Suvelaager ( 2. osa )

Heipss! Jaa, mina, again. Ma pean nüüd kahjuks tunnistama, et jätsin oma teise jutu Soulmates'i unarusse, sest maitea.. ma lihtsalt ei oska seda edasi teha. Mõte jooksis kokku. Vabandan. Aga selle eest alustasin uue jutuga. Bad me, i know.
Kõigepealt mainiks ära, lihtsalt igaksjuhuks, et sellel jutul pole mitte mingit pistmist Camp Rockiga, sest paljud laagrijutud kalduvad sinnapoole, aga minu oma mitte. Vähemalt ma üritan nii teha.
Igatahes, ootan arvamusi ja särki-värki. Kui mõnda viga märkate, andke ka ikka märku. Parandan heameelega ära kohe. Aga noh, mis muud, kui.. LUGEMA!
Superstar.

Esimene:

"Emme! Ma ei taha jääda siia! Palun, palun, palun, vii mind koju tagasi!" anusin ema autouksel. Ema ohkas. Tegin kurja näo pähe, kuid ema hakkas vaid naerma. Ta üritas autoust kinni tõmmata, kuid hoidsin sellest nii kõvasti kinni, kui sain. Ma ei tahtnud laagrisse jääda. Mitte nüüd, kui Kevin pidi meie kanti sattuma. Ja mul oli väiksest saati Kevini vastu crush olnud ja äkki otsustas mu kallis emakene, et oleks tore mind vennaga samasse laagrisse saata. Super! Mitte!
"Merilyn, jäta järgi see lollus! Mul on vaja edasi, tööle, minna. Ja mul tõesti pole aega siin sinu vingumist kuulata. Ma ei vii sind koju. Kuu aega suvelaagris, sa ise tahtsid seda," näägutas ema vastu. Tegin sellist omaette nohinat ja lasin autouksest lahti ning astusin sammu eemale. Jah, tunnistan, et tahtsin minna laagrisse, aga see oli kõvasti enne seda, kui ma Kevini tulekust teada sain. Kuid ema see ei huvitanud. Ta oli mind Alariga samasse laagrisse kirja pannud ja nagu alati.. tema otsus peab peale jääma. Vahetevahel ma tõesti vihkan seda idiootset iseloomu, mis mu ema omandanud on.
"T a h t s i n, enam e i taha," vingusin edasi.
"Võta vingats," ulatas vend mulle ühe kohvri sanga, "mina ka ei taha, et sa siia vinguma jääd. Ürita vähemalt kord elus oma pubekaeast üle saada!"

Saatsin vennale vihase pilgu. Poiss haaras oma kohvrist kinni ja hakkas laagri väravatest sisse kõndima. Vaatasin enda ümbrust. Kummalgi pool seisis kaks musta kohvrit. Üks veidi suurem ja teine keskmise suurusega.
"Mh, emme! Alari ei hoia mul elusees silma peal! Ta ei aita isegi mul asju ära viia!" lasin oma kohvrist lahti ja panin käed rinnale risti. Vaatasin autos olevale inimesele otsa. Ema pööritas omaette silmi. Kuid ma nägin seda ning see ajas mind veel vihasemaks.
"Emme, v i i mind k o j u!" rõhutasin peaaegu igat sõna ja vahtisin emale vihaselt otsa. Kuid ilmselgelt ei liigutanud see teda mitte põrmugi. Ta oli otsustanud ja tema otsustele.. noh, nendele on vastu saada raske, peaaegu, et võimatu.
"Tõesti Merilyn, sa oled hullem, kui kahe aastasena. Ma lähen nüüd. Tšau!" käivitas ema auto ja kummide vilina saatel, sõitis minema. Surusin käed rusikasse ja kirusin mõttes teda taga. Krigistasin hambaid ja lõin vihast jalaga vastu suurt kivi. Kuid õnnetuseks lõin ära vaid oma varba ja hakkasin oigama.
"Ai, ai, ai!" keksisin kohapeal ringi ja hoidsin paremast jalast kinni. Koperdasin oma kohvrile otsa, nii et see kolinaga teisele otsa kukkus ning ka tolle pikali lükkas.
"Kas sa vajad äkki abi?" küsis keegi mu seljatagant.

