You're the light that makes my darkness disappear.

See on Jonas Brothers'i fännijutt. :)
Loodan, et viitsite lugeda.

#1.

''Cassie! Sulle on kiri!'' hõikas Ryan alt korruselt. Ma avasin ukse ja tormasin alla, ning krahmasin talt kirja käest. Ma avasin kirja. ''Kallis Cassie Adamson! Meil on hea meel näha teid meiega töötamas. Tahaksime teid näha 14. Juuni NYC Radio kontoris. Olge palun kohal kell 12, ja uksel kutsuge Felicia Bennettit. Loodame teid näha! NYC Radio.'' Ma hüppasin rõõmust lakke, ning suudlesin Ryanit nagu ei kunagi varem. Ta naeratas ja kallistas mind. ''Head uudised?'' küsis ta naeratades. ''VÕI VEEL! Nad tahavad mind tööle!'' kiljusin ma nagu väike plika, ja suudlesin kirja. Ryani naeratus kadus. ''Mis? Sa jätad mind siia?'' küsis ta mornilt. Nüüd ma märkasin, et ma olin teda kurvastanud. Ta ei tahtnud, et ma seda kohta saaks. ''Oh Ryan.. Ma ei tahtnud ju..'' vabandasin, kuid ta lükkas mu eemale. ''Sa lähed teisele poole riiki, ja jätad mind siia!? Miks me kohe New Yorki ei kolinud, kui sa teadsid, et seal sa tahad rajada omale karjääri?!'' karjus ta mu peale. ''Ryan..'' kokutasin ma vaikselt, ning kukutasin kirja. Ta alati suutis ming maha murda, et ma tunneks talle kaasa. Mulle aitas. ''Sulle tõesti meeldib see ranna jäätise müüja töö? Sa tõesti ei taha minuga tulla NEW YORKI!? Seal sa saaksid miljon korda parema töö! Hakkad ise tootma oma jäätist. Aga ei.. Sa ju tahad jääda siia kuna sul kõik kohad siin armukesi täis jah!?'' kisasin ma ta peale. Kuid siis saabus hetk, mida ma kartsin. Ryan võttis hoogu, ja lajatas mulle käega vastu põske. ''Ära sa minuga kunagi enam nii räägi!'' olid ta viimased sõnad, ja ta lahkus. Lahkus mu elust.

Nädala pärast koperdasin ma tumedad prillid ees lennujaama. Mu põsk siiamaani valutas, kuid ma ei teinud sellest välja. Kui kõik teised küsisid mis juhtus, ma lihtsalt raputasin pead ja vastasin, et ei midagi. ''Tere. Lend New Yorki?'' küsisin Check In'ist. Paks mees passis arvuti taga, ja raudselt vahtis siivutuid pilte. ''Mnnn,'' mõmises ta lõpuks. ''Lend väljus kaksteist minutit tagasi, ja järgmine läheb 20. Juuni. Broneerin koha?'' küsis ta nätsu närides. ''20. JUUNI!? Ei! See peab olema mingi eksitus! Mulle öeldi, et lend väljub kell üks.. Ja kell on..'' vaidlesin, ning vaatasin kella. ''..Kell on 1.13.. Aga mõni lennuk varem sinna poole ka minemas on? Nagu kuskile lähedale maakonda?'' küsisin huult närides. Mees tõstis lõpuks pilgu ja puhus nätsumulli. ''Kell kaks läheb lend New Jersey'sse..'' sõnas ta. ''Sinna ma lähen! Üks pilet siis New Jersey'sse,'' hingasin rõõmustades ja ulatasin mehele oma krediitkaardi. Tõmbas kaardi läbi, ja ulatas mulle pileti. ''Meeldivat reisi,'' ütles ta tüdinult ja klõpsis arvutihiirt edasi.

Ma kolasin läbi paar lennujaama poodi, ja leidsin mõne hea asja. Lõpuks ma avastasin, et mu kohver oli kuhugile jäänud. ''Ei..Ei..Ei..Ei..Ei..Ei,'' korrutasin ma omale, ja käisin läbi kõik poed. ''Vabandust, olete te mu kohvrit näinud?'' küsisin ühelt müüjannalt. Ta raputas pead, kuid teatas, et on leitud valveta pagas. Värav 3C juurest. Seal see oligi! Ma jooksin kiiresti värava juurde, ja turvameeskond ning väike robot uurisid mu kohvrit. ''Vabandust,'' sõnasin ma, ja trügisin rahvamassist läbi. ''See on minu kohver!'' kisasin ma lõpuks hingeldades. ''Preili, järgmine kord palun hoidke oma asjad enda juures!'' hoiatas üks turvameestest ja ulatas kohvri mulle. Ma noogutasin ja istusin maha, liimides kohvri kujutletava liimiga oma jala külge.

Oligi aeg lennukisse minna. Ulatasin oma pileti, ning mind lastigi lennukisse. Pagasi olin ma elnevalt ettevaatlikult ära andnud. ''15, 16, 17d.. Vabandust, te istute vist minu kohal?'' laususin ühele lokkis peaga mehele. Ta vaatas oma iste numbrit. ''Oih vist küll! Nick ja Joe, tõmmake koomale. Me ärandasime preili koha,'' hõikas ta kahele teisele poisile. Niinimetatud Joe ja Nick liikusid ühe koha edasi, ning mina sain istuda selle krussis mehe kõrvale. ''Tere, mina olen Kevin. Kevin Jonas,'' tutvustas mees end mulle, ning tegi silma. ''Eeh, Cassie Adamson,'' vastasin ettevaatlikult, ja raputasin Kevini kätt. Ta lasi silmaklapid laksuga silmadele, ja viskus unne.

