu on kõik hambad võrdlemisi peenikesed, teravad ja tahapoole kõverdunud. Nad paiknevad üla- ja alalõualuudel, paljudel madudel on ka suulae-, tiib- ja eeslõualuudel. Peale tavaliste täishammaste on mõnede sugukondade madudel vaoga või kanaliga hambad, mille abil viiakse mürk ohvri kehasse. Ülalõua tagaosas paiknevad vaoga hambad on iseloomulikud nastiklaste sugukonna mürgistele liikidele. Mürknastiklastel ja merimadulastel on suu keskosas lühikesed liikumatud kanaliga hambad, aga rästiklastel ja lõgismadulastel kinnituvad pikad liikuvad kanaliga hambad väga lühikesele ülalõualuule, mis võib pöörduda. Seejuures paiknevad mürgihambad suletud suu puhul piki lõualuud, tipuga tahapoole, suu avanemisel tõusevad nad püsti, võttes ründeasendi.
Madude tähtsaimaks meeleelundiks on keel koos Jacobsoni elundiga. See paariline elund on peen keemiline analüsaator, ta avaneb suulakke kahe avaga. Madude keel sirutub ülalõua poolümmarguse sälgu kaudu välja, väreleb mõned sekundid õhus, puudutades kahestunud tipuga lähedalolevaid esemeid, seejärel aga tõmbub tagasi. Siis sisenevad keele tipud Jacobsoni elundi avadesse ja madu saab informatsiooni õhus ja substraadil olevate ainete tühistest kogustest. Sel viisil vahelduvad keelt välja sirutades ja tagasi tõmmates, liigub madu kiiresti ja kindlalt saaklooma jälgi mööda, otsib üles saagi, partneri või veeallika.
Kahjuks veel senini peavad paljud inimesed madude keelt „surmatoovaks mürginõelaks“ ja nähes selle väljasopistunud tippusid, kuulutavad mao mürgiseks ning igal võimalusel surmavad mõnikord täiesti süütu looma.
Madude nägemine ei ole eriti terav. See on esmajoones tingitud silma katvast nahkkilest, mis on moodustunud kokkukasvanud laugudest. Kestamisel see kile eraldub koos ülejäänud sarvunud kestaga. Seepärast kestamise eel madude silmad hägustuvad, pärast kestamist muutuvad eriti läbipaistvateks. See annab madude vaatele näiva liikumatuse ja külmuse, mis üsnagi ehmatab paljusid inimesi ja loob müüdi maopilgu hüpnotiseerivast mõjust. Päeval on madude pupill ümmargune, videviku- ja öövormidel aga sageli venitunud vertikaalseks piluks. Pupilli selline ehitus tagab madudele binokulaarse nägemisvõime.
Haistmine on madudel hästi arenenud ja on üheks nende juhtmeeleks. Sõõrmed paiknevad ninamiku külg- või ülaserval. Merimadulastel või liivas elavatel madudel võivad sõõrmed sulguda eriliste klappidega, mis hoiavad ära vee sissetungimise sukeldumisel või liiva sattumise ninaavasse liivas roomamisel.
Kuulmiselundid on neil tugevalt taandarenenud, välist kuulmeava isegi ei ole, keskkõrv on lihtsustunud ning sisekõrv on küllaltki täielikult arenenud. Maod on peaaegu kurdid.
Mõnedel madudel on avastatud termilise meele elundid ehk kaugtermoretseptorid, mis võimaldavad neil eemalt tajuda saaklooma kehast lähtuvat soojust. Eriti hästi on need elundid arenenud lõgismadudel.
Madude keha katavad sarvkilbised ja soomused. Paljude madude peas rühmituvad suured korrapärase ja kindla kujuga kilbised range, igale liigile omase mustri järgi ja on tähtsaks tunnuseks liikide teaduslikul kirjeldamisel ning määramisel. Kere on ülalt ja külgedelt kaetud ümbarrombjate soomustega, mis paiknevad piki- ja diagonaalridadena. Tavaliselt ulatuvad eesmised soomused veidi tagumiste peale. Mõnedel liikidel võivad soomused olla kuus- või kolmnurkse kujuga, paikneda ühes tasapinnas, ulatumata üksteisele peale.
Naha ülakiht eraldub perioodiliselt, toimub kestamine. Kestamisel eralduv epidermis irdub alguses ninamiku eesosas, seejärel aga tuleb sukana ära mao kehalt. Kestav madu liigub aktiivselt, hõõrub pead vastu maapinda ja kive, ronib läbi pilude, kiskudes endalt vana nahka. Enne kestamist muutub mao värvus valkjaks, silmad häguseks. Kui madu on terve, tuleb kest maha tervelt. Haigetel madudel eemaldub see tükkidena.
Madude värvus on väga mitmekesine ja enamasti on see varjevärvuseks vastavalt loodusliku ümbruse värvusele. Mõni madu, kes loomaaias võib tunduda erksavärviline ja silmatorkav, ei pruugi seda oma loomulikus elukohas tegelikult olla. Mõnedel liikidel on jällegi ere värvus, mis hoiatab teisi. Samas võivad mõned mürgitud loomad sarnaneda mürgistega, mis neile kasuks tuleb ja vaenlasi eemale peletab, näiteks mürgitu piimamadu ja mürgine korallmadu. Vahet saab teha neil värvide asetuse järgi. "Red next to black, is a friend of Jack; red next to yellow, will kill a fellow" (tuntud ütluse üks variantidest) ehk punane musta kõrval, on Jacki sõber; punane kollase kõrval, tapa kaaslane. Korallmao värvused on peamised punase, musta ja kollase triibuline, kus kollane eraldab punast ja musta. Viimased ei puutu kunagi kokku. Piimamaol eraldab must kollast ja punast.
Üldjuhul on noored maod eredama värviga kui vanemad.

Üldse tuntakse maakeral ligi 2700 liiki madusid, kes tavaliselt liigitatakse 12 sugukonda. Kõige ulatuslikum neist on nastiklased, mis hõlmab üle poole kõigist madudest. Maod asustavad kõiki mandreid, välja arvatud Antarktis, kuid geograafiliselt pole nad sugugi ühtlaselt jaotunud. Kõige ohtramalt esineb madusid ekvatoriaalses ja troopilises vöötmes, kaugemal põhjas ja lõunas nende arv ja mitmekesisus kahanevad kiiresti. Eriti rikas on madudest Lõuna-Ameerika fauna, Aafrika fauna, Lõuna-Aasia fauna.
Üksikud madulaste liigid on kohastunud eluga puudel ja laskuvad vaid harva maapinnale. Nad ronivad erakordselt osavalt mööda peenikesi oksi, kuid üks liik (harilik puumadu) võib liugleva lennuga isegi ühelt puult teisele siirduda. (Loomade elu: 5. köide. Kahepaiksed ja roomajad, 1985, lk 241-245)

1.3 Madude toitumine

Maod toituvad kõige mitmekesisematest loomadest, ussidest, limustest ja putukatest kuni kalade, lindude, näriliste ja väikeste sõralisteni. Kõik maod on loomtoidulised ja enamik neist peab jahti elusale saagile. Kõik maod neelavad saagi tervelt, ilma seda purustamata või mälumata. Toit sõltub mao suurusest. Toidu koostis muutub tunduvalt vanusega. Vaid väga vähesed, väikesed maoliigid söövad terve oma elu putukaid, usse ja muud sellist.
Suu ning kehakatete venivuse tõttu võivad maod alla neelata saaki, mis on neist kaks kuni kolm korda jämedam, kuid neil võimetel on samuti piirid ja isegi kümnemeetrine boa või püüton ei saa alla neelata hobust või lehma (mida paljud väidavad nägevat). Kõige suuremad boalaste poolt alla neelatud loomad on olnud sea või metskitse mõõtmetega.
Ohvreid tapetakse erinevalt (väljaarvatud, kui ta just vastupanu ei osuta ja teda esmalt tapma ei peagi). Boad ja enamik nastiklasi kasutavad kägistamist. See kujutab endast mao mässimist ümber ohvri keha ning oma kehakurdudega tema lämmatamist. On oluline märkida, et kägistamisel boa üldsegi ei purusta oma ohvri roideid, nagu sageli kirjutatakse. Ta kõigest pigistab ohvrit nõnda palju, et halvata viimase hingamisliigutusi. (Loomade elu: 5. köide. Kahepaiksed ja roomajad, 1985, lk 246) Murtud luud võivad saada maole endale saatuslikuks, kui need allaneelamisel läbi tema enda naha lähevad.

