Jälgin tühjal ilmel, kuidas pisar oma tee padjale leiab. Ma olen nutnud tund? Kaks? Vaatan kella. 23 minutit. Peaaegu täppi. Pisar sulandub riidekiududega ühte ja valgub laiali ühtlase kujuga miniatuurseks täpikeseks. Pilgutan mõned korrad silmi, kuid rohkem pisaraid enam ei tule. Pole ka ime.. Sellise nutmise järel peaks ma täiesti kokkukuivanud olema. Pööran end voodis selili ja silmitsen lage. Ma ei tea enam, kas asi on mu uduses pilgus või ongi see lage nõnda laiguline. Üks tume laik hakkab mu silme ees kasvama, muutub veelgi tumedamaks kuni saavutab süsimusta värvuse. Sulgen silmad ja ootan, et pimedus mind endasse mataks. Viimane pisar leiab tee mu põselt padjale, moodustades teisegi täpikese.
Avan silmad, lootuses, et see on möödas. Et see oli halb uni. Lootuses, et ma saan tõusta ja avada enda sülearvuti tumeda kaane. Et ma saan istuda voodile ja jälgida pinevas ootuses erinevate piltide aeglast vaheldumist ekraanil, kuni ette jõuab minu lemmik neist. 65’ aasta Ford Mustang, sama läikiv ja kaunis nagu oleks ta alles mõne sekundi eest valminud ja inimkäele puutumatuks jäänud. Ja siis oleks vaid loetud hetked kuni laeb messengeri aken ja ma näen seal helerohelist kastikest, mille järel on kirjas tuttav nimi. Nimi, mis mulle ka läbi pisarate naeratuse näole toob.
Lagi mu pea kohal on endiselt laelambi kuma tõttu kollakas ja pimedamatest nurkadest hall. Väikesed veeloigud mu padjal on kuivanud ning ma tunnen, kui pingul on mu näonahk. Valu ja piinaga silmadest välja uhutud soolavesi on jätnud vaevumärgatavad triibud põskedele ja raske klombi kurku, mis hingamist takistab. Ehk peakski hingamise lõpetama..
Pilgutan oma jaburate mõtete peale silmi ja ajan end püsti, tühi pilk seinakella poole vilksatades. Kas mulle ainult tundub või tiksub kell valjemini kui peaks, tehes haiget mu kuulmisele?
Sinna kaob mu lootus luupainajast – kell näitab endiselt pisut üle nelja. Istun arvuti taha ja viin pilgu helesinisele kastile pildi ümber. Lasen silmadel käia üle viimaste lausete, mille me mõlemad vihahoos kiiruga arvutisse toksisime, kuid viin siis pilgu mujale. Ma ei jõua rohkem nutta. Iga tema sõna oli kui noahoop südamesse ja haavad teevad endiselt samasugust põrguvalu. Vajun voodinurka kägarasse lamama sama tühjalt nagu ma tegin seda 28 minutit tagasi. Ainult, et seekord ei vappu mu habras keha lohutamatu nutu tõttu.
Pealkiri: Kurbus. Masendus. Piin. Totaalne ja surmav agoonia. 
18/6/2009, 22:24