MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 some järjekas

Go down 
3 posters
AutorTeade
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 31
Asukoht : Aberdeen

some järjekas Empty
PostitaminePealkiri: some järjekas   some järjekas Icon_minitime9/6/2009, 23:17

Kunagi kirjutasin siis mingit järjekat, kui mul masekas oli Very Happy aasta tagasi, voh.
mõtlesin, et võiks ka siia siis üles panna, kui on nõudmist, ehk võtan käsile ja kirjutan edasigi xD which is really... improbable Very Happy



See külm, julm maailm mu ümber varises sel hetkel kokku. Need raisatud minutid, tunnid, päevad, see kõik oli mõttetu. Mu mõttekäik muutus selle ühe hetkega momentaalselt ja seda ka igaveseks. Ma ei suutnud enam nii jätkata. Kõik mis ma tegin ei olnud enam midagi väärt. Pingutagu ma kui palju tahes, sellest ei muutu ikkagi midagi. Ma jään ikka ja alati selleks, kes ma olin alguses...

Kõndisin ühel argipäeval koolis ringi. Silmad olid suletud ja muusika kõrvklappides mängis nii valjult, et ma ei kuulnud kedagi ega midagi. Järsku tundsin ma takistust enese ees. Seisma jäädes otsisin kobamisi taskust enda mp3’e ja vajutasin pausi nupule. Vaikselt avasin ma silmad, endal kõrvad muusikast tulitamas. TEMA oli seal, minu ees, vaatas mulle silma sisse. Õppelajuhataja. Ma eemaldasin oma jala tema valgete sokkide ja sandaali pealt ning vaatasin mureliku näoga talle otsa.
„Vabandust,“ laususin vaiksel heledal toonil, kuid see ei aidanud. Ta kutsus mind enda kabinetti.
„Ma ju ütlesin vabandust, mida veel te tahate?“ küsisin ärritunud häälel.
„Noor neiu, palun rahune,“ kõlas tema tasakaalustatult rahulik hääl mulle vastu.
Ma taandasin oma närvilise näoilme ja jäi teda küsivalt vaatama. Ta pöördus mõne hetke pärast mu poole, näol kuri naeratus. „Sa rikkusid täna viite reeglit.“ Ta näitas mulle üht paberit, kuhu oli need üles kirjutanud. “Oodake nüüd, mis asja? Koolis käies ei tohi olla rohkem kui kaks kõrvarõngast, üks sõrmus ja käekett?“ vaatasin esimesele paarile reeglile otsa, mis mind mõjutasid. „Kas ma olen mingis internaadis või?!?“ läksin ma päris närvi. Ma olin uus ja üldiselt polnud mul kavaski reegleid pähe õppida. Õppelajuhataja noogutas oma õela irvega mulle.
„Miks ma seda reeglistikku varem näinud ei ole? Kas see ei peaks päevikus või kusagilgi kirjas olema? Täna on siiski esimene koolipäev, mis kurat teil viga on??“ küsisin üllatunud ja põlastava hääletooni ja näoga, ise samal ajal ukse poole liikudes ja siis välja joostes. Ma jooksin klassi number 206 poole, tegin kiiresti ukse lahti ja haarasin klassi tagumisest osast laua pealt enda koti kaasa, millega taas ukse poole suundusin. Enne, kui sain ruumist väljuda, tuli mulle üks inimene vastu. Ma ei olnud teda varem näinud, arvatavasti paralleelikas või keegi vanemast klassist. Ta oli pruunide silmade, poolde selga ulatuvate juustega ja käes oli tal kitarrikott, suuruse järgi otsustades arvatavasti elektrikitarrile mõeldud.
„Heihei! Kuhu sul kiiret on?“ küsis ta maheda hääletooniga. Ma ei oodanud ega vastanud talle, vaid läksin ta käe alt kummardudes läbi ja jooksin koridori lõpuni, trepist alla ja koolist välja. Taskus oleval mp3e mängijal vajutasin taas „play“ nuppu. Tasapisi mu kiirus langes ja üsna pea ma juba jalutasin rahulikult. Bussipeatus paistis, kui järsku mu muusika kõrvaklappides peatus. Taskust seda välja võttes nägin, et aku on tühi. „Kurat küll..“ mõtlesin, kuid ütlesin seda kogemata valjult. Just siis, kui mul oli vaja midagi, mis mu meelt lahutaks või seda heaks teeks, saab mul aku tühjaks. Märkasin, et lähedal olevate inimeste pilgud olid mulle suunatud, kuid neid vaadates, pöörasid kõik kiiresti eemale. Edasi jalutades jõllitasin koguaeg maad. Ootasin bussi. Nelja minuti möödudes hakkas vihma sadama. Vihma käes pidin seisma veel veerand tundi, kuna üks buss jäi vahelt ära. Peatus oli rahvast täis ja bussis sees läks väga kitsaks. Sõidetus oli kolm peatust, kui järsku suri buss välja ja enam ei käivitunud. Seisin ikkagi veel enda kohal, kuid viie minuti möödudes väljusin sealt ja hakkasin jala edasi kõndima. Poole minuti pärast möödus minust seesama buss. Vihastasin veelkord. Enam ma transporti ootama ei jäänud, vaid kõndisin rahulikult läbi vihma edasi kodu poole. Tasapisi vihm vaibus, kuid kodu oli ikkagi veel ühe ja pooleteise kilomeetri kaugusel.
Olin möödunud kahest peatusest, kui järsku tundsin, et keegi jalutab minu kõrval ja jõllitab mind. Proovisin piiluda veidi kapuutsi alt, kuid nägin vaid jalgu ja see ei ütelnud midagi. Seejärel tõmbasin kapuutsi peast ära ja vaatasin, kes see friik on. Selleks oli toosama noormees, kes mulle klassis vastu oli tulnud enne, kui ma ära jooksin koolist.
„Mis sa siin nii teed?“ küsis ta minult, kui talle otsa vaatasin.
„Seda peaks ma sinult küsima,“ vastasin üpris tõredalt, kuna tuju oli täiesti nullis.
„Hästi. Ma märkasin sind, kui ma eelmises peatuses mööda sõitsin ja tulin siis maha, et sinuga ühineda.“ Ma jäin teda veidi küsiva ja arusaamatu näoga vaatama, kuid pöörasin siis pea taas liikumise suunda ja noogutasin vaikselt.
„Aga nüüd sina?“ pidi ta teada saama.
„Mina? Mis minuga?“ teesklesin ma mõistmatust.
„Mida sina siin teed? Ja miks sa nii ära jooksid?“ küsis noormees minult lõbusa naeratusega. Küsimused, küsimused... Miks ta minuga nii sõbralik on? Tagamõtted??
„Nagu sa arvatagi võid, kõnnin ma koju. Kas sa tahad tõesti teada, mis koolis juhtus, või on see rohkem teema-arenduseks?“ tahtsin teada, kuna ei usalda kergelt ja paljusid.
„Tahaks teada küll. Nii seda kui ka su elukohta,“ tähendas ta muige saatel. Ka mina ei suutnud muiet tagasi hoida.
„Oi, sellisel juhul on sul veel pikk tee ees, et teada saada, mina nii kergelt ka saladusi ei usalda,“ jätkasin ma saladuslikku vestlust.
Ta kehitas seepeale vaid õlgu. „A man’s gotta do what a man’s gotta do,“ lõpetuseks pilgutas ta üht silma. Jätkuvalt muiates jälgisin ma teed, mida mööda liigun, kuid ei lausunud midagi.
„Muideks, Mark olen,“ suvatses ta lõpuks end tutvustada.
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
swessu
Tsiklimees
swessu