1.4 Mürk, mürkmaod

Eriline ja üsna efektiivne saaklooma surmamisviis on välja kujunenud mürkmadudel. Nastiklaste sugukonnas on mürgiseid liike, kuid nende mürgihambad paiknevad suu sügavuses ja ulatuvad ohvri kehasse üksnes selle tugeval haaramisel lõugadega. Seepärast on niisugused liigid sunnitud haaratud saaki kinni hoidma. Merimadulaste, mürkmadulastel, mürknastiklastel, rästiklastel ja lõgismadulastel paiknevad mürgihambad eespool, nii et need maod, sooritades kiire hammustuse ja viies ohvri kehasse annus mürki, võivad ohvri lahti lasta ja oodata, millal avaldub mürgi hukutav toime. Mürgi viimine ohvri kehasse kergendab mõnevõrra selle seedimist, kuna mürk hakkab lagundama seestpoolt keha kudesid.
Maomürki toodetakse oimu-süljenäärmetes ja sellel on kollaka läbipaistva vedeliku välimus. Kuivatatud olekus säilitab ta mürgised omadused kümneid aastaid.
Mürk kujutab endast keerulist segu valkudest, millel on fermentide ja fermendimürkide omadused. Nende koostisesse kuuluvad proteolüütilised fermendid, mis lagundavad valke, proteaasid ja esteraasid, mis kalgendavad verd ning terve rida muid fermente. Toime alusel liigitatakse maomürgid kahte rühma.
1. rühm hõlmab mürknastiklaste ja merimadulaste mürke. Nende koostises on ülekaalus neurotoksilised fermendid, mis toimivad halvavalt närvisüsteemile.
2. rühma moodustavad rästiklaste ja lõgismadulaste mürgid, mis sisaldavad peamiselt kudesid lagundavaid ja verd kalgendavaid fermente. Kuivamisel kaotab rästiklaste mürk oma neurotoksilisuse, sest seejuures laguneb hüaluronidaas – ferment, mis juhib neurotoksiinid ohvri organismi.
Oht, mida kujutavad maohammustused inimeste elule, on teatud tähtsusega troopilise ja ekvatoriaalvöötme maades. Parasvöötme maades on see oht praktiliselt tühine. Iga aastal hammustavad maod maakeral umbes poolt miljonid inimest ja mõni tuhat neist hukkub (põhiosa langeb Indiale ja teistele Kagu-Aasia maadele). Mürkmadude ohtlikkuse illustreerimiseks kirjutab tuntud ameerika herpetoloog C. Pope: “Ameerika Ühendriikides tapavad autod igal aastal üle 300 000 inimese, maod aga ligi 160. Iga mao poolt tapetud inimese kohta tuleb 2000 autokatastroofides hukkunud inimest.“
Kõige tõhusamaks ja tulemusrikkamaks maohammustuste ravivahendiks on maomürgi vastase seerumi süstimine. Varem teatud „aitavad“ esmaabivõtted, näiteks alkoholi valamine haavale, on tegelikult veelgi kahjulikumad ja sageli surid inimesed just nende vahendite, mitte hammustuse enda tõttu.
Butantani instituudis, Sao Paulo linnas, uuritakse mürkmadusid ja seal on nende kasutamise suurim keskus. Igal aastal saadetakse sinna ligikaudu 12500 madu, kellelt saadakse 5-6 liitrit mürki aastas. Seda võetakse neil kord paari nädala jooksul. Väikestelt madudelt saadakse korraga 20-40mg mürki (kuivmassis), suurtelt kuni 500-900mg. Madude „lüpsmise“ traditsiooniliseks võtteks on mürginäärmete masseerimine, kuid efektiivsemaks on tunnistatud mürgi võtmine elektrivoolu abil („elektrolüps“). Selleks puudutatakse suu limaskesta elektroodidega, milles on 5-8 voldine pinge, see põhjustabki mürgi kiire ja täieliku eritumise. Kahjuks sellise mürgi võtmise miinuseks on madude väga suur surevus.
Seerumit ennast valmistatakse aga hobuste verest, keda on immuniseeritud maomürgi kasvavate annustega. Seerumi õigeaegne ja õige süstimine kõrvaldab kiiresti mürgistusnähud. Rästiklaste ja lõgismadulaste hammustuse korral avaldab suurepärast toimet ka vereülekanne.
Samas tihti tekib ka vastumürgi suhtes allergiline reaktsioon, mis võib olla sama ohtlik kui mürk ise. Seetõttu on tihti otstarbekam vastumürgi asemel süstida hormoonpreparaate, mis suruvad alla organismi oma allergilist reaktsiooni mürgi suhtes. Näiteks Eestis kasutatakse rästiku vastumürki haruharva ja tihti seda meil üldse polegi haiglates olemas.
Maomürk võib olla ka raviva toimega. Kobra mürgist eraldatud peamine toimeaine – kobrotoksiin, millel on valutustav ja rahustav toime südame veresoonte spasmide, bronhiaalastma ja pahaloomuliste kasvajate puhul. Samuti kasutatakse neid mitmesugustes laboratoorsetes uuringutes. Nõudmine maomürkide järele on pidevas kasvamises olnud ja selle hankimiseks on loodud paljusid maokasvandusi.
(Loomade elu: 5. köide. Kahepaiksed ja roomajad, 1985, lk 274)

1.5 Inimesele ohtlikud maod

1.5.1 Boalased

Sugukond hõlmab kahte alamsugukonda – pärisboalasi ja püütonlasi. Sellesse sugukonda kuluvad kõige suuremad nüüdisaegsed maod – anakonda ja võrkpüüton. Boalaste sugukond on üsna algeline ning sellesse kuulub umbes 80 liiki madusid.
Boalaste silmadel on vertikaalne pupill. Mürgihambad puuduvad. Kerelihastik on väga võimas, mis on seoses saaklooma surmamisega kehakeerdudega kägistamise teel. Nende värvus on kõige mitmekesisem, sageli väga kirju, kuid looduslikes tingimustes alati varjevärvus, mis aitab madudel saaklooma järel luurata. Mõõtmetelt on boalaste hulgas nii hiiglasi – kuni kümnemeetriseid, kui ka kääbuseid, kes jäävad poole meetri alla. Boalaste sugukonnas on 22 perekonda 80 liigiga. Elutsevad suurtes, niisketes laantes, steppides ja ka kõrbedes. Peamiselt ööloomad.
Enim tuntud: Liivaboa, võrkpüüton, tiigerpüüton, kuningboa, anakonda. (vaata lisa 3) (Loomade elu: 5. köide. Kahepaiksed ja roomajad, 1985, lk 255-260)

1.5.2 Mürknastiklased

Hõlmab endas ligi 180 liiki, kes ühendatakse 41 perekonda. Kõik selle sugukonna liigid on mürgised. Paarilised mürgihambad paiknevad märgatavalt lühenenud ülalõualuu eesotsas, nad on ülejäänud hammastest tunduvalt suuremad, tahapoole käändunud ja varustatud mürgikanaliga. Mürgihambad on neil aga veel algelised, kuna nad on liikumatult kinnitunud suuõõnde.
Mürknastiklased on levinud kõigi mandrite (välja arvatud Euroopa) subtroopilistel ja troopilistel aladel ja saavutanud suurima ohtruse ja vormirikkuse Austraalias ja Aafrikas.
Nad elutsevad ja tegutsevad maapinnal, toituvad peamiselt hiirtest ja teistest madudest. Nende alla käivad ka tuntud kobrad, kraitid, mambad, korallmaod. Samuti kõige suurem mürkmadu maailmas – kuningkobra. Ja ka ülimürgised surmamaod, kes on ohtlikud, kuna ründavad kohe, kui neid segatakse. (Loomade elu: 5. köide. Kahepaiksed ja roomajad, 1985, lk 296-306)

1.5.3 Merimadulased

Sarnanevad kohati mürknastiklastega.
Paarilised mürgihambad paiknevad ülalõualuu eesosas. Need on võrdlemisi lühikesed, kergelt tahapoole kõverdunud ja varustatud mürgijuhtekanaliga. Mürgihammaste taga on ülalõualuul väikesed hambad, mille arv varieerub tunduvalt. Paljude merimadulaste mürk ületab oma toksilisuselt mitu korda kõige mürgisemate maismaamadude mürgi. Kuid hammustamisel viivad merimadulased ohvrisse väga väikese koguse mürki – 1-20 mg kuivmassis. Neil pole erilist kalduvust ilma põhjuseta hammustada. Kui nad jäävad kalavõrkudesse kinni, võtavad india kalurid sageli neid sealt välja paljaste kätega (sõbralikud loomad). Merimadulaste mürk avaldab neurotoksilist toimet. Hammustuse kohal ei teki paistetust ega põletikku. Arenevad üldised nähud – nõrkus, liigutuste koordinatsiooni häired, oksendamine, krambid, hingamise raskenemine. Inimene võib esmaabi puudumisel surra 5-10 tunni pärast.
Tuntakse 48 liiki merimadulasi, kes ühendatakse 16 perekonda.
Tuntud liigid: Suur laisaba, Rõngas-laisaba, Järve-laisaba, lintjas merimadu, vöödiline merimadu, spiraalne merimadu, elegantne merimadu jt. (Loomade elu: 5. köide. Kahepaiksed ja roomajad, 1985, lk 306-309)

1.5.4 Rästiklased

Mürgihambad paiknevad horisontaalselt, otsekui lamavas asendis, nende tipud on suunatud tahapoole. Enne hammustamist nihkub põikluu ette ja tõukab ülalõualuud, mis seejuures pöördub, kuna ta ülemine nurk toetub eeslaubaluule. Ülalõualuu alapoolele kinnitunud mürgihambad joonistavad kaare, nihkuvad ettepoole ja asetuvad vertikaalselt. Mürgihambad on varustatud mürgijuhtekanaliga, mis avaneb hamba eespinnal selle tipu lähedal. Kanal paikneb sügaval hamba sees ja hamba eesmine pind kanali kohal on sile.
Rästikutel ei ole eemalepeletav ega hoiatusvärvus. Püüdes jääda märkamatuks, ei hoiata rästiklased kunagi möödaminejad demonstratiivse poosi või sisisemisega. Kui aga teda häirida, näiteks peale astuda, hammustab ta otsekohe.
Rästiklaste sugukonnas on 10 perekonda, milles 58 liiki, kes on levinud kogu Aafrikas, Euroopas ja Aasias. Nad asustavad kõige mitmekesisemaid elupaiku – niiskeid ekvatoriaalmetsi, kuivi savanne ja steppe, veetuid kõrbi, okasmetsi, kaljusid mägesid kuni 3000m kõrgusel üle merepinna. Vette nad siiski ei roni, on puht maapealse eluviisiga, mõned üksikud on harjunud ka eluga puudel või läinud üle maasisesele, kaevuvale eluviisile. Rästikud on ööloomad, päeval peesitavad lihtsalt päikese käes, end soojendades. Toituvad väga mitmekesiselt, väikestest närilistest, lindudest, sisalikest, konnadest, putukatest, ämblikulaadsetest ja teistest selgrootutest.
Tuntuimad rästiklased: Harilik rästik, stepirästik, kaukaasia rästik, aspisrästik, tömpnina-rästik, nokisrästik, armeenia rästik, ahelrästik ja teised. (Loomade elu: 5. köide. Kahepaiksed ja roomajad, 1985, lk 309-327)