Pöörasin end ümber ja vaatasin otsa ühele poisile. Ta tundus minust veidi vanem olevat ning poole pikem. Vaikisin ja põrnitsesin teda üllatusega. Lasin oma jalast lahti ja see prantsatas vastu maad. Põrutasin selle õrnalt ära ja tahtsin uuesti oigama hakata. Tegin veidraid nägusi. Poiss naeris, seesmiselt, ma sain sellest koheselt aru. Just sel hetkel mõistsin, et jõudsin just endal margi maha teha. No kurat! Tore elu mul siis! Kõigepealt pean ma minema laagrisse, mis asub kusagil pärapõrgus ja nüüd jõuan end kena kuti ees häbistada? Suurepärane, tõsiselt.
"Ee.. vajad siis abi, või ei?" päris poiss uuesti. Tundsin, kuidas ma näost punaseks läksin. Keerasin kiirelt ümber, vaatasin oma kohvreid, kohendasin oma vööd särgil ja vastasin: "Ei, tänan pakkumast."
Poiss ei vastanud midagi. Ma olin kindel, et ta tegi nägusi või naeris seljataga minu üle. Või siis kõndis sama vaikselt minema, kui oli tulnud. Võtsin oma mõlema kohvri sangast kinni ja üritasin neid maast lahti tõsta. Suurem kohver oli tõsiselt raske. Sõimasin end mõtteis. Oleks siiski võinud poisilt abi küsida. Pöörasin end ümber, et raskem kohver paremasse kätte võtta. Nägin seda sama poissi peaaegu enda ees seismas. See tekitas mulle ebamugava tunde. Samas oleksin tahtnud talle virutada, et ta niimoodi ligi hiilib. Kuid õnneks suutsin end tagasi hoida.
"Oled kindel, et sa abi ei vaja?" arutles ta nagu omaette. Ta roosakad huuled olid moodustunud õrnaks muigeks.
"Võibolla tõesti vajan. Aitäh," vastasin piinlikult ja haarasin kergema kohvri enda vasakusse kätte.

Poiss kehitas õlgu ja tõstis kergelt mu raskema kohvri üles. Ta tundus olevat tugev, kuid samas peenike poiss. Kindlasti olid ta musta särgi all ilusad kõhulihased, nagu paljudel teistel poistel, kaasa arvatud mu vennal. Jah, ma olen näinud oma venna paljast ülakeha. Suviti käib ta pidevalt poolpaljalt majas ringi. Ning kui me skatepargis oleme sõpradega käinud, siis on ta tihti ilma särgita ja lühikeste pükstega. Paljud mu sõbrannad on mu vennast sissevõetud ja nurisevad alati, et miks mina just endale sellise venna saanud olen. Aga tegelikult pole ta midagi nii imeline, kui nad arvavad. Kui nad vaid näeksid, milline ta kodus on.. see on lausa hullumaja! Poiss mu ees hakkas edasi kõndima. Kõndisin talle kiirelt kõrvale, et temaga sammu pidada. Ta vedas mu kohvrit justkui udusulge käes.
"Sa oled siin uus, eks?" alustas ta vestlust. Kergitasin kulme. Kas tema siis polnud uus?
"Uus? Mismõttes?" küsisin aralt. Poisi nägu oli ühtlaselt ära pruunistunud ning ta huuled olid ikka veel õrnalt kaardus.
"Noh, nagu esimest aastat siin," seletas ta.
"Jah. Täitsa esimest," üritasin pooleldi nalja teha, kuid tõsinesin kiirelt, "kas sa oled siin enne ka olnud?"
"Eelmine aasta käisin ka. Päris paljud vanad tegelased on kohal. Vana sa oled?" muutis ta kiirelt teemat. Kõigepealt küsib, kas ma olen uus ja siis tahab mu vanust teada? Kas esimese asjana ei peaks küsima pigem mu nime kohta? Või käib neil see asi siin teistmoodi.

