Hundid öös. (2. Osa)

Uus jutt.
Suht... tüüpiline laavikas tuleb, ma kardan.
Ingrid käskis üles panna.
Siiski loodan, et teile meeldib! :)


1. Osa

Uue õppeaasta esimene päev. On lausa kõhedusttekitav, kuidas sellise väikese asja pärast närvi minna võib. Ja ma olen poiss, jumal halastagu! Vähemalt on mul ees üks tuttav – Tom, nagu ta end kutsuda laseb. Tegelikult on tema nime näol tegemist keeruliselt järjestikku seatud silpidena. Ta teeb kõigile heateo, lastes end Tom´iks kutsuda.

„Põdi mees oled. Ma ei imesta, kui su jalad ka värisema hakkavad,“ ütles Tom naerdes, kui ta mind hommikul nägi. Tegin talle nägusid. Sedasorti nägusid nagu mu õel kombeks teha on.

Alustasime sõitu ning peagi keeras Tom oma rattaga ühte kõrvaltänavasse, mida mööda viib üksik maantee koolini. Võiks arvata, et linnas – kuigi miniatuurses – on kool kohe keskusesse kätte toodud, kuid mis sa sellega. Keegi oli nõuks võtnud kooli koos kogu selle juurde kuuluva krempliga metsa püsti panna ning oma hullu idee ka täide viinud.

Ja tulemus on siin, minu nina ees.

Kolmekorruseline koolimaja, juurdeehitatud spordikompleksi ja taevavaatluskupliga. Või kuidas iganes neid asju ka ei kutsutaks. Koolimaja ümbruses on küllaltki palju metsa maha võetud ning esimesed kohalolijad on end pinkidele, näod taeva poole, sisse seadnud.

Hetkeks mõtlen, et oleks ehk olnud kasulik eelmisel päeval toimunud aktusele end kohale vedada – jumal teab, äkki tunneksin end siin siis kodusemalt.

Tom minu kõrval on end juba sadula seljast maha ajanud ning paneb ratast lukku. Järgin tema eeskuju ning libistan end samuti sadulast maha. Taaskord selga sirgu ajades kohendan õlgadel kopitavat vana kotti ning vaatan ootavalt Tom´i poole. Ta lubas mulle enne enda klassi kadumist ümbrust tutvustada .

Saan teada, kus asub söökla ja et enne söömaminemist peavad kõik õpilased käed pesema – enne seda ei lasta sissegi. Sööklast saab toitu talongide alusel ja nagu mõnes välismaa korbikate filmiski, istutakse siin laudades kampade kaupa. Aknaalused kohad jalgapllipoiste ja kenamate tüdrukute päralt ning sealt edasi, tantsijad, nö tuupurid, kahemehed, paksukesed, emod, lillad, hipid, näiteringi omad, ja nii edasi. „Huvitav, kuhu mina kuuluma hakkan?“ „Minuga „normaalsete“ hulka, ma julgen arvata,“ oli Tomil kiire vastus tulema.

Koolis on 75 õpetajat, kellel on oma kraadid ja diplomid sajal erialal ning kelle meelistegevuseks on oma teadmiste jagamise asemel nendega uhkeldamine ja õpilasi klassist minema saatmine. Armas.

Tom näitas mulle parajasti kätte mu koduklassi, kui mu pilk peatus ühel tüdrukul, kes, juuksed ümber näo valgumas, põrandalt oma asju kokku korjas. Vihikud, pastakad, raamatud – kõik välja kukkunud nähtavasti tema väga suure suuga kotist.

Kuid see polnud asi, mis mind paigale naelutas – asju kukutati ja korjati üles iga päev. Kuid tüdrukul olid pikad blondid juuksed. Ei, mitte blondid... Blondides on kollast, kuid need juuksed... polnud ei midagi muud kui lumivalged. Ei jälgegi kollakast alatoonist. Pigem üksikud sinised, rohelised ja neoonlillad salgud, mis ta alumistest juustekihtidest paista olid.

Tüdruk tõusis püsti ning nüüd võisin teda selgemalt näha. Ta kandis pahkluudeni rohelist seelikut, mille peal oli oranž lühikeste varrukatega T-särk, millele oli kõikvõimalikes värvides kirjutatud, kissitasin silmi, matemaatika valemeid. Kuidas sellist asja tundidesse lastakse?!

Ta kandis ketse, mis olid, kuigi natukene teemast välja, musta- ja valgekirjud ja nendest tõusid triibulised sokid, mille lõppu ma ei näinudki. Tüdruku käed olid ehitud mitmete käevõrudega ning kaelas võis rippumas näha vähemalt kolme erinevas pikkuses ehet. Puust munadega, mingi valge junniga nöör ja kõige kõrgemal, kergitasin üllatusest kulmu, pentagramm.

Justkui transist toibudes hakkas maailm taas kiiremini liikuma ning tüdruk pani koti üle õla, tuhisedes meist mööda. Vaatasin jahmunud ilmega Tom´i poole. „Kes see veel oli?“ Poiss pööritas silmi ning naeris.