#2.

Viie minuti pärast, kui ma lugesin ajakirja, hakkas keegi mu kõrval sosistama. Mul olid kõrvaklapid peas, ja ega ma suurt midagi ei kuulnudki. Silmanurgast nägin, et Kevin oli liikvel, ja otsis midagi taskust. Äkki tõmbas ta mult ühe klapi peast, ja pani oma telefoni mulle kõrva äärde. Sealt tuli mingi boybandi möla. ''Huh? Mis on?'' küsisin Kevinilt ja langetasin ajakirja. Ta vaatas mind ja naeratas nagu väike viieaastane laps. ''Halloo?'' küsisin talt ja vehkisin ajakirjaga ta silme ees. ''Sa ei tea kes ma olen jah?'' küsis ta mult kavalalt naeratades. ''Nime tean aga muud ei tea ja see ei huvita ka mind..'' vastasin talle ükskõikselt ja alustasin uuesti ajakirja lugemist. ''Ise lähed veel raadiosse tööle.. Kus sa küll elanud oled tüdruk..'' vastas ta pead raputades. ''MIDA?! Kust sa seda võtad?'' küsisin talt ehmunult. Ta lehvitas seda NYC Radio kirja mu nina ees. ''See oli maas,'' ütles ta minu rahustuseks. ''Ma pole mingi psühhopaatlikmaeiteakes mees, onja?'' jätkas ta, ja vaatas mulle jälle otsa. ''Lõpeta see vahtimine või ma ajan su kiilaks!'' ähvardasin teda, kuid puhkesin naerma. ''Vabandust, ma pole eriline naljataja. Aga kes sa siis ikkagi oled?'' küsisin sõbralikult.

Tuli välja, et need kolm on bändist Jonas Brothers. ''Ma tõesti pole teist kuulnud, kuna ma pole 14 aastane hull tüdruk,'' vastasin Kevinile. ''Aga nüüd oled meist kuulnud!'' hõikas ta rõõmsalt. ''Olgu, see karvane mu kõrval on Nick, ja see sirgendatud tibi on Joe,'' tutvustas ta mulle oma vendi. ''Hei! Ma kuulsin seda!'' karjus Joe üle lennuki. ''Vennad? Poleks uskunudki,'' sõnasin. Äkitselt hakkas Joe juukselakki kasutama. ''Mida sa teed?!'' kisas Nick ja haaras talt laki. ''Mis on!? Ma pean lennukist väljudes olema perfektne! Ega see minu süü pole, et meie eralennuk katki läks..'' hädaldas ta, ja ristas käed. ''Tegelikult ikka oli küll.. Ega mina akent katki ei löönud ja tooli põlema ei pannud.. Või mis?'' pistis ka Kevin vahele. ''OKEI! Sa ei pea mulle seda nina alla hõõruma.. Oeh, siin haiseb laki järele.. Kev, vahetame kohad?'' küsis ta ja hakkas juba tõusma. ''Ei usu vend, ma leidsin omale uue sõbra,'' ütles Kevin Joele. ''Fain!'' lausus Joe ja istus mingi 90 aastase memme kõrvale. ''Haha, uue sõbra?'' küsisin. Kift.

Seal me siis jutustasimegi. Kevin rääkis mulle oma unetutest öödest, hulludest fännidest, veel hullematest vendadest ja üldiselt oma elust. Lõpuks tahtis ta teada kõike minust. ''No ma tean, et sa lähed raadiosse tööle ja hakkad meist igast jama rääkima, aga kust sa pärit oled ja nii?'' päris ta nagu vana sõber, kuid kes ei tea minust palju. Ma rääkisin talle ära kõik oma lapsepõlvest, unistustest, Ryanist ja tulevikust. Ta kuulas huviga ja isegi ei lasknud Nickil segada. Kui ma alustasin juttu Ryanist, tema vägivallatsemisest ja tujuhoogudest, Kevin korraks peatas mind. ''Ta tegi mida?!'' küsis ta suu ammuli. ''Lõi mind.. Jah.. Põsk siiamaani valus. Siis ma otsustasingi kindlalt selle töö vastu võtta. Algselt ma küll tahtsin minna otse New Yorki, aga ma magasin lennu maha. And here I am, talking to you,'' jutustasin. Ta noogutas. ''Aga tore, et sa selle maha magasid! Muidu poleks me kohtunud! Me ise oleme teel koju. Just oli Californias kontsert, ja ruttu nüüd koju oma voodisse. Kus sa muidu New Jersey's peatud?'' küsis ta. ''Ee, otsin vist mingi hotelli. Mul vaja 14. Juuni New Yorgis olla. Viis päeva.. Tead sa mõnda head hotelli?'' Ta mõtles hetke, ning siis viskas näpu püsti. ''Ma tean! Meie kodu! Külalistetuba? Mis sa arvad?''

Ma ei teadnud mida vastata. Ma raputasin pead, kuid Kevin läks sellest ka Joele ja Nickile rääkima. Nad hakkasid vaidlema. Tegelikult küll Joe vaidles, ja Nick lihtsalt vahtis pealt. ''Ma ei taha mingit võõrast fänni meie koju!'' sisistas Joe. ''Rahune! Ta isegi pole meist kuulnud!'' rahustas teda Kevin. ''Ta on üks järjekordne reporter raudselt! Kuid lihtsalt mängib süütukest!'' kostus poiste seast. Ma panin uuesti klapid pähe, et neid ignoreerida. Mõne minuti pärast oli Kevin tagasi. ''Sa oled meie juurde teretulnud,'' teatas Kevin. ''Aga Joe ju ei usalda mind, ja ma täiesti saan temast aru,'' vastasin. ''Ma parema meelega ei tuleks.'' Kevin ei jätnud jonni. ''Ta lepib sinuga. You'll see.''

