Keelatud armastus ! [One-shot]

Selle laulu ajal tehtud !
Miley Cyrus ft. Nick Jonas – Before the Storm

Hei, olen 16 aastane Helen, mul on ka kaksikõde Jaanika, me armastame mõlemad sama poissi, Nicki! Aga Jaanika on temaga koos ja ta ei tea et ka mina olen Nicki armunud. Jannu on juba Nickiga koos olnud peaaegu poolteist aastat. Ainuke asi on see et õde ei tea et me petame teda Nickiga, ma tean et see on vale aga ma ei suuda ilma temata olla.

Aga ühel päeval lõppes see aga tragöödiaga.
Olime õega kahekesi korteris ja vaatasime telekat, õde alustas jällegi poisi jutuga.
„Helen, millal sina ükskord endale poisi sebid? Võta kasvõi Nicki vend! Joe või Kevin!“ ütles ta naeratades. Pööritasin silmi.
„Jannu, me oleme seda juba tuhandeid kordi läbi arutanud, ma ootan seda õiget!“ vastasin tüdinult õele. Mind päästis õe telefonihelin.
„Kui sa nii edasi lased, jääd sa vanatüdrukuks!“ torises õde vastu ja võttis vastu.
„Jaa!“
„Hei Jannu!“ see oli Nick.
„Tsau musi! Mis uudist?“
„Mul on kahju aga ma ei saa sinuga täna kokku, kuna mul on kiire päev, andestad mulle eks ju, homme heastan selle sulle!“ õel nägu muutus.
„Jah, ikka andestan, eks näeme homme siis! Armastan sind!“ kerge pettumus laine käis toast läbi. Tundsin end süüdi, see peab lõppema !
„Mina sind ka! Tsau!“ ütles poiss veel ja lõpetas kõne.
„Ma ei näe teda jälle!“ lausus õde pettunult. Ohkasin.
„Ära ole kurb, homme näed ikka!“ üritasin õde lohutada. Siis tuli mulle sõnum.

Kohtume meie vanas kohas, kus alati, ootan sind seal, igatsen!
Mõmmik :*

Oli sõnumis kirjas, aga minu õnnetuseks nägi Jannu seda.
„Heh, sul on mees jah? Miks sa mulle pole rääkinud?“ küsis õde lõbusama olekuga, tänud selle eest et ta mul telefonis Nicki all ei ole, vaid Mupsik!
„Kuule ei, me lihtsalt kohtume vahest ja nii, see pole midagi tõsist aga ma pean minema, saad hakkama?“ rääkisin õele, Jannu noogutas, liikusin oma tuppa, tegin end korda ja lahkusin korterist.

