Vanad sõbrad

Oli ilus kevadpäev, linnud siristasid, lumi oli ära sulanud, kui äkki kuuldus mürinat ja hetkega oli taevas mattunud paksude rünkpilvedega, mis tõid endaga kaasa tormi.
Sandra oli üksinda kodus. Ta vanemad olid sõitnud tööreisile, lapsehoidja lahkunud oma kaaslasega õhtust sööma. Äkitselt muutus tuba pimedaks, raadio lõpetas mängimise, telekas sulgus ning kõrvaltoast kostusid sammud. Sandra kartis, ent oli uudishimulik teada saama, kes teeb noid hääli ning ta hiilis vaikselt pimesi mööda seina kompides häälte suunas. Ta jõudis sihtpunkti, lükkas ust õrnalt, et see vaikselt avaneks ning heitis pilgu sissepoole. Aknast paistis hämar täiskuuvalgus, mis võimaldas kottpimeduses veidikenegi näha. Seal ei olnud kedagi, või nõnda vähemalt Sandra arvas end nägevat. Tüdruk lõi käega ning sammus taas elutuppa, kus diivanile pikali viskas. Ta ohkas valjult ning mõtles, kui elav fantaasia tal ikka olla võib. Taaskord kostusid sammud, kuid seekord valjemini. Külmavärinad jooksid mööda Sandra selga ning ta väristas end kergelt. Kiusatusele ei suutnud ta aga sellegipoolest vastu panna ja läks uuesti sammude suunas. Seekord lükkas ta ukse kiiresti, pauguga lahti, ent taaskord ei leidnud ta kedagi eest. Väljas lõi välku ning tuba muutus hetkeks valgeks. Ei midagi. Välk valgustas taaskord tuba ning nüüd seisis tema ees mees vikatiga.
„Lõpuks ometi on mul au sinuga isiklikult kohtuda,“ sõnas võõras, millele sai vastuseks Sandra valju kiljumise ning jooksmise tüdruku enda tuppa teisele korrusele. Teekonda saatis mehe vali õel naer, mis ta kõrvu kajama jäi. Oma toas ronis ta kiiresti voodisse, teki alla ning sulges silmad.
Möödusid mõned minutid, kuid midagi ei olnud vahepeal muutunud. Sandra oli endiselt samal kohal, midagi muud ei kostunud ega nähtud.
Äkitselt lõi miski aknad pauguga lahti ja sisenes nähtavalt mustema värvusega tuuleiil, mis ähvardavalt keerles. Sandra pistis pea teki alt välja ning ennist nähtud mees seisis nüüd temast vaid paari meetri kaugusel.
„Meil on palju tööd ees. Aeg on hindamatu väärtus seal, kust me tuleme,“ võis ta hääles kuulda peaaegu nostalgiat. Hetkega oli ta haaranud Sandra käest kinni ja nad koos läinud. Sandra keha jäi aga elutult voodisse lamama.

Ossa...
Parim!!!

täh

M, sellele peaks mingi järg ilmuma või see ongi lühijutt?

Järjekas vist.

mul on ainult üks järjejutt. ja selle nimi on "mingi järjekas". ma kirjutan novelle. otherwise oleks ma sinna arvatavasti I osa vmt kirjutanud.