#3.

Kuna ma tõepoolest New Jersey't ei tundnud, siis otsustasin ma ühe öö peatuda nende juures. ''Oki, aga ainult üks öö..'' ütlesin Kevinile ja ta noogutas rahulolevalt. ''Kallid reisijad. Viie minuti pärast alustame maandumist. Kinnitage palun oma turvavööd. New Jersey's on kell viis läbi kuusteist minutit, ja sooja on 14 kraadi. American airlines tänab teid meeldiva lennu eest.'' kostus kõlaritest. ''Meile tuleb auto järele,'' teatas Kevin. ''Las ma arvan, limusiin?'' küsisin nalja tehes. ''Jep, ja veel tagaukse juurde ka!'' vastas ta mulle, ja pilgutas silma.

Lõpuks oli maandumine, ja ma pidin minema otsima oma kohvrit. Ma ootasin seal lintide juures umbes kümme minutit, ja lõpuks tuli mu kohver. Veidike räsitud, aga õnneks olemas. ''Kuidas teie oma kohvrid nii kiiresti kätte saite?'' küsisin Kevinilt, ja pühkisin kohvrit tolmust. ''Me lasime kohvrid eraldi ruumi panna. Tead ju küll, staaride värk,'' vastas Joe ülbelt. Ma ei tea, ja ma ei taha ka teada. Aga seda tahaks küll teada, miks ta nii ülbe on. ''Ära pane teda tähele. Ta on muutlike tujudega,'' lohutas mind Nick ja naeratas mulle. Ta on Joest noorem, ja ta on vist kõik Joe kombed pärinud. Limusiin ootas meid tagaukse juures. Pikk, must, toonitud akendega. Peal oli kirjas JB. Kevin avas ukse ja viipas käega, et ma sisse roniks. Ma kõhklesin hetke ja vaatasin Joele otsa. Ta pööritas silmi ja noogutas. Varem oli tema vist erikohtlemise all.

Lõpuks Jonaste majas. Kahe korruseline maja. Maja ümber kasvamas puud ja põõsad ja igasugused muud lilled. Uksest jooksis välja umbes 10 aastane poiss, kes haaras Kevini ümbert kinni. ''See on Frankie jah?'' küsisin Nickilt. Ta noogutas ja vinnas oma kohvrit välja. ''Hei! Mina olen Frank the Tank,'' tutvustas Frankie end mulle, ja ulatas käe. ''Eeh, Cassie. Lihtsalt Cassie,'' sõnasin naeratades ja ulatasin käe. ''Poisid, te ei öelnud, et meile külalisi tuleb..'' kuulsin naise häält. ''Ema, see on Cassie. Me kohtusime lennukis. Ta jääb üheks ööks siia, ja homme läheb ta New Yorki. Ma loodan, et sa ei pahanda..'' sõnas Kevin ja sasis Frankie pead. ''Muidugi mitte. Kõik teie sõbrad, on meie sõbrad. Mina olen Denise, ja mu abikaasa Paul on ka kuskil siin,'' tutvustas ta end. Ma vaid naeratasin, ja noogutasin. ''Ma lähen kohe panen sulle toa valmis,'' kuulsin veel kuidas Denise õnnelikult lausus.

Õhtul, istusin ma aknalaual, ja vaatasin tähti. Vahepeal silmitsesin ka käes olevat kirja, mis oli mu elu unistus. Töödata raadios. Muidugi olin ma kandideerinud kõmu uudiste osakonda, seega olin ma veidike kurb. Ma ju pean ka Jonastest igasuguseid uudiseid rääkima. Meeldigu see mulle või mitte. Äkki kuulsin uksel koputust. ''Sisse!'' hõikasin ja peitsin kirja kiiresti padja alla. Sisse astus Kevin, ja ta sulges ukse. ''Oh sina. Istu,'' laususin ja osutasin voodile. Ta tegi nii kuidas kästud, ja võttis istet. ''Kuidas meeldib?'' küsis ta õnnelikult. ''Oh, väga. Ma enne trepist üles tulles kohtusin ka su isaga. Väga tore mees,'' vastasin ja naeratasin viisakalt. ''Sa süüa ei tahagi?'' küsis Kevin murelikult. Ma raputasin pead. Ta tõusis ja istus minu kõrvale. Ta vaatas mulle sügavalt silma. ''Mis?'' küsisin segaduses olles, kui ta mu põske puudutas. ''Usud sa, et on võimalik armuda esimesest silmapilgust?'' küsis ta sosinal. ''Kuidas palun?'' küsisin veel vaiksemalt, kuid ei suutnud pead ära pöörata. Ta hoidis mu lõuga, ja puudutas õrnalt oma huultega minu huuli.

#4.

Ma tõmbusin kiiresti eemale, ja andsin talle laksu vastu põske. ''Mida sa teed?!'' kisasin ja hüppasin püsti. Ta jäi segaduses olles aknalauale istuma. ''Ee, kas see pole siis ilmselge?'' küsis ta laelt. ''Sa tead mind ainult vähem kui pool päeva, ja juba sellised tunded!? Ega me tulevikus ju enam ei näe ka teineteist. Miks petta ennast?'' küsisin talle lähemale liikudes. Ta haaras mind käest, ja hoidis mind tugevasti oma haardes. ''Sul on oma bänd. Sa tuuritad mööda maailma. Ja mina räägin sinust raadios igasuguseid halbu uudiseid. Kas sa tõesti tahad olla armunud just minusse?'' küsisin sosistades. Ta noogutas ja hingas mulle kõrva. Ma tõmbusin eemale, ja kadusin vannituppa. ''Oleks parem kui sa läheks,'' laususin vannitoast, ja istusin maha. Peagi oli kuulda ukse sulgumist.

