Leophronde

Kunagi kirjutasin ma ühele foorumile ajaloo

Leophronde on oma nime saanud võlukunsti ajaloos teada oleva esimese võlurist õpipoisi järgi, kellest võlukunst üldse alguse sai. Selleks oli Shema Leophronde. Tema päritolust ei ole palju teada, küll aga ei saa eitada tema olemasolu.

Shema oli üks vaene laps, kelle tema vanemad noorelt hülgasid, kuna polnud võimalusi tema eest hoolitseda. Saatuse kurjal tahtel sattus ta orjaks ühe mõisahärra juurde Ameerika mandril aastal 493 eKr. Teda ei koheldud seal küll kõige halvemini, kuid olud ei olnud seal just kiita. Palju tööd ja vähe lubatud pause. Sellised kehvad tingimused panid Shemat end ühe rohkem taga utsitama, et tal kord minna lastakse. Lootes, et kui ta tööd korralikult teeb, siis olustikud paranevad, või, nagu tol ajal mõisahärradel kombeks oli, sai ta ühe soovi teha. Nõnda ta töötaski pea et hinge endal välja, kui kord hinge tõmmates nägi, kuis heinakuhi end ise rullis. Shema polnud midagi aru saanud ja pingutas silmi, nendega heinakuhjasid jälgides, mis paari hetke pärast liigutamise lõpetasid. See kohutas Shemat väga. Ta ei mõistnud hetke jooksul midagi, kuid mõistis, et oli luulusid näinud. Küll aga ei olnud tal plaaniski enda puhkust sellise mõttetu mõtisklemise peale raisata. Ainus aeg kõik lihased lõdvaks lasta.
Järgmisel korral silmi avades nägi ta, et ämbrid veavad end ise jõe suunas ja hetke pärast peatusid kolinal maha. Shema pööras vaid kohkunult pilgu kõrvale ja mõistis siis, et märkas enese nina ees klaasi veega. Kõhklemata jõi ta selle ära ja märkas maha pannes, et see on uuesti täis. Kerge lõbususega läks ka teine klaasitäis ja niisamuti ka kolmas. Õnnelikult enda ümber vaadates nägi ta, kuidas tööriistad ise tööd teevad. Siis sai ta aru, et asjad teevad seda, mida ta tahab. Oli mõtelnud palavast päevast ja jahutavast joogist ning niisama järsku see ilmuski. Mõtles, kui pikk maa oli jõeni ja kui rasked veepanged tagasi tulles on ja nood liikusidki ise vett tooma. Heinakuhjade raskusest ei tahtnud Shema isegi mõtelda, kuid alateadvuses oli ta seda siiski teinud.
Nõnda tema õnnepõlv algaski. Edaspidi pidi ta ainult tööasjade läheduses viibima, et tööandja tulles teha nägu, kui väsitav töö on. Tegelikkuses ta aga vedeles maas ja nautis ilma, oodates tööpäeva lõppu ja järgmist söögikorda.
Selliseid perfektseid tulemusi, rikkalik saak, alati voodis puhtad linad, ahi köetud ja taolised asjad, nähes, andis mõisahärra Shemale ühe soovi, mida ta kindlasti täidab. Kõhkluseta lausus Shema, et tema tahab vabaks saada. Mõisahärral oli veidi kahju, et nii hea tööline ära läheb, kuid Shema lubadusele, et töö saab ikka sama hästi tehtud, andis peremees talle veel kotitäie kuldagi kaasa.
Noormees läks aga ise Euroopasse enda soovitud laeva ja meeskonnaga. Elu tundus nii hea.
Shemale oli alati õpetamine meeldinud ja nii ta rajaski ühte maha jäetud majja enda kooli, kus hakkas võlukunsti õpetama. Küll aga ei tulnud sellest midagi välja, kuna tundus, et ainult temal olid sellised võimed. See pani teda mõtlema ja nii otsiski ta endale naise, kellega sai viis last, kellest kolm olid poisid ja kaks tüdrukut. Võlukunsti oskuse pärisid neist neli. Üks tüdruk jäi millegipärast ainult tavaliseks inimeseks. Ülejäänutele aga õpetas Shema suurimaid võlukunsti saladusi, mida ta ise teada oli aja jooksul saanud. Lapsed läksid aastate möödudes samuti laia maailma rändama ja nii levis ka võlukunst. Üsna pea moodustusid juba üleni võluritest koosnevad perekonnad ja nii põlvkondade kaupa. Mis aga Shemat endki üllatas, oli see, et ta elas võrreldes teiste inimestega kauem. Kui tavaliselt surid inimesed oma neljakümnendates-viiekümnendates ära, siis tema elas nendes paar korda kauem. Seetõttu sai ta ka rohkem jälgida.
Tema seitsmekümnendal eluaastal suri tema kaasa, kui Shema ise oli tuhandete kilomeetrite kaugusel oma perekonnast, õigemini, naisest ja tütrest. Shema ei naasnud nende juurde kunagi kartuses, et ta põlatakse ära, et perekonnast tähtsal hetkel lahus oli. Tütrel oli ju siiski juba oma perekond ja omad tegemised. Nii rändaski Shema edasi. Kohati üksinda, kohati teiste võluritega koos. Nõnda kuni aastani 266 eKr, kui ta suri.
[modifitseeritud väljavõte „Shema Leophronde päevik“ raamatust]

