Von...bis14

Alustan uue jutuga, niisama, sest igav hakkas ja mida ma nende ideedega muud peale hakkan, kui kirjutan siia.
Pealkiri on saksakeelne ja tähendab tõlkes umbes midagi sellist: "Alates...kuni 14"(saksakeeles "14"-vierzehn, kui ei tea)
Mul on millegipärast tekkinud haigus panna saksakeelseid pealkirju.
Esimene osa teie ees!
Kommenteeri ka, kui on midagi öelda!




Audrey jooksis kooli uksest sisse, tormas kapi juurde, toppis inglise keele asjad kotti, pani jopi ja peapaela kappi, ning tormas peaaegu et valguse kiirusel trepist üles, viimasele korrusele ja paremalt teisest klassiuksest sisse.
Hingeldades kõmpis ta oma kohale.
Jõudsin, mõtles ta kohale istudes.
Kui ta silmad korraks klassi taha vilksasid, irvitas Halo talle eelviimasest pingist keskmises reas. "Hästi paned," ütles ta õelutsevalt.
Audreyl polnud jõudu vastata ega seda tähele panna.
Õpetaja polnud õnneks hetkel klassis nii, et ta võis rahumeeli tööd alustada, aga enne tuli teiste käest küsida, mida parasjagu teha tuleb.
Niisiis küsis ta Vanessa Court'ilt, kes istus tema vastas, keskmise rea esimeses pingis:"Vanessa! Mida me praegu tegema peame?"
Vanessa meenutas mõnes mõttes "Harry Potteri" Hermione Grangerit: ta a i n u l t õppis, samas aga polnud ta nagu nohik, ta oli intelligentne, ning õpetajate sõnul oli tal ka kõrge IQ.
"Töövihik, leheküljed 25-26, ülesanded kuni peatüki lõpuni, see on kordamispeatükk," vastas Vanessa.
Audrey tegi töövihiku vastava lehekülje pealt lahti, ning hakkas kordamisülesandeid tegema.
Vanessal olid need arvatavasti juba tehtud, sest ta töövihik oli kinni, ning ta veeretas laual oma väikest klaaskuuli, mida ta paistis alates esimesest klassist jumaldavat.
Audrey aga tegi oma ülesandeid keskmise õpilase kiirusel, kuna tema ajud siiski nii kiiresti ei liikunud, kui tema ise.
Temal aga oli koolis oma pluss: ta oli kooli tippsportlane. Kehaliseõpetajad jumaldasid teda tänu tema kiirusele. See oli lihtsalt imeline.
Tal oli see kiirus olnud alates käima hakkamisest, kuigi alguses pisut kohmakas. Tavaliselt, kui keegi nägi, jooksis ta inimlikul tippkiirusel, kui ta aga täiesti omaette oli, ületas ta inimliku kiiruse umbes 100km/h ga.
Ta arvas kunagi, et suudab kiiremini, aga kui ta selle pärast jala välja väänas, oli selge, et suuremat kiirust ei õnnestunud temast välja pigistada.
Õpetaja ilmus klassi, ning Audrey lahendas endiselt ülesandeid.
"Nii, Audrey Griffin, sa said hilinemise," oli esimene asi, mida proua Kennylworth ütles. "Tere, proua Kennylworth," lausus Audrey eemalolevalt, ning lõpetas viimase ülesande.
Tunnikell helises. Esimene tund oli lõppenud, kuid inglise keelega polnud veel kõik. Oli veel teine tund inglise keelt, ning pärast seda ajalugu.
Tüüpiline - igavad tunnid ees, paremad lõpus.
Halo võttis poolel teel klassist välja Audrey õlakotist kinni.
"Hei, kukununnu, kuhu minek?" küsis ta õelalt.
"Pole sinu asi," oli Audrey tüüpiline vastus. See ajas tavaliselt Halo tema sabast ära, talle ei meeldinud igavad inimesed.
"Ära nori Audrey kallal, lesbar!" Marcuse harilikult talitsetud hääletoon polnud seekord vihast kaugel.
"Mis see sinu asi on, et ma selle Audrey- hoora ette võtan?"
"Aga see ON minu asi!" Marcus vaatas Halole otse silma, pilk neis merevaigukarva silmis nii läbipuuriv, et Halo lasi Audrey lahti, ning kadus kus seda ja teist.
"T...tänan," lausus Audrey punastades. Marcus oli juba pikka aega talle meeldinud.
"Marcus," lausus poiss, "Ja sina oled Audrey, ma tean juba."



Audrey pani pärast kooli spordidressid selga. Ta jooksis tavalise sörgiga männimetsa servale, ning siis kadus ühtäkki välgukiirusel metsa. Ta käis alati metsas, kuna seal sai ta oma t õ e l i s e l kiirusel joosta.
Tüdruk lausa nautis puude vahel laveerimist. Pealegi kohtub ta Marcusega alles kahe tunni pärast, mis tähendab, et tal on väikeseks jooksuks täpselt parasjagu aega, kuigi üks ring võttis tal pool tundi, mitte terve. Ta tegi poole tunniga peaaegu tervele metsale ringi peale, kui aus olla.
Kui ta tagasi kodumajja sörkis, ootas Marcus juba ukse taga, andes närviliselt kella.
Audrey astus tema kõrvale. "Vabandust," hingeldas ta, "mind ei olnud kodus."
"Tere Audrey, ma arvasin juba, et..."
"Jah, et mind pole kodus, eksole?"
"Seda küll, aga...kus sa olid?"
"Eee...jooksmas."
"Oh, olgu. Mida sa ikka sportlaselt ootad..."
"Eiei, ma pole tegelikult üldse selline. Lähme parem sisse, ilm kisub kehvaks."
Audrey keeras ukse lukust lahti.