**

''Mis tal on minu vastu? Kas ta siis ei tunne sama mis mina?'' mõtles Kevin, toetudes vastu Cassie toa ust. Joe läks mööda, ja irvitas talle näkku. ''Noh, said korvi või?'' küsis ta naerdes. Kevin andis talle käega vastu pealage. ''Lõpeta ära! Ega see minu süü pole, et see tüdruk su ajud sassi ajas!'' kisas Joe ja hoidis pealaest kinni. ''Mis sul üldse tema vastu on?'' küsis Kevin kurjalt sosistades. ''Hei vend, tasa. Ta toob sinust deemonid välja. Lihtsalt ta ei meeldi mulle. Ma ei usalda teda,'' vastas Joe ükskõikselt, ja kadus oma tuppa. Kevin astus kaks sammu, ja juba ta oligi oma toas, mis oli Cassie toa vastas.

**

Ma panin vannivee jooksma, ja istusin vanni. Soe vesi alati rahustab mu mõtteid. Äkki helises mu mobiiltelefon. ''Halloo?'' küsisin. See oli Ryan. ''Cassie. Mul on nii nii kahju mis juhtus.. Äkki.. Äkki sa andestaksid mulle?'' küsis Ryan teiselt poolt toru. ''Kas sa oled hull? Ma ei suhtle sinusugustega. Ma põlgan sinusuguseid! Ma võiksin praegu politseisse minna ja anda süüdistuse sinu vastu!'' karjusin telefoni. ''Ou, Cassie. Ära ole nii kuri,'' seletas Ryan. ''Kuula mind! Kustuta mu number otsekohe oma telefonist!'' kisasin ja lajatasin klapi kinni, ning viskasin telefoni pesumasinasse. Mul sai vannist küllalt, ja ma otsustasin minna magama. Homme ootab mind uus lend, ja uus elu.

Hommikul kuulsin vannitoast oma telefonihelinat. Ma ajasin end püsti ja loivasin vannituppa, ning võtsin pesumasinast oma telefoni. ''Mis?'' küsisin uniselt. ''Ärka nüüd, ja tule alla,'' lausus keegi. ''Mis? Kevin?'' küsisin. ''Jah väike tobu. Tule nüüd,'' kamandas ta, ja pani kõne ära. Ma riietusin nii aeglaselt kui võimalik, ning kui just olin selga saanud viimase riidetüki, koputati mu uksele. ''Sisse jah!'' laususin. Kevin pistis pea uksest sisse. ''Hommikust päiksekiir,'' sõnas ta naeratades. Hommikuti polnud ma kindlasti päiksekiir. Ta tuli mulle lähemale, ja kallistas mind õrnalt. ''Ma vabandan eilse pärast,'' lausus ta, ja vaatas mulle otsa. ''Ma vabandan ka. Mina ju lõin sind.'' Ta tegi mulle pai, ja jõi uurima kaelakeed mu kaelas. ''Oh, väga kena kaelakee,'' ütles ta. See kaelakee oli Ryanilt. Ma palusin Kevinil selle mu kaelast ära võtta. Seda ta tegigi, ja ulatas selle mulle. ''Kust ma leian prügikasti?'' küsisin.

#5.

Me läksime alla kööki, kus ma sain oma kaelakee ära visata. Ripatsiks oli üks südame pool. Teine pool oli Ryanil. Ma ei tea mis ta sellega edasi teeb. Mind ei huvitanud ka. ''Miks sa selle ära viskad?'' küsis Kevin ehmudes, ja hakkas mind takistama. '''Ma vabanen halbadest mälestustest,'' vastasin, ning võtsin ta käe eest. Bye, bye necklace. ''Meil pole kodus midagi süüa.. Lähme siia lähedale hiina restorani.. Sobib?'' küsis Kevin. Ma noogutasin, ja ütlesin, et ma lähen võtan oma koti. Ta jäi mind alla ootama.

Kott võetud, läksime me mööda väikest kitsast tänavat. Linnud laulsid, muru oli roheline. Puud olid täis rohelisi lehti. Päike paistis nii soojalt, et oleks kohe tahtnud ujuma minna. ''Kuidas sulle siin meeldib?'' küsis Kevin. ''Hmm, väga kena on. Te olete terve elu siin elanud?'' Kevin noogutas, ning puudutas mu kätt. Mul käisid külmavärinad üle keha. Vaikselt puudutasin ka mina ta kätt, ning mängisin ta sõrmedega. Äkki haaras ta mu käe omale pihku, ja naeratas omaette. Ta isegi ei heitnud pilku mu poole.

''Sushit sööd?'' küsis ta, kui me olime lauda istunud. ''Nalja teed? Ma armastan sushit!'' kilkasin nagu väike plika. ''Kaks sushit siis,'' ütles ta ettekandjale. Ta haaras mu laual olevad käed enda soojadesse kätesse, ming silitas mu sõrmenukke. ''Ehh, Kevin,'' sõnasin ma vaikselt, kuid ei suutud käsi ära tõmmata. Ta vaatas mulle otsa, oodates, et ma jätkan. Ma valisin pikalt sõnu. ''Ma just lõpetasin ju Ryaniga suhte.. Ma ei tea kas oleks praegu aeg alustada uut.. Me võime olla lihtsalt sõbrad,'' laususin ma lõpuks. Ta vaatas mulle ikka otsa. ''Cassie.. Ma pean sulle midagi rääkima,'' sõnas ta. Sealt saab tulla ainult halb uudis. ''Mis?'' sosistasin. Ta kõhkles.