„Kõige ebamaisem olend, keda sul on kunagi õnn kohata.“

Sille! Sa oled geeni uss !
Tom tundub kena, ma'i tea miks .
See valgepea on huvitav.

Jaa...Pealkirjas on hundid

UUT!

Jälle Tom
Agaa.. tglt suht hea ju mulle küll meeldis
Imelik pealkiri (poleks arvanudki, et sina selle autor oled ), aga noh.. eks me näe, miks sa sellise pealkirja panid..
Kahtlane on lugeda, et poiss kardab kooli pärast, aga ilmselt see tegelt nii ongi
jaa.. see tüdruk, selle ümber hakkab kindlasti mingi tegevus toimuma jaamh? kuigi ma ei kujuta ette milline ta iseloom on, kui tal selline välimus on aga jah.. meeldis, uut

Seee on SEEE uus jutt.
Mul sellest ajast saadik uudishimu, kui sa seda tüdruku välimust kirjeldasid, kuigi sa veel ei teadnud siis, millest jutt tuleb.
Ootan edasi juba. Väga.
Mul on tunne, et sellest tuleb midagi parajalt salapärast ja armsat korraga.
Whoa.
Meeldib, jällegi. :)

Mulle jäi kõige rohkem meelde just see fakt, et tüdruku pluusil olid matemaatika valemid.
Mul on selline tunne, et ta hakkab mulle meeldima.
Ja ma hakkasin nii naerma, kui sain aru, et need tüübid ratastega kooli läksid.
Ma ei tea, miks.
Kujutasin ette nende punase-valge-kirjuid rattaid...
Okei.
Tegelikult kujutan ma liiga palju igasuguseid asju ette.
Uuuut! :)

Uus osa.
Finally.
Loodan, et meeldib.

2. Osa

Ja see Ebamaine Olend istub minu klassis, minust kõigest kaks pinki eespool ning on hetkel ametis tahvlilt füüsika valemite mahakirjutamisega. Ma vähemalt eeldan seda.

Ta istub üksi, kuid tema kehahoiakust võib välja lugeda kõike muud kui vastumeelsust. Ta asjad on lohakalt laual laiali, ta istub küljega, toetades oma selga seina vastu ning tema kott on hooletult kõrvalpingile heidetud. See tibi naudib üksinda istumist.

Mitte nagu mina – paar istekohta olid küll veel tühjad, kuid ma ei riskinud nendele istumisega. Küll tutvused tulevad hiljem, ja siis ehk...

„Laura, kas te võiksite tulla ja viieteistkümnenda ülesande tahvlile ära lahendada?“ palub õpetaja järsku oma vihikust nina tõstes ning Ebamaise Olendi poole vaadates. Tüdruk noogutab ning tõuseb püsti. Tal on nii tavaline nimi, et ma üllatun. Oleksin oodanud midagi suurejoonelisemat. Nagu need nimed igast teisest väljamõeldud maailmaga jutust.

Kiirusest, millega ta käsi mööda tahvlit jutte vedas ning jooniseid tegi ja kergusest, kuidas ta oma tegemisi seletab, õhkub teadmisi. Vanas koolis ei olnud mu klassis mitte ühtegi füüsikaoskajast tüdrukut. Kõik, millega nende huvid piirdusid, oli, et kui palju kulub ühel šoppamisel kaloreid. Masendav.

Laura lõpetab oma ülesandega just sel hetkel kui kell heliseb. Vanaldane naine õpetaja laua taga tõuseb püsti ning hüüab meile koduseid ülesandeid. Ma ei ole kunagi vaevunud neid üles kirjutama – selles suhtes olen ma vägagi kahekümne esimene sajand. Meil on ju ekool.

Koridoris põrkan kokku Tom´iga, kes saadab mulle vaid põgusa pean-kaduma pilgu ning jookseb vastassunas. Tundub, et sööma pean ma täna üksinda. Huvitav, kus see „normaalsete“ laud on. Pesen söökla taga oma käed, nagu kord ja kohus, kuid märkan sealjuures, et keegi teine seda ei tee. Mind vaadatakse nagu pooletoobist. Ohkan. Ju sai Tom enda arust aasta naljaga hakkama.

Rahakotist talongi välja võttes astun ma ühe turske poisi taha järjekorda ning toetan end vastu seina, kandik käes, ja lasen pilgul üle ruumi käia. Lauad on siin tõepoolest, nagu kirjeldatud, ning ükski neist pole enam täiesti vaba. Kortsutan kulmu. Täiesti võõrana teiste rahu segama minna... Vaatan otsivalt ringi. Homme on sotsialiseerumiseks aega küll – Tomiga. Täna saab ehk kusagil pargipingil söödud. Loodetavasti saab vabalt sisse-välja käia...