1.6 Koduloomadena peetavad maod

1.6.1 Kalifornia kuningmadu

Kalifornia kuningmadu on hea valik algajale maokasvatajale, kuna tema eest hoolitsemine, tema majutamine ja temaga tegelemine on lihtne. Kuningmadude värvi ja mustri variatsioonid on väga mitmekesised ja ilusad. Looduses leidub kuningmadusid enamasti kõrbes, põllumaadel Kalifornia, Oregoni, Nevada, Utah`i ja Arizona metsades. Kuningmaod on keskmise suurusega. Erinevalt enamusest madudest on kuningmaod aktiivsed enamasti päeval.
Kalifornia kuningmadu ei kasva väga suureks, täiskasvanud isendid kasvavad 1,2 kuni 1,5 meetri pikkuseks. Kalifornia kuningmao eluiga on umbes 15 aastat, emasel kuningmaol võib see paar aastat lühem olla. (vaata lisa 3 lk 50)

1.6.2 Kuningboa

Kuningboad on välismaa lemmikloomapoodides üsna tavaline elanik, kuid ka Eestis kõige levinum koduspeetav madu. Neid peetakse terves maailmas väga palju. Ta on levinud, kuna ei ole enamasti agressiivne ning on lihtsasti käsitletav. Ta toitub peamiselt närilistest, mis teeb temast hinnatud kodulooma. Kuna ta aga kasvab enamasti kuni kolme meetri pikkuseks, ei ole ta mõeldud lastele.
Tema terraariumis peab olema kindlasti puuoks või ese, mida mööda või mille peale boa ronida saaks, kuid ta vajab sellegipoolest pinda ka maas liikumiseks. Noored loomad ronivad rohkem, vanemad aga on suure osa ajast maapinnal.
Temal on vaja toasoojast kuumemat temperatuuri. 26-29 kraadi Celsiuse järgi, soojemas paigas 30-34 kraadi. Ööseks peaks temparatuur langema aga 21/22 kraadini. Elab keskmiselt 30 aastat.
Viimasel ajal on kuningboasid palju tapetud, nende populatsioon väheneb liha ja naha pärast. Seetõttu on nende kodudes pidamine osalt kasuks ka liigi säilimisele. Teisest küljest aga on vangistuses peetavad boad väga suures osas alamliikide segud ja loodusesse tagasi neid sel moel kahjuks lasta enam võimalik ei ole. (vaata lisa 3 lk 41)

1.6.3 Maisi-roninastik

Pärnu Minizoo peremees Peeter Põldsam kinnitab, et just maisi-roninastik on algajale sobivaim madu. Umbes sama lihtne oleks pidada ka kuningboad. Ainult et kuningboa kasvab tublisti suuremaks ning hakkab järjest enam ruumi ja toitu nõudma. (allikas: Maaleht).
Tõepoolest, nad olid esimeste madude hulgas, keda kodudes pidama hakati ja seda sellepärast, et nad pole ohtlikud ega agressiivsed. Samuti on neil hea välimus: värvikirev ning hulganisti varieeruv. Kolm põhipigmenti on punane, kollane ja must. Kasvavad nad kuni pooleteise meetri pikkuseks, elavad kuni paarkümmend aastat. Toitub väikestest imetajatest, sisalikest, lindudest, kahepaiksetest, kuid nüüdisajal on võimalik ka poest külmutatud toitu saada. Külmadel aastaaegadel magab ta ka talveund.
Tema kodus pidamisel tuleb aga arvestada tema osavusega pragudest välja pugeda ning ronimisoskusega. Vertikaalselt mööda telliseid liikuda pole tema jaoks probleem.
Kui loomakasvataja on teadlik nastiku võimetest ja suudab terraariumis kõik kohad piisavalt kinni katta, ei tohiks tekitada tema pidamine probleemi. (vaata lisa 3 lk 41)

1.6.4 Kuningpüüton

Kuningpüüton, Python regius on veidi tõsisemate fännide koduloom, kuna loom võib toiduga pirtsutama hakata ning algajatel puudub kogemus sellega toimetulekuks. Praegusel ajal on looma võttes oluline jälgida, et too oleks kodus peetava looma järglane, mitte loodusest püütud. Lisaks on nende populatsioon looduses pidevalt vähenev.
Nad elavad keskmiselt 20-30 aastat ja kasvavad 1,5 meetri pikkuseks. Söögiks eelistavad nad rotte või teisi väikeseid imetajaid. Nad on ööloomad ehk päeval nad magavad ja öösel läheb jahipidamine lahti.
Nende jaoks on oluline ka peidupaiga olemasolu, kuna iseloom on neil üsna häbelik. Eriliseks teeb looma oskus, end ärritudes kerra tõmmata. Sellest on nad saanud omale ka teise hüüdnime- pallipüüton. Sellegipoolest ei ründa nad enamasti ärritudes inimest -häbelikkus ei lase, kuid leidub ka erandeid. Seepärast on teda ka ohutu pidada. (vaata lisa 3 lk 44)

1.6.5 Rohepüüton

Rohepüütonit, Morelia viridis’t on veidi raskem kodus pidada, esimeseks maoks ei soovitata. Tema vapustavalt kaunis välimus, värvide variatsioonilisus teeb tema hinna aga üsna soolaseks.
Rohepüütonid on enamasti alati agressiivsed, mis teeb ta pidamise veidi raskeks.
Tema puhul peab arvestama, et ta elab suurema osa ajast puu otsas, kus toimub ka toitumine, joomine ning pulmamäng. Seetõttu peab panema rõhku terraariumi kõrgusele. Samuti on ta ka kiire, mistõttu peaks eriti ettevaatlik ja juba kogemustega pidaja olema. Lisaks valib ta ka oma toitu väga ning sobivat isendit ei pruugi ikkagi süüa.
Kohati juhtub ka, et ta hammustab esimesel võimalusel.
Värvus on tal peamiselt roheline, ent noorelt ka kollane või punane, siniste, valgete või kollaste täppide või triipudega selja pealt. (vaata lisa 3 lk 45-47)

1.7 Eesti maod

1.7.1. Harilik nastik (Natrix natrix)

Emased nastikud on kuni 1,5 meetrit pikad, isased poole lühemad. Neid tunneb ära kahe suure kollase poolkuukujuliste laikude järgi, mis nende pea tagaosa külgedel asetsevad. Nastikud toituvad konnadest, kaladest, hiirtest, putukatest, sisalikest ning linnupoegadest. Neid võib kohata veekogude äärealadel, ehk järvede, jõgede, ojade, tiikide ja soode, rabade juures, ehk seal, kus leidub nende peamist toitu – konni. Nad roomavad kiiresti, ujuvad ja sukelduvad hästi ning võivad ka puude otsas ronida.
Nastikud proovivad alati inimeste eest põgeneda, kui see aga ei õnnestu, võtavad sõjaka poosi, keerates end rulli ja sisistavad valjult, viskavad pead ettepoole, eritades vastikuid aroome. (Loomade elu: 5. köide. Kahepaiksed ja roomajad, 1985, lk 269)
Nastikut on võimalik ka kodustada. Ta harjub inimestega, võtab vastu toitu ja ei karda neid.

1.7.2. Harilik rästik (Vipera berus)

Täiskasvanud rästik on 60-85cm pikk. Nad on värvi poolest kas mustad, hallid või pruunikad. Neid tunneb ära seljal lookleva musta sakilise vöödi järgi, kuid piirkonniti leidub ka triibuga isendeid. Nad toituvad peamiselt hiirtest, kuid mõnikord ka muttidest, sisalikest, konnadest ja putukatest.
Rästikuid võib kohata kuivavõitu männi- ja segametsades, niitudel, põldudel, soodes, vahel ka elamute ja asulate läheduses.
Rästikud proovivad samuti põgeneda, küll aga ei märka möödujad tihti maaslamavat madu tema kaitsevärvuse pärast ning madu märkab inimest liiga hilja, et põgeneda, ning seepärast salvabki.
Rästiklased on üsna lähedases suguluses Aasia ja Ameerika lõgismadulastega. Nendest erinevad nad aga selle poolest, et rästiklastel on kummagi silma ees hästi märgatav lohk (termolokaator). (Loomade elu: 5. köide. Kahepaiksed ja roomajad, 1985, lk 314) (vaata lisa 3 lk 50)

2. Ämblikud

2.1 Ämblike koht süsteemis

Selgrootute alla kuuluvad kõik selgroogsete alahõimkonda mittekuuluvad loomad. Ämblikud kuuluvad lülijalgsete (Arthropoda) hõimkonna lõugtundlaste (Chelicerata) alamhõimkonna ämblikulaadsete (Archnida) klassi, moodustades selle klassi kuuest seltsist ämblikuliste (Araneida) seltsi.
Lihtne ülevaade ämblikulaadsete klassist:
1. selts – Skorpionilised (Scorpionida)
2. selts – Ebaskorpionilised (Pseudoscorpionida)
3. selts – Hämmalised (Solpugida)
4. selts – Ämblikulised (Araneida)
5. selts – Ebaämblikulised ehk pikkjalalised (Phalanida ehk Opiliones)
6. selts – Lestalised (Acarina)
(Loomade elu: 3. köide. Selgrootud III, 1984, lk 15-16)