**

''Kas öelda talle või ei? Oleks ju parem kui ma ütleks talle selle KOHE ära! Aga mina ju alustasin temaga suhtlemist.. MINA ju suudlesin teda! Ma ei saa talle seda öelda.. Veel mitte,'' mõtles Kevin omaette.

**

''Oh, ei midagi..'' vastas ta hoopis. ''Lihtsalt.. Nii kahju, et sa pead New Yorki minema. Ma jään sind igatsema,'' jätkas ta. Mul oli hea meel kuulda, et ta mind igatsema hakkab. Ma lähenesin ta näole. Ta tuli mulle vastu. Peagi meie huuled jälle kohtusid. ''Kevin?'' küsis üks naise hääl. Ma tõstsin pilgu, ja eemaldusin Kevinist. ''Laura?! Mida sa siin teed? Sa pidid ju olema kuni Septembrini Hollandis!?'' kisas Kevin, ja hüppas püsti. ''Aga vot ei ole. Kes see eit on?'' küsis blond beib ülbelt. ''Eeh, see on Cassie.. Cassie.. See on Laura.. Mu kihlatu,'' tutvustas Kevin meid. Mu süda jäi peaaegu seisma. Ma jooksin restoranist välja. Teadmata suunda, teadmata kohta.

#6.

Ma jooksin mööda seda sama lehist tänavat. Pisarad hakkasid jooksma, kui ma mõtlesin talle. Peagi olin ma majas. Joe klõpsis suures toas telekapulti. ''Tohoh, kuhu kiiret?'' küsis ta mulle järele vaadates. Ma ei vaadanud tema poolegi, vaid jooksin üles oma tuppa, ja lukustasin ukse. Kohver lahti, riided sisse. ''Tere?! Mis kell läheb esimene lend New Yorki?'' küsisin lennujaama helistades. Numbri leidsin telefoniraamatust. Mulle vastati, et kell pool kolm. Minu õnn. Ma broneerisin pileti, ja pakkisin kiirelt kohvri. Mul oli vaja kiiresti lennujaama jõuda. Kohver valmis, koperdasin alla. ''Joe, palun viska mind lennujaama,'' ütlesin arglikult Joele. Ta vaatas mind nagu ma oleks tal palunud pea ahju pista. ''Mida? Miks ma peaks?'' küsis Joe. ''Kuna su vend on üks värdjas ja mina teda enam elu sees näha ei taha,'' vastasin. Joe pani otsekohe teleka kinni, ja haaras autovõtmed.

Autos oli tükk aega vaikus. Äkki hakkas Joe rääkima. ''Sa said Laurast teada jah?'' Ma langetasin pea ning vastasin jah. Joe jälgis teed. ''Tegelikult ma ei tahtnud, et sa meie juurde tuleksid selle pärast, et ma teadsin, et Kevin on kihlatud,'' rääkis Joe. ''Aga sa ju ütlesid Kevinile, et sa ei usalda mind,'' vastasin. Ta raputas pead. ''Ma tahtsin sind tegelikult kaitsta. Ega ma ei saa ju karjuda, et: ''Ou Kevin! Ära lase teda meie juurde. Laura võib pahaseks saada!'' Kevin lihtsalt tahtis olla viisakas.. Aga noh,'' lausus ta lauset lõpetamata. Ma ootasin. ''Parem ära võta Keviniga ühendust. Las ta tuleb sulle ise järele kui ta sinu jaoks valmis on,'' sõnas ta, ja peatus lennujaama ees. Ma läksin ostsin lennupileti välja, ja ootasin lendu. Viieteist minuti pärast hakati lennukisse laskma.

Järjekord venis ja venis. Lõpuks sain ma minna läbi klaasist tunneli. Korraks pöörasin ma pilgu vasakule - ärasaatmis platvormile. Seal ma nägin Kevinit! Ta rääkis Lauraga. Laura vehkis käsi. Kevin raputas pead ja tõstis pilgu. Seejärel arvatavasti märkas mind, ja jooksis väravate juurde. Edasi teda sealt ei lastud. Ma jäin seisma ja vahtisin seda klouni. Ta jooksis Laura juurde. Haaras ta käest huulepulga. Seejärel jooksis akna juurde, ja joonistas sinna maailma suurima südame. Sisse kirjutas Forgive me. Ta vaatas hingeldades minu poole, ja ootas vastust. Ma raputasin vaikselt pead, ja sisenesin lennukisse.

**

''Pea raputus!? Mida see tähendab?!'' karjus Kevin üle lennujaama. ''See tähendab seda, et ta ei taha sind. No tont võtku! Me oleme kihlatud! Sa PEAD minuga abielluma,'' sõnas Laura. ''Kas sa ei saa aru? Juba siis kui sa Hollandi poole teel olid, ma tahtsin sinust lahku minna. Aga siis sa pistsid omale ise sõrmuse sõrme, ja ütlesid, et kihlume! Ma tõesti lootsin, et sellest tuleb midagi välja, aga ei.. Ei tule,'' vastas Kevin. ''Härra, kas teie maksate klaasi puhastuse kinni?'' küsis turvameeskond. Kevin vaatas Laurat. ''Ah mine metsa! Meiega on kõik! Pressile räägin, et sa oled üks siga!'' kisas Laura ja viskas sõrmuse esimesele ettejuhtuvale inimesele. ''Jah härra turvamees. Ma maksan selle kinni,'' sõnas Kevin, ja ulatas koristajale 100 dollarit.