Saan oma kartuli, kastme, kotletid ja mahlapudeli ning jään ilma talongist. Suundun pikemata välja. Õues on võrreldes hommikuga vaikne. Kaalun, kas mitte süüa – nii imelik kui see ka välja ei paistaks – koolimaja trepil, kuid märkan eemal Laurat istumas. Ühel vähestest päikese käes olevatest pinkidest ning ihuüksinda. Kui võileivad välja arvata.

Mis siin ikka. Lähen istun tema kõrvale, vaevalt midagi erilist juhtuda saab. Noogutan endamisi ning võtan suuna pingile. Laura ei tõsta pilkugi ning näen, et ta on poole pingist okupeerinud oma vaiali laotatud vihikutega, mida ta nüüd, kulm kortsus, piidleb. Võtan vaikselt teises pingi otsas istet ning hakkan sööma.

Kui ma juba oma joogipudelile otsa peale tegemas olen, jookseb minu juurde hingeldav Tom. Laura, kes senimaani oli vaikselt omi asju teinud, korjab oma asjad kokku ning läheb minema. Tom potsatab teadja irvega vabale kohale. „Sa ei raiska ka aega, mis?“ pärib ta mult õelalt naeratades. Tahaksin tal hambad kurku lüüa.

„Jah. Söögivahetund on lühike. Ei olnud mõtet seal vaba laua ootamisega aega raisata.“ Panen pudeli kotti ning vaatan Tomi. „Ja kust sina praegu tulemas oled?“

„Käisin tsekkasin jalgpallitrenni kohta. See aasta on ees päris palju võistlusi ja sellega seoses ka reisimist... ja muidugi meeldivad jalgpallipoisid tüdrukutele rohkem kui üleaisaviskajad poisid.“ “Ära ela Hollywoodis, mu sõber,“ soovitan talle viisakalt kätt õlale pannes. Tom jõllitab mind. „Kui istekohad sööklas sulle piisavalt ei öelnud, siis paar nädalat siin kindlasti. Pealegi, ma panin ka sind kirja.“

„Ohhoo...“ Vilistan ja tõmbun tast natukene eemale. „See oli sust küll pisut julge tegu... Ma ei tea, kas viitsin sellega tegeleda... Tead, higine olemine ei istu mulle eriti.“

Tom irvitab veel rohkem. „Oh, hakkab istuma. Usu mind, ilueedi. Tüdrukud on sul järel nagu kärbsed meepotil...“ Ta kortsutab kulmu, justkui arutledes oma lause loogilisuse üle.

„Nomh... Vaatame siis seda asja,“ annan lõpuks järele.

Üüü. Jalgpallipoisid.
Laura tundub tore, tema füüsikaoskused ja värki.
Julge poiss tundub olevat, istus kohe Laura kõrvale ja värki.
Ja värki ka, jahm.
Tegelikult peaks ma nüüd tõesti poodi šokolaadi ostma minema, enne, kui ema koju tuleb.
Uhh. Meeldis! :)
Aga UUUT!
Ja värki.

Uut saab kunagi, ja värki.

Silllllllleee.
Mwahaha.
Maisaa, see on hea, kuigi ma esimene hetk ei mäletanudki millest jutt oli, aga loomulikult tuli see mul meelde, kuidas muudmoodi saakski:D
Igatahes. See tüdruk on NIIIII äge:D tahaks ise siuke olla. *naerab*

Mis tas ägedat on?

Ta..ise. Kõik. Ta käitumine, isiksus, FÜÜSIKA, välimus, kõik.

Ta polegi veel jõudnud käituma hakata ju.

meeldis
Laura oli.. maitea, j2ttis essas osas veidi teistsuguse mulje, aga ikkagi lahe
uut

Uut saab... kunagi.

kunagi -.-
yhepajatoidu oled ka 2ra unustand : (

(AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA)

ühel minu jutul on kaa sarnane algus.
ainult, et füüsika asemel on keemia ja tüdruku nimi on Marissa.
But KeEp GoInG!!!
tundub, et sellest tuleb midagi head...

Sille!

Ma olen kohal

Nagu ma lubasin, loen kõik su jutud läbi...

See on vist...eelviimane, kui ma ei eksi

Aga see on pooleli, vaevalt alustatud...ja mulle ei meeldi su jutud, kui need sellised on. Poolikud.

Tegelt, jah, tüdruk on lahe, mul on ka rohelised triibud, aga need on juba suht välja kulunud
Peaks uued tegema
Muuseas, mitu kõrvarõngaauku tal on(kui tal üldse on)

Uut siis...

Umm... kas see siin on see jutt, kus keegi ära rööviti? xD
Mul pole praegu aega mitte kui midagi kirjutada...
Loe ikka lõpetatuid.

Ei ole see

Üks teine on.

Võta aeg maha, siis on aega juttu kirjutada

Noh... vbl poole juuli peal tuleb aega.
*vaatab nüüd, millest see jutt oli*

EDIT: Ahseeeeeeelugu.

Juudas. xD
Oeh... ma ei luba midagi.
Ja enne juuli algust kohe kindlasti mitte.