2.2 Ämblike üldised tunnused

Ämblikulised on ämblikulaadsete suurim selts. Neid on kirjeldatud üle 30 000 liigi, kusjuures spetsialistid arvavad, et see arv tulevikus märgatavalt kasvab, sest maakera ämblikufauna on uuritud väga ebaühtlaselt ja ebatäielikult. Ämblikud asustavad kogu maismaad. Nad elavad igal pool ning looduses ei ole kohta, kus poleks mõnd ämblikuliiki.
Ämblike olulisimaks ellujäämisvahendiks on erilise vedeliku eritamine, mis õhu käes muutub võrguniidiks. Sellest valmistatakse varjupaigad ja püügivahendid, selle abil toimub keerukas paaritumise protseduur, sellest kootakse munakookon ja talvitumise kott, võrguniidi otsas viiakse noorloomad tuule poolt lendu jne. Suhtlemine ümbritseva keskkonnaga toimub ämblikel võrguniitide kaasabil. Selle aluseks on instinktid.
Ämblikulisi jaotatakse kolmeks alamseltsiks: lüliämblikulised, tapikulised ja pärisämblikulised.
Ämblike käitumise keerukus ja otstarbekohasus on köitnud teadlaste tähelepanu juba kaugetest aegadest. Tähelepanekuid nende elu ja käitumise kohta tegi juba Aristoteles.
(Loomade elu: 3. köide. Selgrootud III, 1984, lk 42)

2.3 Eesti ämblikud

Eesti ämblike uurimise ajalugu ulatub üleeelmise sajandi 50-ndatesse aastatesse. 1859. aastal ilmus Tartu Ülikooli professori ja Looduseuurijate Seltsi zooloogiliste kogude esimese konservaatori A. Grube sulest esimene kokkuvõte Liivi-, Kura- ja Eestimaa ämblikest.
Eestis tuntakse üle 500 liigi.
Eestis seni kindlakstehtud ämblikuliigid kuuluvad 21 sugukonda.
Enim tuntud on ristämblik, keda võib kõikjal kohata: hoonetes, aedades, metsades, põõsastikes ja mujal.
Tihti võib kohata ka pikkjalga, keda ekslikult peetakse ämblikuks. Ta kuulub küll ämblikulaadsete klassi, kuid ebaämblikuliste liiki.
Ainuke Eestis elav ämblik, kes suudab läbi inimese naha hammustada, on huntämblik, kes elutseb vete ääres.
Niidu rohttaimede õiel kohtab kõige sagedamini krabiämblikulasi, kes enamikud on helerohelist või kollakat tooni.
Seisvates vetes on tavaliseks külaliseks vesiämblik, kes vee all olles näib kui elavhõbeda tilgake, milliseks muudab tema õhutagavara karvase tagakeha ümber.
Kasvamiseks peavad ämblikulaadsed kõva välistoe maha heitma ehk kestama. Enamik teeb seda elu jooksul korduvalt. Iga kord pehmed koed paisuvad ja eritatakse uus välisskelett ehk kutiikula. Algul on see pehme ja loom haavatav, kuid välisskelett kõveneb kuivades. (Loomade elu: 3. köide. Selgrootud III, 1984 lk 43)

2.4 Inimesele ohtlikud ämblikud

Ämblike mürgi bioloogiline tähtsus seisneb peamiselt saagi surmamises ning seetõttu on mürk toksiline eeskätt putukaile. Ämblikuliike, kelle mürk toimib tugevasti püsisoojastele loomadele, on vähe, kuid mõned neist on inimesele ja koduloomadele äärmiselt ohtlikud. Enamike surmavate ämblike mürgisus pole aga täpselt teada. Nende hulgas sisaldab Phormictopus’e mürginääre mürki, mille hulk on küllaldane 20 hiire surmamiseks. Teatakse, et bušmanid Lõuna-Aafrikas kasutavad nooleotste mürgitamiseks selle perekonna ämblike mürki segatuna amarüllise sibula mahlaga.
Kuigi tapikuliste hulka kuuluvad kõige suuremad (linnutapiklased, üle 10cm pikkused karvased ämblikud), ei ole paljud nendest inimesele mürgised. Surmavaks osutuvate tapiklaste liigid paiknevad peamiselt Lõuna-Ameerikas, Ida-Aafrikas ja mujal troopilisematel aladel.
Pärisämbliklaste alamseltsi kuuluvatest keraämbliklastest on mürgine ämblik karakurt (Latrodectus mactans tredecimgattus), kes pesitseb Kesk-Aasias, Kaukaasias, Krimmi stepivööndis ja Vahemeremaades. Karakurdi hammustus on 15 korda tugevam lõgismao mürgist. Ohver, olles läbinud kohutavaid piinu, valusid ja magamatust, hakkab paranema alles 2-3 nädala pärast, kuid nõrkus püsib üle kuu aja. Rasketel juhtumitel saabub arstiabi puududes surm päeva-paari pärast. Ameerikas esineb mitte vähem ohtlik sama liigi alamliik nimega must lesk („Black widow“). Tema mürk on kõrgelt neurotoksiline, mis ründab kesknärvisüsteemi, põhjustades suurt valu, rikkalikku higistamist, hingamisraskusi, teadvuse kaotamist, krampe ja surma.
Tarantlid kuuluvad huntämbliklaste sugukonda. Kõige tuntuma, Lycosa tarentula hammustus võib erinevalt müütidest ja vanadest arvamustest esile kutsuda vaid palavikku ja valu hammustuse kohast, mis on võrreldamatu karakurdi hammustusega.
(Loomade elu: 3. köide. Selgrootud III, 1984, lk 48, 61-63) (vaata lisa 3 lk 59, 60)

2.5. Enim koduspeetavad ämblikud

2.5.1 Tarantlid (Lycosa)

Tarantlid on suurte karvaste ämblike perekond huntämbliklaste sugukonnast. Neid peetakse kodudes kõige enam. Nende keha on tiheda karvastikuga kaetud ja nad on suurimad ämblikud maailmas. (Loomade elu: 3. köide. Selgrootud III, 1984, lk 66)
Mürgisuse üle saab kergesti otsustada tema kaitsereflekside järgi. Kui ta hõõrub enda tagakehalt maha karvakesi, ei ole tema mürk nõnda oluline. Kes seda aga ei tee, on arvatavasti tugevama toksilisusega ning tasuks olla ettevaatlikum.

Enimpeetav on Mehhiko punapõlv tarantel (Brachypelma smithi). Isased elavad kuni 6, emased kuni 25 aastaseks ning kasvavad 12-18cm pikkuseks (koos jalgadega).
Ta on rahuliku iseloomuga ning ilma välise mõjutamisega inimest hammustama ei kipu. Tema teine, rohkem kasutust leidev kaitsemeetod on tagumiste karvade lennutamine, mis tekitab kihelust ja sügelust, kuna otsad on kergelt mürgised.
Toituvad nad kilkidest või teistest samalaadsete suurustega putukatest. Kui nad selili viskavad, hakkavad nad kestuma. Nende puhul ei kehti väljendi „sussid püsti“ mõte. (vaata lisa 3 lk 57)

Teine, samuti üpris levinud liik on Grammostola rosea, kes on populaarne samuti oma rahuliku loomuse ja vähese toksilisuse pärast. Tema eelistab endale toiduks samuti kilke, rohutirtse, prussakaid ja muid putukaid. Tuleb vaadata, et ühegi tarantli toit ei oleks tema tagakehast suurem. Täiskasvanud tahavad umbes korra nädalas süüa. (vaata lisa 3 lk 55, 56)

Veel on tihedasti koduloomana esinev hiid valgepõlv tarantel, Acanthoscurria geniculata. Too ämblik on väga isukas, leides tema toidulaualt lisaks suurematele putukatele ka konni. Ta kasutab peamiselt ärrituskarvade heitmist, kuid omab ka vägevaid kihvasid. Oma isukuse tõttu kasvab ta ka väga kiiresti. Ta on väga aktiivne ning mõõdukalt agressiivne. (vaata lisa 3 lk 62)
Terraariumis peaks olema varjevõimalus ning joogitops.

Veel väga populaarne tarantel nii algajate kui ka kogenenumate seas on Honduurase kihakarv tarantel, Brachypelma albopilosum. Tema keha värvus on tumepruunist mustani. Keha on tervenisti kaetud karvakestega, mis on eriti pikad keha tagaosal ja tagajalgadel, võivad olla ka kergelt laines või krussis. Üldiselt ei ole nad agressiivsed, pigem rahulikud, ent võivad ka tujutseda. Eluiga on neil aga üsna lühike. Isastel 5 aastat, emastel 15+. (vaata lisa 3 lk 58)
Sööb ta tavalist toitu, kilke ja teisi putukaid. Kuna tema elukoht looduses on mägivihmametsades, siis peaks tema terraariumi pind olema sarnane. Sobib näiteks kookosmuld.
Kuna kihakarv on üksildlane ning öise eluviisiga kiskja, siis neid isendeid koos ühte terraariumisse panna ei tohiks. Samuti tuleb pingsalt jälgida, et kõik kohad suletud oleksid, kuna kihakarv on samuti tuntud ka kui tarantlite Houdini (Madis, reptile.alkohol.ee 13.04.2004, 21.21).

3. Loomaaedades leiduvad maod ja ämblikud

Tallinna Loomaaias võib näha palju erinevaid madusid. Suurimat tähelepanu väärivad arvatavasti kollased anakondad, kes paljude tähelepanu endale tõmbavad oma suurte kehaga. Nendele ei jää aga palju alla tiiger-, kuning- ja võrkpüütonid. Tiigerpüütonitest on eriti eksootiline albiino loom, kes väga ihaldusväärne ja hele teiste kõrval paistab.
Leidub ka boasid, rästikuid, nastikuid ja kuningmadusid.
Nimekiri loomaaias olevatest madudest:
1. Kollane anakonda (Eunectes notaeus)
2. Roheline anakonda (Eunectes murinus)
3. Tiigerpüüton (Python molurus)
4. Võrkpüüton (Python reticulatus)
5. Kuningpüüton (Python regius)
6. Kuningboa (Boa constrictor)
7. Viker-silehuulboa ehk aboma (Epicrates cenchria maurus)
8. Roninastik (Elaphe obsoleta)
9. Saare-roninastik (Elaphe climacophora)
10. Maisi roninastik (Elaphe guttata)
11. Mehhiko kuningmadu (Lampropeltis mexicana)
12. Lampropeltis alterna
13. Trimeresurus erythrurus
14. Trimeresurus puniceus
15. Rohepüüton (Morelia viridis)
16. Florida kuningmadu (Lampropeltis getula floridana)
17. Veenastik (Natrix tesselata)
18. Euroopa liivaboa (Eryx jaculus)
19. Kaevur liivaboa (Eryx miliaris)
20. Kesk-Aasia kobra (Naja naja oxiana)
Ämblikest on seal hetkel esindatud vaid helepõlv-linnutapik. Jääme ootama ka teisi.