Female Postituste arv : 430
Age : 31

some järjekas Empty
PostitaminePealkiri: Re: some järjekas   some järjekas Icon_minitime28/6/2009, 13:49

Öööäääää, see on hea ju.
Misasja sa jamasid.
Ma tõesti tahaksin edasi, kui sa nii lahke oleksid. (A)
Aitäh. :)
Tagasi üles Go down
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 31
Asukoht : Aberdeen

some järjekas Empty
PostitaminePealkiri: Re: some järjekas   some järjekas Icon_minitime28/6/2009, 14:01

ainult sinu pärast Very Happy



„Meeldiv tutvuda,“ vastasin vaid, kuna polnud mõtteski isegi enda nime võõrale ütlema.
„Kuhu vastuviisakus jäi??“ küsis ta kohmetult.
„Kooli,“ vastasin õela muigega. Selline ma kord juba olen.
„Hmm.... Kas ma pean su nime teada saamiseks siis taas kooli minema?“ Ta kohe ei saanud järele jätta.
„Jah, just,“ vastasin siis kindla häälega, ikka veel teed vaadates, kui silmanurgast piilusin, mida ta teha kavatses. Minu üllatuses peatus ta ja pööras ringi, hakates kooli poole minema.
„Hei! Oota! Ei, pole vaja, Liisa olen,“ hüüdsin talle siis järele, et teda peatada. See aitas ja ta jäi seisma, tegi kannapöörde ja kõndis minu kõrvale, kus me nüüd kahekesti seisime.
„Arvasingi, et sul selleks südant ei jätku,“ sõnas ta vastuseks ja naeratas laialt.
Ma vaatasin teda altkulmu. „Ma oleks sul võinud vabalt lasta uuesti kooli minna, ma lihtsalt... mul... siin... ma... ah, halb päev on ja üks seltsiline kuluks ära,“ tunnistasin talle ja jõllitasin enda jalatseid. Ta muigas.
„Või nii. Hästi. Meeldiv tutvuda, Liisa,“ vastas ta mu kätt võttes ja seda surudes. „Kuhu poole sa suundud, Liisa?“ küsis ta nüüd veidi naljatades. Ma ei suutnud muigamata olla, kuna ta mu nime nii tihti kasutas.
„Järgmisest tänavast paremale, siis vasakule ja otse lõpuni,“ tähendasin enne, kui mõistsin, et olingi talle põhimõtteliselt enda aadressi ütelnud. Sellele mõteldes võpatasin kergelt. Ta kortsutas sellepärast kulmu. Ma hakkasin tasakesti jalutama.
„Mis nüüd?“ ei mõistnud ta päris, miks ma nii reageerisin enda sõnade peale.
„Ei midagi,“ vastasin lootes, et ta ei mõistnud seda isegi. Paari sekundi pärast hakkas ta vaikselt naerma.
„Nonoh, et ei usalda nii kergesti, jah?“ pidi ta mind veel mõnitama.
„Ei usalda jah!“ vastasin ärritunult. Mis õigusega tuleb tema mind arvustama!?
„Rahu, rahu, Liisa,“ sõnas ta muiates ja patsutas mind õlale. Ma jäin ta kätt enda õlal vaatama.
„Ma ei saa ikkagi aru, Mark, miks sa minuga ühinesid ja nõnda sõbralik oled?“ tahtsin tõde teada saada.
„Hmm... Ma arvan, et mul oli ka igav,“ vastas ta kitarrikotti enda õlal sättides. Ma jäin seda vaatama.
„Elektrikitarr?“ tahtsin oma arvamust kinnitada. Ta noogutas naeratades.
„Kust sa teadsid?“ küsis ta seepeale, kuna olin talle oma teadmistega muljet avaldanud.
„Koti kuju järgi,“ pilgutasin ma talle silma vastu.
„Oo. Mängid ise ka kitarri?“ pakkus ta ise huviga vastust ootama jäädes. Noogutasin talle vastuseks naeratades. „Millist?“ tahtis ta siis juba rohkem teada.
„Elektri ikka,“ kõlas lõbus vastus mu suust. Ta noogutas positiivselt imestunud näoga.
„Ja kui kaua juba? Kui võib küsida,“ lisas ta kiiresti lõppu, kuna teadis, kui oluline, kuid harvaesinev tänapäeva ühiskonnas viisakus on.