Vaatasin poissi kahtlustava pilguga. Äkki ta on mingi pervert.
"Su vanus? Et saaksin sind su maja juurde juhatada," põhjendas ta peale lühikest vaikust.
"Aa.. ee.. viisteist," pomisesin vastu. No tore. Ja mina arvasin veel, et ta on pervert? Mida mõtteid, Merilyn!
"Viisteist.. kurat, siin on sinuvanuseid palju.. mis su perekonnanimi siis on?" arutles ta uuesti ja esitas siis küsimuse minule. Ajasin silmad suureks. Nüüd perekonnanimi ka? Äkki ikka on mingi imelik tüüp? Ei tea, kas öelda talle oma nimi või mitte? Oeh.. okei, mis mul muud üle jääb.
"Kuslap, Merilyn Kuslap olen," ütlesin talle oma täisnime. Poiss vaatas mind piidleva pilguga ja mõõtis mind oma silmadega ülevalt alla.
"Sa ei näe välja küll, nagu sa oleksid viisteist. Pigem nagu.. seitseteist," lausus ta. Seitseteist? Issand. Nii vana ma ka nüüd pole. Aga.. kui vana ta ise üldse on? Pärast on mingi õpetaja hoopis ja mina siin vaatan teda imeliku pilguga ja.. oh juudas, Merilyn, jäta need mõtted.
"Täitsa viisteist jah. Kas sa viiksid mind nüüd mu maja juurde?" ohkasin ja vaatasin silmadega ringi. Igalpool olid sellised kämpingu moodi majakesed ja hästi palju inimesi, kes ringi siblisid. Pooled neist väljusid oma asjadega ühest suuremast majast.

"Näed, seal on registratuur, sealt saad oma maja numbri teada. Ma pean minema hetkel. Näeme," vuristas poiss ruttu, pani mu kohvri maha ja jooksis maja number kolme juurde. Okei siis. Nüüd pean ma seda kohvrit ise tassima. Tore. Otsisin silmadega registratuuri. See oligi see suurem maja. Jätsin oma asjad keset platsi ja sammusin registratuuri. Järjekord oli õnneks lühike ja peagi oligi minu kord.
"Eesnimi, perekonnanimi ja vanus," lausus üks mutike laua tagant. Nägin ainult tema hallikat juuksepahmakat. Ta isegi ei vaadanud mulle otsa vaid jõllitas oma märkmikku laual. Milline ebaviisakus! Tule veel mõnda laagrisse. Kui ema teaks, milline olukord siin on.. siis ta oleks mind ilmselgelt koju jätnud. Ja Alari on ka kes teab, kus.
"Merilyn Kuslap, viisteist," vastasin talle ja toetusin rahulikult vastu tema lauda.
"Kuslap, Kuslap, Kuslap. Nii, maja number kaheksa," vaatas ta mulle oma hallikate silmadega otsa ja ulatas võtmehoidjaga võtme, millel oli number kaheksa peal. "Oled Kuusikuga ühes toas ja palun, ära ela mu laua otsas," lisas ta mulle veel. Noogutasin ja kõndisin majast minema. Paljud vaatasid mulle imestunud pilkudega järele. Keerutasin võtit enda näpu otsas ja otsisin üle oma mahajäetud asjad.