Kõige suurema valiku roomajatest võib leida Pärnus asuvas Minizoost, kus kõik vaatlusalused on omaniku enda koduloomad.
Kindlasti on suurimat tähelepanu endale tõmbav tiigerpüüton, mis sisse astudes kohe vastu vaatab. Pilku on raske lahti rebida ka võrkpüütoni vastas olevast terraariumist, kus kuningboad koos pesitsevad, enamik ajast üksteisesse põimunult oksal lesivad. Lisaks nendele leidub seal ka veel palju väiksemaid maolisi: Sri Lanka kobra, eefa, ahelrästik, Texase lõgismadu, liivaboa, roheline boiga ja teised. Ämblikkudest on esitatud hiid-linnutapik ja Mehhiko punapõlv tarantel, kellest viimane on äärmiselt rahuliku iseloomuga ja laseb end vaevata paitada. Kokku on Pärnus näha ca 10 liiki erinevaid ämblikke.
Mitmeid ohutuid loomi on võimalik ka kätte võtta, kui selleks õiget inimest paluda. See on loomaaed, kus sa ei pea neid paari meetri kauguselt vaatama, vaid võid ise katsuda ja lähedalt uudistada.

4. Müügil olevad maod ja ämblikud

Teadaolevalt on Eestis loomapoodides siiani müügil madusid ja ämblikke ainult Reti kaupluses Lauteri tänaval, Laguuni poes Enda tänaval, Semu poes Sõpruse Hyper Rimis, Oasises Vilde teel, Betta kauplustes Tartus. Laguunis ei ole valik eriti suur, leidsin kõigest kaks tarantlit, Grammostola porteri ja Acanthoscurria geniculata. Müüja rääkis, et nendega äri eriti ei õitse, ostetakse keskmiselt ainult üks aastas.
Reti poes see-eest oli valik üsna suur mõlemast valdkonnast. Madudest oli nähtaval näiteks 3000 krooni maksev albiino Pantherophis guttatus guttatus, sama kallis Epicrates c. maurus, rohkem kui pooleteise tuhande võrra kallim Lampropeltis ruthveni ja seal kõige kallim, 5750 krooni väärtuseline Lampropeltis t. arcifera. Lisaks veel Pantherophis guttatus ja Pantherophis g. emoryi ning kõige tuntum Boa constrictor. Sealt võib saada ka terraariume, kivisid ja peitumispaiku, ning toitu. Sellegipoolest ei ole müüjad eriti teadlikud loomadest, nende vajadustest, olemusest, elust. Nende ülesandeks on lihtsalt müüa.
Semu poes on reptiilide valik üsna lai, ent madusid seal just kõige rohkem ei ole. Leidub Boa constrictor, Python regius, Pantherophis guttatus guttatus,, Lampropeltis getulus California. Ämblikke on kaks liiki: Brachypelma albopilosum ning Brachypelma smithi. Leidub seal ka vajalikke tarbeid loomade pidamiseks: toitu, terraariume, sisustust ja muud. Seal käies võib veenduda maisi-roninastiku nime tõesuses. Seal külastatud aja vältel proovis ta leida terve terraariumi ulatuses mõnda ava, kust läbi minna. Läbi põranda kaevumisega ta aga kaugele ei jõudnud.
Eksootilisi loomi saab osta ka teiste omanike käest. Paljudel, kellel on kodus juba mõni loom, on lemmikul tulemas ka järglased või nad teavad kedagi, kellel on. Kõige kindlam koht nende soetamiseks/müümiseks/vahetamiseks oleks arvatavasti internetiportaal www.reptile.ee . Sinna on kokku tulnud üle Eesti roomajate, kahepaiksete ja ämblikulaadsete kasvatajad, kelle käest saab alati infot küsida. Enamik sealseid loomapidajaid on hingega asja juures ja teavad, mida teevad. Seepärast ei pelga ka teistele kasulikku infot jagada.

5. Maod ja ämblikud kodudes

5.1 Tingimused

Gabriela Souza sõnas ilusti: „Maod ja ämblikud on laisa inimese koduloomad“ (vaata: Lisa 2). Selle võib peaaegu õigeks lugeda. Nad ei vaja tõepoolest palju hooldamist ja tegelemist nagu näiteks koerad. Ta vajab toitu kord nädalas (väiksemad umbes kord viie päeva tagant) kuni kuus, korralikku terraariumi (soojenduslamp, veevann, ventilatsioon, valgustus, sisustus, termo/hüdromeeter) ning selle puhastamist.
Terraariumi sisustuses peaks olema kindlasti kas kivid või kännud, kuhu vahele, sisse või alla end peita. Väiksemate madude puhul on see olulisem, et neil varjevõimalus oleks. Suurtel oleks soovitatav midagi, kus peal ronida. Maole taime vaja ei ole. See on ilu pärast ja enamasti lömastab madu ta oma keha raskusega väga kiirelt. Elustaim on hea vaid õhuniiskuse hoidmiseks.
Ventilatsioon on looma terve elu alus. Ventilatsiooni puudumisel võivad loomal tekkida tõsised tervisehäired. See peab olema piisav, kuid mitte liiga intensiivne. Kõige tõhusamad on õhutusavad vastaskülgedel, üks alumises ja teine ülemises servas.
Põhjakatteks sobib looma looduslik pind, näiteks puukoorepuru ja turbamulla segu. See ei tohi kleepuda looma külge, olla teravate kivide või tolmava liivaga.
UVA ja UVB lampe vajavad kõik päeval aktiivsed reptiilid. Kuna kõik kodudes peetavad maod on pärit ka soojemast kliimast, on oluline ka soojenduslambi olemasolu. Ilma selleta ei suuda madu oma toitu normaalselt seedida.
Oluline faktor on ka niiskus. Tuleb, kas pidevalt ise käsitsi pritsida vett või muretseda veeaurustaja. Veenõu on soovitav paljudele madudele.
Ämblikele veevanni panna ei tohi , kuid joogitops peab sellegipoolest eksisteerima, kuid ka selle juures tuleb välistada looma uppumise võimalus
Toidu valimine madudele sõltub liigist, ent tuleb arvestada mao suurusest. Liiga väikest saaki ei tohi anda suurele maole, kuna ta ei ole võimeline teda kägistama ja ei pruugi sellest üleüldsegi huvitatud olla. Tuleb ka silmas pidada, et neid üle ei toidaks. Elustoit ei ole soovitatav, kuna see võib loomale endale saatuslikuks saada
Maod ja ämblikud on eksootilised koduloomad, nad ei ole katsumiseks, vaid vaatamiseks. Enne sellise looma soetamist tuleb uurida looma ja tema vajaduste kohta, luua sobivad tingimused ning alles viimasena loom ise majja tuua.
(allikas: Eesti Loomakaitse Seltsi, Minizoo ja www.reptile.ee koostööl valminud koolitus reptiilide pidamisest.)

5.2 Loomapidajate arvamused

Enamasti erinevad looma võtjate ja nende vanemate arvamused. Sellegipoolest pole pühendunud fänn veel oma looma tagastama pidanud. Kellel kodus eksootiline loom on, see on sellega rahul ning tihtipeale ei jää see üks tal ainukeseks. Elu on näidanud, et kus juba on, tuleb juurde. Paljud on juhtunud tegema avastusi, et peab kolima suuremasse majja, kuna muidu pole võimalik loomade jaoks piisavalt ruumi eraldada.
Algajatele soovitatakse tihtipeale juba täiskasvanud looma, kuna väikestega on rohkem muret. Nad ei pruugi süüa, pirtsutavad, kõik on veel arenemisjärgus, kestamine võib toimuda ebakorrapäraselt ja muud mured.
Samuti on algajatele soovitatav ka vähemagressiivsed loomad soetada. Mürgiseid esimeseks loomaks võtta on sama hea, kui otse mürki sisse juua.
Esimeseks maoks soovitatakse maisi roninastikut ning ämblikuks Mehhiko punapõlv tarantlit. Hammustuste saamine on selliste loomade omamisel peaaegu kindel asi. Kuidagi, millalgi tekib ikkagi olukord, mil sind salvatakse. Hammustus aga ei kujuta endast midagi väga valusat, kui on võetud väiksem, inimesele ohutu madu.
Kui oled saanud alguses hakkama ühe loomaga, siis ei tohiks edasine enam väga palju raskem olla. Muidugi tuleks valida ka järgmist looma vastavalt raskusastmele. Ei ole just väga soovitatav pärast roninastikut endale võrkpüüton soetada.
Lisaks sellele tuleb arvestada ka oma looma toiduga. Kas oled piisavalt tugevate närvidega, et tappa tema söök ise ära või juba eelnevalt suretatud toitu talle sisse sööta? See on üks peamisi küsimusi, mida peab tulevane mao- või ämblikukasvataja silmas pidama. Tihti on vaja ka toit ise kasvatada, mis on omaette katsumus.
Kõik hakkajad ja tahtjad aga saavad sellega hakkama. Tuleb enne teha kõigest süvauuring oma soovitud looma kohta ja muretseda talle suurepärane elupaik. Vestlused teiste loomapidajatega kergendavad koormat ning nende kogemused võivad rohkem aidata kui nii mõnigi raamat.
Kadri Võrelgi on ütelnud: „Teadmised tuleb hankida enne looma.“ (vaata: lisa 1).