**

Just maha istunud, tuli mulle telefoni sõnum. ''Ma tulen sulle järele. Usu mind. Ma ei tahtnud, et see nii juhtub. Ma räägin sulle kõigest hiljem. Siis kui on aeg. XO Kevin.'' ''Avv, tõesti liigutav!'' kommenteeris üks teismeline plika mu kõrval, kellel oli julgust lugeda mu sõnumit. ''Tead sellist bändi nagu Jonas Brothers?'' küsisin tüdrukult. ''Jaa! Nagu OMJ! Joe on mu iidol. Mu tulevane!'' kisas tüdruk. ''Okei, siis ütle mis ma tegema peaks. Andestama Kevin Jonasele või mitte?'' Tüdruk vaatas mind ja hakkas naerma. ''Sa teed nalja eks?'' küsis ta naerdes. ''Eih.. Ma jumala tõsine,'' vastasin tüdrukule. Ta tahtis minult Kevini numbrit. Selle ma talle ka andsin. Ta helistas. ''Tere! Sa oled Kevin Jonas vä? OLEDKI!? OMJ!'' kiljus ta ja lõpetas kõne. ''Kindlasti andesta! Kevin on ju see cute romantic one! Kui sa talle ei andesta, siis ma helistan talle ise!'' seletas tüdruk. Ma jäin mõttesse. ''Olgu.. Ma siis helistan,'' laususin ja otsisin välja Kevini numbri.

#7.

Viimasel hetkel panin ma klapi kinni. ''Ma ei saa, mitte veel,'' laususin tüdrukule. Ta noogutas, ja hakkas muusikat kuulama. Ma vaatasin aknast välja. Kohvriauto sõitis meie lähedalt mööda. ''Ja nüüd kui Kevin seda juhib, siis ma andestan talle,'' mõtlesin. Ma uurisin pingsalt juhti. See polnud Kevin. Noh.. Loota ju võis. Aga äkki kohvrihunnik suurenes, ja välja ronis Kevin! Ma võpatasin ja lõin oma pea vastu klaasi. ''Arrgh!'' sisistasin. Ma hõõrusin laupa ja uurisin, et mida see kloun nüüd teeb. Miks ta mulle ei helista kui tal minuga vaja rääkida on?

**

''Cassie, su telefoooooooon on vist kaaaatkii!'' kisas Kevin all kohrite otsas, ja näitas oma telefonile. Cassie raputas pead ja kehitas õlgu. ''Oeh, ta ei saa aru,'' mõtles Kevin kurvalt. Auto peatus, ja turvamehed jooksid Kevinit kinni nabima. Kevin andis alla, ja jäi kohvritele lamama. ''Härra, miks te nii palju pahandusi otsite?'' küsis üks turvameestest. Lennuk hakkas liikuma, ja peagi tõusis lendu.

**

New Yorki jõudes ostsin ma kohe ajalehe, et otsida omale korterit. Peale ajalehe ostsin ma ka punase markeri, ja pudeli vee. Pastakalt kork otsast, ja kohe korterikaaslast otsima. Algselt oli see kõige parem variant. Peale pooletunnist uurimist leidsin ma sobiva! ''Halloo, kas.. Ee, Ash kuuleb?'' küsisin. Ma ei teadnud millist häält oodata. ''Jaa, Ash siin pool. Kuidas saan teid aidata?'' küsis rõõmus hääl. ''Ma helistan korterikaaslase kuulutuse peale. Et kas kuulutus on veel jõus?'' küsisin. ''Muidugi!'' lausus tüdruk. ''Ja, et kas oleks võimalik kohe sisse kolida? Kuulutuses oli, et on ka see võimalus.'' Ashile see sobis suurepäraselt. Mulle ka, ja ma lõpetasin kõne. Selle korteri juures oli hea see, et see asus vaid kahe kvartali kaugusel mu töökohast. Ajaleht kotti, ja Manhattanile!

''Ee, kas te teate kus on Fifth Avenue?'' küsisin ühelt möödakäijalt. Ta seletas pikalt maha, et kolm kvartalit vasakule, siis neli paremale ja veel kaks edasi. Ma ei saanud absoluutselt mitte midagi aru. Aga kuulsa Fifth Avenue leiab igaüks ülesse. Kümne minuti pärast olin ma oma tulevase kortermaja ees. Väga korralik kant, ja ilus maja. Läksin väiksest trepist üles, ja vajutasin kella number kolm. Paari sekundi pärast vastas telefonile karune mehehääl.

#8.

Ma võpatasin selle hääle peale. Telefonis oli naise hääl, ja nüüd vastas mulle karu? Ja aadress oli ometigi õige. ''Ee, Ash?'' küsisin arglikult. Äkki haaras keegi arvatavasti telefoni. ''Jaa? Tule üles. Ma teen ukse lahti,'' lausus Ash. Käis pinin, ja ma läksin trepist üles.

''Tsau!'' kõlas ülevalt poolt. Ma tõstsin pilgu, ja mulle naeratas otsa blond kaunitar. ''Mina olen Ashley! Aga kutsu mind Ash'iks eks,'' lausus ta veel ja viipas käega, et ma sisse tuleks. Miskipärast ma arvasin, et ta on roosapäine punkar. Ta läks sisse, ja jättis ukse lahti, et ma sisse läheks. Lõpuks võtsin ma julguse kokku, et äkki mõni karu sööb mu sees ära. Kuid ei! Korteris istus küll üks väga karvane ja tugev mees. ''See on Lucas, ja see on siin meie korter!'' tutvustas ta mulle karvikut ja korterit. Ma noogutasin ja vaatasin veidike ringi. Avatud köök, söögilaud. Suurtuba. Televiisor ja suur punane diivan. Suur kamin ja suured aknad. ''Hei! Tule nüüd!'' hõikas Ashley. Põrand oli ilus parkett, ja mul oli kahju nendel kontsakingadega käia. Ta avas heleda ukse, ja lubas mul siseneda. ''See tuba on sinu. Meie Lucasega elame teisel pool korterit. Too siia keda tahad.. Ja ma pean mainima, et meil igal reedel pidu.. Seega arvesta sellega.'' Igal reedel pidu? Woah. Ma noogutasin. ''Mu nimi on muide Cassie,'' tutvustasin end. Ta naeratas, ja hakkas rääkima üürist.