„Niih... vaatame. Ma hakkasin isa kitarri tinistama viie aastaselt, muidugi, siis ma ei osanud veel midagi. Ja esimese kitarri sain kaheksaselt, mis teeb siis enda kitarril mängimist tervelt kaheksa aastat.“ Wow. Nii palju? See tuli ka mulle üllatusena, mis tähenda, et ettekavatsemata manasin ma hämmeldunud näoilme.
„See on tõesti palju,“ nentis ka tema oma suu lahti jäänud näoga. Üsna pea murdsin nõiaringist välja ja tegin taas lõbusa näo pähe. Siis jõudis kätte tänav, kust ma ära pidin pöörama.
„Minu tänav. Kuhu sa ise suundud?“ tahtsin siis Margilt teada saada. Muhe tüüp oli see Mark. Hea vestluspartner.
„Kuhu iganes sa soovid,“ vastas ta õlgu kehitades. Vastuseks ma ainult naersin ja suundusin siis tema kõrval jalutades ristuvasse tänavasse.
„Mis klassis sa ise oled?“ tahtsin nüüd teada saada, miks ma temaga koolis kokku põrkasin.
„Kaheteistkümnendast. Nüüd. Huh. Last year in hell,“ naljatas ta, kuid küsis hetke pärast seda sama küsimust ka minult.
„Heh, ma alles alustan gümnaasiumiga. Ehk siis kümnendik.“ Ainult üks aasta ühes koolis sellise kutiga? Miks ma varem kooli ei läinud?!
„Jah. Kuigi sul on kaks aastat kauem koolis käia, kui minul, olen mina oma kitarriõpinguaastatega sinust kolme aastaga maas. Igal plussil on ka omad miinused, eksole?“ tähendas ta seejärel lõbusalt, pilk minule pööratud.
„Mul võib olla halb mälu, kuid miks sa kedagi teist enda ohvriks ei valinud, keda jälitada?“ küsisin tõsise näoilmega Margilt. Enda mäletamist mööda ma talt seda ei küsinud, küll aga analoogseid asju.
„Sest sa oled uus ja ma ei teadnud sind? Teiste jaoks olen ma juba ammu nähtud kuju,“ mõtles ta ka ise oma valiku peale. Asi kisub huvitavaks..
„Aga mõni teine kümnendik? Neid peaks ju rohkem olema?“ mõtlesin ma kiiresti järgmise asja välja, et tõelist põhjust teada saada.
„Hmm.. Siis võib-olla sellepärast, et kuna sa juba klassist kotiga minema jooksid, oled sa ekstreemsem ehk,“ mõtiskles ta selle üle.
„Kas ma peaks seda nüüd komplimendi või halvustusena võtma?“ küsisin salakavala näoga talt küsimusi edasi.
„Võta kuidas tahad. Mina tegin seda komplimendina,“ sõnas ta rahuliku naeratava näoga.
„Egas ma ei saa ju komplimenti halvasti võtta,“ vastasin ma omapoolse naeratusega ja pöörasin siis vasakule, kuna olime juba palju edasi jõudnud kõndida.
„Saaksid küll, aga see oleks veidi imelik lihtsalt.“ Jah, seep see oleks tõepoolest. Selle peale ei vastanud ma muud moodi peale järjepideva naeratusega. Jalutasime veel edasi vaikuses, kuni jõudsimegi minu maja juurde. Ma seisatasin ja pöörasin end tema poole.
„Soovid sa üles tulla?“ tegin ettepaneku. Reaktsioon oli Margil hea, nägu oli korraks üllatunud, seejärel segaduses ja lõpuks, kui ta ühtki sõna suust ei saanud hingas rahulikult sisse.
„Kui sa juba pakud,“ sai ta vastatud. Naersin korraks vaikselt ja keerasin värava taskust võetud võtmega lahti, sisenesin ja sulgesin selle noormehe järel. Jalutasin vaikselt majani, mille ukse kahe teise võtmega lahti lukustasin ja avasin selle Margile, et too siseneda saaks.
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
swessu
Tsiklimees
swessu