Kõndisin mööda parki, kalju peale. Nägin Nicki juba eemal istumas. Vaatasin taha et keegi mind ei jälitaks. Nick märkas mind ja tuli minu poole ning suudles mind kirglikult. Lõpetasin selle.
„Nick me peame rääkima!“ ütlesin poisile. Nick noogutas, istusime maha.
„Me ei saa nii jätkata, ta on ikkagi minu õde keda me petame, ma ei taha isegi ette kujutada mis siis juhtub kui mu õde sellest teada saab!“ ütlesin kurvalt poisile. Nick jäi mõttesse.
„Aga ma ei suuda ilma sinuta, siis ma jätan Jannu!“ ütles poiss tõsiselt.
„EI!“ vastasin kohe, „sa ei tohi teda jätta, kui midagi Jannuga peaks juhtuma siis ma ei andestaks seda endale kunagi!“ lisasin veel.
„Aga mis me siis teeme?“ küsis Nick. Kehitasin õlgu. Poiss võttis mind tugevamalt kaissu. Kui kuulsime järsku nuukseid oma seljatagant, pöörasime ümber ja nägime… JANNUT! Tõusin kiirelt püsti ja jooksin õe poole, ka Nick järgnes mulle.
„Jannu las ma seleta…“ ma ei saanud lauset lõpetatagi kui õde karjus mulle.
„EI, MA EI VAJA SU SELETUST ja sina Nick, ma armastan sind tõeliselt, arvasin et oled see õige aga ma arvasin valesti, olge õnnelikud!“ karjus tüdruk ja jooksis meie juurest minema. Hakkasin järgi jooksma kui Nick must haaras.
„Lase mind lahti! Kui mu õega midagi juhtub…“ ma ei lõpetanud lausedki ja jooksin õele järgi. Ka Nick lidus järgi meile.
„Jannu!!! Palun oota! Jannu!“ karjusin muudkui järgi, õde jooksis kiirelt ees. Teadsin et ta teeb nüüd endale midagi, EI ma ei saa seda lubada! Jooksin nii kiiresti kui suutsin Jannule järgi, kuni jõudsime maanteeni! Maantee oli suur ja pikk, Jannu jooksis lihtsalt autode vahelt kuni järsku üks auto teda tabas.
„JAANIKA!!!!!“ kisasin nuttes ja jooksin tema juurde. Võtsin ta pea oma käte vahele ja suudlesin teda laubale.
„Ma vihkan sind Helen, vihkan sind kogu südamest!“ ütles õde mulle, nutsin veel hullemini, ka Nick oli meieni jõudnud.
„Jannu!“ ehmatas poiss ära, kui nägi teda. Hoidsin tugevalt Jannut enda süles.
„Õde, sa ei tohi mind… jätta, palun, Jannu, anna mulle andeks!“ ütlesin õele nuttes, õde sulges vaikselt silmad, EIIII!!! Kuulsin kiirabi sireene.
Viimaks tõsteti ta kanderaamile ja pandi autosse.
„Ma tulen kaasa!“ hõikasin mehele ja hüppasin autosse.
„Võõrad ei lubata!“ ütles mees.
„MA OLEN TA ÕDE KURAT VÕTAKS!“ käratasin vastu, mees sulges uksed ja sõit algas haiglasse.
„Ma ei andesta endale kunagi kui sinuga midagi juhtub!“ ütlesin õele ja haarasin ta käest, meedikud kes siin olid, muudkui siblisid Jannu ümber. Nutsin ikka lohutamatult.

Varsti jõudsime kohale, õde viidi kuhugi ära ja mind jäeti ooteruumi, ma olin üleni verine, aga ma ei hoolinud sellest. Kohe oli ka Nick siin.
„KAO MINEMA SIIT! See on kõik sinu süü, sinu süü pärast on mu õde siin, kui sa poleks oma jonni jätnud oleks kõik normaalne olnud, KAO MINEMA!“ karjusin vihaselt poisile, poiss ei lahkunud vaid kallistas mind hoopiski, peksin teda nii kõvasti kui suutsin, poiss ei teinud teist nägugi, lõpuks ma murdusin.

„Meil on kahju, aga teie õde suri suure verejooksu põhjusel! Meie kaastunne!“ ütles arst ja lahkus, EIIII!!! Jooksin sinna palatisse kus mu õde oli, mind küll mitu korda peatati aga rabelesin lahti. Jõudsin palatisse ja langesin voodi kõrvale maha. Õde oli täiesti kahvatu ja verine.
„Sa jätsid mu, ma ei andesta endale seda kunagi, see on minu süü!“ laususin õele ja lahkusin, peale seda ei rääkinud me enam Nickiga kunagi.
Lahkusin L. A. -st, igaveseks! Aga juhtunut ei suutnud ma kunagi unustada!

Ma ei tea, mulle ei meeldi tavaliselt jutud kus on võetud mingi päriselu kuulsus ja ta on paari pandud tavalise tüdrukuga. Kuidagi ebareaalne.

Üldiselt, ma ei oskagi midagi öelda...

Egast jah .


Sorry , Aga mind on see JB hullus ära tüüdanud , [ ära-jumala-eest-solvu ]

Praktiliselt igas foormis , kus olnud olen , on jälle JB .

Aga muidu oleks võinud olla lihtsam , natule liiga kiiresti käis kõik .

Suht hea oli .

Nuh mult taheti et ma Jb one-shoti teen, et jah, ma ei oska ise sellepeale midagi öelda
aga tänud, et lugesite !