Läksin tagasi oma kohvrite juurde ja üritasin mõlemat korraga üles tõsta, kuid see ei õnnestunud. Raskem oli ikka raskem. Kuidas ma küll nii palju asju sain kaasa võtta, et ei jõua oma kohvritki üles tõsta? Järgmine kord, kui kuhugi lähen, võtan ainult ühe spordikotitäie asju. OOTA! Spordikott! Mul oli ju see ka! Kurat, kuidas ma sain selle emale unustada? Kõik mu tähtsamad asjad olid seal sees! Veelgi suurepärasem.. ma pean terve selle kuu pesemata olema. Hiilgav lihtsalt.
"Merka!" hõikas keegi mu hüüdnime kusagilt kaugemalt. Vaatasin ringi ja ei näinud kedagi. Ehk kutsuti mõnda teist Merkat. Nägin eemalt liginemas Alarit.
"Merka, mis majas sa oled?" tuli mu vend lähemale. Ta haaras mu raskemast kohvrist kinni ja vaatas mulle lõbusa pilguga otsa.
"Kaheksandas," vastasin lühidalt ja võtsin teise kohvri kätte.
"Sinna poole siis, oleme samas majas," läks vend edasi. Kõndisin talle järele.
"Loogiline, et samas. Meil on samasugune perekonnanimi," üritasin taas nalja teha. Alari ei naernud. Ei teinud teist nägugi. Kuid mida? Samas majas! Kas poisid ja tüdrukud on siis ühes majas? Great.. ma pean kuu aega pesemata olema ja lisaks veel p o i s t e g a! Vaatasin ümberringi. Paljud poisid tervitasid meid ja tüdrukud vaatasid mind kadetade pilkudega. Sammusin Alarile hästi ligidale.
"Alari, miks meid niimoodi jõllitatakse?" sosistasin talle. Vend muigas.
"Nad on kadedad, sest arvavad, et me käime," vastas ta samamoodi sosistades. Hakkasin kõva häälega naerma.
"Rahunege maha, me ei käi. Alari on mu vend," hõikasin naerdes üle väljaku. Koheselt saime meie kaks kõikidelt tähelepanu. Kas võib olla veel paremat algust?

Tänud. Ja see, et poole pikem. Jah, see võib veidralt kõlada, aga ma ei osanud tol hetkel sinna midagi paremat ka istutada. Ning see emale helistamine on ka nii, et Merilyn lihtsalt unustas ära, et ema võiks äkki tagasi tulla. Ja muidugi ta saab kelleltki oma asjad. Selles pole kahtluski. Lihtsalt, ta ei suutnud algul oma ajuga igasuguseid variante läbi mõelda.
See õe-venna suhe on ka selline.. keskmine. Vahepeal saavad läbi, vahepeal mitte. Sellesmõttes vedanud, et Alari on teistele hullult hea mulje jätnud suure vennana ja siis kadestatakse Merilyni sellepärast. Ja muidugi on Alari paljudele tüdrukutele unistuste poiss (jutus).
Ja ma juba algul ütlesin, et sellest jutust ei tule mitte mingit Camp Rocki. Seda ma luban. Ma võin küll kirjutamises sakkida, aga vähemalt niipalju ma oskan, et ma ei sarnasta oma jutte teiste asjadega. Ja kui isegi vahepeal tuleb midagi sisse, siis see on ülimõtetu või lihtsalt.. peabki nii olema vms. Sest absoluutselt kõik ei saagi erineda ju. See on kahjuks/õnneks võimatu.
Aga tänud. :) Ning kui hästi läheb, saab täna juba teise osa ka.

misssasja, sa oled Ronda?

aga, millal uus osa?

Jea, shit happens. Mis sellega siis on, et ma Ronda olen?
Hmm.. uus osa? Kunagi hiljem, ma pakun. Sest hetkel on mul teine osa poolik.

Ma tahan uuuuut !
Hea ja pikk osa oli. :)
See jutt meeldib mulle. ^^

Mõned kirjavead olid, eriti komabead. Et-i ette käib küll koma, kuid ühes kohas mitte. Ja mõne koha peal oli sõnastus veider, kuid see selleks. Mida edasi, seda paremaks läks.