Female Postituste arv : 430
Age : 31

some järjekas Empty
PostitaminePealkiri: Re: some järjekas   some järjekas Icon_minitime28/6/2009, 14:11

Paparapapaa...
Päris kiire teenistus meil siin. Very Happy
Mark, Mark, mul on nii mark.
See lõpp oli kahtlane. Very Happy Aga pole hullu.
Ma oleks ka Margi asemel nii reageerinud eks.
Ja nüüd...uuut. Very Happy
Ma tänan. Very Happy
Tagasi üles Go down
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 31
Asukoht : Aberdeen

some järjekas Empty
PostitaminePealkiri: Re: some järjekas   some järjekas Icon_minitime28/6/2009, 14:23

xD sinu nimel Very Happy
või siis tänuaustuseks, et sa sellel uuletuse up'isid :d




„Ossaa, sul on vapustavalt ilus maja,“ pidi ta mainima.
„Ma tean jah,“ vastasin naljatades ja sulgesin enda järel ukse, mille taas nupust lukustasin. Esikus võtsin seljast ära enda pusa, mille nagisse riputasin ja jalast tennised, mille pingi peale asetasin. Ma ootasin, kuni Martk sama oli talitanud ja võtsin siis maast koti, sellega enda toa poole suundudes, mis asus teises maja otsas. Kõndisin keerdtrepist üles ja vasakule koridori lõppu, kus seisis paremal pool uks minu tuppa. Ma avasin selle ja kõndisin sisse nagu igal teiselgi päeval, visates oma koti laua juurde ja ise voodile pikali visates. Minu üllatuseks viskas ta minu kõrvale voodile, kus ta mind põrnitsema jäi. Ise olin selili, nägu suunatud katuse poole, kuid silmad suletud. Ma avasin vaikselt silmad ja jäin teda küsivalt vaatama. Kuna ta midagi ei teinud muud kui lihtsalt vaatas mind, tõusin ma taas püsti ja lülitasin arvuti käima, proovides äsja juhtunut unustada, kui nähes, et ta pilk minuga kaasas käib pöördusin ma julmalt tema poole.
„Mis see nüüd siis tähendama pidi?“ ei saanud ma temast hästi aru.
„See jõllitamine? Sind, ikka sind,“ vastas ta naerdes. Ma ei saanud naljale pihta ja kortsutasin ühte kulmu teda jätkuvalt silma vaadates.
„No sind vaatasin. Kui sul midagi selle vastu on võin ma ka lõpetada,“ lisas ta naeratades.
„Ära pahanda, aga võiksid küll, jah,“ pidin ma tema vastu aus olema, muidu oleks see juba ülekohtune olnud, kui ma valetama oleks hakanud. Ta pööras pea ära ja tõusis samuti istukile, nüüd tuba vaatama jäädes.
„Millega ma selle külalislahkuse ära olen teeninud?“ tahtis nüüd tema teada.
„Oma kitarristioskustega. Näita ette, mis sa oskad,“ keerutasin end arvutitooli peal tema suunda. Mark võttis maast enda kitarrikoti ja avas selle. Sees oli must valge tribaliga elektrikitarr. Selle kuju, need värvid, see võttis mu nii pahviks, et mu suu vajus märkamatult lahti, kui ma seda jõllitasin. Ta vaatas mind ja naeris õrnalt.
„Noh, mis nüüd?“ küsis ta laia naeratusega.
„See on... nii... nii.... ilus,“ ei saanud nüüd mina sõna suust. Ta ainult naeris valju häälega seepeale.
„Ega ma jah.. poleks sellist ostnud, mis mulle ei meeldi,“ vabandas ta end, pilk endiselt minul.
„Ei tea midagi,“ sõnasin ma veidi kurjustavalt, normaaloleku naastes. Ta võttis maast vedeleva juhtme ja ühendas selle kitarriga. Ma keerasin volüümi juurde, et sellest ka mingit kasu oleks ja jäin ootusärevalt teda vaatama. Kõigepealt ta muidugi häälestas selle ära. Seejärel hakkas mängima mingit tuttavat lugu, kuid selle nimi mulle meelde ei tulnud. Sõnad küll jooksid silme ees, mis mind ka laulma ajas, kuid laulu nimi tuli alles refrääni juures meelde.
„Muidugi! „Smoke On The Water!“ hüüdsin siis keset lugu ja laulsin edasi. Mänginud ära ühe salmi osa ja refrääni, tegi ta väikese soolo vahele ja lõpetas siis ära.