Vanessa arendas pärast kooli oma intelligentsi, lahendades keerulisi tehteid. Ta lahutas alati oma meelt teiste jaoks igavana tunduvate asjadega, aga tema hobiks oli tema aju, niisiis arendas ta seda edasi.
"Vanessa."
Tüdruku ema oli tema toa uksel. "Mul on sulle midagi, mul on kahju, et see mulle sinu sünnipäeval meelde ei tulnud," lausus ta vaikselt.
Vanessa tõusis püsti. "Tule, lähme," lausus ema.
Vanessa ema viis tüdruku vana Court'ide residentsi varakambrisse.
Seal oli kõiksugu antiikset mööblit, mida Vanessa igavusehetkedel imetlemas käis.
Ema viis ta kambri lõppu, kus oli kõige vanem antiikese - iidvana kummut, mis võis ainsa, väiksema survega puudutuse peale katki minna.
Ta keeras parempoolse ülemise sahtli võtit, ning avas selle.
Ema võttis sahtlist välja paksu nahkköites raamatu, mille lehed olid pärgamendist.
"See on sulle, Vanessa. Sinu vanaisa kingitus."

"Raamat?" küsis Vanessa, "Aga..."
"Ma ei võta seda tagasi, kullake."
Need sõnad öelnud, lahkus ta varakambrist, ning läks kööki süüa tegema.
Vanessal ei jäänud aga muud üle, kui raamatuga oma tuppa minna ja lugema hakata.
Ta istus kirjutuslaua taha, ning tegi raamatu lahti. Selle leheküljed olid pärgamendist, ning esimene seal märgitud kuupäev oli vähemalt kolmsada aastat tagasi. Raamat paistis olevat hoopis päevik, ning selle omanikuks osutus keegi Elizee, kes oli sündinud 1659. aastal Pariisis.
Mis veelgi hämmastavam, ta lausa rääkis, et ta näeb endiselt välja kakskümmend aastat vana.
Vanessa luges vaikse häälega: "Imeline asi maagiks olemise juures on, et vananemine peatub kahekümnendates. Igalühel erinevalt, sõltuvalt maagist endast, aga jutt käib kahekümnendatest. Kuigi minu paremaks käeks on maag-ennustaja Amelie Milon, kelle vananemine peatus üheksateistkümne aastaselt.
Praegu ootame ülejäänud ennustajatega, millal meist võimsaim kogub piisavalt jõudu, ettekuulutuseks, mille kuupäev on täpselt kuu aja pärast."
Täpselt kuu aja pärast? Ennustajad? Ma ei saa midagi aru, mõtles Vanessa raamatut edasi lugedes. Maagid on olemas? Igatahes see päevik küll võltsinguna ei tundu.


"Jälle sinu võit," itsitas Marcus, "Sa oled päris osav."
"Nohjah, kui seda kolme järjestikuse võidu järgi otsustada, aga sina oled ikka proff, mina pole seda enne mänginud."
"Tõsiselt? Mulle tundub küll teisiti."
"Ei. See on tõsi. Pealegi, meil oli üks viik ka."
"Lase mul ka võita!"
"Siis ürita."
Audrey näol oli lõbus naeratus. Marcus heitis talle hetkeks pilgu, ning hakkas siis uuesti kaarte segama.
Pokkerit oli õhtul pärast koduste ülesannete tegemist küllaltki hea mängida, kuigi seegi nõudis ajudelt oma osa.
"Kas sa juba minema ei peaks? Pimedaks läheb."
"Mul ükspuha, peaasi, et olen sinuga siin, mitte omaenda lärmakas kodus."
Audrey põsed lõid roosatama.
Marcus ja Audrey alustasid viiendat pokkerimängu.


Halol oli tavapärane õhtu. Ta tegi õppetöid, luges raamatut ning sõi ja tagatipuks võttis köögikapist müslibatooni, pani õhukese pusa selga, ning läks terrassile.
Tal oli kaks annet: Ta kannatas ka tugevaimat külma ja pakast, ning teiseks suutis vee all hingata ja hinge erakordselt kaua kinni hoida.
Ta varjas oma andeid hoolega, ning keegi ei teadnud neist veel seni. Ta näkitses müslibatooni, seisis terrassil ja mõtles selle üle, miks talle olid antud need võimed. Miks? Kas sellepärast, et tal oleks midagi, mida teistel ei ole ega saagi olema? Tal polnud ausaltöeldes õrna aimugi.
Ohates lõpetas ta batooni, ning kõndis terrassilt tagasi sisse.

Halo on ... huvitava iseloomuga ja laheda andega. Kuid Vanessa, mis anne tal on?
Ja nagu ma aru sain, on Audrey eriti kiire jooksja, sama kiire kui vampiir, peaks ära mainima. :)
Aga jah, eks ma siis oota uut :)

100 km/h kihutav auto ei ole nähtamatu. Cullenid olid.

Võibolla unustas ta kolmanda nulli?

1000 km/h kihutav lennuk ka ei ole.

Liitke inimlikule suurimale võimalikule kiirusele 100km/h juurde.
Vanessal on intelligents. See on tema anne.

Intelligents, loogika, aru, mõistus. Vähemalt on kellegil ajud olemas

Yea, Vanessa hoiab tiimi koos hiljem.

... enda smartass brainiga :d

Yup, ta nagu Hermione.

M, hästi öeldud

No tore jutt. Võiks ju edasi kah. =)

Droideka: Jutt jätkub, kui "Vampiirikütt" lõpetatud on.

Oki.