Mulle meeldivad tegelaste iseloomud, kuigi see pikk tüüp, kes oma abi pakkus, mitte nii väga. Tegelaste välimusest ei saanud väga teada. Seda ma loodan järgmises osas saada. Igatahes, idee on hea, meenutab mulle mu enda laagrijuttu, kus olid ka taolised majad ja värki-särki.
Edasi tahan lugeda!

Krissule: Ma hakkan kohe teist osa edasi kirjutama. Tänud.
Espadale: Eks neid vigu ole mul alati. Ja veider sõnastus - see on nii minulik. Miks sulle siis too pikk tüüp ei meeldinud, kui teada tohib? Jeap, välimused on suht salajased, aga järgmises osas saab näiteks pika tüübi välimusest teada. Aitäh. Ning hakkan koheselt teist osa edasi kribama.

Ta oli veider! Ses suhtes, et tuleb, pakub abi ja pärast jookseb ära. Selle hetkeni, kui ta minema jooksis, oli ta mu totaalne lemmik. xD

Espada, eks kutid olegi imelikud. Aga ega ta nii hull ka pole.
Sain siis teise osaga ka ühelepoole. Veidi hiljapeale jäin ning teine osa on veidi lühem, kui esimene, aga ma loodan, et pole hullu. :)
Ootan teie arvamusi!
Päikest!

Teine:

"Merilyn!" sisistas Alari. "Kas sa said aru ka, mida sa just tegid?"
"Ee.. mida?" pigistasin silmad korraks kinni ja avasin need kiirelt. Nägin mitmeid tüdrukuid sosistamas ja osad tulid isegi meile lähemale.
"No kurat, Merka. Niimoodi ma ei saagi Kikule truuks jääda, kui kamp tibisi mu ümber tiirlema hakkab!" ütles ta veidi kõvema häälega. Ilmselt lootis ta, et teda kuuldakse ja ei hakata taga ajama. Kergitasin kulme. Kamp tibisi tema ümber? No mida nalja!
"Sorri Alari, aga ega sa nii ahvatlev ka pole. Õe ausõna!" muigasin. Alari lasi mu kohvrist koheselt lahti. Kaks blondi peaga tüdrukut tulid meie ette. Vaatasin neid hävitava pilguga. Neid oli veel kõige vähem lähedusse vaja.
"Ah, et sa oled siis vaba jah, Alari," lausus üks ja plõksutas oma ülekrohvitud ripsmeid. Alari nohises midagi mulle, kuid ma ei saanud sellest aru. Ajasin parema kulmu kortsu. Siis tuli mul hiilgav plaan. Või noh.. minu jaoks hiilgav.
"Vabandust tüdrukud, aga see, et Alari minuga ei käi, ei tähenda, et tal juba tüdrukut pole," ütlesin kavalalt. Blondiinid vaatasid mulle ükskõikselt otsa. See teine, kes midagi veel öelnud polnud, kohendas oma kindlasti värvituid juukseid ja pildus neid kätega, üritades end hästi seksikaks teha. Seda oli ta pilgust näha. Ta vaatas Alarit justkui näljane hunt, kes pole kuid süüa saanud.
"Alari, kallis. Kas sa tahaksid minuga täna õhtul järveäärde tulla?" küsis see sama tibi. Ajasin silmad suureks. Kas nad ei saanud siis tõesti aru, et Alaril juba o n keegi? Idioodi kari, ma ütlen! Jumal tänatud, et mina blondiin pole.

