Kurb aga tõsi.

Jutt ühest lapsest

Sündides olin ma su lemmik. Sa nunnutasid mind ja olid minu üle õnnelik. Neljaselt sa tüdinesid minust. Mu pärisisa oli ära läinud, sa olid koju toonud joodiku, kes vihkas lapsi. Ta peksis mind sinu teadmata. Sa olid pahane, kui ma olin kuuene, ja verisena koju tulin. Nutsin ja tahtsin sinu sooja kallistust saada, aga sa olid jälle mingi uue joodikuga. See ei sallinud ka lapsi, eriti mind. Sa käsutasid mind kodust välja, ja ei lubanud tagasi tulla. Ma jooksin tänavatel ringi. Sinikaid täis ja verisena. Mu teele osutus üks hooliv tädi, ta küsis, kus mu emme ja issi on. ma vastasin, et nad peksavad mind kodus, ja ma jooksin kodust ära. See tädi juhtus lastekodutöötaja olema. Ta viis mu lastekodusse. Ma ootasin ja ootasin, et äkki sa tuled ikka tagasi, aga ei... Sa olid mind hülganud. Möödusid aastad, ma olin juba 14 kui tulid minu juurde üks proua ja härra. Proua oli tuttav, aga ma ei teadnud kuidas. Nad lapsendasid mu ära. See proua rääkis mulle oma lapsest, kelle ta oli noorelt välja kamandanud, sest tal oli mees, kes peksis teda, aga ta ei uskunud. Nüüd olen ma juba 25, mul on 3 llast, kellest ma väga hoolin, ja ei lase mingil kaabakal neid peksta. Nüüd, kui 11 aastat on lapsendamisest möödunud, sain aru, see oli mu päris ema, ja mu päris isa, kes olid taas kokku saanud, ja omaenda lapse lapsendanud. Nüüd olete te surnud, sest mina tegelikult jätsin gaasipliidi sisse, meelega. Et teile tasuda see, mida mina lapsepõlves kannatama pidin.


Loll jutt eks??
Ma pole suuremat sorti kirjutaja et siis :D

Lühike oli. kiire ka.

Sellest oleks saanud hea jutt, kui oleks mingi 2/3 pikem. Ja detailsem. Mõte iseenesest oli hea. Ja sündmused jäid napiks ja olid sellised .. kuskile ära hajutatud.

mul tuli mõte ja oli kiire ja ma ei jõudnud
ma pole kahjuks kirjanik, tuli mis tuli
ma ju alles 10