Nõnda levisid esimesed võlukunstid ja nende kasutajad.
Mööda maailma tehti nüüd juba paljudesse kohtadesse võlukunstikoole, millest eriti paljud kaua vastu ei pidanud, küll aga tekkisid aja jooksul paar püsivamat.

Koolimaja ajaloost:
Maja on ehitatud 682. aastal paleeks, mis meenutas küll valmides veidi rohkem lossi, Rumeenia kuningale. Kõrvale ehitati teine sinna külaliste vastu võtmiseks ja nende majutamist. Pärast valmimist aga paari järgneva aasta jooksul kuningas suri ja majad jäeti kasutamata.
Paarikümne aasta möödudes rajati sinna punase risti eelkäia püha koda, kuid ka nemad hülgasid selle üsna peatselt teadmata põhjustel.
Maja saladuslikkus aga ahvatles fantaasialoomi, nagu näiteks härjapõlvlasi, kes sinna enda kodu ehitasid. Maja aga ei sallinud ka neid ja nõnda surid seal sees olijad.
Imelike sündmuste tõttu oli see kasutamata kuni aastani 1285, mil see võeti sõja vastu peatumispaigana kasutusse. Sinna ehitati ümber ka müür kaitseks, mis lagunes sõja käigus üsna maatasa. Palee kõrvale ehitatud mõis sai samuti tugevalt kannatada. Varemed on siiani säilinud. Pärast sõda otsustati paleest taas haigemaja teha, kuna sõjas haavatuid oli nii palju, et neid mujale vedada hakata oleks tundunud mõttetu. Nõnda tehtigi ja seekord juba pikemaks. Seda kasutati selle otstarbega aastani 1472, mil toimus majas Suur Põleng. Justkui välk selgest taevast süttis maja iseenesest põlema. Inimesed ei saanud sellest aru ning paar aastakümmet kasutasid seda vaid kodutud ööbimispaigana, kuid paljud sellest eluga välja ei tulnud. Inimesed kippusid seal majas haihtuma. Aastal 1529 asustati sinna võlukunstikool, kuid see suri inimeste nappuse tõttu välja 1562. Nõnda seisiski see tühi kuni aastani 1727, mil sinna asustati uus võlukunstikool sir William Smith’i poolt. Ta käis maja iga koridori, iga toa, iga maa-aluse käigu läbi ja tegi koolist kaardi, mille lukustas direktori kabinetis asuvasse sahtlisse, kus see järgmistele direktoritele justkui „tere tulemast“ kingiks saanud on. Küll aga pole seda ükski õpilane näha saanud. Ilma pikema ootamiseta kehtestas ta ka täpsemad reeglid ja lõi kooli süsteemi. Igat maja juhib üks õpetaja, majapea ja kaks grupijuhti, vastavas tähtsuse järjekorras. Majapeadele ja grupijuhtidele alluvad kõik, olenemata majast (alluma antud kontekstis tähendab, et ei tohi neile vastu hakata). Käigud on salastatud. Puhketubadel on parool. Direktori tuppa pääsemiseks on veidi rohkem, kui parooli vaja teada.
Sõõlamine toimub Saalis sõõlamiskuuliga. Iga sõõlaja võtab kuuli kätte ja loeb valju häälega ette kõik, mis sinna sisse ilmub. Valesti rääkida sellega ei õnnestu, nõidus on liialt suur.
Transport kooli toimub tõldade abil, mis on kuuekohalised ja neid juhivad hobused.
Sellised reeglid ja süsteemid jäid toimuma ja neid ei ole siiani muudetud. Selle tegemine tunduks aga tavatu ja peaaegu, et reeglitevastane.