Kokkuvõte

Tehtud uurimistöö eesmärgiks oli lahti selgitada madude ja ämblike olemasolu ja olulisimad põhitõed nende „kodustamisel“. Uuringute käigus sain palju erinevat informatsiooni ja soovitusi, mõtteteri ja teadmisi nende loomade pidamise ja muidu elamise kohta. Neid ei ole üldsegi nõnda raske kodustes tingimustes kasvatada, kui eelnevalt võis arvata. Kellel on tahtmine, see saab kerge finantseeringuga väga hästi oma lemmikuga hakkama.
Kindlasti aitavad tehtud uuringud mind tulevikus oma lemmiku valimisel ja ehk nakatab see ka kedagi teist roomajapisikuga, kellelgi tekib soov endale huvitav ja eksootiline lemmik soetada. Samuti tegin lühitutvustuse kõige populaarsematest madudest ja ämblikest, keda kodus peetakse. Kellel soovi, saab teada, kellega alustada.
Minu uuring ei lõppe kindlasti selle tööga vaid jätkub pidevalt. Õppimine jätkub ka kõikidel mao- ja ämblikuomanikel. Iga päevaga õpime me oma lemmikute kohta midagi uut, õpime oma ja ka teiste vigadest.
Loodan, et need, kes varem teadsid madudest vaid seda, et nad on jalutud sisalikud, said veidi rohkem huvitavat informatsiooni. Ning need, kes varem põlgasid või kartsid neid armsaid loomakesi, näevad nüüd nende positiivsemat poolt. Mina isiklikult ei näe mingit põhjust karta ohutuid mürgituid madusid või ämblikke. Proovisin tuua teieni informatsiooni ja huvitavaid fakte mis teie arvamust ja uskumust nendest lemmikutest ainult positiivsemaks muudaks. Loodan, et see mul õnnestus.

Kasutatud allikad

Eesti ämblikud I, A. Vilbaste, Valgus 1987.
Eesti ämblikud – Annoteeritud nimestik, A. Vilbaste, Valgus 1987.
Euroopa kahepaiksed ja roomajad, E. Nicholas Arnold, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004.
Kahepaiksed ja roomajad, Jaanus Kiili, Tallinna Pedagoogikaülikool 1996.
Lemmikloomade ja lemmikloomahoolduse entsüklopeedia, David Alderton, Alan Edwards, Peter Larkin, Mike Stockman, Sinisukk 2006.
Linnud ja putukad, Õie Haavik, Argo 2006.
Loomariigist, Õie Haavik, Argo 2006.
Loomade elu: 5. köide. Kahepaiksed ja roomajad, 1985.
Loomade elu: 3. köide. Selgrootud III, 1984.
Loomade entsüklopeedia, Karen McGhee, Sinisukk 2007.
Maod ja teised roomajad, Steve Setford, Koolibri 2004.
Roomajad, Simon Holland, Koolibri 2003.
Õpilase looma-entsüklopeedia, David Burnie, Varrak 2006.
http://et.wikipedia.org/wiki/Selgroogsed 28.02.2009, 16.15
http://mt.legaltext.ee/esterm/concept.asp?conceptID=41701&term=soomuselised 28.02.2009, 16.30
www.galaxius.net/kjay/docs/zooloogia_kokkuv6te.doc+pimemadulased&hl=et&ct=clnk&cd=4&gl=ee" target="_blank" rel="nofollow">http://209.85.129.132/search?q=cache:cITl6gojT9AJ:www.galaxius.net/kjay/docs/zooloogia_kokkuv6te.doc+pimemadulased&hl=et&ct=clnk&cd=4&gl=ee 28.02.2009, 18.20
http://reptile.alkohol.ee/content.php?article.4 2.03.2009, 19.30
http://www.miksike.ee/docs/referaadid/amblikud_skorpionid_liina.htm 24.03.2009, 19.22
http://et.wikipedia.org/wiki/Maisi-roninastik 24.03.2009, 21.27
http://reptile.alkohol.ee/ 23-24.03.2009
http://www.myspace.com/koduloom 24.03.2009, 22.24
.

Lisad

Lisa 1. Intervjuu Kadri Võreliga

Kadri Võrel on Eesti Loomakaitse Seltsi aktiivne liige ja eksootiliste loomade projektijuht, kellel on kodus Boa constrictor, Python regius, Gongylophis colubrinus ning ämblik Brachypelma albopilosum.

Mida Teie maod söövad?

Selline (osutab kuningboa poole) sööb juba täiskasvanud rotti, merisiga, täiskasvanud jänest.. Nii suur madu ei pea sööma tihti. Korra kuus on täiesti piisav.
See (mõnekuune liivaboa) sööb kusagil viie-kuue päeva tagant vastsündinud hiiri. Kasvades peab söök kindlasti suuremaks muutuma ja söögikorrad harvemaks.

Kas toidu püüate ise?

Püüda toitu ei või, sellepärast, et me ei tea kunagi, mis on meie närilistel viga. Et kas nad on haiged või naabrite juurest mürki saanud või mis iganes. Suurtel madudel on kuidas kellelgi. Mõnel on kanakasvatajatega näiteks tutvused sees. Mina kasvatan enda loomadele toidu ise. Toitmisega on nii, et enamasti soovitatakse anda surnud toitu, sest elus toit võib olla ohtlik. Hammustushaavu on suurtel madudel enamasti kõigil mõningaid Tihti on näha pisikesed armikesed pea piirkonans. On olnud juhtumeid, kus madu on elusa toidu poolt lausa maha murtud. Elustoit ei ole hea. Lisaks on mõned toredad jänesekasvatajad, kes on vastutulelikud ja kui on näiteks mõni põduram loom, või on näiteks valehambumus või midagi sellist, helistavad ja annavad loomad madudele. Vähemalt millekski saab kasutada ja looma elu pole olnud täiesti ilma eesmärgita. Keegi saab kõhu täis.
On võimalik osta ka poest külmutatud toitu aga alati ei saa kahjuks selle peale lootma jääda, sest poodides on väga tihti tarneaugud.
(Siin kohal rääkis laps, et talle meeldib boamadu kõige rohkem, kuna ta on majas kõige suurem madu.)
Ta on minu esimene roomaja.

Kust tuli mõte madu koju võtta, kasvatada?

Mul on see vist eluaeg olnud. Ma olen alati teadnud, et midagi võiks olla. Kunagi, kui ma olin noorem, kooliajal, siis oli mõte et kilpkonn. Aga see kilpkonnasoov läks üle, kui ühel kevadel oli hoiul punakõrv ilukilpkonn. Nägin kui palju tööd temaga on ja otsustasin, et minust ei saa kunagi nii hoolsat loomapidajat kui sellele loomale vaja. Esimese eksootiku kojutulemislugu oli aga järgmine: Läksime sõbraga koos poodi, temal oli kodus akvaarium. Läksime Rocca-Al-Mare keskusesse Kalakese poodi, kus ta üritas mulle selgeks teha, et ma peaks endale kalad võtma. No kalad ei ole minu jaoks. Seal samas poes olid müügil vesilikud, kes olid neile just sel ajal tulnud. Vist esimesed, kes Eestisse müügile jõudsid. Ma siis ütlesin talle, et kui võtta, siis pigem need, on vähemalt sisaliku nägu, jalad on all. Aga kala kindlasti mitte. Sealt edasi tulid need vesilikud, Siis sattusin peatselt Reptili foorumisse. Seejärel tuli esimene foorumi kokkutulek, kuhu minagi läksin. Sel ajal oli just toodud Eestisse pesakond boasid. Üks oli veel müügis ja selleks hetkeks oli juba otsus sündinud, et madu peab tulema. Siis boa tuligi ja kui juba boa oli, siis läks edasi.

Kui palju ta maksis?

Tol hetkel, kuna neid oli Eestis ju vähe, oli 2000 krooni. Nüüd on muutunud. Poest juba sellist hinda naljalt ei küsita.
Neid on Laguunis. Siis on Lauteri tänaval, kus on palju roomajaid ja palju ämblikke.
Reptiilidega kipub olema selline lugu, et kui sa oled ühe võtnud, siis asi ei piirdu kunagi selle ühe loomaga. Õige pea sa avastad, et tegelikult ei ole sul enam endale ruumi, loomi on kõik kohad täis ja tuleb hakata suuremat elamist muretsema. Inimesed, kes on arvanud, et nemad kindlasti madu ei võta… Kui juba kusagilt hakkab roomajapisik külge, siis…
Roomajate puhul, mida tasub alati, kindlasti meeles pidada, on see, et nad elavad kaua. Ta ei ole lemmikloom aastaks ega kaheks, ega nagu ka koer, siis kümneks. Olenevalt liigist, aga üldiselt elavad nad kaua. Igaühel peab olema oma terraarium, kus tal on soe, niiskust. Ideaalne oleks, kui oleks mingi peitumise koht. Suurtel ei ole see nii tähtis, sest nad on nii suured, nad ei karda midagi ja väga ei peitu. Väiksematel on olulisem, kasvõi känd, mille alla pugeda, et mitte koguaeg nähtaval olla.
Kestuvad täiskasvanud kusagil paar-kolm korda aastas, pojad kusagil iga kuu, paari kuu tagant.
Kestadega ei tee midagi. Korjan kokku, vahel jagan laiali. Mida ma olen lastele teinud, et kui on müügid koolis, siis lõikad kõhu alt lahti, valgele paberile. Siis ta jääb päris ilus, muster on peal näha, kesta järgi on võimalik tunda ka oma madu ära. Peeter, Pärnu Minizoost teeb neist ka pilte.

Kui palju nad hooldamist tahavad?

