kkk - peldikupoti kaas

loomulikult kirjuta edasi...loll küsimus üldse...
aga ploti võiks kaa siis siia riputada...

plot on inglisekeeles nagu story...(täpsemalt storyline)

Lõpuks higist läbi leotatuna jõdis ta staadionile kust kostus kohe vile ja kiilaka meestreendri karjeid

3.
Raske mürtsu saatel istus Hents keset autoteed, hoolimata et kaugemalt oli juba kuulda kopika mürinat.
Ja nii nagu kõik selle tänavakese elanikud, teadis ka Hendrik, et sellel ühe suunalisel tänaval sõidab žiguli 2101’ga ainult üks mees, kui ta oma naisega teatrisse läheb. See mees oli kõigile tuntud Aadu.
Hüüdnimeks oli tal sitapea, kuna talle meeldis väikestele lastele nägusi teha, eriti põski õhku täis ahmida ja siis silmi kõõritada.
Kops peatus veidike enne poissi, kollane uks avanes ja välja astus Aadu, ikka ülikonnas ja lipsustatud ’’vsjo horošo, sõnok?’’ küsis ta murelikult ’’vsjo normaljok’’ ’’nu smotri’’ naeratas ta laialt, näitas teel istuvale poisile rusikat ja enne autosse istumist pilgutas veel silma ka ’’pede raisk’’ pomises Henrik rohkem endale.
Kuid sellest hoolimatta tõusis ta ja liikus auto eest ära ’’ urood on njooh’’ kuulis ta auto avatud aknast meest oma naisele lausuvat ’’pede oled raisk, pede!’’ lõugas selle peale Henrik, mõtlematta mis tagajärjed sellel lausel olla võivad. Ja lõppude lõpuks ei teadnud ta veel täiesti kindel, kas Aadu öeldud lause just talle oli mõeldud.
Riietest tühi spordikott ühes käes, selg küürus kõndis ta aga tagasi staadioni poole. Ja kuigi ta oleks napilt ühest paremale keeravast teelõigust mööda jalutanud, suutis ta siiski veel üpris normaalse inimese kombel sealt ära keerata, vahepeal mitte ühtegi tagurpidi sammu tegematta.
Väljas oli küll parajalt soe, aga mitte just päikesepaisteline ilm kui Henrik roosa musta katusega maja juurde jõudis. ’’home, sweet home’’ matkis ta esimese klassi tüdrukute nägusid, kui need tast mööda kõndisid. Ja tõesti, ennast nagu kodus tunev teismeline poiss jalutas rahulikult maja taha ja koputas ühele aknale mille all oli ebameeldiv lillepeenar, mis Henrikule küll kunagi meeldinud ei olnud aga Varda ema oli kindel, et see on ilus.
Varras oli nimelt Henriku väga hea sõber. Ja kui päris aus olla, oli Varras lühend sõnast Varas, (mis tekkis kui Varas ühele oma sõbrale poest nätsu varastamisega vahele jäi) kuigi tegelikult on selle musta peaga poisi nimi hoopiski Alo. Tüdrukud kutsuvad teda vahel ka Ola-Olaks aga see ei oma hetkel tähtsust.
’’Varras kuule’’ kopsis Henrik akna taga edasi ’’Varras raisk, võta need kõrvaklapid ära. Varras!’’ koputused muutusid nii tugevaks et iga normaalse kuulmisega inimene oleks arvanud et kohe varsti puruneb aken kildudeks. Ola-Ola (vahest narrisid ka poisid teda nii) kuulas aga rahulikult arvutist muusikat edasi, teda ei häirinud vist ültse et Henrik oli oma hääle ära karjunud ja aken hakkas katki minema.
’’Varras, kuradi pe..! teda katkestas kellegi lause, ’’tead Henrik Tamm, ühe akna sa mul oled juba ära lõhkunud, mine parem uksest!’’ kiljatas Ola ema kui ta Henrikut karjumas ja akent peksmas nägi. ’’Oi, palun vabandust proua Kreip’’ tõstis ta alandlikult käed üless ja sammus siis maja ette, et siseneda puidust uksest, mis oli piisavalt suur et sealt kenasti paar elevanti sisse trantsportida. Eeldatavalt oleks nende elevantide magu narkot täis. Selle mõtte peale muigas külaline muidugi kuratlikult ja läks edasi oma sõpra küsimustega pommitama.

____

[vsjo horošo, sõnok – on kõik korras, pojake?
vsjo normaljok – kõik on normaalne
nu smotri – no vaata ette (siin siis rohkem nagu naljaga)
urood - värdjas]

_
komenteerige

Hea mulle meeldib:)
UUT:)

ise kirjutasin kunagi jutu sarnase nimega - ''Peldikuparadiis.'' Hiljem sai see nime ''Vanakas''.

aga jah, jutt väga hea iseenesest

Parim:)
Kirjuta ikka edasi:)