"Ee.. kas te ei saanud aru, mis mu õde ütles? Ma olen.. võetud juba.." kogeles vennas ja astus sammu tagasi. Tüdrukud astusid edasi. Üks neist lükkas mind isegi teepealt eest ära. Õnneks suutsin ma oma kohvri seisma jätta nii, et blondiin sellele otsa koperdas ja Alari kahjuks talle lähemale sattus.
"Ou tšikid! Jätke mu vend rahule!" sisistasin neile, kuid ega nemad ei teinud kuulmagi. Läksin nii vihale. Ma võin küll Alariga tihti näägelda, kuid ega see ei tähenda, et ma ei või temast mingeid ülekrohvitud tibisid eemale hoida. Pealegi, ta käib Kristiinaga, ühe mu kalli sõbrannaga. Ning ma ei saa lasta temale haiget teha.
"Kaduge minema!" kisendas Alari. Blondiinid ei kuulanud teda ja hakkasid talle järjest rohkem liginema. Alari keeras end kiirelt ümber ja pistis suvalises suunas jooksma. Ega blondiinid oma kontsadega temast maha jäänud. Teised tüdrukud mu ümber naersid. See sama poiss, kes mind enne aidanud oli, kõndis mu kõrvale ja haaras mu suurema kohvrisangast kinni.
"Alari on alati selline.. tahetud kutt olnud," näitas ta mulle oma imelist muiet, mida olin tänase päeva jooksul mitmeid kordi näinud. Alles nüüd avastasin, et tema pruunide juuste alt paistsid välja justkui kassisilmad. Need olid nii hiilgavalt rohelised, et mulle korraks tundus, et need lausa helendavad. Kuid ilmselgelt tekkis see efekt päikesest, mis poisile otse silma paistis.
"Ma olen Kaspar. Sa olid Merilyn, eks?" avaldas ta lõppude lõpuks oma nime. Olin? Olen siiamaani, kui aus olla.

Pidin tunnistama, et Kaspar nägi kohutavalt kena välja. Isegi kenam, kui Kevin.
"Tule, ma aitan sul tuppa sisse seada," pakkus Kaspar lahkelt ja nõksatas peaga maja number kaheksa poole, mis asus meist veidi eespool. Noogutasin rõõmsalt ja kinnitasin oma haaret kohvrisangal. Liikusime edasi. Meie poole keksis üks tüdruk. Tal olid samasugust värvi juuksed, nagu Kasparil. Ehk tumepruunid. Need lehvisid õrna tuuleiili käes ja tütarlaps tundus rõõmus olevat.
"Kassu! Tšau!" hõikas ta rõõmsalt ja kiirendas oma keksimist.
"Aliis! Kallis!" naeratas Kaspar vastu. No tore. Tal on tüdruk ja mina üritan talle endast head muljet jätta. Väga-väga suurepärane. Lihtsalt vapustav. Kindlasti tuleb see Aliis meie juurde, suudleb Kasparit ja nad lähevad oma teedpidi edasi. Great! Kuid midagi sellist ei juhtunud. Tüdruk kõndis Kaspari juurde ja nad kallistasid. Lihtsalt.. kallistasid. Kas neil polegi mingit suhet? Aga miks Kaspar talle kallis ütles? Äkki on see veidi arenenum sõprussuhe? Oh Merilyn. Esimest päeva laagris ja juba olin ma nii lootusetus olukorras. Ma poleks üldse tohtinud emale mitte kunagi mitte ühtegi laagrit mainida. Siis oleks ma saanud koju jääda ning Keviniga kohtuda. Üle pika aja.. kui kahte aastat pikaks ajaks saab muidugi nimetada. Aga minu jaoks oli see pikk aeg. Kohutav lausa. No.. okei, sel ajal, kui Kevin Inglismaal elas, olime me jõudnud nagu.. lahku minna, sest ta olevat kellegi uue sealt leidnud ning me mõlemad teadsime väga hästi, et pikamaa suhted ei toimi. Minu õnneks polnud me lahkuminek eriti raske ja me jäime edasi sõpradeks. Ja äkki? Kevin oli tagasi ja mina? Kus mina olin? Mingis kuradima l a a g r i s.