Tegelikult ega ei vaja palju. Põhiline, mida tuleb teha on pritsimine. Söövad nad kuskil korra, kaks kuus. Väljaheited on umbes sama tihti. Maoga üldiselt ei ole palju vaeva. Terraarium peab olema korralik. Minul on siin kõik kodus tehtud.

Kas nad talveunne ka jäävad?

Olenevalt liigist. Minul on nad kõik ikka sisuliselt väga soojast kliimast pärit.
Näiteks roninastikud, osad, küll tahavad talveks umbes kümme kraadi.

Mida nad teevad päevad läbi?

Enamasti ei tee midagi. Suure osa ajast on lihtsalt kuskil paigal. Liivaboa on nii pisike, sellepärast ta elab väikeses karbis. Kui ta natuke suuremaks saab, siis kolib oma sõbrannade juurde suurde terraariumisse. Seal on nad enamasti liiva sees. Ma näen nendest nina otsa. Vahel ma leian nad sealt liiva seest üles, vahel ei leia. Väljas käivad ainult sel hetkel, kui söövad. Reageerivad nad selle peale, kui liiva peal mingi asi liigub.

On nad sama toredad kaaslased kui kassid-koerad?

Ei, üldse ei ole. Ta on ainult vaatamiseks. Kass-koer on ikka rõõmus selle üle, et sa tuled. Temal on ükskõik. See pea on nii väike, sinna ei saa palju mõistust mahtuda. Põhiline, mida nemad tahaksid, et mida vähem sa neid torgid, seda parem. Kui keegi süüa ka veel annaks, siis on hästi. Aga mingit emotsiooni tema poolt oodata on küll ülim mõttetus. Ta lihtsalt ei ole võimeline selleks.
Mõningad sisalikud tunnevad omanikku ja mõningatel sisalikel tekib emotsioon -
võib-olla. Näiteks roheleeguanid on sellised intelligentsed. Nad tunnevad täpselt oma peremeest, tunnevad päris hästi kella. Kui peremees on tulnud iga päev ühel ajal koju ja iga kord temaga tegelenud. On juhus, kui ei jõua koju või on vaja minna kusagile edasi, siis järgmisel päeval on leeguan rohelise asemel must ja istub nurgas. Tema on solvunud. Temaga ei tegeletud.
See on nii nende loomade puhul, kes on väga inimestega harjunud ja kellel puudub omasuguste kari. Nende kari ongi inimene ja tegelikult on nad õnnetud loomad seetõttu..
Madudel on täiesti ükskõik, et kes teda võtab, või kas teda võetakse, või parem on, kui üldse ei võeta.
Sellises suurused madu on lapsele tegelikult juba ohtlik. Täiskasvanud inimesele loetakse ohtlikuks alates neljast meetrist, tema on kaks. Õnneks millegipärast lastele väga ei meeldi maod, ega üldse roomajad. Ta on ebahuvitav. Ta ei tule sinuga mängima, ta ei tee midagi.
Madudega probleeme on täiskasvanutel minu teada olnud ainult Peetril Minizoos. Ei ole väga naljaasi maadelda 4,5 meetrise maoga.. Üksinda ei tasu minna puuri.

Kuidas reageeriks madu teistele koduloomadele, näiteks kassile-koerale?

Oleneb maost. See konkreetselt (kuningboa) vaataks kassi kindlasti kui sööki. Ta käitub samamoodi nagu see pisike siin (ründab, kuid õnneks peatab teekonna klaas). See tähendab seda, et teda sisuliselt puurist välja võtta ei saa, sest ta on pidevalt närvis, sest pidevalt toit liigub ja teda kätte ei saa. Ei soovitaks pigem.
Mul oli omal juhus nende liivaboadega. Täiskasvanud liivaboa on kuskil minu pöidla jämedune. Terraariumi uksed on siinidel klaasid ja paratamatult nende vahel on vahe. Sellel terraariumil, kus liivaboad elavad on see vahe vast 3-4mm. Leidsin, kui ta oli pool ühel, pool teisel pool. On olnud juhuseid, kus niimoodi pressivad end surnuks. Lisaks ta saab välja ja kui ta välja saab, siis on teda ilmvõimatu üles leida. Sellise (boa) võib-olla leiab kuskilt. Kui ta on toa nurgas, siis sa paned tähele, et ahaa, seal ta on. Aga väikematega on täiesti võimatu.

Tütar: Kanadast oli tädi külas ja siis kadus liivaboa ära. Siis tädi nägi, et kass niimoodi hüppas, läks vaatama, et mis on. Vaatas, et seal oli liivakas, kes hüppas ka samamoodi.

Ta oli nädal aega kadunud. Täiesti lootusetu juhtum. Mul oli suur masendus, sest loom oli kadunud. Ma kartsin just seda, et kass pistab ta nahka.
Ma ei kujuta ette, kus ta oli, sest ma kammisin terve maja läbi. Kõik võimalikud kapialused, voodialused. Kõik kohad, mis mulle pähe tulid. Ei leidnud. Siis järgmine päev oli keset tuba. Nad on osavad. Nendega ongi nii, et kui kaotsi läheb, siis sa pead pigem lootma sellele, et äkki tuleb ise välja. Enamustel loomapidajatel on see põgenemiskogemus olemas. Kellel jäädavalt, kellel hetkeks kadunud. Meil läks hästi.
[…] Samas näiteks boa sünnitab elusaid poegi, püüton muneb.
Liivaboasid mul sellepärast on kolm tükki. Suure boaga eelmine aasta proovisime, ei õnnestunud. Sügisel võib-olla vaatame, läheme uuesti peika juurde, või tuleb isane siia. Poegi on kuningboadel korraga kuni kuuskümmend. Vannitäis usse. Näeb välja umbes nii, et boal on ussid.

Kas ta on rünnanud ka vahel?

Ikka. Kui on paha tuju või midagi. Ma üritan olla ettevaatlik ja kui ma hammustada saan on see pigem ikka minu enda viga kui tema oma. Valed liigutused valel hetkel, võib-olla vale lõhn. Näiteks kui ma tulen rotte puhastamast, siis ma ei lähe teda näppima ja nii edasi.

Kuidas suhtus perekond mao võtmisesse?

Ema teatas, et siia majja madu ei tule! Ei! Ei! Ei! Ei! Ei mingeid madusid! Kui ta boad siin nägi, siis oli väga vihane Hetkeks on ta enam-vähem vist hakanud leppima sellega, et ega ta mind terveks ei ravi. Sisalike kohta ta ütleb, ma olen paar korda kuulnud, ega ta mulle ei ütle, aga ma olen kuulnud, et ta teistele ütleb, et nad on tegelikult päris ilusad. Ema juures on päevagekod, minu vaieldamatud lemmikud. Nii ilusad loomad, et enam ilusamad ei saa olla. Madudega on ka nii, et ta ei kilju vaimustusest. Ta on ise siin majas sündinud. Siin on kõrval Pääskula raba. See tähendab seda, et ta käis siin väiksena raba peal mängimas. Seal oli meeletult palju rästikuid. See hirm on lastele nii sisse õpetatud, et terve mu ema pere, kõik on kohutavad maokartjad. Ta tädi elab mul siin vastasmajas sisuliselt. Nüüd ütles: „Ma enam ei käigi suure ringiga ümber maja. Ma juba julgen tulla aia tagant mööda.” Aga kui külla tuleb, siis kindlasti veedab mõned minutid terra ees ja vaatab oma hirmude allikaid. See hirm on minu jaoks täiesti arusaamatu. Maod on ju kinni ja nad ei pääse kuskile. Ei lähe kellelegi kallale. Ilusad väiksed koduloomad. Muidu mul sõbrannad ja need… ei ole väga reaktsiooni. Nüüdseks on see ka, et paljudel tutvusringkonnast on sellised, kellel endal on ka. Hästi palju on suhtlemist omavahel. Foorumgi on tegelikult selline, et kõik ju tunnevad üksteist.
Keegi külla küll ei ole sellepärast tulemata jätnud. Enamasti ikkagi meeldib. Kardetakse pigem seda, mida ei teata ja ei tunta. Välja võtad ja annad kätte, katsud, on soe ja mõnus. Mõni võtab endale ka. See sama sõber, kes mind kalapoodi viis, temaga oli nii. Ütles, et see on täiesti mõttetu, milleks endale madu võtta. Tema leidis maalt traadi alt surnud hiireviu. Rääkis mulle sellest, kuidas 2000 krooniga saab sellest teha topise, mille peale mina ütlesin, et 2000 krooniga saab elava boa osta. Ei, mis boa, topis… Nüüdseks on tal rohkem madusid kui mul. See tigedik (kuningpüüton) tuli minu juurde hoiule korraks, sest tal olid tervisega probleemid. Ta õige omanik oli Pärnus, kus ta käis tööd tegemas ja ta naine ei julgenud temaga midagi teha. Siis ta tõi minu juurde, ma sain aru, et üheks nädalavahetuseks. Ja kuna ta ei tahtnud teda esialgu tagasi, siis ma mõtlesin, et okei, ei käi väga palju pinda ka. Kui ma kaks kuud hiljem küsisin, et kuule, kas sa tahad teda tagasi ka, või? Siis ta ütles, et ei. Selge. Nüüd ongi siin.

Madusid kokku lasta ei soovita. Nad üldiselt ei söö üksteist, aga võib tekkida probleeme. Eriliike kokku ei panda. Samaliigilisi võib. Aga nad võiksid olla enamvähem ühes suuruses. Kui ma paneksin vastsündinud boa selle juurde, siis ma ei ole kindel, et nad mõlemad pärast alles oleksid.

Kas nad jäävad haigeks ka?

Neil ei ole haigusi. Selliseid haigusi nagu inimestel, köha, nohu. Nad on oma arengult niivõrd vanad loomad. Mulle meeldib öelda, et neil ei ole haigusi, neil on pidamisvead. Kõik asjad, mis nendel on, on siis kas valest temperatuurist, valest niiskusest, pidevast valest toidust. Sellised asjad, mis siis tekivad. Põletused, vigastused, tuuletõmbusest võib kopsupõletiku saada. Sellised asjad on. Kasvajaid aegajalt esineb, samuti parasiite.