Pärast renoveerimist nägi palee justkui uus välja ja lausa kutsus võlureid sinna õppima. Kooli lähedale lasi direktor ehitada ühe laohoone moodi ehitise, kus valmistataks tarbeid koolile ja üldiselt võlukunstitarbeid.
Kooli aga võttis ta tööle haldjad ja majahoidjad, kes teda seal aitasid.
Õpilasi pidi ta aga kuidagi jaotama ja nõnda andis ta enda esimesele viiele õpilasele au nende järgi majad nimetada.
Esimene maja sai nime Olga Cruciel’i poolt, kes paistis eriti silma oma kokkuhoiduvusega. Nendega, kellega ta sõber oli ja hästi läbi sai, hoidis ta rohkem, kui iseenda kaht kätt. Küll aga võis ta üles näidata ükskõiksust teiste suhtes, keda ta eriti ei tundnud.
Teine Chris Rivera järgi, kes tundus Williamile justkui sõbralikem õpilane. Ta sõbrustas alati kõigi ja kõigega. Kunagi ei jätnud ta tänamata haldjaid toidu ja puid õhu tootmise eest. Selline suhtumine viis ta aga hauda, usaldades liiga paljusid ja tol hetkel ka valesid inimesi.
Kolmas sai nime Johnny Bronzay järgi, kes oli taibukas ja mõtles alati kõik enne välja, kui midagi proovima hakkas. Kahjuks aga istus talle teiste järele nuhkimine ja uute asjade otsimine liialt hästi, et ta muutus juba liialt uudishimulikuks.
Neljanda maja nimeks sai Estaier, Pauline Estaieri järgi, kes paistis silma oma kindlusega. Käis alati ringi sirge seljaga, kuid ometi mitte liiga uhkelt. Tema pahupooleks oli tema laiskus. Tal ei jätkunud jaksu teha midagi teiste heaks, kui ise vastu ei saa.
Viies maja sai nime Theodore Anarthe järgi, kes ei valetanud kunagi kõigile, kuigi tema arusaamade järgi ei olnud vaikimine valetamine. Nõnda muutus ta pidevalt vaiksemaks, kuna oli asju, mis ei vajanud välja ütlemist, kuni lõpuks ei nähtudki teda eriti naermas, kuna kartis midagi kogemata välja rääkida.

Need viis õpilast olid sir Williamile olnud esimesed ja kõige tublimad.
William pani ajalehte kuulutuse õpetajate otsinguks ja üsna pea olid paljud kandidaadid ukse ees ootamas. Valik ei olnud eriti raske. Oma ala valdajad paistsid kaugelt silma. Nõnda võis õppetöö koolis alata. Aastate jooksul vahetusid õpilased, õpetajad ja ka direktorid, kellest praegu kolmas, sir Nicholas von Calven valitseb.

Koolist ja ümbrusest:
Koolimaja on seitsme korruseline, millel on igas ilmakaares üks torn, kus õpilased vabalt aega veeta saavad, või on need klassiruumidena kasutusele võetud. Teisel juhul on aga ka klassiruumist eraldatud pool. Koolil on ka palju maa-aluseid käike, kuid need on kaitstud ja salastatud.
Seitsmendal korrusel asuvas Haldjate Toas võib kohata köögi toimkonnas olevaid haldjaid, kes käituvad võluritega nõnda, nagu need nendegagi. Üldiselt nad väga kurjad ei ole, kuid võivad vägagi õelalt käituda. Seal puhkavad ka Anarthe õpilased.
Kuuendal korrusel on direktori ruum, kuhu igaüks juba sisse ei pääse.
Viiendalt korruselt võib leida arstindusega seotud kohti. Arstitoas võib leida igaüks vastava rohu enda vaevusele. Ka vastavalt ravitsemise tunni klass asetseb seal. Suur Konku, kust leiab erinevaid asju, mida keegi sinna kunagi viinud on. Lisaks nendele leiavad oma koha ka Crucieli õpilased.
Neljandale korrusele mahuvad Nõiajookide klass ja Raamatukogu, mis enamiku korrusest enda alla on haaranud.
Kolmandal korrusel on Nõiasõnade ja Muundamise klassid ning lisaks ka Bronzay salong.
Teisel korrusel toimuvad Enesekaitse tunnid.
Esimesel korrusel on Söögi ja Pidustuste Saal, kus on igale viiele majale oma laud, mille taga kõik, olenemata oma klassis einestada saavad. Saali otsas on teinegi laud personalile. Pidustuste korral kaotab direktor kerge käeliigutusega kõik lauad ära ja teise viipega dekoreerib ja kujundab vastavalt vajadustele. Mida aga kunagi ära ei kaotata on seina juures olevad liivakellad majade edu võrdlemiseks. Punkte saavad anda ainult professorid, miinustesse seal jääda ei saa. Eemal on ka üks tühi klassiruum ja ka Rivera salong.
Keldris on nähtaval ainult Estaieri salong.