Toas oli suur suur voodi, väike garderoob ja eraldi WC. Nagu oma korter! Ma panin kohvri nurka, ja istusin voodile. Mu toas oli ka paar ajakirja. People kaanel oli suur pilt Joest. Ma haarasin ajakirja ja asusin lugema. ''Kuulus bänd Jonas Brothers esineb 20. Juuni Madison Square Garden'is. Piletid müüdi välja ühe päevaga, kuid alles on veel raadiojaamades jagatavad piletid. Helistage NYC Radio telefonile, ja vastake ühele lihtsalt küsimusele.'' Haha, NYC Radio.

Toas oli väga igav, ja ma otsustasin välja minna. ''Hei, Cassie!'' hõikas Ashley, kes tegi piimakokteili. ''Tahad?'' küsis ta naeratades. ''Ei, ma lähen välja.. Kas ma võtmed ka saaks?'' küsisin. Lucas viskas mulle äkki võtmed. ''Kas kõik sobib?'' küsis Ashley rõõmsalt. Ma noogutasin ja lippasin välja. Äkki tuli mulle jällegist sõnum. ''Cassie! Ma ei tea mis su telefonil viga on, aga ta ei lase sellele helistada. Ma tahtsin öelda nii palju, et ma ootan sind 19. Juuni Central Park'is. Sa leiad mu kindlasti üles. Palun, tule! K.'' Minna või mitte? Hetkel ei tea, kuna ma ei tunne linnagi, ja seda ma otsustasingi teha - otsida üles MSG ja CP.

Madison Square Garden oli väga lähedal. Suur ümar hoone. Hoonet ümbritsesid suured plakatid. ''Jonas Brothers varsti Manhattanil!'' ilutses suur plakat, ja peal oli kolm poissi. Huvitav küll kes eks? Aga ma ei saanud aru mis mu telefoniga on. Miks ta mulle helistada ei saanud? Ma otsistasin vahetada telefoninumbrit. Mõeldud - tehtud. Kuna nüüd on uus telefon käes, ja tähtsamad hooned teada, otsustasin ma minna koju puhkama.

14. Juuni.

Sukad läksid katki, konts murdus. Kamm kadus ära ja pluusil tuli nööp eest. Pluss kõigetipuks magasin ma ka sisse. Kell oli 12.10 kui ma kohale jõudsin. Ma tahtsin veel pool tundi varem kohal olla. ''Ee, Felicia Bennett'it?'' küsisin alt administratsioonist. ''Kes küsib?'' küsis administraator. ''Cassie Adamson,'' vastasin ametlikult. Na naeratas ja noogutas, ning ütles, et Felicia ootab mind juba. Ma läksin sisse suurest klaasuksest. Tugitoolis istus tumedapäine naine, kes jõi kohvi. ''Cassie Adamson?!'' hõikas ta ja tõusis püsti.

Felicia Bennett oli minu ema parim sõbranna. Võibolla sellepärast oli mul eelis siia tööle saada. Ma andsin ära oma CV, ja rääkisin midagi juurde. Ta noogutas innukalt ja küsis veel küsimusi. ''Noh, ma usun, et sa võid kohe täna tööle asuda!'' lausus ta. Väga hea! Ta pakkis paberid kokku ja võttis lauasahtlist veel midagi. ''Ma ei tea kas nad sulle peale lähevad, aga mine ja lõbutse,'' sõnas ta, ja ulatas mulle kaks Jonas Brothersi kontserdi piletit. VIP piletit! Esiteks, ma ei tahtnud Keviniga eriti kohtuda. Teiseks ma ei teadnud ühtegi nende laulu ega midagi. See oleks väikeste tüdrukute piinamine, kui ma otsustaks kontserdile minna. Ma otsustasin need maha müüa, aga nüüd tekkis küsimus kuidas? Lähen lehvitan tänaval pileteid ja küsin kes osta tahab?

#9.

Back to home. Ma panin jaki nagisse, ja jalad sussidesse. Piletid viskasin lauale. ''Jonaste kontserdile tahate minna?'' küsisin Lucaselt ja Ashleyl't ükskõikselt. Ashley hüppas klaaslauale, ja suudles pileteid. ''VIP!'' kisas ta ja langes Lucase käte vahele. ''Ee, tahate minna jah?'' küsisin, et kindel olla. Ashley lehvitas pileteid Lucase nina ees, ja tänas mind. ''Ma võtan seda siis kui esimese kuu üüri sissemaksuna,'' lausus ta veel. Seda nüüd küll vaja polnud, aga ega mul niikuinii raha eriti see kuu pole.