Loomaarste, kes selliste probleemidega tegelevad, on kui palju?

Eestis mitte ühtegi. Kilpkonnaga tegelevaid arste on paar tükki. Nende käest midagi tasub aegajalt küsida. Madude, sisalikega võib küsida Tatari tänavalt. Reptili foorumist tasub küsida. Meil on põhjalikud raamatud roomajate veterinaariast. Kui on mingi mure, siis ma lappan seda raamatut, mingisugune ettekujutlus meditsiinist on. Otsin õige koha üles, vaatan, mis tal olla võiks. Lähen viin selle raamatu, selle koha pealt lahti arstile. Ütlen, et palun vaata, ma arvan, et see võiks midagi sellist olla. Mis sa sellest arvad? Kas ma saaksin selle ravimi? Aga muidu mingit arsti ei ole. Loodetavasti see asi muutub. Kui meid hirmus palju on.
Ma ütleksin selle kohta nii, et ma väga isegi ei propageeri seda roomajate pidamist. Nende puhul on kurb see, et needsamad pidamisvigadest tekivad haigused lõppevad enamasti surmaga, sest ravida neid tegelikult ei ole võimalik. Tihti, kui hakkab see probleem välja paistma, on juba liiga hilja. Oleme proovinud leeguanitega. Neid on kõige rohkem, nad on kõige suuremad, kõige sotsiaalsemad. Probleemi avaldudes on tegelikult hilja. Sellepärast võib-olla on hea, kui neid on vähe. Nendele ei sobi need elutingimused, mis meile. Me kõik oleme kuulnud sellest, et sõbrannal on kilpkonn, kes elab voodi all. Sellepärast kilpkonna eluiga, kui ta elaks looduses või heades tingimustes kuskil 25-40 aastat. Eesti tingimustes voodi all üle kümne nad ei ela. Seetõttu on hea see, et kilpkonna hind on tõusnud. Kui vanasti sai teda mingisuguse kommiraha eest, siis nüüdseks maksab loom ise -2000 krooni. Paneb natukene mõtlema.
Teine võimalus seda asja teha on sedapidi, et mitte keelustada müüki, vaid jagada infot. Mis tähendab seda, et loomapoed peaksid olema väga teadlikud, mida praeguse seisuga ei ole. Nad räägivad lausjama tihtipeale. Kui inimene tuleb küsima, siis poed ei taha tihti klienti ka teiste juurde saata. Ja nii üritatakse midagi välja mõelda, mis enamasti on täisjama. Loomi sureb loomapoodides. Sealsamas Lauteri tänaval oli leeguan, kes seal osteti, väga haige. Ta viidi kohe arsti juurde, kui oli ära ostetud. See inimene, kes ta ostis, oli ise ka loll nende loomade osas. Otsis tuttavale kinkimiseks. Aga ta hakkas vaatama vähemalt looma. Leeguan viidi poodi tagasi. Õnneks õnnestus ta sealt siiski ära tuua ja hetkel ta veel elab On samas mõõdus mis enne. Selliseks ta ilmselt ka jääb. Vanuse järgi on ta suguküps täiskasvanud isane.
Paar nädalat tagasi, sealsamas Lauteri tänava poes, külastaja märkas, et boa on imelikku värvi. Kohale minnes selgus, et veekauss oli tilgatumaks tühi või oli seal sees mingisugune väljaheitega segunenud asi. Palusime, et äkki panete puhta vee talle. Müüja vastas, et ei julge, kardab seda teha. Ja see müüa, kes roomajatega tegeleb, on haiguslehel. Isegi veekaussi ta ei suutnud vahetada. Nii ei saa töötada ju. Nii ei saa loomade eest hoolitseda, kui neid nii paaniliselt kardetakse. Ja ei ole mõeldav, et see üks müüja on 24/7 ja 365 päeva aastas tööl. Loomulikult on ta aegajalt haige, loomulikult on tal aegajalt puhkused. Sellepärast ei saa loomade eest hoolitsemata jätta.
Probleeme jätkub, ohtralt. Roomajad on ilusad ja toredad ja mõnusad ja soovitaks neid kõigile, kes on valmis palju aega teadmisi otsides ja palju raha tingimuste loomiseks kulutama. Enne tuleb hankida teadmised ja siis loom, mitte vastupidi.

Kas lasete loomi tihti puurist välja?

Mitte eriti. Suvel käime vahel õues jalutamas, et natukene päikest saada. Neil on oma territooriumil kindlam olla ja minu elutingimused ei sobi neile.

Lisa 2. Intervjuu Gabriel Souza’ga

Gabriel elab Brasiilias ning peab tavalisest ebaharilikumaid koduloomi. Sealses kliimas on see muidugi ka lihtsam. Siin on toodud ära väike intervjuu, mille tegin, et võrrelda madude ja ämblike pidamist siin, külmas kliimas, ning seal, soojas kliimas.

Kas on raske neid kodus pidada?

Ma ütlen tavaliselt, et maod on laisa inimese loomad. Ämblikud veelgi enam. On vaja ainult terraariumit puhastada, vett vahetada ning harva sööta.

Missugused loomad Sul kodus on?

Mul on üks Boa constrictor constrictor nimega Thor. Lisaks on mul veel üks Pantherophis gutattus gutattus nimega Sabugo (liiginimi on Maisimadu). Ma kannan veel hoolt ka ühe oma sõbra maisimao eest. Tema nimi on Marlboro Jack. Ja mul on kaks ämblikku. Suurima nimi on Shelob. Ta liiginimi on Lasiodora subcanens. Väiksemat kutsutakse Scarface’iks. Ta on Acanthoscurria gomesiana. Mul oli veel üks, kes oli Scarface'i vend nimega Gomes, aga ta suri. Mingi seen levin üle terve ta terraariumi ja ta ei elanud reostust üle.

Kas sul on nende jaoks eraldi ruum ka olemas?

Nad on hetkel kõik mu elutoas, mis on rohkem mu magamistuba, kui see ise. Ma olen siin päev läbi. Niisiis... Ma võin ütelda, et neil on oma tuba.
Kui palju võtab nende eest hoolitsemine aega?
Umbes tund nädalas.

Kas nad hammustavad?

Mind on juba hammustatud, Thori poolt. Teine ei hammusta mind kunagi. Ja ma loodan, et ka ämblikud ei hammusta mind kunagi. Ma annaks oma hinge, et seda ennetada. Aga madude hammustused ei häiri mind üldse. Ta veritseb palju, kuid nende hambad on liiga peenikesed. Mina ja mu sõbrad tavaliselt ütleme, et see hirm ja kartus saada hammustada on valusam kui hammustus ise. Muidugi, kui Thor kasvab suuremaks (1,7 meetrit või rohkem) siis tema hammustus teeb kindlalt haiget. Aga, kui tegemist pole just väga tundliku kohaga, teeb see palju vähem haige kui ükskõik millise koera või kassi hammustus.

Kas sul on loomadele ka oma terraariumid?

Jah, ,mul on neile spetsiaalne valgusustus, soojendusmatt, soojenduskivid, et ma saaksin neid soojas hoida külmadel päevadel.Kust sa neile söögi võtad?
Sõpradelt, kes kasvatavad hiiri ja rotte madudele ja teistelt, kes kasvatavad ritsikaid ja rohutirtse ämblikele.
Kuidas reageeris su pere selliste eksootiliste loomade võtmisele?
Mu ema ütles, et ma võin selle võtta alles pärast tema surma. Pärast, kui ta vähki suri, oli mul lõpuks raha, et osta, kuid ma olen kindel, et ta oleks neid loomi armastanud, kui ta oleks neid näinud. Mu ise vihkas seda ideed alguses, aga ta harjus ära ja nüüd talle meeldivad maod. Kuid ämblikud… hehehehe, ta ei lähe nendele kunagi lähemale kui üks meeter.

Kui vanad nad on?

Alustades madudest: Thor, Boa constrictor on vanim. Ta on kolm aastat vana.
Sabugo, Pantherophis gutattus on ühe aastane.
Marlboro Jack, kelle eest ma sõbra asemel hoolitsen, on samuti peaaegu kolme aastane.
Nüüd ämblikud: Shelob, ma arvan, on umbes kuue või seitsme aastane.
Scarface on kahene.

Kust sa võtsid idee neid kodus pidada?

Ma olen alati tahtnud iguaani, aga mu ema alati keeldus. Kui mul oli piisavalt raha, et üks osta, leidsin ma, et need vajavad liiga palju aega hoolitsemiseks. Niisiis valisin ma madusid kasvatama hakata. Pärast sõbra ämblike vaatlemist leidsin ma, kui lahedad on ämblikud ja otsustasin ka neid pidama hakata.

Kas sa kavatsed lasta emastel loomadel ka järglasi saada?

Ainuke naine terves väikses loomaaias on Shelob, vana ämblik. Ma proovisin teda paarituma panna, aga mees, kelle ma leidsin, oli liiga nõrk ja kartis teda. Pärast mõnda katset, nad ei teinud seda ja mees püüti kinni, tapeti ja naine sõi ta ära. (VÄGA LAHE! Kurb, kuid sellegi poolest väga lahe!)

Kas sa vahel jalutad ka nendega?

Ei. Kõige kaugemale olen ma neid sõbra juurde viinud.

Kui palju nad umbes maksid?

100 ja 200 dollari vahel.

EHK SIIS!

panin oma talve lõpupoole tehtud uurimistöö siia üles. kui kellegil on infot vaja madude/ämblike kohta, ask me, I might be able help. or ask people who would.
ja ma eeldagi, et keegi selle päriselt läbi loeb. lithsalt, mul oli vaja, et see kusagil oleks.