Paaril korrusel võib esineda tühje klassiruume, kuid need on põhjusega tühjadeks jäetud. Must minevik.
Salongides on alati kamin olemas, kus saab transportida end linna, kui leeke ei ole. Salongides on puhketuba ja magamistuba, millest viimane on üpris suur ja poistel ning tüdrukutel ühine ruum, mida eraldab kaheks kerge lahti tõmmatav vahesein. Puhketoas on kamina ümber diivanid ja tugitoolid.

Geograafiliselt: Koolist põhja jääb padrik, veidi lääne poole järv padriku kõrval. Lõunas ilutseb park, millest ida pool on muutlik palliplats, mis vastavalt mängijate tahtmistele end kohandab. Idas, veidi kirde pool on Igivana mänd, kagu pool aga pesitsevad tallid ja hobuste alad. Läänes pesitseb suur põld, kust võib leida igasuguseid ravimtaimi. Sellest veidi lõunasse minnes on öökullimaja.
Põhjast päripäeva liikudes: Padrik, mänd, tallid, ratsutamisplats, palliplats, park, põld, öökullimaja, tiik. Kirde suunda jääb ka tehas. Linn jääb kaugele läände.

Kooli lähedal on varemed selle sõja-aegsest kasutamisest. Need ulatuvad üsna kõrgele, nii kooliga kõrvuti vaadates umbes neljanda korruse kõrguseni.
Kooli taga on park, mida ilustavad lillepeenrad, kus lilli rikkalikult kasvab, puud ja hekist välja lõigatud kujud. Niisamuti ümbritseb parki hooldatud hekk. Pargis on võimalik pinkidel istuda.
Veidi eemal kasvab Igivana mänd, mille sinna istutas sir William Smith. Hoole ja armastusega hoolitsedes sai puu ka osake võlujõust endale ja temalt käidi pidevalt küsimas nõu erinevate asjade-probleemidega seonduvalt. Enamikel juhtudel said kõik küsijad vastuse omaenda mõtetest, millest üks pärast konkreetse küsimuse valjult esitamist esile kerkima hakkas.
Männi lähedal on maad vallutanud tihnik, täpsemini padrik. Seda ei hooldata, vaid lastakse puudel kasvada nagu nood ise tahavad. Seega on selle piiridki täpsemalt täpsustamata, kuna see pidevalt laieneb, küll aga mitte kooli, vaid rohkem teistes suundades. See on koht, kus saadakse üheks loodusega. Seal võib kohata metsloomi, puid, mida mujal ei kasva, looduse toitvaid ande ja muidki seonduvaid asju.
Padriku ühel küljel on järv, millest pool on ümbritsetud padrikuga, teine aga lagendikuga. Heade silmadega võib sealt isegi kooli torne näha. Tiik on ise aga üpris suur ja sügav, sobilik ujumiseks või loomadele pesemis- või joomiskohaks. Keset järve on üks saare moodi kõrgendik, kuhu mahub vabalt olema viis inimest, rohkema korral võib tekkida raskusi.
Veidi koolist eemal on tall, kus hoitakse hobuseid, nii kooli enda kui õpilaste omi. Neid hooldavad loomahaldjad, kes muidu kõigi loomade eest hoolitsevad, kuid nüüd spetsialiseeriti hobustele. Talli lähedal on ratsutamiseks mõeldud plats.
Ka öökullimaja on koolil lähedal olemas. See on üsna talli lähedal, kuid ainult veidi kõrgemal. Iga öökull saab seal hoolitsuse. Õpilased saavad sinna enda öökullid või muud kirjakandjad tuua, kuid kellel muu loom kaasas on, saab kasutada kooli enda kulle.
Palliplats, mis asub ratsutamisplatsi ja pargi vahel, on nõiduse all. Iga tulija mõtleb enda soovile, mida ta mängida tahab ja plats muudab end vastavaks. Kui on mitu mängijat, muudab see end kaheks või vastavalt mitmeks erinevaks platsiks rahuldades nii kõigi vajadusi.

Nii kilomeetri kaugusel on ka tehas, kus saavad kõik kooli õpilased käia endale tasuta valimas koolitarbeid, alustades sulepeadest kuni öökullideni. Koolivormid saavad õpilased pärast enda kooli kirja panemist koju postiga, mille öökullid kohale toimetavad.