„Nonoh, päris hästi mängid oma aja kohta,“ tegin ma nalja, ise ikka veel teda ülistavalt vaadates. Ta vaatas siis mulle küsivalt otsa.
„Ja sinu kitarr ja etteaste?“ tahtis ta mind mängimas näha. Muidugi, loogiline, Liisa! Ma olin algul veidi kohmetu nagu mäluaugus. Siis tuli meelde ja ma lõin käega endal piki otsaesist ning liikusin siis toa teise nurka, kust võtsin enda punase täppidega kitarri välja. Istusin taas arvutitoolile ja Mark ulatas mulle juhtme, mille ta enda kitarrilt ära võttis. Ma torkasin selle ühte auku, mis kitarri esimesel poolel ilutses. Ma hakkasin mängima üht enda Def Leppardi lemmiklugu. Üsna alguses tõusin ma püsti, et korralikult mängida saaks. Ma laulsin kaasa, muidu oleks see liiga tühi ehk tundunud. Soolo koha peal imiteerisin Phil Collenit, laskudes põlvedele ja seda enda kohal mängides ning tõusin jälle püsti, kitarri selja taga mängides. Mängisin terve loo ära, neli minutit ja viis sekundit. Seejärel naasin oma kohale ja jäin teda vaatama.
„Ei saa just väita, et ma sinust parem oleksin. Sa kuhugi bändi ei taha minna? Sinusuguseid on palju vajatud,“ oli ta vägagi heal arvamusel minu mängust. Järelikult suutsin talle ikka korralikult muljet avaldada.
„Ei taha tegelikult. Või siis, võib-olla läheksingi, kui keegi kutse esitaks,“ väljendasin end üsna korrektselt, olles salaja õnnelik, et see talle meeldis.
„Koolis ei taha esineda? Ma filmiksin, panen üles, saadan laiali ja sa võid palju kirju näha postkastis paari päeva jooksul.“ See mõte mulle pooleldi isegi meeldis, kuid ma raputasin pead.
„Ei, kooli ees ma ei esine. Teistes avalikes kohtades samuti mitte,“ sõnasin kindlalt, kuna suur publik mulle absoluutselt ei istunud.
„Variant kaks. Ma filmin sind mingi teine päev siin samas. Edasine protseduur jääks samaks.“ See meeldis mulle juba rohkem. Ma hakkasin kergelt naeratama ja iga hetkega meeldis see mõte mulle rohkem. Ma noogutasin nõustuvalt talle. Bändis olemise vastu poleks mul midagi, kui seal kenad ja toredad inimesed on.
„You have yourself a deal,“ sõnas ta silma jällegi pilgutades. Ma noogutasin vaikselt, järele mõeldes, millega ma just nõustunud olin.
„Okei. Süüa soovid?“ tegin järgmise ettepaneku, kuna endal oli selle kohutava päeva peale kõht vägagi tühjaks läinud. Tema aga naeris mu ettepaneku peale.
„Ega ma just „ei“ ei ütleks, jah,“ tähendas ta tõsise näoga, mille peale mina naerma hakkasin. Ma väljusin enda toa uksest ja suundusin taas allakorrusele kööki, kus julmalt külmkapi ukse avasin.
„Bloody empty,“ vastasin madala vihase hääletooniga, “aga midagi ikka leiab.“ Vaatasin veidi veel ringi, kuni võtsin välja võileiva materjali. Lisaks sellele veel kausis oleva kartulipudru, mille pannile sooja panin. Ka üks õunamahl leidus külmikus.
„Võta mida soovid. Putru tahad?“ küsisin kiiresti järele, et teada, kui suurt portsjonit endale plaanida.
„Ei aitäh, ma arvan, et võileivast piisab küll,“ sõnas ta rahulolevalt naeratades.
„Aga palun,“ ütlesin talle väljavõetud asjade peale osutades. Ise jäi ma pliidi juurde putru valvama. Kuulsin, kuidas ta veidi eemal askeldas. Võtsin kõrvalt kapist välja ühe taldriku, kuhu peale ma kogu pannitäie toitu tõstsin. Liikusin sellega külmiku juurde, et sealt välja võtta ket¹up ja laua juurde, et seal olevatest asjadest salat kokku keerata. Õnneks oli taldrik suur ja kõik mahtus ilusti ära. Ma maandusin laua taha toolile ja hakkasin vaikselt sööma, kuid pidin üsna pea tõusma, et juua valada. Hetke pärast istus ka Mark, minu vasta.
„Hääd isu ka siis,“ mainisin ma muuseas vaikselt edasi süües.
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
swessu
Tsiklimees
swessu