"Merilyn, kas sa tuled ka ikka?" küsis mingi hääl läbi mu mõtete. Raputasin vaikselt pead ja vaatasin Kasparile otsa. Aliis seisis meist meeter või isegi kaks eemal. Nojah. Ma võisin peaaegu kindel olla, et nad ei käi. Võibolla olid nad lihtsalt sõbrad või hoopiski õde ja vend? Kes teab.
"Auu? Merilyn?" lehvitas poiss mu näo ees oma käega.
"Ah? Mis?" pomisesin vastu. Aliis naeratas. Või naeris. Ma ei teadnud, kumba ta tegi, aga ühte neist kindlasti. Ja Kaspar oli veidi tõsisema näoga. Võibolla tuli see sellest, et päike suutis talle täpselt silma oma kiirekesi saata.
"Oled sa ikka maapeal?" uuris poiss. Noogutasin häbeliku naeratusega ja pigistasin oma kohvrisanga. Ma tahtsin lihtsalt minna oma tuppa, magama jääda ja mitte kunagi enam ärgata. Kui see ainult võimalik oleks.
"Lähme edasi siis. Aliis on su toakaaslane," lausus Kaspar. Aliis naeratas. Ja päriselt. Naeratas. Mitte ei naernud ega itsitanud ega mitte midagi muud. Ta naeratas. Ning ma sain sellest päris kindlasti aru.
"Mu toakaaslane? Sa oled siis Aliis Kuusik?" küsisin. Tüdruk noogutas ja kohendas oma tumepruuni tukka. Veelgi parem. Lisaks sellele kõigele pidin ma jagama ühte tuba inimesega, kelle peale ma õudselt kade olin. Kade? Jah, kade. Kaspari pärast. Mitte, et ta oleks mulle meeldinud või midagi. Aga siiski! Kaspar oli kena poiss ja ma tõesti-tõesti lootsin, et meil äkki kunagi võiks midagi enamat tulla, kui ainult sõprus.

Kaspar ja Aliis hakkasid edasi kõndima, jättes mind seisma. Märkasin seda alles siis, kui nad juba maja number kaheksa ees seisid. Vudisin neile kiirelt järele. Kaspar ainult muigas. Nagu alati! Kindlasti minu ja mu idiootse käitumise üle. Ma olin selles kindel. Aliis tundus olevat mõttessevajunud. Äkki mõtles ta sellest, kuidas mind ja Kasparit tülli ajada? Või hoopiski sellest, kuidas Kasparit võimalikult kiirelt endasse armuma panna? Kui ta just teda ei armastanud juba. Mis võis väga suur võimalus olla, kuna ta ju kutsus tüdrukut kallimaks. Kurat! Merilyn, lõpeta nende nõmedate mõtete mõtlemine juba ükskord! Aliis oli oma võtmega maja ukse avanud. Läksime kolmekesi majja. Maja tundus olevat üpriski suur. Me olime sattunud mingisse pooleldi elutoa moodi tuppa. Vähemalt oli seal kaks diivanit ning suur raamaturiiul. Ning veel igast muid vidinaid ja minu jaoks võibolla isegi ebavajalikke asju. Kõndisime edasi ja sisenesime tuppa number kaks. Tuba oli väiksem, kui eelmine, kuid hoopiski teistmoodi sisustatud. Kummaski toa nurgas asetses üks keskmise suurusega voodi. Üks toa pool oli juba hõivatud Aliisi asjadega, ilmselgelt. Minu tulevane voodi oli korralik ning voodi vastas asetses normaalse suurusega kummut. Akna all oli üks pikem laud ja keset põrandat vedeles suur vaip.