19. Juuni.

Ma siiski otsustasin Keviniga mitte kohtuda. Ma olin jäämas haigeks! Suvel on nohu ja 39.9 kraadi palavik. Töölt oli küll piinlik puududa, aga ülemus sai aru. Ma olin ju harjunud juba elama soojas kliimas! Salfrätid süles, vaatasin ma just uudiseid. ''Jonas Brothers tegi üllatuskontserdi Central Park'is, kus kuulujuttude järgi Kevin Jonas ootab üht tüdrukut. Siiani pole ta veel välja ilmunud, kuid Kevin ootab teda veel kaks tundi. Õnnelik tüdruk, kui sa neid uudiseid näed, siis pista CP poole jooksu!'' Seda see Ashley rääkiski! Keegi pidi esinema Central Park'is, kuid mina ei võtnud teda kuulda. Nüüd ma seal vahtisingi suu ammuli. Äkki ilmus ekraanile Ash ja Lucas. ''Ma küll läksin ennast Kevinile näitama, kuid ta rääkis ühest rohesilmsest brünost. Sellise hästi armsa naeratusee ja põselohkudega.. Kusjuures.. Mul on just selline uus korterikaaslane! Cassie! Tule siia!'' kisas Ashley, ja hüppas üles alla. Kevin just parasjagu seisis temast meeter eemal, ja hakkas kaameraga rääkima. ''Cassie?'' küsis ta Ashley'lt. Ash noogutas. Kevin vaatas jälle kaamerasse. ''Cassie palun!'' anus ta. ''Need olid kella kahesed uudised!'' lausus saatejuht, ja Kevini nägu kustus ekraanilt.

Ma tõmbasin kiiresti riided selga, ja sidusin juuksed patsi. Võtmed kaasa ja välja! ''Kus pool see Central Park nüüd on!?'' mõtlesin linnas ekseldes. Seejärel kuulsin politsei sireeni. Arvatavasti läksid nad Central Park'i poole. Paari kvartali pärast ma kuulatasin. Tüdrukute kilked. Ma panin jooksu.

Peagi olingi Central Park'is. Kevin istus õnnetult laval. Ashley hüppas mulle juurde. ''Cassie! Mine! Äkki see oled sina!'' kisas ta vahetpidamata. ''Mina,'' sosistasin. Ma surusin end rahvamassist läbi. Täpselt lava ees.. Täpselt Keviniga vastamisi.

#10.

Ta vaatas mind ehmunult. ''Sa tulidki!'' sosistas ta ja kallistas mind. ''Ma tean, et ma tunnen sind nii lühikest aega,'' sõnas ta, ''aga ma TEAN, et sina oled mulle õige või midagi sellist.'' Ma luristasin nina. Nohu ikkagi ju. Ta hakkas naerma, ja tõmbas taskust välja salvräti, ja ulatas selle mulle. Nina nuusatud, vaatasin ma jälle talle otsa. ''Oh sa oled ikka nii totuke,'' lausus Kevin, ning haaras mu jälle oma käte vahele. ''Lähme kuskile privaatsemasse kohta?'' küsisin lõpuks. Ta noogutas ja vedas mu bussi.

Kevin pani teevee keema, ja küsis millist teed ma tahan. ''Mul ükskõik,'' vastasin, ning istusin maha. Hullud fännid hüppasid kaks meetrit eemal, piirdeaia taga. Ma ei tahtnud kardinaid ka ette tõmmata. Las vaatavad. Haha. Lõpuks tuli Kevin teega. ''Mm, vaarika tee!'' rõõmustasin. Ta jälgis iga mu liigutust, ja muigas omaette. Viimaks piilusin ma teetassi tagant ta silmi. Pruunid silmad. Mmm! Ma hakkasin naerma, ja ta pea vajus viltu. ''Olgu, räägime,'' sõnas ta lõpuks, ja haaras mu käe.

''Kuidas tööl läheb?'' küsis ta. ''Hah, sa küsid kuidas mul tööl läheb? Äkki ma võiks sult ise ennem asju küsida?'' küsisin naerdes vastu. Ta ohkas ja noogutas. ''Räägi mulle mis teil Lauraga oli,'' sõnasin. Ta vaatas mind umbusklikult. ''Ma luban, et ma ei jookse ära!'' lisasin naerdes. ''Okei,'' sõnas ta. ''Laura tegi mingismõttes mulle ise abieluettepaneku. Ma ei suutnud loobuda. Me ju ikkagi käisime ja siis see tundus loomulik. Ja kui ma sind seal lennukis nägin, siis mul Laura ununes täiesti! Ma tõesti ei saanud sind minema lasta, pluss sul polnud niikuinii kuskil ööbida.. Seega kutsusin ma su meie poole.. Ja noh.. Ma olin kõrvuni armunud,'' lausus ta viimast lauset sosistades. ''Kas sa ei arva, et me liigume liiga kiiresti?'' küsisin vaikselt, ja keerutasin ühe käega tassi. Korraks hetsin pilgu aknast välja. Ajakirjanikud ootasid ja klõpsutasid pilte. ''Ei arva,'' lausus Kevin. ''Okei. Igatahes mul tööl läheb hästi.. Ja...'' seletasin, kuid lauset ma lõpetada ei saanud. Kevin püüdis mu huuled, ja ma kuulsin oma südame põksumist, ning sadade kaamerate plõksumist. Ta maitses nagu mesi. ''Ma armastan sind,'' sosistasin eneselegi teadmata. Ta vastas mulle samaga, ja lasi ribikardina alla.



Kõik. (:

Lõiguta, kallis! Iga eraldi tegelase otsekõne uuele reale, nii on parem lugeda. Usu mind, ma tean, mida räägin - ka mina kirjutasin tegelaste kõne ühte plokki ja nüüd lugedes annab arvata, kes ütles mida.

Siis... Sellised "ee", "ää", "möö" jm kõnekeelsed häälitsused püüa asendada millegi muuga. Või jäta üldse ära. Üldiselt - väldi kõnekeelt. Igasugused "tšau", "jou", "muska" jne ei sobi korralikku juttu.

Pane oma trükivigu/väljendivigu tähele ja jätka aga samas vaimus! ^^