Female Postituste arv : 430
Age : 31

some järjekas Empty
PostitaminePealkiri: Re: some järjekas   some järjekas Icon_minitime28/6/2009, 14:30

Ma tänan, ma tänan.
Luuletuse koha pealt hoia suu kinni edaspidi, eks? Väga hea.
Jutt on hea, still.
Palju sul seda valmis on ?
Liisa söööb sama palju kui mina ju.Very Happy Ta on üldse minu moodi. :)
Ja Mark on still suht tagasihoidlik, don't you think so ? Very Happy
Uutnüüüüd. Very Happy
Tagasi üles Go down
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 31
Asukoht : Aberdeen

some järjekas Empty
PostitaminePealkiri: Re: some järjekas   some järjekas Icon_minitime28/6/2009, 14:40

ma ei tea, ma ei mäleta enam, mida ma kirjutasin sinna Very Happy
4,5 lehte on tehtud Very Happy äärest ääreni xd



„Samad sõnad,“ tähendas ta vastu ja sõi enda valmistatud võileiba. Vahepeal süües tundsin jällegi tema pilku endal, kuid ma ei teinud sellest eriti välja. Lõpuks oli mul vaid paar suutäit veel ja taldrik oligi tühi. Ma teadsin, et ta oli juba ammu enne mind lõpetanud ja vaatas mind. Kahvlit ja nuga ilusti nõule asetades tõstsin ma vaikselt pilgu ja nägin, et Mark tõepoolest vaatas mind. Lauast tõustes võtsin enda ja tema nõud ja asetasin need kraanikaussi ning pöördusin siis taas tema poole.
„Mis sa siis teha tahad?“ küsisin talt naeratades, mille peale ta vaid õlgu kehitas.
„Noo, ütleme nii. Õde peaks koju jõudma kahe tunni pärast, ema pooleteise,“ sõnastasin ma lause veidi ümber, aga ütlesin seda pahasema häälega.
„Hm, otsusta ise, mul pole tegelikult ka üldse mõtteid,“ tunnistas ta ausalt. Seda oli ta silmadest näha.
„Hea küll,“ sõnasin trepi poole paari sammuga jalutades ja pöördusin siis korraks Margi poole, “Follow me.“
Ma kõndisin trepist üles ja suundusin taas enda tuppa. Seinal rippuva plasma teleri külge ühendasin mõned juhtmed kastist võetud Nintendo Wii’ga ühenduses olevatest. Karbist võtsin välja ka mõned mängud ja Wii lisad nendeks. Ma seisin televiisori ette ja jäin Marki silmitsema.
„Kuidagi peab end ju vormis hoidma,“ laususin kergelt õlgu kehitades.
„Vali siis mida me mängime,“ sõnasin mänguhunniku poole osutades. Ta vaatas mind terve see aeg imestusega.
„Sul on NINTENDO WII!“ ahhetas ta valjult. Ma vaid noogutasin selle peale lõbusalt. Mark maandus põlvedele ja vaatas suure imestumusega ringi. Kõik need lisad, mängud, konsool – liiga palju ühe niigi laheda inimese, minu, jaoks, ütles ta nägu. Ta rahunes veidi ja vaatas nüüd mänge. Luges tagant tutvustuse läbi ja osutas siis ühe tennisemängu kasuks. Ma võtsin mängu ta käest ära ja sisestasin konsooli, seadistasin korda ja asusimegi mängima. Kuna ma seda enne mänginud olin, võitsin esimese seti mina. Küll aga jõudis ta mulle järele teisega, kui tegin korduvalt lolle vigu. Vaatasin, et läheb välja, kui tegelt oli sees, või siis lõin ise liiga tugevalt auti.
Möödusid umbes kakskümmend minutit, kui lõpetasime tennisega. Mina võitsin.
„Ja su järgmine valik oleks?“ tahtsin talt nüüd teada, endal silmad säramas.
„Hmm... valik on suur. Proovime äkki poksimist mängida?“ küsis ta minu poole pöördudes ühe poksimismänguda lehvitades. Ma teadsin, et ta arvab, et suudab mind võita.
„Võib ju kah, aega on,“ vastasin jätkuva lõbususega ja sisestasin järgmise mängu konsooli. Ka joystick’ud vahetasin ära. Tennisereketiga väga hästi poksida ei saa. Võtsime mõlemad stardiasendi sisse ja alustasime. Ta oli üllatavalt hea.
„Sa käid või käisid poksimises kunagi?“ sain sõna keset mängu suust, kui mu tegelasel juba nina puruks oli ja suust verd tilkus. Selle peale ta naeris õelalt ja vastas siis jaatavalt.
„Aga ainult natukene. Mulle liigne vägivald ei meeldi,“ vastas ta üsna armsalt. Heitsin kohati ikkagi talle naljaga etteheitvaid pilke. Lõpuks võtsin hoogu ja hakkasin jooksma, tehes hüppe ja talle vastu lõugu virutades. Küll aga sai ta seepeale veel vihasemaks ja lõi mu nokauti. Ma ainult naersin sellepeale. Võit mind selles mängus ei huvitanud.
„Oeh,“ ohkasin ma rätsepistes maandudes. „Mis edasi?“ küsisin talt kergelt naeratades. Aega oli, aga endal mõtteid peas mitte.
„Nooh... Tegelikult.. Ma ei ela siit kaugel. Võime minu juurde minna ja selle filmi kohe ära teha,“ pakkus ta sõbralikult naeratades välja. Ma kortsutasin kergelt kulmu ja mõtlesin selle üle.
„Mmmnjaahh...“ nentisin mõtte üle.“Võib ju kah,“ kehitasin siis lõbusalt õlgu. Ta naeratas meeldivalt ja võttis siis maast enda kitarrikoti, mille selga viskas ja jäi mind vaatama. Ma pakkisin Wii kokku ja panin siis enda kitarri sellele mõeldud kotti ning viskasin selle niisamuti selga. Veidi aega enda ümber ringi vaadanud, et kõik vajalik kaasas on, hakkasin ma ukse poole liikuma. Mark kohe minu järel. Ma kõndisin trepist alla ja võtsin võtmekapist enda võtmed, avasin ukse ning lukustasin selle, kui Mark välja oli tulnud. Võtnud suuna värava poole vaatasin ma noormehe poole. Lukustanud ka värava, seisin ja vaatasin naeratades Marki. Ta vaatas mulle veidi küsivalt otsa, justkui teada tahtes, miks ma teda nii vaatan.
„Kuhu me läheme siis?“ vastasin talle nagu see oleks loogiline.
„Aaaa..“ sai ta siis aru, mida ma sellega mõtelnud olin. Ta hakkas paremale kõndima. Ma ei lausunud midagi ja ka tema ei paistnud sõnu leidvat. Ma kõndisin tema kõrval edasi. Järsku hakkas ta vasakule hoidma ja ma sain aru, et me peame ära pöörama. Ma ei lausunud jätkuvalt midagi. Talle paistis samuti vaikus sobivat. Mind hakkas see vaikselt juba häirima. Ma viskasin kergelt pahaseid pilke aeg-ajalt Margile, kuid too ainult naeratas rahulolevalt ja ei vaadanud mulle isegi otsa. Korraga viskas mul lihtsalt üle ja ma ei suurnud enam nii rahulikult olla.
„Miks sa nii vaikne oled?!“ pidin ma midagigi ütlema. Ma pole vaikuse ja rahu armastaja üldiselt. Mark muidugi selle peale hakkas ainult naerma.
„Sest midagi rohkemat polegi vaja,“ vastas ta naastes oma endise naeratuse juurde. Nüüd aga vaatas ta mulle rääkides vähemalt silma. Mingigi kontakt on loodud. Mina aga kortsutasin sellepeale väga tugevalt kulmu. See ajas teda jälle naerma. Ma ei saa aru, mis meestel viga on?!
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
swessu
Tsiklimees
swessu