Linnast:
Koolist umbes viieteistkümne kilomeetri kaugusel on linn, kus on palju meelt lahutavaid kohti.
Üheks meeldivaimaks on park, kus saab rahulikult aega veeta ja mõnusalt vedeleda.
Pargi juures, keset linna, on suured purskkaevud. Üks nendest on 25x25 meetrit suur ja vesi purskab erinevat moodi altpoolt. Seal on mõnus joosta ja end jahutada. Teine on ringikujuline, kus on keskel kolm pumpa, millest vesi suure kaarega välja tuleb. Selle kõrval kohe on kaks kõrvuti olevad väikese maa-ala peal olevat, kuid suure survega purskeava. Vesi võib minna seal kuni kahekümne meetri kõrgusele. Hulljulgemad võivad selle peal ka üles minna ja seal vee peal seista. Purskkaevu komplektid asuvad kolmnurga kujuliselt üksteisest vaid meetrite kaugusel.
Linnas on veel kõrts Must Munk, kus müüakse erinevaid alkohoolseid ja selle vabu jooke. Õpilastele aga alkohoolseid ei müüda. Kõrtsis on võimalik istuda leti ees olevatel toolidel või lebotada diivanitel või toolidel. Seal on ka televiisor, kus võimaldatakse päevakajalisi sündmuseid jälgida. Igal laupäeval on seal kella seitsmest kuni viieni karaoke, kus leidub laule igale maitsele. Alla kaheksateist aastastel on luba seal olla kaheksast kümneni. Kõrts ise on 24/7 lahti.
Kel pole tahtmist kõrtsi minna, saab einetada Preili Lowey kohvikus. Seal on ka valik alkohoolseid jooke, kuid ainult dokumendi alusel kätte saadavad. Kergemaid lõunaid tehakse seal kohapeal, kuid tavapäraseimad ostud on moodustatud siiski kohvist/teest ja saiakesest/koogitükist.
Maiadele on Willi kõikvõimalike maiustuste pood. Kõik maiustused või veidikenegi magusad asjad, millest sa unistadagi võid, leiad sa siit.
Kui on tahtmist lihtsalt tavalist lõunat süüa, võid seda osta toidupoest.
Kes aga ainult värsked ja otse ahjust tulevaid asju tahab, võib minna läheduses asuvasse pagariärisse. Sealt tulevad ka kondiitritooted.
Loomalembestel on meelelahutuseks ehk loomapood, kus võib jälgida erinevate loomade elu ja ehk ka mõne sealt endale soetada.
Haritutele on tõmbavaimaks atraktsiooniks Suur Raamatukogu, kust võib leida enamikke raamatuid, mida mujalt ehk saada ei pruugita. Kahjuks on ka seal mõningaid asju ainult ainueksemplarides. Hilinemise korral on aga karmid trahvid.










Leophronde võlukunstikool on üks kool, mis asub Rumeenias. See on asutus iidvanas lossis. Seal on kaheksa õppeainet, mida on eluks vaja.

Haldjate Toas tegutsevad haldjad, kes teevad süüa. Kui vahepeal läheb kõht tühjaks, võib seal käia. Selleks ei ole vaja eraldi luba.

Suur Konku on selle jaoks, et vanad asjad sinna ära paigutada. Kuid õpilastel meeldib seal niisama tuhnida ja uurida teiste asju. Enam ei vii keegi sinna midagi, sellepärast leiab seal vanast ajast palju huvitavaid esemeid ja kirju.

Leophronde koolis on viis maja. Igal majal on välja toodud üks halb ja üks hea iseloomuomadus.
Cruciel: Kokkuhoiduvus, Kalkus (külmus).
Rivera: Sõbralikkus, Liigne usaldavus.
Bronzay: Nutikus, Liigne uudishimulikkus.
Estaier: Enesekindlus, Laiskus
Anarthe: Ausus, Liigne tõsidus.

Kooli sõidetakse tõldadega. Tõldade ees on hobused. Igal tõllal on 6 istet, majapeadel ega grupijuhtidel eraldi tõlda ei ole.

Koolitarvete tehas on kooli valduses olev vabrik, mis valmistab õpilastele tasuta koolis vajaminevaid asju. Kuigi võib ka Pealinnast osta, kuid seal on raha eest ostmine.

Pealinn on selline koht, kus võib vabal ajal aega veeta. Sinna saab läbi enda puhketoa kamina siis, kui seal ei põle leeke. Vaata ette, võid ennast nii veel ära põletada!

*Noogutab asjalikult*
Mmmmm...

kusjuures, mulle veel meeldis see täiega mingi rongis kirjutasin, kui vanaema juurde vmt kohta läksin vist