"Kassu, ma arvan, et me saame ise edasi," lausus Aliis sõbralikult. Kaspar noogutas, asetas mu kohvri kummuti juurde ja lahkus me toast sõnagi ütlemata.
"Mul on temaga ikka nii kuradi hästi vedanud," hakkas tüdruk kiitlema ja läks oma voodi juurde.
"Jah, tõesti," vastasin porisedes ja asetasin oma kohvri teise kõrvale. Ma nii lootsin, et Aliis poleks tegelikult selline hoopleja, nagu ta tundus olevat.
"Kas sul on mõni õde või vend?" küsis ta seejärel ja hakkas oma asju lauapeale asetama. Vaatasin teda altkulmu. Õde või vend? Miks see peaks teda üldse huvitama? Ma ei vastanud midagi vaid avasin oma raskema kohvri. Hakkasin oma riideid kummutisse paigutama.
"On, aasta vanem vend, Alari. Ta on ka siin laagris," vastasin peale lühikest vaikust. Tundsin Aliisi pilku enda seljal. See tekitas mulle ebamugava tunde ja ma otsustasin oma asjade lahtipakkimise sinnapaika jätta. Pöörasin end Aliisi poole ja asetasin käed ülbelt puusa.
"Kui sa oled selline tüdruk, kes kõigega kiitleb ja hoopleb, eriti veel kenade poistega oma elus, siis palun, ära ürita minuga sõbraks saada," ütlesin rahulikult, kuid samas ka nõelavalt. Aliis hakkas naerma. Vaatasin teda imestunud pilguga. Miks ta naeris? Minu üle! Taas! Läksin näost õhetama. Mida ma jälle olin valesti suutnud teha?
"Ära muretse, Kaspar on kõigest mu vend," üritas tüdruk oma naeru tagasi hoida. Sel hetkel tõmbusin ma näost punasemaks, kui tomat. Ma tundsin ja teadsin seda. Piinlikult pöörasin end ümber, haarasin kohvrist ühe suvalise särgi ja peitsin oma näo sellesse. Good work, Merilyn!

Awwies.
Uut. ^^

Jõhkralt meeeldib . Aga need tüdrukud olid natuke kahtlased alguses , minu arust . Nagu oleks neil mingi needus peal . Ja ma hakkasin juba arvama , et tulebki mingi fantaasia jutt .



uut tahaks ka .

Krissule: Varsti saab uue.
LittleMissyle: Aitäh. Ei, nendel tüdrukutel pole needust. Nad ongi siuksed.. väga hullud blondiinid, kes peavad saama, mida tahavad. Ja ei mingit fantaasiajuttu ka, seekord.
Murtaghile: Tänud. Eks tal õnnestub jah. Ega mulgi palju puudu jää.

Algus teisel osal mulle ei meeldinud. Olid jaa need kaks plikat veidi.. liialdatud. On küll igasugu imelikke, kuid selliseid ma pole veel kohanud ega näinud.
Mõned kokku- ja lahkukirjutamise vead olid. Ja komavead. Rohkem nagu silma ei hakanud, lõpu poole läks paremaks ka. Tahaks rohkem tegevust juba lugeda! Ootan uut.

Griffule: Mul ka. Aga Aliis ja Kaspar saavad hästi läbi lihtsalt.
EITCle: Pole midagi. :) Ma usun, et ei öelnud. Mul oli seal liiga palju keskmist ja siis ma paningi: normaalse suurusega. Võimalik. Aga ma tahtsingi neid sellisteks teha. Kes teab, võibolla mõned on. Üritan uut kirjutama hakata kohe.
Espadale: Nende plikade pärast, eks? Mnjaa, võimalik, aga tegelikult nad lihtsalt.. pidid seal olema. Kahjuks mul tõesti tekib neid vigu, aga mingi pärast keegi kunagi ei maini neid mulle.. täpsemalt. :/ Aga aitäh ja ma üritan mingit tegevust ka sisse tuua.

Uut:)
Nii hea oli:)
Need plikad olid küll kahtlased aga kuidagi omamoodi:)

edasi

Ma tahaks ka uut. Selline... tõeline.

jeah, ma lugesin ka sis need kaks osa l2bi ja t2itsa okeid tunduvad vist, nii et uut.

Ma tahaks ka uut osa:D