Female Postituste arv : 430
Age : 31

some järjekas Empty
PostitaminePealkiri: Re: some järjekas   some järjekas Icon_minitime28/6/2009, 14:47

Aww, ma ei saa. See asi on nunnu. Very Happy
Uut nüüd ? Very Happy
Likeit...likeit very much.
Laulma ajab kohe, kuigi ma pole suuremasi laulja. Very Happy
See jutt on hea, mõistad mind ? Very Happy
Tagasi üles Go down
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 31
Asukoht : Aberdeen

some järjekas Empty
PostitaminePealkiri: Re: some järjekas   some järjekas Icon_minitime28/6/2009, 14:51

see jutt on laavstoori ja MULLE ei meeldi Very Happy



„Tead ise ka, kui armas sa pahurana välja näed?“ pidi ta lausa mainima. Mina kõndisin aga ikka kulm kortsus otse mööda tänavat edasi ega heitnud enam pilku Margile, kes nüüd pidevalt minu poole kiikas. Nähes, et mu tuju ei muutu, raputas ta õrnalt pead ja naeris vaikselt omaette edasi. Mu kuri näoilme leebus vaikselt, kui ma nägin üht maja eemal. See paistis päris kõrge, vähemalt torn, mis esmalt silma hakkas. Lähedamale jõudes, sain ma eristada korruseid ja maju. Üldiselt oli sellel majal kokku kaks korrust, kuid kaks torni, mis maja külgedel ilutsesid, võisid lisada nii kolm korrust juurde. See hoone asus täpselt tänava lõpus, mis selle eest kaheks hargnes. Mu suu vajus aina enam lahti, kui lähedamale me sellele jõudsime. Lõpuks, kui see oli vaid kolme maja kaugusel, ta heitis minule pilgu ja nägi mu suuri silmi ja pärani lahti suud.
„Pane suu kinni, süda jahtub ära,“ tegi ta klassikalist nalja veidi mõnitades, kuna see oli ammu ’moest’ läinud. Seda kuulnud, see justkui äratas mu üles. Ma sulgesin suu ja tõmbusin veidi tagasi. Selle peale ta pööras pilgu taas mulle, kuid enam enda ette ei vaadanud. Mina ainult jõllitasingi enda jalatseid ja rada vahetult nende ees. Tundes jällegi ärevat pilku endal, pöörasin ma pea kõrvale ja jõllitasin talle pingsalt otsa. Nii kõndisimegi meetreid ikka edasi, kumbki ei vaadanud, kuhu jalad viisid. Järsku pidin ma ninali käima, kuna üks kivi oli tee peal ees. Õnneks sain ma teise jala enne enda ette viia ja jäi püsti. Küll aga oli pilk nüüd pingsalt taas teele suunatud. Mark ei suutnud enam end tagasi hoida ja purskas nii valjult naerma, et mööduva maja aias olev koer haukuma hakkas. Selle peale turtsatasin ka mina kergelt ja naeratasin siis vaoshoitult. Mark aga nii pea vait ei jäänud. Vaikselt ta kasvõi nohises omaette, aga täiesti vait ta olla ei suutnud. Ma ei lausunud jälle midagi ja Margile piisas samuti vaid juhtunu meenutamiseks, kui jälle ta naeris. Nii me jõudsimegi tänava lõppu, kus ilusa tornmaja ees peatusime ja ma vasakule ning paremale vaatasin, et edasi minna. Tema aga silmitses maja ja ohkas kergendunult.
„Olemegi kohal,“ sõnas ta ka mulle märgu andmiseks. Ma kergitasin kergelt kulme ja vaatasin kahtlustavalt enese ümber ringi.
„Kus täpsemalt?“ küsisin talt seepeale vastu ja vaatasin talle silma. Mark viipas käega majale nende ees. Mul vajus jälle suu lahti, kui sain aru, et see ongi tema maja.
„SEESAMA maja?!“ küsisin veidi liialt peenikese häälega, kuna olin üpris elevil. Mark noogutas vägagi rahulolevalt. Ta sammus väravani ja avas selle, kergelt kummardudes mind ees sisse lastes. Aiast läks ilus kividest laotud kurviline tee ukseni, mida mööda ilusti kõndisin. Ma jäin suurte silmadega Marki ootama, et too ka välisukse lahti teeks. Kuna ta mul koguaeg otse taga oli, astus ta paar sammu minust ette ja toppis järgmise võtme lukuauku, kus seda pööras ja lingi seejärel alla vajutas. Uks vajus tasakesti sissepoole lahti ning Mark lasi mul taas esimesena siseneda. Tasakesti astusin ma paar sammukest ja võtsin siis jalatsid ära, kuna märkasin seal väikest riiuli moodi kohakest, kus jalatsid puhkasid. Mark jõudis mu järel ukse sulgeda ning taris endalgi jalatsid ära. Riiulist võttis ta endale sussid kohe asemele, andes ka mulle sealt ühe paari. Ma naeratasin tänulikult ja panin need kergelt jalgade otsa. Imestus oli suur ja ma vaatasin suurte silmadega ringi. Märkasin kohe koridoris peesitamas pilte, maale, mis tekitasid huvi neid vaatama jääda.
„Kelle tehtud?“ küsisin siis üle pika aja Margilt maale vaadates.
„Minu,“ sõnas ta kergelt naeratades ja heitis isegi pilgu oma teostele heites. Tumedad toonid heledate triipudega. Sürrealistlik kunst Margile meeldis. Seda oli juba kaugelt näha.. tema näojoontest juba. Selline fantaasiainimene oli Mark. Vastuse peale ma aga vaatasin teda väga üllatunult ja imetlevalt. Pikalt ma seal ei seisnud, vaid pöörasin pea küsivalt Margi poole.
„Tahad enne tervet maja näha, või lähme minu tuppa ja teeme asja ära?“ küsis ta siis samasuguse ilmega minult. Ma mõtlesin veidi.
„Teeme asja ära, siis tutvustad,“ vastasin kindlalt ja jäin siis juhatust ootama. Hetke pärast sammuski Mark mul ees. Koridorist välja ja üsna peatselt vasakule trepist üles. Trepp oli keerdtrepp, mis jätkus päris pikalt. Kõndinud päris pikalt, astus väiksele nii öelda platvormile, kus tegelikult oligi tema tuba. Ilma ütlemiseta sain ma aru, et me olime ühes tornis. Ma vaatasin ringi ja kõndisin, toa ilu enda silmadega õgides. Tuba oli täis jällegi sürrealistlikke pilte, mille sekka vahel ka mõni fan-art sattus. Mis mulle eriti meeldis, oli tema pühendumus ühele kindlale bändile, kelle plakatid, plaadid, pildid tal mööda seinu ilutsesid. Ta oli paadunud Panthera fänn. Veidi toaga tutvunud, istusin ühele taburetile, mille seina äärest veidi keskele poole tarisin. Visanud koti seljast ja sealt kitarri välja võtnud, otsisin taskust medika välja. See oli Phil Colleni metallist medikas. Paar akordi, keeled häälde ja vaatasin Margile, kes mind muigega jälgis, otsa. Ta sammus ühe oma kapi poole, kust riiulilt videokaamera välja võttis. Selle järel kohe ka sellele mõeldud jalad, milled lahti tegi ja kaamera sinna peale sokutas. Veidi nuppe vajutanud ja kaamera tööle saanud, vaatas ta mulle otsa.
„Valmis?“
„Valmis,“ sõnasin kerge peanoogutusega, ise peas kiiresti mõteldes, mis lugu mängida. Pikema pausita noogutas ta mulle ja ma naeratasin talle otsa vaadates, mis kaamera pealt nägi välja nagu ma sinna oleksin vaadanud. Taas pilgu kidrale pööranud, hakkasin ma mängima. Alguses tagasihoidlikult ja vaikselt, küll aga mida edasi, seda jõulisemalt ja rohkem tunnetega, keskelt ka kaasa laulma hakates. Mõne minuti möödudes sai laul läbi ja ma langetasin lõpuakordiga pea ja ümisesin lõpukoha. Seejärel tõstsin lõbusalt pea ja naeratasin talle.
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
Emma
Nobenäpp
Emma


Female Postituste arv : 1198
Age : 27
Asukoht : In my dreams...

some järjekas Empty
PostitaminePealkiri: Re: some järjekas   some järjekas Icon_minitime28/6/2009, 16:53

WOW!!! Nii hea jutt!!!
Elektikidrad...like this.
Mark on mõnus tüüp.
Uut!!:)
Tagasi üles Go down
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 31
Asukoht : Aberdeen

some järjekas Empty
PostitaminePealkiri: Re: some järjekas   some järjekas Icon_minitime28/6/2009, 21:26

pole rohkem Very Happy
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
swessu
Tsiklimees
swessu


Female Postituste arv : 430
Age : 31

some järjekas Empty
PostitaminePealkiri: Re: some järjekas   some järjekas Icon_minitime28/6/2009, 22:59

See on hea.
SULLE ei pruugi lovestory-d meeldida, aga MULLE meeldivad.
Paluuun, kirjuta juurde. (A)
Ja mis lugu see lõpus oli siis ?
Tagasi üles Go down
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 31
Asukoht : Aberdeen

some järjekas Empty
PostitaminePealkiri: Re: some järjekas   some järjekas Icon_minitime28/6/2009, 23:12

fain, fain. kui ma lõpetan mangade lugemise! Razz
ja näiteks... "Photograph" (Def Leppard siis obviously)
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
Sponsored content





some järjekas Empty
PostitaminePealkiri: Re: some järjekas   some järjekas Icon_minitime

Tagasi üles Go down
 
some järjekas
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1
 Similar topics
-

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Ebaaktiivsed kaustad :: Maiu Laaneoja looming-
Hüppa: