Viha päev.[lõpetatud!]

14.märts



Öeldakse, et kui hommikul vasaku jalaga voodist välja astuda, läheb hiljem sitasti. Noh, minul läkski. Ma ei vihja sellele, et ma oleksin pidanud üldse teki alla jääma. Viimane koolipäev enne kevadvaheaega, mis selle pärast ikka põdeda, eriti seetõttu, et 10.klass pole eriti raske. Lisaks sellele oli ilm ilus ja väljas oli soe. Võrreldes eilsega, mil päeval miinuskraadid olid, oli see vägagi tervitatav. Seda, et ma hommikul üles tõusin, ma ei kahetse. Küll aga peaksid seda kahetsema mõned teised.
Teate, ma lihtsalt mõtlesin, et mul tuleb tore koolivaheaeg. Ma lootsin seda kogu oma maksa ja põrnaga, ja üürikesteks hetkedeks tundus, et mu soov läheb täide. Ja siis helises uksekell.
Ma sain peaaegu südamerabanduse, kui nägin, kes ukse taga seisis: Karlis Krauklis, minu emapoolse suguvõsa sitaratas, kes on ühtlasi ka minu tädipoeg.
„Teeeere, Christoph!“ tervitas ta mind rõõmsalt ja uuris mind oma läbitungiva pilguga. „Sa oled kõvasti muutunud sellest ajast, kui ma sind viimati nägin. Kas sa oled mõne kilokese juurde võtnud?“ Ma soovisin sügavalt, et Jumal talle sellise ebaviisaka märkuse eest telliskivi pähe pillaks, kuid loomulikult seda ei juhtunud. Just siis, kui vaja, pole Jumalat, Jeesust ja tema haigeid apostleid kuskil.
„Mu nimi ei ole Christoph, see on KRISTER,“ seletasin ma juba mingit kuradi sajandat korda, üritades mitte maksimaalse helitugevusega karjuda, „ja ma ei ole juurde võtnud. Mul on lihtsalt uus soeng!“ Karlis kehitas õlgu, nagu ei oleks ta minu mustaks värvitud juukseid üldse tähele pannud. „Ja kena väike ujumisrõngas ümber kõhu.“ Mida mul loomulikult ei ole. „Karlis, mida sa tahad?“ küsisin ma ja needsin salamisi Schengeni lepingut, mis piiriületust lihtsustas. Mõned inimesed peaksid Eestist saja miljoni kilomeetri kaugele hoidma ja Karlis on üks neist. Isegi Kapimaa ei oleks piisavalt kaugel, et sellest idioodist rahu saada, mis siis veel Lätist rääkida?
Siis märkasin ma ta suurt ääreni täis topitud seljakotti ja mulle jõudis kohale. „Palun ära ütle, et sa kavatsed siia jääda!“ halasin ma. Karlis puuris mind oma siniste silmadega ja noogutas oma blondi ja tõenäoliselt ka ajuvaba peaga. „Loomulikult jään ma siia. Kas sa arvad tõesti, et ma istusin Riia bussijaamast bussi peale ja loksusin selles kuus tundi ainult selleks, et sa mulle ära ütleksid?“ Kuna ma ei olnud ust õigel ajal kinni löönud, trügis ta minust julmalt mööda ja viskas oma koti trepile. „Ja kus mu tuba on?“ Idioot. Idioot. Idioot. „Sa magad külalistetoas," seletasin ma. Karlis noogutas ja naeratas nii jubedalt, et ta suutis mulle külmavärinad tekitada. „Kas su vanemad teavad, et sa siin oled?“ uurisin ma ettevaatlikult, sest no kuulge, see ei ole just tavaline, et ta lihtsalt niimoodi mulle koju sisse sajab. Kui ma teda viimati nägin, oli ta kümneaastane ja just välja roninud kuivanud kaevust, kuhu ma ta kinni panin. Ma mäletan väga hästi, kuidas ta ühel hetkel oma ohjeldamatu pillimise pooleli jättis ja mulle keskmist sõrme näitas, mis oli ühe kümneaastase kohta väga julge tegu. Ta tõotas pühalikult, et ta ei tule enam kunagi siia. Ja nüüd, nagu välk selgest taevast, oli ta siin.
„Muidugi teavad,“ vastas Karlis. „Ja sinu kergenduseks võin ma öelda, et mul lubati terveks vaheajaks siia jääda.“
Heh, kergenduseks my as*!
Ma ei suuda uskuda, kuidas asjad võivad nii valesti minna.
„Terveks vaheajaks?“ küsisin ma uuesti, lihtsalt lootuses, et mu kõrvad mind petsid. „Muidugi terveks vaheajaks,“ irvitas Karlis rõõmsalt. „Ära loodagi, et sa minust nii kiiresti lahti saad, Christoph!“
Mõni mees on liiga palju Karupoeg Puhhi lugenud, no tõesti. Kui ta mind veel Christopher Robiniks kutsuma hakkab, löön ma tal pea otsast.
Karlis põrnitses mind tükk aega, marssis seejärel trepist üles ja hüüdis: „Ma armastan sind ka!“
Mis pani mind teda veel rohkem vihkama.
Minu ülejäänud pere muidugi minu „Karlisevaimustust“ ei jaga, pigem on nad temast sisse võetud. Mu mitte sugugi armas kolmeteistkümneaastane õde Mink, kellest ma tõsiselt kahtlustasin, et ta on armunud hobusesse, on endale pähe võtnud, et Karlis on see ja Karlis on too ja Karlis on ja on ja on...
„Krister, kas sa teadsid, et Karlis on...?“ küsis ta minult paar minutit tagasi, kui ta ilma koputamata(nagu tavaliselt)mu tuppa sisse marssis. „Muidugi tean!“ käratasin ma talle, mis siis, et mul polnud aimugi, mida ta öelda tahtis. Ma tahtsin temast ainult lahti saada, jumala eest. Ta tõmbus selle peale üsna mossi, sest kohe kindlasti ei kannata ta seda, et ma juba tean, millest ta mulle rääkida tahab, ning lasi jalga. Ma kuulsin, kuidas ta mu empsi koridoris kinni püüdis ja Karlisest ketrama hakkas, nagu katkine plaat. Mis kõige hullem, mu ema ei pannud seda sugugi pahaks ja arvatavasti räägivad nad ikka veel, kui üks nendest ei ole kogemata ära surnud. Mina oleksin. Ma tean, et oleksin.
Oh, ja siis veel mu superisa. Niipea, kui ma Minkist lahti olin saanud, tuli ta mu tuppa(samuti koputamata, nagu meie vana hea "perekonnatraditsioon" ette näeb), ja teatas mulle, et ma pean Karlisele oma voodi loovutama ja ise külalistetoas magama. „Ta on meie külaline,“ ütles mu paps mulle, nagu ma oleksin mingi debiilik, kes sellistest asjadest aru ei saa, „ning me peame temasse aupaklikult suhtuma.“
No muidugi. Mida veel? Ma ei suutnud uskuda, et mu vanemad mind nii kohtlevad. Vaatame tõele näkku: mina olen nende poeg ja Karlis on kõigest mingi kuradima teise järgu sugulane!
Alates tänasest vihkan ma ametlikult kõiki reedeid ja kogu Läti Vabariiki.
Ja muidugi ka oma põrunud peret.

15.märts



„Sul on sugulastega vedanud,“ mainis Alex, kui me minu toas voodil istusime ja ühe kooliprojektiga tegelesime. Jah, ma peaaegu ise ka ei usu, et ma vaheajal, eriti veel laupäeval, koolitööga tegelen, kuid ütleme nii, et vahel lihtsalt ei vea. Mitte et see ülesanne, mille me Alexiga saime, väga „raske“ oleks. Me peame lihtsalt kirjutama 10-lehekülje pikkuse referaadi Moliere’ elu ja loomingu kohta. 10-lehekülje! Keegi koolis kardab tõesti, et õpilastel on vaheajal liiga palju vaba aega ja nad arvavad , et meile vaheajaks lisatöö kaela sokutamine takistab meil end surnuks joomast.
Mis Alexisse puutub, siis ta on minu parim sõber igavesest ajast igavesti. Ta ei räägi just eriti palju. Ei, ta ei ole vaimse puudega. Ta lihtsalt ei sega ennast asjadesse, mis tema jaoks mõttetud tunduvad, ning ta ei räägi asjadest, millest ta midagi ei tea. Ta on üks klassi kõige vaiksemaid inimesi üldse. Vahel isegi liiga vaikne, aga sellega harjub ära.
See, kellega ma never-ever ära ei harju, on Karlis.
„Üüüüüüü, Christophil on tüdruk!“ hüüdis ta mu tuppa sisse tormates. Ma tahtsin soovitada tal end põlema panna, sest Alex ei ole tüdruk ja ta ei näe tüdruku moodi väljagi, kuid otsustasin siiski, et parem mitte. Vaesel Karlisekesekesel on lihtsalt silmadega probleeme. Kuidas muidu võiks ta arvata, et ma tüsedusele kaldun? Kui kedagi huvitab, siis olen ma nii kõhn, et mahun vabalt oma kolm aastat noorema õe teksadesse ära. Ja mitte lihtsalt ei mahu: ma näen nendes pagana hea välja. Niisiis, ei mingit üleliigset rasvkudet, isegi mitte vasaku kanni peal, nagu paljudel teistel mu perekonda kuuluvatel isikutel.
„Kes oleks võinud arvata, et keegi kunagi su kummirõnga vastu huvi võib tunda?“ küsis Karlis lõbusalt, pannes mind kiiresti enesevalitsust kaotama.
„Mida sa tahad?“ küsisin ma, üritades võimalikult vähe nägusid teha, sest ma ei taha endale miimilisi kortse saada. „Raha,“ ütles Karlis lihtsalt ja selgelt.
Ja ta tuli seda minu käest küsima? Come on, kas ma olen mingi pere rahalehm? Et raputad sarvedest ja raha tuleb? „Kas sa arvad, et mul kukub raha lihtsalt niisama persest välja?“ küsisin ma kulmu kortsutades. „Ja milleks sulle üldse raha?“ „Ma tahan sinna...Viiru keskusesse minna,“ ütles Karlis.
Viiru keskusesse. Viiru keskusesse?!
Tegelikult plaanisime me Alexiga ka ise sinna minna. Ei, me ei ole virukad. Lihtsalt, oleks tahtnud natuke emosid mõnitada. Ratatatataaa, Viru katusel tõmbab neid ju piisavalt palju ringi. Või, vabandust, Viiru katusel, nagu Karlisele öelda meeldib.
„Biedri!*“ hüüatas Karlis, loomulikult mõistmata, et tema vastas istuvad inimesed läti keelt ei oska. Hetkeks tahtsin ma talt küsida, kas ta ise ka aru sai, mida ta just ütles, kuid leidsin siis, et sellel pole mõtet. Ma mõtlen, küsida lätlaselt, kas ta oma emakeelest aru saab, on umbes sama nutikas, kui küsida koeralt, kas ta teab, mitu jalga tal on, või ehk küsida venelaselt, kust kondoomi osta saab.
„Biedrita palju tahad, aga mul ei ole raha,“ seletasin ma. „Vähemalt mitte sinu jaoks. Mine tüüta parem Minki, ma vean kihla, et ta on nõus oma hobusehaisusest rahakotist sulle paar sitast krooni viskama.“
Ma olen täiesti kindel, et kuulsin lahkuvat Karlist valjusti ropendamas. Mida ta ütles, sellest ei saanud ma kahjuks aru. Oleks olnud tore saada. Ma oleksin seda lauset hiljem kellegi teise vastu kasutada saanud. Koolis on küllaga neid inimesi, kelle puhul ma seda rõõmuga teeksin, kodust rääkimata.
„Lätakad,“ naeris Alex ja ma tegin endale mõttes märkuse, et kutsun võimalikult ruttu Lukuexperdi ja lasen oma toa ukseluku korda teha. Isegi kui ma olen ööseks oma mugavast voodist välja tõrjutud ja pean magama külalistetoas vanal diivanil, mis on kõvasti koitanud ja tolmu täis, on mu tuba päeval siiski minu käsutuses ja ma kavatsen Karlist sellest võimalikult palju eemal hoida. Seda, et ta mu asjades sorima hakkab, ei ole mul vaja. Mul on voodi all üks üsna kena ajakirjade kogu, mida keegi näha ei tohi.
Moliere, kodanikunimega Jean-Baptiste Poquelin, sündis Pariisis kuningliku tapetsiiri pojana...
Nii palju siis meie referaadist.

*Biedri - seltsimehed

18.märts


Tegelikult on just teisipäevad need kõige sinisemad. Esmaspäevadel pole vigagi, eriti kui arvestada, et suurema osa neist magan ma lihtsalt oma toas maha.
Hetkel ei kavatse ma kellelegi oma nädalavahetustest rääkida, sest mu pea valutab selleks endiselt liiga palju. Ma võin vihjata, et minu nädalavahetus sisaldas Alexit, tema õde Kadrit, viskipudelit ja twisterilauda...kuid ärge nüüd vasakule mõelge. Ma ei ole tüüp, kellele meeldiks kadriorgiaid pidada, ja grupiseksi ma ka ei harrasta. Kuigi tuleb tunnistada, et swingerite klubiga võiks liituda küll...
Alates pühapäevast olen ma elanud Alexi pool ja pressinud end tema pooleteiseinimesevoodi kitsasse nurka. Seal on TÕESTI kitsas, kuid ometi on see etem, kui kodus magamine. Ausõna, kui ma mõtlen selle peale, et ma pean veetma veel ühe öö külalistetoas voodil, mis lõhnab nii, nagu keegi oleks madratsi vahele kahekümne aastase kassi roiskuvad jäänused peitnud, siis lähen ma hulluks. Elu ei ole lill.
Kuigi ma tõotasin endale pühalikult, et ma ei tõsta oma jalga oma koju enne, kui Karlis läinud on, pidin ma seda lubadust rikkuma, sest raha hakkas otsa saama, samuti ka puhtad riided ning isegi Alexi külmkapp oli tühi, mis tähendas loomulikult seda, et ma pidin minema seda kõike juurde hankima. Ma ootasin koju sisse põigates, et keegi mind vähemalt tervitab, kuid kus sa sellega. Papsi polnud kodus, nagu alati, ning emps istus köögis ja suitsetas ühe pläru teise järel, teeseldes, nagu mind poleks olemas.
Ainus, kes mind märkas, oli Mink. Kahjuks. Ta jooksis trepist alla nagu marutõbine shimpans ja hakkas mu ees ühe seelikuga vehkima. „Kuidas ma sinu arust sellega välja näeksin?“ küsis ta, ja mul ei jäänud muud üle, kui seelikule pilk peale heita. See oli täiesti tavaline seelik, lilleline ja igav, nagu iga tüdruk kevadhooajal kannab. „Üks seelik ei suuda parandada seda, mida isegi ilukirurgia korda teha ei suuda,“ laususin ma õelalt irvitades, mille peale Mink mossi tõmbus. „Pede,“ turtsatas ta ja tormas tuldud teed trepist üles, et endale midagi muud selga otsida. „Milleks sulle üldse seelik?“ hüüdsin ma talle järele. „Ma arvasin, et sinusugune kärefeminist lastakse maha, kui ta end ilma püksteta tänaval näitab!“ „Karlis kutsus mu kohvikusse,“ hõikas ta mulle vastuseks, kui oma riidekappi pahupidi pöörama asus.
Ma ei suutnud seda uskuda. Karlis, ja kutsus mu õe välja? Ma kinnitasin endale, et muretsemiseks pole põhjust, kuid otsustasin Karlise siiski ette võtta. Ma leidsin ta oma toas voodi pealt istumas ja sirvimas ühte minu teatud ajakirja, mida ma enda mäletamist mööda tal käppida keelasin. Ma tirisin selle ta käest ära, haarasin ta särgikraest ning surusin ta vastu seina. „Miks sa Mingi kohtama kutsusid?“ nõudsin ma. „Kohtama?“ küsis Karlis, püüdes maksimaalselt cool olla. „Ei midagi sellist. Ma palusin tal lihtsalt endaga aega veeta. Sina seda ju ei tee.“
Ma rahunesin pisut maha ja lasin oma totaka sugulase lahti. Kõik oli korras, ta vajas lihtsalt pisut seltskonda. Vaene väärastunud tegelane, keda keegi enda lähedale ei taha.
Ja ikkagi löön ma ta maha, kui ta mu õde oma halvasti sissepakitud Läti vorstikesega puutuma peaks, või veel hullem, süüdistan teda intsestis ja kaeban ta kohtusse. Eluaegne sissesõidukeeld ei teeks talle üldse mitte paha.
„Pede,“ pomises Karlis mulle, kui ma ta lahti lasin, ja naeris. Selle peale soovitasin ma tal paremini seltskonda valida, sest kui mu õde ta paari päevaga tüdrukute kombel ropendama õpetab, siis kardan ma, et Karlis saab lihtsalt Pärnu maantee ja Kiisa tänava nurgal peksa...
...mis poleks ime, arvestades seda, et ta soeng on nii üheksakümnendatest, et lausa karjub: tule koopast välja! Ja sinised silmad on samuti ammu moest läinud.

19.märts

Ma sain täna palju targemaks ja tahan oma värsket tarkust kellegagi jagada.
Ärge kunagi küsige „kuidas kube kärab“ inimeselt, kes on äsja androloogi juures käinud. Ma tegin oma vana hea klassivenna Mikuga sellise vea ja vastutasuks paigaldas ta oma raudterava põlve otse mu käraja peale, mis nüüd enam kuigi hästi EI kära.



20.märts


Inimesed, kurat, ikka peavad ära surema.
Mitte et mul sellest midagi oleks. Mind ei huvita sugugi, kas keegi mu tundmatutest sugulastest on elus või mitte. Kuidas saakski mind kottida keegi, keda ma nägin viimati oma viiendal sünnipäeval või siis, kui ma alles mähkmetesse sittusin? Suremine kui selline ei loksuta mind samuti. Me kõik sureme kunagi, nii et miks oma pead sellega enne vaevata, kui see hetk käes on?
Jah, ma võtsin end täna kokku, et lõpuks koju minna. Kuigi Alexiga on lahe koos elada, ei saa ma ta õe kohta sama öelda. Viimased kaks päeva üritas Kadri end mulle külge kleepida nagu kärbsepaber ja ma tulin tulema, enne kui asjad käest ära oleks läinud...teate küll, mida ma sellega mõtlen. Olgu, võib-olla ei tea ka, sest erinevalt teie fantaasiast on minu fantaasias ainult kaks positsiooni: eest ja tagant.
Kui ma uksest sisse sain, leidsin ma oma õe elutoa diivanilt vesistamast. See on tema puhul tavaline, arvestades seda, et ta ütleb tihti teistele inimestele õelaid ja haiget tegevaid asju, mille eest talle kuhjaga tasutakse. Seekord oli aga midagi teistmoodi, sest ta ei kavatsenudki lõpetada.
„Ja kes kurat sulle ära pani?“ küsisin ma rõõmsalt, mille peale mu õde veel rohkem vinguma hakkas. „Türa sa paugud siin!“ puristas ta ja nuuskas oma nina hiiglaslikku lillelisse taskurätikusse, mille ta eelmisel aastal käsitöö tunnis valmis õmbles.
„Kas keegi on surnud?“ küsisin kahtlustavalt, sest erinevalt minust, on mu ülejäänud perekonnal alati kombeks kellegi surma puhul stseene korraldada.
Ja paramparamparam, ma ei pannudki mööda.
„On küll,“ nuuksus Mink. „Memm on surnud.“
Memm on - oih, vabandust, oli - mu emapoolne vanaema, ja nagu kõik mu emapoolsed sugulased, oli ka tema kerge kiiksuga. Mõned kutsusid seda seniilsuseks, aga minu meelest oli ta lihtsalt peast põrunud. Ta vihkas mind. Kord pillasin ma ta kristallvaasi tükkideks ja ta tagus mu oma kepiga sinise –ja kollasekirjuks. Nagu te isegi aru saate, mind enam peale seda tema juurde külla ei kutsutud ja taskuraha ma enam tema käest ka ei saanud. Mink sai, ja ma ei imestagi, et ta nii väga pillima kukkus. Vaeseke. Mis temast küll saab, kui keegi talle enam sünnipäevaks viiesajaseid ei kingi?
„Ahsoo,“ oli kõik, mida ma oskasin selle mõneti meeldiva uudise peale kosta.
Mikrosekund hiljem virutas Mink mulle oma rusikaga näkku, nii et ma tundsin, kuidas mu pea kaela otsas terve tiiru tegi. „Tõbras!“ kisendas ta. „Memm on surnud ja sina suudad nii rahulik olla?“ „Accidents happen,“ vastasin ma ja asetasin oma näole jääkoti, et mu õe rusikast mitte mingil juhul sinikat ei jääks. „Mis rahulikkuses halba on? Kas ma peaksin sinu meelest ringi tormama nagu mingi, anna andeks, adrenaliini poolt persest hammustatud pubekas?“ „Jää vait!“ röökis ta edasi. „Memm on surnud ja sina...“
„Memm on surnud?“ oli mu paps järgmine, kes saabastega elutuppa tormas ja hädaldama hakkas. Ei noh, tema muidugi võib, ta on ju autoriteet, aga kui keegi teine, eriti mina, siis oi-oi-oi...
Tehniliselt võttes olingi ma tossudega vaiba peal, ja mu paps ei jätnud juhust kasutamata. „Kuidas sa julged!“ karjus ta, nii et ma tundsin, kuidas mu trumminahad plahvatavad. „Ja vaata, mis sul seljas on! Sa oled riietatud nagu sunniidi enesetaputerrorist!“ Ma ei hakanud temaga vaidlema. Kuidas sa ikka poole ajuga inimesele seletad, et islami värv on roheline, mitte must? Ma isegi ei tea, millest minu isa musta värvi vastasus tuleb, eriti veel kui mina seda kannan. Ta ehk leiab, et ma olen liiga valge, sest enda musti pükse pole ta kunagi kartnud, või arvab, et must värv kuulub emokultuuri juurde ja mind musta kandmast keelamine takistab mind end lõikamast. Vaene paps, ta ei aimagi, et enda nööpnõeltega torkimine on peaaegu sama lõbus.
„Ma leinan,“ laususin ma lühidalt ja kadusin oma tuppa, kust leidsin oma voodi peal istuva Karlise. Ma seletasin talle kiiresti olukorda. „Inimene on elu parim aeg,“ ohkas Karlis oma "väga viis" eesti keeles ja jooksis alla mu papsi ja hullu babysistah’it lohutama. Nad olid selle üle kindlasti rõõmsad. Ma olen küll Karlise siinviibimise jooksul ainult mõned üksikud hetked kodus viibinud, aga jääb mulje, et temal nad küll kogu aeg kõris kinni ei ole.
Ja mis mu õe leinamisse puutub, siis kaldun ma arvama, et ta on selle juba ammu unustanud. Ma olin just endale jäätise põske pistnud ja otsustasin, et on aeg head vanemat venda mängida ja teda lohutada, kui tema telefonikõnet pealt juhtusin kuulma, ja leinamisega sellel küll mingit pistmist ei olnud. See kõlas umbes nii: „Nii lõtva lohvi pole ma ammu näinud. Uskumatu, et ta ei suutnud sellele isegi kummi peale tõmmata...“ „Nii et keegi ikkagi pani sulle ära,“ märkisin ma tabavalt ja ampsasin jäätist. „Ole vait!“ röökis ta keset kõnet. „Vähemalt ei ime ma oma jäätist nii, nagu see oleks türa!“
Vahel ütleb mu väikeõde tõepoolest nii hirmsaid asju, et mul tekib tahtmine igavesti süütuks jääda, ja seekord ka mõneks ajaks jäätisesöömisest loobuda.
Aga šokolaadi Regatt on ju nii hea...

24.märts



Ma olen väsinud, pahur ja näljane. Väsinud selle pärast, et ma pean endiselt külalistetoas magama, pahur selle pärast, et ma ei saanud lahti inimesest, kelle pärast ma külalistetoas pean magama, ja näljane selle pärast, et inimene, kelle pärast ma külalistetoas pean magama ja kellest ma lahti ei saanud, sõi ära võileiva, mille ma lauale unustasin.
Ei, Karlis ei läinud Lätti tagasi. Ta teatas seda eile õhtusöögilauas, kui terve mu pere koos oli. Pühapäevaõhtutel koos söömine on mu perekonna üks jubedamaid traditsioone. Tavaliselt seisneb see üle laua üksteisele „if looks could kill“ pilguga otsa põrnitsemises ja söömine ei ole sealjuures üldse nii oluline. Praegu ma muidugi vilistan sellele, sest nagu ma juba mainisin, on mul nälg.
„Muide, ma jään veel nädalaks,“ teatas Karlis ja pani mu lämbuma. Olgu, mitte isliklikult. Tegelikult pani mind lämbuma kirsstomat, mille ma Karlise ootamatu uudise peale kurku tõmbasin.
„Ai türa, aga su koolivaheaeg!“ olin ma imestunud ning sain oma armsatelt vanematelt, kes kindlasti sünnist saadik „kordagi ropendanud ei ole“, halvakspaneva pilgu. „Mis su türaga juhtus?“ küsis Karlis ja tema ropu suuvärgi koha pealt pigistasid mu vanemad koheselt silmad kinni. Loomulikult pole see esimene kord, kui nad seda teevad, mu õe puhul toimivad nad alati samamoodi. Kui Mink mõne ebanaiseliku sõna üle oma kitsaste liiga roosaks võõbatud huulte laseb, ei tee vanemad seda märkamagi või annavad talle koguni nõu stiilis „parem ütle lits raisk, tütreke“. Aga nüüd tagasi minu...hmmm...jah.
„Mis sellega juhtuma oleks pidanud?“ käratasin ma vihaselt. „Sa mainisid, et...“ üritas Karlis öelda, aga ma ei lasknud tal lõpetada. „Jutt käib su koolivaheajast, mitte minu varustusest. Ma küsin, kuidas saad sa Eestisse jääda, kui su koolivaheaeg ära lõppeb.“ Karlis kortsutas kulmu, nagu oleksin ma kõige suurem idioot maailmas, ja lausus: „Kui sa veel ei tea, siis lahedatel inimestel kestab koolivaheaeg kaks nädalat.“
Põrgutki. Läti peerudel kestab koolivaheaeg sama kaua kui eestlastelgi ja Karlis teab, et ma seda tean. Ma kaalusin hetkeks tema vale oma vanematele paljastamist, kuid otsustasin seda mitte teha. Mul on alati võimalus Karlise kooli helistada ja tema õpetajaid tema põhjuseta puudumistest informeerida, et ta e-kooli kena hulga p-tähti saaks...kuigi vaevalt et sõnapaar „põhjuseta puudumine“ Lätis p-tähega algab.
Nagu sellest veel vähe oleks, et ma Karlist oma kodus kannatama pean, ei olnud mul täna(ja kardetavasti ei ole ka ülejäänud neljal neetud argipäeval)ka väljaspool kodu temast mingit pääsu. Ma üritasin küll hommikul tema eest põgeneda ja väljusin akna kaudu, kuid ta ootas mind juba õues ning tolknes minuga kooli kaasa.
Karlis on tõeline tibimagnet: sellest aru saamiseks piisas juba esimesest kahest minutist, sest niipea kui me klassi sisse astusime, koondus tema ümber blondide austajannade(ja austajate) ring, kes kõik temast tükikest saada tahtsid. Olgu, ma liialdan pisut, kuid võib öelda, et tüdrukuid langes tõepoolest loogu, kui ta neist möödus ja neile naeratas. Üks, kes temast kõige rohkem sisse võetud oli, on loomulikult Kadri. Lausa jube, kui ruttu tema kiindumus minu vastu haiglaseks karlisearmastuseks muutus. Mitte et mul sellest sooja või külma oleks, aga ma mõtlen juba praegu oma tulevikule ja kui nad kunagi Karlisega abielluma peaksid, ei saaks ma Karlisest kunagi lahti, mis oleks tema iseloomu arvestades üsna õudne, vahest isegi hullem, kui öö surnuaias.
Aga nagu juba mainitud, polnud Kadri ainus, kes mu sellest, oh, kohutavalt võluvast sugulasest sisse oli võetud: pooled tüdrukud mu klassis, paralleelklassi omi mainimata, rääkisid pidevalt temast. Enamustele, kes tema kohta küsisid, ütlesin ma, et ta on Vitun Tuholainen, Soome vahetusõpilane, kes tuli siia oma suguhaigust ravima. Paraku ei jäänud keegi uskuma, sest Karlis käis mööda klassi ringi ja tutvustas end kõigile, kes talle ette jäid. Peale seda, kui ta end Alexile juba kolm korda tutvustanud oli, tabas viimast depressioon, mistõttu ta pani endale kõrvaklapid pähe ja keeldus terve ülejäänud päeva rääkimast. Ka minuga. Arvatavasti süüdistab ta mind Karlise nimelise katku maale toomises, kuid andke andeks, see nüüd küll minu süü ei olnud. Või oli? Vaevalt.
„Tere, minu nimi on Karlis ja minu hobiks on...“ tutvustas Karlis end Kadrile. „...naisteküttimine,“ lõpetasin ma Karlise lause ja pöördusin Kadri poole. „Loe end hoiatatuks.“ Karlis tegi mulle grimassi ning tiris Kadri kättpidi klassist välja. Esimese hooga arvasin ma, et nad läksid kappi keppima, aga siis kuulsin ma, kuidas Karlis mööda koridori kaugenedes mainis: „Tallinn on nii ilus linn, aga ma tunnen end siin alati nagu turist...“ Mida ta, vana idioot, ju ongi.
Aga siis jõudis mulle kohale.
Nad panid koolist pausi ja läksid hoopis vanalinna jalutama.
Ja võib-olla ka keppima. Miljonipeldikusse näiteks.
Peaks vist Karlisele aegsasti pereplaneerimiskeskusesse aja kinni panema - mida varem, seda parem :)

24, või tehniliselt võttes juba 25. märts


Karlis tuli peale jalutuskäiku koju ja ei ütleks, et tal eriline ma sain just keppi-nägu peas oleks olnud. Ei, ta ilme oli igav ja mittemidagiütlev nagu alati(välja arvatud korrad, kui tal on tema totakas lätlasenaeratus näole kleebitud).Kurat võtaks, ainult mina tohin sellise ilmega ringi käia. Kas kuulsite? Ainult mina!
Vastupidiselt sellele, mis teile tunduda võib, kinnitan ma, et mind ei huvita tegelikult sugugi, kuidas Karlis ja Kadri omavahel aega veedavad. Lõppude lõpuks on nad kaks kõige tüütumat inimest tervel viiel mandril(Euraasia, Ameerika, Aafrika...rohkem mulle praegu ei meenu) ja mul on täiesti ükskõik, millega nad tegelevad, senikaua kuni nad end minust eemale hoiavad.
Olgu, vahele jäin.
Muidugi ma valetan.
Just praegu laman ma siin voodil...või pigem haisval madratsil, nagu ma teile juba korduvalt maininud olen, põrnitsen oma ärritavat kella, mis näitab juba ammu üle südaöö, ning juurdlen selle üle, kas ma olen ehk haige. Ma kardan südamest, et mind on tabanud põletikuline meningiit, mis muudab mu aju tarretiseks, või varajases faasis hullulehmatõbi. Mis muu võiks olla selle põhjuseks, et ma olen terve tänase õhtu tavatult palju Karlisele ja Kadrile mõelnud? Eriti just Kadrile. Karlisest mõtlen ma niigi, kuna ta on üks tüütu ora mu perses. Iga kord, kui ma teda näen, tahaksin ma hea meelega oma jala talle perse surada ja panna ta karjuma nagu väikese sea. Sadistlikke kalduvusi, muide, on minu peres varemgi esinenud. On üsna selge, et mu isa suhtub minusse umbes samamoodi nagu mina Karlisesse, ainult et tema mõistus haarab arvatavasti kahte jalga ühe asemel. Nii on ju valusam.
Kadri on tüdruk. Olgu, sellest saite te vist juba isegi aru. See, et ta on tüdruk ja lisaks sellele veel mu parima sõbra õde, tähendab automaatselt seda, et ta on tüütu. Tüdrukud on ju tüütud, eriti veel kui nad juhtuvad olema su sõprade õed. See on kirjutamata reegel. Lisaks kõigele ei ole Kadri ka eriti ilus. Kui tüdrukud juhtuvad olema su sõprade õed, on kindel laks, et nad ei ole eriti ilusad. Ka see on kirjutamata reegel.
Ja ikkagi ei saa ma teda peast välja. Kas pole õudne? Ma kardan isegi magama jääda, sest mulle ei meeldi väljavaade näha oma haiglasliku seisundi tõttu unes midagi erut...ee, häirivat.
Ma arvan, et kõige mõistlikum on, kui ma kobin kööki ja keedan endale ühe mõnusalt aurava tassitäie sooja piima meega, ning vaatan hoolikalt, et ma sealjuures Kadri...KARLISEGA kokku ei põrkaks. Ma ei taha teda surnuks ehmatada. Nimelt on ta praegu majas ainuke inimene, kes veel pole mind kammimata pea ja unise näoga näinud.
Kui palju maksab unenäopüüdja? Kui ma tänase öö jooksul üksiku ja hüljatuna oma salapärasesse haigusesse ei sure, torman ma homme kindlasti poodi seda ostma. Parem see, kui uus aluspesu.

27.märts


Päev, mil ma lakkan Karlist vihkamast, on päev, mil ma sulgen oma silmad igaveseks.
Ärge võtke seda kui vihjet enesetapule, sest vähemalt lähiajal ei ole mul plaanis surra. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et...
Kooliaeg on olnud pikk - 1o aastat või midagi sellist - ja terve kooliaja jooksul ei ole mind niimoodi alandatud(kui ehk välja arvata kord, kui Alex mu püksid terve kooli ees alla tõmbas, kui ma kuuendas klassis koolilõpu kõnet pidasin).
Lugu oli väga lihtne - kaudselt oli sellesse segatud Mink ja üks karp tamp00ne ning natuke otsesemalt oli asjaga seotud Karlis. Olgu, ütlen kohe välja, et ta polnud mitte lihtsalt asjaga seotud, vaid et ta oli KÕIGES SÜÜDI.
Muidugi võiksin ma ka Minki süüdistada, sest just tema oli see, kes andis mulle käsu minna poodi ja osta karp tamp00ne. Alguses olin ma shokeeritud ja keeldusin kategooriliselt, kuid pärast veenmist, või pigem ähvardust mu taskuraha pihta panna, ning Karlise viisakat ja "ilma tagamõtteta" abipakkumist olin ma sunnitud nõusse jääma.
Karlis on nagu mingi kuulsuste turvamees, kellest ei saa ka relva ähvardusel lahti. Ma olen teda juba neli päeva koolis kannatanud(ja veelgi rohkem olen ma kannatanud selle all, et kogu mu klass tundub temasse nii kuradi armunud olevat, Kadri ja mu keskeakriisis õpetajad kaasa arvatud), ja mulle hakkab tunduma, et ta ei kavatsegi ära minna. Vähemalt ei ole ta oma plaane selle suhtes minuga jaganud. Vabandage väga, kas ma olen tõesti nii ebaviisakas, et minuga ei või isegi oma lahkumisest rääkida? Jah, kindlasti.
Igatahes, tagasi selle tülika teema juurde. Nagu te isegi aru saate, ei ole ma tampontside ostmises just kibe käsi. Noh, ma ei ole ju tüdruk, saate aru küll, ja mul ei ole seda kuhugi toppida! Nii seisin ma oma armsas kodupoes leti ääres ja olin juba valmis müüjalt abi paluma, kui ta end ümber pööras ja üllatus-üllatus, superseksikaks tibiks osutus. Kui ma oleksin kannatanud letargia all, siis oleksin ma arvatavasti ilastama kukkunud, sest selle tibi ilu, seksikus või kuidas iganes seda nimetatakse, pühkis mul meelest isegi Kadri, kelle pärast ma oma pead viimased paar päeva vaevanud olen.
Ja kas Karlisele jäi minu huvi märkamatuks? Vaevalt küll. See, mis mulle endale märkamatuks jäi, oli Karlise õel naeratus, mis ta näole ilmus.
Ta trügis mu leti eest kõrvale, naeratas tibile ja küsis viisakalt: "Tervist, kas teil tamp00ne on? Need oleksid sellele sooraskustes poisile."
Sel hetkel soovisin ma ainult kahte asja: Karlist kägistada ja maa alla vajuda, või tegelikult vastupidi. Tüdruk leti ääres vaatas mind paar sekundit, kirtsutas nina ja ulatas Karlisele karbi, mida too küsis.
Milline õudus. Ma tean, millised mõtted sel hetkel tema ilusas peas liikusid. Ta mõtles, et ma olen haige pervert, kes rahuldab ennast tamp00niga. Kas pole võrratu esmamulje?
Milline alandus...ma ei julge enam elus oma jalga sinna poodi tõsta. Pärast lüüakse mind veel äkki seksuaalkurjategija pähe risti!
Koju jõudes(ei, ma siiski ei kägistanud Karlist ära, sest kartsin, et Läti riik võib oma rahumeelse kodaniku mõrva pisut isiklikult võtta)tuli mul veel tegemist Mingiga, kes sõimas mu näo täis selle eest, et ma talle vales suuruses tamp00ne viisin. Vabandust, aga kust pidin mina teadma, et ee, regularil ja f**king super plussil on mingi vahe? Ma seletasin oma õele, et ta võib selles veas küll ainult Karlist süüdistada, kuid selle peale ta ainult naeris, väike vatsik emis, ning virutas mulle karbiga paar korda vastu pead. Homme on mul peas sinikas, võib-olla isegi ajukahjustus ja arvatavasti pean ma kehalisest viilima. Te ju ei taha, et ma pea ringi käimise tõttu keset metsajooksu tiiki kukuksin ja upuksin?
Et oma tuju pisutki parandada, helistasin ma Kadrile, et temaga pisut rääkida. Toru võttis Alex. Ma kuulsin tema valjut hingamist. Ta ei öelnud mulle tere, kuna teadis, et ma olin ta ära tundnud. Ma küsisin talt Kadri kohta, püüdes väga ükskõikne näida. Selle peale naeris ta nii valjusti, kui ma teda üldse naermas olen kuulnud, ütles lühidalt, et Kadri läks Karlisega välja, ja pani toru ära.
Kurat. Miks, oh miks, ei võinud Karlis Krauklis mulle poole sõnagagi mainida, et tal on Kadriga õhtuks kohtamine kokku lepitud? Ma oleksin temaga meeleldi kaasa läinud! Õhtune Tallinn on ju ohtlik, eriti veel turistile!
Miks peab Kadrile meeldima mingi blond idioodist Läti pervert? Miks ei võiks talle meeldida mina, tema laheda peaaegu aasta vanema venna veel lahedam sõber? Miks peavad eesti tüdrukud nii keerulised olema?
Võib-olla peaksin ma tellima endale hoopis ühe tüdruku Indo-Hiinast? Neil ei ole vähemalt kasutusjuhendit vaja. Hiina toodangul ei ole kunagi kasutusjuhendit vaja.

29.märts


I'm kinda pretty
And pretty damn smart.
I like romantic things
Like music and art.
And as you know
I have a gigantic heart
So why don't I have
A boyfriend?

It sucks to be me...
It sucks to be me...*

Uskuge või mitte, aga just nii laulis Karlis täna hommikul duši all. Kahtlust äratav, kas pole? Ma jooksin kiiresti ja poolalasti(sest tegelikult olin kavatsenud ISE duši alla minna, aga ei saanud, kuna KEEGI oli ees)trepist alla ja sorisin pisut esikus kummutisahtlis, kuni lõpuks diktofoni leidsin. Minu kuri plaan oli Karlise aariad lindistada ja seejärel Kadrile ette mängida. Ma olin täiesti kindel, et peale sellist muusikalist elamust katkestab ta Karlisega igasugused suhted, sest võrreldes Karlisega laulab madam Edith 'Allo allo'-st ikka VÄGA ilusti.
On inimesi(naisi), kes usuvad, et Jumal on naine, aga mina kaldun pigem arvama, et ta on lätlane. Tahate põhjendust?
Just siis, kui ma olin oma spioonivarustusega lahkumas, helises telefon, ja kuna mina olin ainuke läheduses viibiv isik(loe: ainus,kes pohmelli ei pidanud välja magama), ei jäänud mul muud üle kui kõne vastu võtta.
Toru otsas oli üks näkk Hansapangast(blond, eeldatavasti 90-60-90, aga pisut tõenäolisemalt 100-55-85), kes küsis oma magusa häälega, kas ma ei sooviks nende pangas pensionisammast sõlmida. Ma otsustasin pisut nalja teha ja vastasin viisakalt, et teeksin seda meeleldi, kuid paraku on mul juba Liiva-Hannusega kaup koos ja liitumise eest sain ma isegi tasuta hauaplatsi. Ja selle peale küsis näkk(kui nüüd järele mõelda, siis pigem 100-50-80 ja ajumaht 90 mg, kui selliste proportsioonidega naine üldse püsti seisab): "Ja mitmenda samba te sõlmisite?"
Selle peale viskasin ma toru hargile. Pillasin, kui täpsem olla, sest mu käed kippusid naermisest liialt värisema ja lisaks sellele ei ole ilus teisele inimesele valjusti ja hüsteeriliselt kõrva karjuda.
Liiva-Hannus, teise sõnaga Mulla-Madis, Vikatimees, ameeriklaste jaoks Grim Reaper...
Ma ei teadnudki, et Surmal oma pensionifond on. Huvitav, millisel põhimõttel see töötab? Kas esimene sammas pakub sulle enne pensionile jõudmist igavat, teine mõõdukat ja kolmas tormilist elu? Ja kõik, mida Surm selle eest vastu tahab, on hing. Sellist hinda jõuaksin ma maksta küll. Peaks vist tõsimeeli Liiva-Hannusega ühendust võtma ja olukorda uurima. Kolmas sammas tundub väga ahvatlev.
Ja nüüd sellest Läti Jumalast. Kui ma kõne lõpetasin ja üles jõudsin, oli Karlis juba pesemise ja laulmise lõpetanud. Kõige kiuste avastasin ma veel, et diktofoni patareid olid nagunii tühjad, ning viimane piisk karikasse oli see, et ka soe vesi oli otsas.
Ja mis kõige hullem, Karlis ei ole veel poole sõnagagi maininud, et ta homme või üldse kunagi ära läheb.
F**k...


*Avenue Q - It sucks to be me

30.märts


Ma ei tea, mitu korda Nostradamus maailma lõppu ennustas, kuid ta ei pannud täppi, sest noh, keegi meist pole veel surnud.
Mis puutub minu isiklikku maailma, siis see lõppes küll täna. Ma olen liiga murtud, et sellest rääkida, kuid tundub, et pean seda siiski tegema...
Ma võin julgelt öelda, et mis puutub ennustamisse, siis on mul igal juhul rohkem annet kui mainitud Nostrategelasel. Ma aimasin juba algusest peale, et Karlis Krauklis, minu isikliku maailmalõpu põhjustaja, ei kavatse veel niipea mu püha kodumaa pinnalt lahkuda ja mul oli õigus. Vestlus, mis lõunasöögilauas(juhuslikult süüakse minu peres pühapäeviti koos lõunat, mitte õhtut...või pigem õhtusööki, sest ÕHTUT kui sellist ju süüa ei saa)aset leidis, nägi välja umbes selline:
Karlis: Kas teate, ma rääkisin äsja oma vanematega ja nad on nõus, et ma veel nädalaks teie juurde jään.
Minu ema: Mhmh...väga tore. Aga kas sa koolis ei peagi käima?
Karlis: Kool seisab ka ilma minuta püsti.
Minu ema: Muidugi, hehee, hmmm...
Võrrldes eelmise korraga, oli ta täna poole vähem entusiastlik kui muidu. Ma kahtlustan, et ta kardab, et Karlis sööb meid vaeseks. Mitte, et ta kuigi palju sööks, aga vaeseks söödud saamine on ju see, mida enamus naisi kardab? Või oli see äkki midagi muud? Tselluloos?
Mink ja mu isa ei öelnud Karlise teate peale midagi, sest teine neist oli ametis esimesele seljale kloppimisega, et takistada teda rõõmu(loe: kapsasupi) kätte lämbumast.
Kohe peale Karlise ootamatut avaldust(mida ma olin ette näinud, sest minus on ootamatult tärganud kuues meel...) logisin ma kiiresti msn-i, et Alexiga paar sõna vahetada.

Krister| I’m going to suffocate says: Mida ma tegema peaksin?
{Alex}It’s a Point of no Point says: Küsi temalt, milles asi on. Kas sa tõesti arvad, et üks terve mõistusega inimene tahab niisama vabatahtlikult sinu lähedal viibida?
Krister| I’m going to suffocate says: Karlis ei ole terve mõistusega inimene, ta on lätlane ja lätlased on üldse peast soojad. Kurat võtaks, usklikud ka veel.
{Alex}It’s a Point of no Point says: Ma arvan, et sa räägid leedukatest...
Krister| I’m going to suffocate says: Mida iganes. Kui keegi minu lähedal olla ei taha, siis miks sina oled?
{Alex}It’s a Point of no Point says: Sest ma oled su sõber, idioot. Ja lisaks, keegi peab ju ometi hoolitsema selle eest, et sa tüdrukutega suhtlemises hakkama saaksid. Praegusel hetkel ei taha keegi sind suudeldagi, panemisest rääkimata...
Krister| I’m going to suffocate says: Isegi Kadri mitte?
{Alex}It’s a Point of no Point says: Mkm.

{Alex}It’s a Point of no Point appears to be offline and may not reply.

Okei, ma oleksin pidanud vist seda teemat mitte puudutama. Vaene Alex, ma arvan, et ta ei ole veel piisavalt küps, et mind, enda õde ja panemist ühte ja samasse ajusagarasse mahutada.
Üldse olen ma hetkel Alexi pärast mures. Ta rääkis täna nii palju. Äkki on ta hakanud narkootikume kasutama? Ma mõtlen selle üle veel pisut järele, aga enne lähen ma külalistetoa madratsit kloppima. Veel üks nädal selle tolmu sees magada ja ma suren astmahoo kätte.

PS! Mitte mingil juhul ei kavatse ma Karlisega tema muredest vestelda, nagu Alex soovitas. Ega ma mingi kuradi psühholoog ei ole.
Samas...ma võiksin ju tunnitasu võtta...

69 – Kuuskümmend üheksa painduvat asendit suus - kahjuks pole see lause minu välja mõeldud, kuid tänud neile, kes seda tegid
**


31. ja ühtlasi ka viimane märts(mis on ju iseenesest igati loogiline)


Täna tegime me koolis eesti keele tunnis grupitööd, mille eesmärgiks oli teha reklaami praaktoodetele(loe: saastale, mida tavaliselt Säästumarketis müüakse). Minu gruppi kuulusid Alex, Kadri, Miku ja ka Karlis – sest ta lihtsalt tahtis niiiiiiiiiiii väga aidata -, ning me pidime müüma kahe otsaga hambaharja. Minu ettepanek oli, et seda asjakest võiks reklaamida kui multifunktsionaalset vahendit kõigi keha õõnsuste puhastamiseks, kuid mu ettepanek lükati tagasi.
Kui minu imetabase idee maha materdamine välja jätta, ei saa ikkagi öelda, et meie koostöö just eriti hästi oleks sujunud: esiteks suutis Miku oma tooli mulle jala peale lükata, mille tõttu ma teda paar korda oma pikkade sõrmedega kõhukelmesse suskasin. Seepeale süüdistas Kadri mind(ei tea küll, miks, kui Miku oli see, kes mind provotseeris)liigses lapsikuses ning lõpetas meiesuguste pervertidega koostöö tegemise, lastes klassist jalga ja tuues ettekäändeks, et peab peldikusse minema. Alex, kes oli terve öö üleval istunud ja oma streikivat arvutit parandanud, jäi lihtsalt lahtiste silmadega magama, ning kuna surmavalt haavatud Miku, kes ei tundnud oma segi pekstud maoga tol hetkel sugugi rohkem valu kui mina oma lömastatud jalaga(märkus iseendale: uuri välja, mida tähendab väljend „Hispaania saabas“), keeldus ilma Alexita kaasa töötamast, tegime projekti valmis mina ja Karlis kahekesi.
69 – Kuuskümmend üheksa painduvat asendit suus oli see lause, mis lõpuks välja tuli. „Samahästi võiksite selle riista kohe persepuhastajaks nimetada,“ lausus Alex läbi une(see oli tema päeva kolmas lause...ma tean, sest ma loendasin tema sõnavõtud isiklikult üle). „See reklaam sobiks pigem sekspoe vaateaknale kui eesti keele klassi seinale.“
Kurat võtaks, tal oli õigus. Me panime haledalt pange. Ma olin juba valmis meie mannetut plakatit puruks rebima, kui õpetaja selle minu käest ära krabas.
Ma oletasin, et ta hakkab meie rikutuse taseme tõttu meie peale karjuma(ilmselt oletasid teised sedasama, sest viimnegi vereasendaja, mis Karlise kehas voolab, lahkus ta näost, Miku istus automaatselt sirgelt nagu tikk ja Alex üritas oma pilku fokuseerida), kuid sündis selline ime, mida juhtub tavaliselt ainult jõulude ajal. Hmmm, äkki oli see hiline jõuluime? Juhtus see, et õpetajale meeldis meie reklaam. Kuna me olime ka esimesed, kes tööga valmis said, muutus ta koguni nii rõõmsaks, et tahtis meile kommi pakkuda, kuid meiepoolne äraütlemine oli üksmeelne: nimelt pakkus õpetaja šokolaadikomme, ning nii mina kui Miku oleme šokolaadi peale allergilised. Seda, miks Karlis magusast keeldus, ma ei tea, kuid võib-olla oli põhjus selles, et ta kardab, et see teeb paksuks. Kust mina tean, noh!
Tegelikult venis see kooli teema liiga pikaks, sest ma ei kavatsenud teile sugugi oma tänase koolipäeva aruannet koostada. Ma tahtsin teha lihtsalt pisikese sissejuhatuse, enne kui ma asja kallale asun(kannatage veel natuke), kuid noh, ee...see sissejuhatus on kõike muud kui sissejuhatus, pigem on see üks pagana proloog, kui seda niimoodi nimetada saab.
Ma tahan teile öelda, et ma võtsin Alexi nõu kuulda ja otsustasin välja uurida, mis Karlist vaevab(jah, minus tärkas pisike uudishimu). Selleks, et seda teha, pidin ma aga meelitama Karlise sellisesse kohta, kus oleks võimalikult vähe inimesi.
Ma olin kaval. Ma meelitasin Karlise endaga kinno ja ostsin meile mõlemale piletid ühele lamedale Jaapani horrori remake’ile, mida minu arvates keegi vaadata ei tahtnud. See oleks olnud ideaalne. Ma oleksin saanud Karlist peaaegu kaks tundi küsimustega terroriseerida ja ta poleks saanud minu eest kuskile põgeneda...kui ta just väga tahtnud ei oleks.
Kui me kinosaali sisenesime, selgus aga kurb tõde: saal oli äärest ääreni täis tittesid(ehk siis 12-13 aastaseid Mingi sarnaseid nahhaalseid terroriste), kes end seal üsna vabalt tundsid. Nad loopisid üksteist limonaadi ja popkorniga ja lubage öelda, need kümme minutit seal saalis olid hullem kui ükskõik milline õudusfilm. Seda, et tegemist on klassikülastusega, taipasin ma kohe, kuid just siis, kui ma hakkasin mõtlema, kust hullumajast need pätid pakku on pääsenud, astus saali mu geograafiaõpetaja ja tõde ujus päevavalgele: need saatanlikud lapsed olid mu oma kooli kuuendikud! Ma olin sellest avastusest nii šokeeritud, et mind tabas kataplektiline reaktsioon ja ma ei vahetanud terve filmi jooksul Karlisega ainsatki sõna.

Homme on esimene aprill. Huvitav, kellele kõige rohkem kitse keeratakse?

1.aprill


Kui keegi peaks mulle praegu ütlema, et aprill algas suurepäraselt, julgen ma neile vastu vaielda. Täna kogesin ma enda elu kõige hullemat aprilli avalööki, ja ma mõtlen seda tõsiselt.
Kui me Karlisega koos kooli läksime - ma hakkan temaga juba harjuma...teate ju isegi, et inimene harjub kõigega-, oli hommik iseenesest üsna ilus. Veel ilusamaks muutus see siis, kui ma leidsin lauasahtlist ühe armsa kirja, kus seisis, et Kadri kutsub mind õhtul välja sööma. Mu süda reageeris sellele raevukalt, tagudes nii kõvasti, et ka Lordi trummari trummipõrin oleks selle kõrval vaiksem olnud. Aga noh, see oli ühel hetkel. Järgmisel hetkel rabasid mind automaatselt kahtlused. Täpsemalt oli järgmine hetk siis, kui mulle meenus, et on esimene aprill, aasta kõige põrgulikum päev(kui esimene september välja arvata).
Esiteks kahtlustasin ma, et kirja autoriks on Karlis, kuid see variant langes kohe ära. Esiteks oli paberil olev käekiri liiga korralik ja teiseks, liiga ilma vigadeta. Uskuge mind, isegi kui teile minu jutust vastupidine mulje jääb, siis Karlise eesti keel LONGAB ja mitte vähe. Sellest saab aru isegi siis, kui ta suu lahti teeb....tema „aprill“ kõlab pigem nagu „avril“ ja ma tõepoolest ei usu, et ta Avril Lavigne’ile vihjab.
Muidugi oli olemas võimalus, et Karlis oli lasknud kirja kellelgi teisel kirjutada, kuid kuna ma ei suutnud ta kuriteokaaslast tuvastada, heitsin ma ka selle variandi kõrvale(sest paberil olev käekiri oli igati kadrilik), kuigi poleks tohtinud.
Ja nüüd olen ma vaene, eelkõige rahakotist.
Ma valmistasin end oma õhtuseks kohtinguks hoolega ette - korralikult kammitud soeng, mida minu puhul näeb heal juhul paar korda aastas, sünnipäevade ja matuste ajal; ülikond ja isegi lilled. Ma lugesin kuskilt, et tüdrukutele meeldivad lilled...välja arvatud juhul, kui neil õietolmu vastu allergia on. Kadril seda probleemi ei ole, selles olen ma üsna veendunud.
Väljas sadas vihma, kuid mul oli sellest kama. Ma olin armastusest hullunud nagu kameeleon värvikireval ja kaunil sügiskuul...luuleliseks minemine on parim masendusravim.
Kui ma restorani uksest sisse astusin, tabas mind mitu erinevat asja korraga. Esiteks, šokk. Teiseks, šokk. Kolmandaks, šokk...ja veel midagi, mida ma meenutada ei suuda. Negatiivsete emotsioonide talletamine pole minu rida.
Kadri asemel istus restoranis Karlis ja vaatas mulle hämmastunult otsa. Mul oli...kohting...Karlisega? See oli liiga halb, et olla tõsi. Karlis passis mind paar sekundit ja hakkas seejärel naerma. Mina ei naernud. Eeldades, et Karlis on mulle käkki keeranud, sundisin ma ennast tegutsema. Kõige lihtsam oleks olnud temaga lihtsalt asjad selgeks rääkida. Paraku ei olnud minu vasak ja parem ajupoolkera omavahel kooskõlas, nii et ma leidsin end keset restorani karjumast. „Kuradi Läti pervert!“ kisendasin ma. „Tegid mis sa tegid, aga tappa sa saad!“ Karlis ei teinudki katset põgeneda. Et teda pisut motiveerida, haarasin ma enda kõrval laua taga istuva kena paarikese nina alt ühe ilusa mustriga salatitaldriku ja lennutasin selle osavalt Karlise pea suunas. Motivatsiooniks oli sellest piisavalt. Karlis haaras enda kõrval oleva tooli, et mu lööki tõrjuda ja taldrik purunes vastu seda mängleva kergusega.
Järgmisel hetkel sekkus restorani turvamees. „Pane see tool kohe maha!“ käratas ta. Seda Karlis tegigi, paraku mitte eriti õnnestunult. Ta käsi vääratas tooli põrandale asetamisel, nii et tool lendas kõrvulukustava klaasiklirina saatel läbi lähima akna. Vähemalt sai turvamehe soov täidetud. Karlis pani tooli maha, kuigi valele poolele seina.
Kokkuvõtteks: minu ja Karlise restoranikülastuse tagajärjeks oli üks purunenud taldrik, üks katkine aken, üks katkine tool ja paar paari krussis närve, nii külastajate kui ka minu omad. Peale seda, kui me restoranijuhatajaga tõsise vestluse maha olime pidanud, esitas ta meile valurahanõude, mis pani mu pea ringi käima. Selles summas oli nii palju nulle, nagu mu pangaarvel kunagi olema ei saa, eriti pärast tänast, ning see põhjustas mulle kerge pöörituse, nii et ma pidin Karlise peale toetama, et mitte maitsekalt(või siis maitsetult) maoli põrandale maanduda. Karlis ei pannud seda mulle pahaks. Ta ilme oli täiesti kivinenud. Hetkeks tundus mulle, et ta on kivistatud, kuid tõenäoliselt üritas ta lihtsalt arvutada, mitu latti ta välja peab käima, eriti arvestades seda, et summa oli esitatud kroonides.
„Mul pole nii palju raha mitte kuskilt võtta,“ pomises ta kurvalt, kui me läbi vihma koju vantsisime. „Süüdista iseennast,“ ütlesin ma talle kurjalt. „Lõppude lõpuks juhtus see kõik sinu mageda aprillinalja pärast...“ Karlis hakkas kõhedusttegeva helitugevusega naerma. „Minu pärast?“ küsis ta ja pööritas silmi. Seejärel tõmbas ta püksitaskust välja midagi minu jaoks kahtlaselt tuttavlikku. Ma lasin pilgul kiiresti üle paberi käia. „Kallis Karlis, palun tule 1. aprilli õhtul kell 20.00 blablablaaaa sinna blablablaa Kadri blablablaa...“
We got soooooooooooo owned. Meid mõlemaid tõmmati haledalt alt. Ja siis, kui ma lõpuks korralikult sellesse käekirja süvenesin, sain ma ka aru, kes on selle valgustkartva teo taga.
Fucking Alex.
Ma helistasin talle kohe, et oma paha tuju tema peal välja elada.
„Halloo?“ küsis ta ja võitles endaga, et mitte telefoni otsas naeru kätte lämbuda. „Kuidas sinu ja Karlise kohting läks?“ Ta ei suutnud endaga võidelda. Ta naeris, naeris ja naeris. Edu talle. „Kas sul näkkas? Kas te magate äkki täna öösel ühes voodis?“ „Aitäh, et mulle mu elu kõige hullema õhtu korraldasid,“ teatasin ma vihaselt. Seejärel panin ma kõne kinni, sest vastasel juhul oleks mu pea arvatavasti plahvatanud.
Summa, mille ma restoranile võlgnen, kasseerin ma Alexi taskust. Kindel see.
Kui ma koju jõudsin, ootas mind ees uus vapustus. Mu vanematel oli käimas tõsine tüli. Selle põhjal, mida ma kuulsin, oli põhjuseks ema uus aeroobikatreener, aga võib-olla oli tegemist ka isa uue sekretäriga. Tähtis polegi, mis värk oli. Ma tean ainult seda, et ühel hetkel kuulsin ma sõna „lahutus“ ning seejärel otsustas mu teadvus suure plaksuga jalga lasta. Ma hõljusin üles oma tuppa, tegemata välja faktist, et Karlis seal riideid vahetas, ning lihtsalt heitsin selili voodile. „Nii et sinu vanemad on sama ebanormaalsed kui minu omad,“ pomises Karlis, aga võib-olla kuulsin ma ka valesti. Arvatavasti ei registreerinud mu aju tol hetkel pooltki sellest, mis mu ümber toimus.

Miks peaks Karlise vanematega midagi valesti olema? Kui ma Alexi peale surmavalt vihane ei oleks, siis ma helistaksin talle, et seda tema käest küsida.

Grrrrrr. Ma vihkan esimest aprilli. Vihkan, vihkan, vihkan!
Viimasel ajal tundub mulle, et muid sõnu minu sõnavaras polegi.

Väga hea (Y)
Enivei,suht naerda sai.
I like it

See osa on natuke dramaatilisem, kui eelmised Ning arvatavasti on see ka eelviimane osa.
**


Kollane kolmapäev(also known as 2.aprill)


Mu elu on korraga nii mõttetuks muutunud. Ei, ma ei vihja sellele, et oleks aeg oma veenid läbi tõmmata ja kõigele keskmist sõrme näidata. Lihtsalt...maailma, milles ma elasin, milles ma 17 aastat pluss veel umbes üheksa kuud e.m.a (enne minu ajaarvamist)elasin, ei ole enam. See on rohkem kadunud kui Arthur Conan Doyle’i „Kadunud maailm“, mis on peale „Jurassic Parki“ vägagi kadunud.
Mulle tundub, et ma kõlan kuidagi kurvalt, ja kes saakski mind süüdistada? Isegi leheküljed, millele ma praegu kirjutan, on kaetud tindiplekkidega. Ei, asi pole selles, et ma nutnud oleksin. Ja noh, kui olengi, siis igatahes mitte paberi kohal. Me kõik teame ju, kuidas märgamine paberile mõjub.
Mu pastakas on katki. Kurat küll. Veel üks asi, mille pärast nukrutseda.
Mu vanemad lahutavad. Jah, see on tõsi. Nad lahutavad, suure L-tähega. Nagu välja tuleb, ei olegi põhjuseks mu ema uus aeroobikatreener VÕI isa uus sekretär. Põhjuseks on hoopis mu ema uus aeroobikatreener JA isa uus sekretär. Vahe missugune.
Kuradi vanurid, ütlen ma. On neil nii väga vaja üksteisele selja taga truudust murda? Tõsi, ma olen küll kuulnud, et iga mehe elus jõuab kätte aeg, mil on vaja vahetada üks neljakümnene kahe kahekümnese vastu, kuid asi on sellest kaugel. Esiteks on mu papsi sekretär kahtlemata üle kolmekümne. Teiseks on teda üks(kui tal just kuskil salajast kaksikõde peidus ei ole), ning kolmandaks, ka mu ema...I’m corrupted by some sick fuck.
Praegusel hetkel kaklevad nad nagu kass ja koer. On raske öelda, mille pärast nad rohkem üksteise peale vihased on: kas selle pärast, et neil õnnestus üksteisele vahele jääda, või hoopis selle pärast, et neil on, mille pärast kakelda. Ehk siis minu ja Mingi pärast. Nüüd peaks siililegi selge olema, millele ma vihjan: kui nad lahutavad, siis kes laste hooldusõiguse saab?
Hetkel ei tea ma isegi, kelle juurde ma jääda sooviksin. Kui ma kiiresti otsusele ei jõua, annan ka ise lahutuse sisse. Lahutuse oma vanematest, vot mis. Kuidas nad küll julgevad mind nii väljapääsmatusse olukorda panna?
Ma ei läinud täna kooli. Kama sellest vene keelest, saksa keelest, inglise keelest ja teistest toredatest tundidest. Mõned asjad on tähtsamad kui kool. Näiteks lahutavad vanemad. Kas teate kedagi, kes mulle vastu julgeb vaielda?
Tänase puudumistõendi pean ma arvatavasti võltsima, sest hetkel ei kavatse ma kummagi vanemaga rääkida. Ma leian, et on igati tervislik nende tülisse mitte sekkuda. Pommid lendavad igas suunas ja ka kaevikus võib pihta saada.
Ma lamasin just külalistetoas oma alalisena tunduval asemel, kui Karlis sisse astus. Ma tahtsin talle midagi teravat öelda, kuid ei öelnud. Ta istus mu kõrvale ja patsutas mulle lohutavalt õlale - milline viisakas žest.
„Nii et sinu vanemad ka?“ küsis ta murelikult.
Hetkega sai mulle kõik selgeks.
Jah, sõbrad, see on tõsi. Ma sain mikrosekundiga kõigest aru. Karlis Krauklis, minu armas(ja suurema osa ajast mittearmas)tädipoeg ei sõitnud Eestisse sugugi selleks, et koos minu kunagise toreda famigliaga oma kevadvaheaega veeta. Ta jooksis kodust minema, et põgeneda oma vanemate lahutuse eest.
Ma ajasin end püsti ja ootasin, et ta midagi ütleks, kuid ta ei teinud seda. Seal me siis istusime, kaks õnnetut hinge, kes oma iha mitte kontrollivate idiootide pärast kannatama pidime.
„Sa võid julgelt nutta,“ ütles Karlis, kelle silmadest jooksid suured pisarad(jah, ma arvan tõesti nüüd, et Jumal ei ole lätlane. Kui ta oleks, siis kuidas suudaks ta ühe oma riiki teeniva kodaniku niimoodi nutma panna?). „Ei, aitäh,“ vastasin ma lahedalt. „Eestlased ei nuta. Me oleme tugevad.“
Üks asi oli nii öelda, kuid teine asi oli selle järgi toimida, eriti kui Karlis istus minu kõrval ja nuuksus nagu väike titt. Kulus keskmiselt kaks minutit, kuni ma ka ise pisarais olin.
Me istusime, hoidsime üksteise ümbert kinni ja nutsime nagu tatised jõmpsikad, kes on käsipidi ukse vahele jäänud. Hetkeks tundus mulle, et kõik on nagu varem, nagu enne seda tobedat kaevuintsidenti...kuid see oli siiski Karlis, kes mu kõrval oli. Isegi, kui meil on hetkel kanda sama rist(kõlab piibellikult, kas pole?) ei ole miski nii, nagu varem. Meie ja sõbrad, nagu vanasti? Kõlab ee...naeruväärselt.
Mu ema astus uksest sisse enne, kui me nutmise lõpetada jõudsime. Oli selge, et ta oli üsna pahviks löödud. Ma oletan, et ta ootas meilt täiskasvanulikku käitumist, mitte seda, et me kallistame nagu viieaastased ja ulume, nagu oleks keegi meile surmavalt haiget teinud(mis oli iseenesest ka tõsi). Tema viimased mälestused minu ja Karlise ühistest ettevõtmistest piirduvad arvatavasti sellega, kuidas me üksteist mööda hoovi taga ajasime ja tapmisähvardustega õnnistasime.
„Kas sa kavatsedki ukse peale seisma jääda,“ küsisin ma ninaga luristades, „või on sul midagi tarka ka öelda?“ Mu ema saatis mulle kurv(j)a pilgu, pani seejärel ukse kinni ja kadus. Kuhu, seda ma ei tea. Võib-olla aeroobikatundi. Ma pakun, et Kamasutra peaks tal nüüd hästi selge olema.
Me jonnisime veel paar minutit(sest kaua sa ikka nutta jaksad?), läksime seejärel alla ning asusime lõunasöögiks võileibu tegema. Tähendab, mina vaatasin võileibu ja laiskvorst Karlis tegi pealt(oot, ma tahtsin öelda, et mina TEGIN võileibu ja laiskvorst Karlis VAATAS pealt). Mis tähendas, et ma pidin ka talle võileibu tegema. Ma võtsin tuubi sinepit ja pigistasin seda iga võileiva vahele, Karlise oma vahele eriti palju. Ma pean talle ju kuidagi mõista andma, et ma pole pehmeks muutunud.
Mida ma arvatavasti, siiski, vastu oma ootusi ja lootusi, teinud olen.

Kas minust on mu enda teadmata emo saanud?

Super jutt Sai naerda ja vahepeal oli kahju ka, nähh, miks ära lõpetad?

Uuuuuut !

Olgu, kuna ma ei saanud otsi nii kiiresti kokku tõmmata, siis on hoopis see osa eelviimane osa :)
**

Reede ja neljas aprill



Tänane päev on olnult ülimalt veider. Kõigepealt ilmus minu voodi ette džinn, kes teatas, et minu saatuseks on saada superkangelaseks, kes maailma päästab. Ta vibutas oma võlukeppi ning hetkega võtsin ma veidra ja lopsakate kehavormidega tüdruku kuju. Karlis seisis mu kõrval ja irvitas, deklameerides valjusti luuletust. „Üks mees naiseks hakkas, oma varustuse maha lõikas, kõrgeid kontsi ja seelikut kandis, vilistavatele meestele põse peale laksu andis...“ Kadri istus aknalaual ja nägi kurb välja. Selge see, et ta seda tegi. Nüüd, kui ma olin naine, ei saanud me ju enam koos olla. „Ma saadan sulle Death Note’i,“ pomises ta nukralt. Ma ei naeratanud. Ma hüppasin voodile ja võtsin sisse tigeda ning ähvardava poosi. Mu karvane saba, mille otsa oli seotud kelluke, võnkles ärritunult...
Oota, mida?
Vabandust, ma läksin oma unenäost jutustamisega liiga hoogu.
Vähemalt üks asi mu jutust, mida ma praegu rääkisin, on tõsi. Tänane päev on tõepoolest veider olnud. Ilmselt oli sündmusteahel, mis täna aset leidis, just suuremas osas minu kahtlase unenäo süü.
Kui ma hommikul higise ja ärritununa ärkasin(kõlab nagu märja unenäo järelmõju), vilkusid Kadri kurvad silmad endiselt mu silme ees. Silmad, mis väljendasid kõige sügavamat ja puhtamat nukrust selle tõttu, et me ei saa koos olla, kuna minu kunagi kaunis ja meelas keha oli valatud valesse vormi...
Need silmad, need silmad, need nukrast igatsusest tulvil silmad. Just sellised silmad peavad ühel tüdrukul olema. Kadril ei ole selliseid silmi...veel. Ainus põhjus, miks ma neid sellistena nägin, oli see, et ma tahtsin neid sellistena näha. Ainus põhjus, miks ma teda unes nägin, oli see, et ma tahtsin teda näha...
Kuid aitab sellest. Ma eksin taaskord oma unenäo radadele. Ma olen juba peaaegu terve päeva ärkvel olnud, nii et aitab sellest jamast.
Üks asi sai mulle selgeks. Ma pean Kadrile kiiremas korras ütlema, mida ma tema vastu tunnen.
Eile ma koolis ei käinud, nii et otsustasin seda täna teha. Kadri pärast. Ma vedasin end suurte pingutustega kooli. Karlis minuga ei tulnud. Õnneks või kahjuks, ma ei tea. Kahjuks pean ma aga ütlema, et see, keda koolis polnud, oli Kadri.
„Ta on haige,“ ütles Alex ja saatis mulle tähendusrikka pilgu. Tundus, et ta tahab veel rohkem öelda(ma kujutasin juba ette, kuidas ta mu ette põlvili laskub...mitte abieluettepanekut tegema, lollid, vaid hoopis vabandama. Kas ma pean teile meenutama, mis ühe kena restorani aknaga juhtus?), kuid klassi tuiskav õpetaja katkestas meie jutuajamise.
Peale tund aega kestnud ajude keppimist ei pidanud ma enam vastu ja lasin jalga, nii et nüüd on mu hariduses suur auk. Ma ei saanudki täna teada, kuidas saksa keeles käskivat kõneviisi kasutatakse ning kuidas eesti keeles määrustega mässatakse. Minu intelligentsimäär on hukule määratud...vähemalt järgmise paari kontrolltöö ajal.
Ma ei läinud koju. Ma suundusin otse Alexi poole. Muidugi mitte Alexi juurde, nagu te isegi aru saate, sest see tolvan oli ju koolis. Ei, minu eesmärgiks oli Kadriga paar sõna vahetada.
Ta istus õues kirsipuu all, nina raamatus. Tüüpiline Kadri, ütlen ma. Kas ta tõesti arvas, et värske õhk teeb ta terveks?
„Kas sa toas ei peaks olema?“ küsisin ma armsalt. Ta tõstis oma pilgu ning vaatas mulle rõõmsalt otsa. „Tere, Christoph,“ ütles ta entusiastlikult.
Chri...Chri...Christoph? Ma tahtsin sel hetkel surra. Kuradi Karlis. Kui Saatan talle oma kolmharki persse ei torka, pole maailmas mingit õiglust.
Iga poolearuline peaks ju taipama, et ma vihkan, kui keegi mind Christophiks nimetab. Ja nüüd, kui Kadri seda tegi...
Ta naeratas vabandavalt. „See oli kõigest väike nali,“ lausus ta rõõmsalt ning istus tooliservale, et mulle ruumi teha. „Tule, istu,“ ütles ta.
Ma tegin seda, mida ta minult palus, ja ei saa öelda, et see mulle just hästi oleks mõjunud. See mõjus mulle liigagi hästi. Mu süda otsustas miljon korda kiiremini taguma hakata ja terve mu keha hakkas vastikult sügelema(ma ei vihja mingile vastikule nahahaigusele, mis kõiki ennast kontrollimatult kratsima paneb, nagu taipate).
Ma mõtlen, millal ma talle viimati nii lähedal olin? Äkki siis, kui me veel koolieelikud olime ja koos alasti ujumas käisime?
Jah, nüüd on vist sobiv hetk mainida, et ma olen teda alasti näinud.
Oma kokku jooksnud ajuga pahvatasin ma välja selle, mida ma kaua küsida olin tahtnud...või noh, kõigest viimased paar nädalat, alates sellest hetkest, kui Karlis välja ilmus ja mu ootamatult armukadedaks muutis. Kahju ainult, et minu tõsine küsimus nii matslikult välja kukkus.
„Emm, seda et, kas ma meeldin sulle või midagi?“ küsisin ma otsekoheselt ja kirusin oma neetud mõtlemist ja keelt, mida see kontrollis. Ma oleksin võinud Kadrile vähemalt öelda, et ta näeb kena välja või midagi sellist.
Ta naeratas. Ma ei mõistnud alguses, milline naeratus see on. Ma pigistasin silmad kinni ja lootsin, et kui ta mu üle naerab, siis ei pea ma vähemalt tema nägu nägema.
„Mida sa ise arvad?“ küsis ta, ilma järgnevate naerupahvakuteta. „Kas ma pole sulle seda kõik need aastad mõista andnud?“
Hetke jooksul üritasin ma meenutada meie ühist minevikku. Ma mäletasin ainult tugevaid sõprussidemeid...kuid ma võisin ka eksida. Kas oli võimalik, et ma olin Kadrit kogu aeg armastanud, seda ise teadmata?
Siis aga jõudis tema sõnade tähendus mulle kohale.
Jah. See tähendas jaatust. Ma ei suutnud seda uskuda. Ma meeldisin Kadrile. Ma tõesti meeldisin talle.
Ma avasin oma silmad ja vaatasin talle otsa. Enam polnud põhjust karta. Kadri naeratas mulle ja ma teadsin, et ta naeratus tuleb sügavalt südamest.
Mingi osa minust ütles mulle, et ma pean midagi tegema. Mida, seda ma kahjuks ei teadnud. Neetud aju, ta sureb alati kõige tähtsamatel momentidel välja.
Kadri kummardus mu pea kohale ja ma kartsin, et ta kavatseb mind kõrvast hammustada, kuid ta sosistas hoopis: „Alex peidab end õunapuu varjus väravapostil istudes. Kas sind huvitab, kui ta meid suudlemas näeb?“ Kurat, küll, see oli viimane asi, mille peale ma mõtlesin. Ma puudutasin oma käega õrnalt ta lõuga(filmides tehakse ju kogu aeg nii), tõmbasin ta endale lähemale ja suudlesin teda nii, nagu poleks homset olemas...ning nagu poleks olemas meid luuravat Alexit.
Kostis vali mütsatus, kui ta vandudes väravaposti otsast alla kukkus. Oli selge, et stseen, mida ta nägi, häiris teda.
„Kas see ei sobi sulle?“ küsis Kadri, justkui tema hinnangut oodates. „Ee...“ Alex hõõrus hajameelselt oma pöidlaid vastamisi, üritades välja mõelda, mida öelda. „Noh, ee...“ Ta tundus olevat veel kohmetum, kui mina paar idiootlikku minutit tagasi. „Ma tean, et sellised asjad võivad vahel sõprusest välja areneda küll,“ ütles ta lõpuks, „ja ee...“ Ja oligi kõik. Vähemalt tähendas see, et ta ei olnud meie suhte vastu.
„Olgu, Krister,“ lausus ta lõpuks teravalt. „Teeme paar asja selgeks. Kadri on mu õde, okei? Kui sa peaksid ta südame murdma, murran mina sinu...tead küll mille.“ Jah, ta ei pidanud seda välja ütlema. Mulle sai kiiresti selgeks, et ta ei rääkinud selgroost.
Me vahetasime veel ühe kiire suudluse(mina ja Kadri loomulikult, mitte mina ja Alex), ning läksime siis oma teed. Piilur Alex suundus tagasi kooli, kust ta minu luuramiseks pausi oli pannud(mis oli väga ebatemalik tegu), ning mina hõljusin oma sinise armastusepilve peal koju.
Mina ja Kadri...kes küll oleks osanud seda arvata? Nüüd, kui mina olen oma õnne leidnud, tekib küsimus, millal Alex endale tüdruku saab. Tema kõneosavust arvestades oleks ime, kui ta järgmise paari kümnendi jooksul ühte tüdrukut isegi puudutada saaks.

*nautis täiega eelviimast osa*, krt kui hea oli. Ma ei taha, et lõppeks

Ma hakkan su fänniks, eksole. Täitsa lõpp noh.

Woohoo, viimane osa siis Mul lihtsalt tõesti pole selle jutuga rohkem häid mõtteid, nii et on aeg see ära lõpetada.
**

5.aprill


Minu imeline jumalik komöödia lõppes jumaliku tragöödiana.

Esimese asjana kuulsin ma täna hommikul sügavas unes viibides mootorimüra(mida ma kohe kindlasti kuulnud ei oleks, kui oleksin maganud tropid kõrvas nagu tavaliselt) kuid ma otsustasin seda ignoreerida. See õnnestus mul üsna hästi järgmised viis kuni seitse minutit, kuni alumiselt korruselt hakkasid kostma tuttavad hääled. Selleks ajaks oli minus juba uudishimu tärganud ning une minema pühkinud. Ma tõmbasin endale kiiresti hommikumantli selga ja marssisin alla, et olukorraga tutvust teha.
Ma arvasin, et on saabunud mõni kõrgema klassi külaline või ehk Jehoova tunnistaja, kes ei saa kuidagi aru, et teda tahetakse välja visata, kuid mõlemad mu arvamused osutusid valeks.
Mingit kõrgklassi külalist ei olnud ja samuti ka jumalakartlikku Piibliga(mis juhuslikult kirjutatakse suure algustähega, nagu mu õpetaja mulle möödunud nädalal mainis) vehkivat vanainimest, küll aga istus koos minu vanemate ja väga morni näoga Karlisega koos köögilaua taga Karlise armas ema ja minu idiootne tädi Kristina, kes oli väga suures ametis millegi pärast vabandamisega. Täpsemalt öeldes, Karlise pärast vabandamisega.
„...mul on tõesti kahju, et ta teile nii palju tüli tegi,“ puterdas Kristina, „ja mul on kahju, et ma teda varem minema ei viinud, aga see on viimane koht, kust ma teda otsida oskasin.“
Siit moraal: otsi ikka endale sõpru oma vaenlaste hulgast ning sa oled suuremeelne ning võitmatu(väike tsitaat filmist „Viimne reliikvia“, mis võib-olla küll päris hästi teemasse ei lähe, kuid ma arvan, et kõik said aru, mida ma öelda tahtsin. Kui ei saanud, siis ma seletan: oma vaenlaste hulka, eriti vastikute sugulaste juurde peitumine on tunduvalt mõttekam kui end näiteks oma sõprade juures varjamine, sest mida ebatõenäolisemas kohas sa oled, seda kauem võid sa olla kadunud, nii et sind ei leita. Huh...tulid need vast pikad sulud, või kuidas? Igatahes...back to the topic).
„Ma vabandan veel kord, et te mu poega, seda tüütut jõmpsikat, nii kaua välja pidite kannatama,“ ketras Kristina edasi. Karlis tõmbus iga minutiga näost aina punasemaks ning ta meenutas mulle uppuvat kala(kuna kala vette uppuda ei saa, siis ütleme kindluse mõttes, et tegemist oli kalaga, kes oli uppumas maapealsetesse õhuvooludesse). Tundus liiga julm lasta ta emal seda kõnet jätkata. See oli silmaga nähtav, kuidas see teda solvas. Ma mõtlen, kellele ikka nii väga meeldiks, kui teda tüütuks jõmpsikaks nimetatakse?
Ma ei tea isegi, mis sundis mind Karlise kaitseks välja astuma, kuid just seda ma tegin.
„Vastupidiselt sellele, mida te arvate, kallis tädi, ei olnud Karlis meile sugugi tüliks,“ ütlesin ma nii veenvalt, kui seda selles totakas, roheliste jänestega kaunistatud flanellhommikumantlis, mis sobiks pigem mõnele nilbele raugale, üldse öelda sai. „Me nautisime tema külaskäiku. Ta oli väga meeldiv kaaslane.“ Kui keegi oleks mind tol hetkel valedetektoriga skänninud, oleks talle kohe selgeks saanud, et ma luiskan nagu viimane tõbras, kuid Kristinal selline riistapuu puudus, ning kuna vastupidiselt vanal ajal levinud uskumusele ei hakanud ka mu kõrvadest ja suust tossu välja tulema, ei võinud Kristina kuidagi aru saada, et ma valetan. Sähh sulle tõehetke!
„Krister?“ küsis ta üllatunult. „Kas see on tõsi? Ma ei oleks uskunud, et te Karlisega hästi läbi saate...ma mäletan, mis juhtus siis, kui ta oli kümneaastane ja...“
Selge pilt. Ta kavatses hakata seda toredat kaevulugu mulle nina alla hõõruma.
„Mis möödas, see möödas,“ ütlesin ma. „Me oleme nüüd Karlisega head sõbrad, või kuidas?“ „Muidugi oleme,“ kinnitas see väike saldejums pühalikult.
„Seda et...“ Ma tundsin end sama lollilt, kui Alex eelmisel päeval. „Kas Karlis läheb nüüd koju?“ Kristina noogutas. „Aga see on ju enesestmõistetav. Kauaks ta sinu meelest siia oleks saanud jääda?“ Ta naeris, paljastades korraga rohkem viltuseid hambaid, kui ma näha oleksin tahtnud. „Igaveseks?“ Ma ei hakanud talle mainima, et aeg, mis Karlis minu seltskonnas veetis, tundus tõesti igavikuna.
Ma oleksin meeleldi Kristinalt küsinud, kuidas ta lahutus sujub, kuid üks osa minust ütles, et see oleks väga taktitundetu. Pealegi, pean tunnistama, et mis puutub minu vanemate suhetesse, olin ma ka selles osas pisut pimedusse jäetud. Peale seda, kui ma kuulsin nende lahutusplaanidest, olin ma üritanud seda teemat vältida ja eile, kui ma pilves olin(armastusest, mitte narkootikumidest), ei olnud mul aega selle peale isegi mitte mõelda.
Kuna ma pidin Karlise suhtes ülevoolavat sõbralikkust teesklema, siis ütlesin ma suuremeelselt, et aitan tal pakkida. Ma suutsin kuskilt isegi ühe pisara välja pigistada. Kahju, et keegi ei teadnud, et see oli õnnest.
Hurraa! Hurraa! Hurraa! Karlis oli lahkumas...
Ja kõigest hoolimata ei saanud ma sellest sellist naudingut, nagu ma lootsin(midagi sellist võiks ehk mõni naine liiga igava vibraatori kohta öelda). Kes oleks küll seda uskunud? Ma ootasin nii kaua, et Karlis Krauklis, minu eluaegne vaenlane lõpuks ometi uttu tõmbaks, ja nüüd, kui ta oli koos oma pühapaistega Läti piiride taha kadumas, tundsin ma end kuidagi tühjana. No kuulge, tõesti. Kes ta minu jaoks on? Kõigest üks välismaa tatikas, kehvast sordist pealegi(mida muud minu suguvõsalt oodata võibki?), ja ometi tundus mulle, et me olime lühikese aja jooksul kokku kasvanud...
Ah, kurat sellega. Vähemalt sain ma oma toa tagasi. Oma voodi. Oma voodialuse, kus varjas end minu suurepärane siivutu kirjanduse kogu.
„Kuidas sul Kadriga läks?“ küsis Karlis nii möödaminnes. „Kuidas temaga minema pidi?“ tahtsin ma teada. Esialgu ei mõistnud ma, kuidas Karlis küll ära arvas, et mul temaga üldse kuidagi läinud oli, kuid arvestades seda, kui armunud ma eile välja nägin, ei olnud midagi imestada, et Karlis kõigele pihta sai.
„Ma ei tea,“ tunnistas Karlis. „Ausalt öeldes arvasin ma, et sa rikud kõik ära ja ei mõista, mida sa tema jaoks tähendad. Sellest oleks küll kahju olnud, sest kogu aja, mis ma temaga koos veetsin, rääkis ta ainult sinust.“
Ma tundsin, kuidas mu süda taas tuure üles võtab. Kadri oli minust nii sisse võetud, et ta ei rääkinud muust kui minust...
...kui poleks olnud Karlist, kas ma oleksin sellele üldse kunagi jälile jõudnud?
Ma kallistasin Karlist , enne kui ta vastu julges vaielda. Vähe ei puudunud, et ma oleksin teda ka põsele suudelnud, kuid otsustasin sellest plaanist loobuda. Oma sugulase suudlemisel on ikkagi intsesti maik juures. Ning muidugi ei saa unustada ka fakti, et kui ma seda teinud oleksin, oleksin ma ilmselt rusikaga näkku saanud. Karlis ei ole kohe kindlasti tüüp, kellele meeldib, kui talle soovimatuid lähenemiskatseid tehakse(see paari päeva tagune juhtum magamistoas oli lihtsalt puhas juhus).
Poole tunni pärast oli kõik tema lahkumiseks valmis. Tema ema oli miljon korda vetsust läbi jooksnud(ta mainis, et liigne kohvijoomine mõjub ta põiele halvasti), Karlis oli oma juuksed väga kahtlaselt kõrva taha pannud, et teda Lätis mingil juhul eestlase pähe vardasse ei aetaks(ma olen kuskilt kuulnud, et terve Läti on nagu üks pagana Lasnamäe, kus tuleb ette vaadata), ning oligi käes aeg hüvasti jätta. Au olgu Jumalale kõrges, mis iganes rahvusest ta ka ei oleks!
Kristina tõmbas mu emaga kiiresti otsad kokku ja vedas seejärel oma „tüütu jõmpsika“ autosse. Ma läksin teda ära saatma.
„Tule mulle suvel kindlasti külla,“ ütles Karlis. Ma naeratasin. Ta oli kuidagi kummaliselt sõbralik ja see polnud üldse tema moodi. Ma oleksin pidanud kohe halba aimana...
„Sa võid oma sõbra ja oma tüdruku ka kaasa võtta,“ lisas ta juurde ja tundus tol hetkel olevat nagu lahkus ise.
Sekund hiljem muutus sõbralik mustersugulane taas vihkamisväärseks deemoniks. „Mul on maja taga üks kena väike kaev,“ kuhu te kõik sisse mahuksite,“ irvitas ta, „ja ma teeksin nii meeleldi teile võileibu. Läti sinep on väga kange, palju kangem kui Eesti toodang...“ „Ma sülitan su tennistessel“ sõnasin ma ja et demonstreerida oma ähvarduse aktuaalsust, sülitasin maha. Paraku tabas see kena ilalärakas mu toasussi, nii et selle katse võib küllaltki ebaõnnestunuks lugeda.
Auto võttis paigalt. Juba oligi Karlis läinud. Veel paar meetrit ja masin oli meie krundilt minema keeramas...
Karlis pistis pea autoaknast välja. „Ja muide, Christoph,“ hüüdis ta, „ma soovitan sul soojalt oma voodialune põrandapind üle kontrollida. Minu käes on midagi, mis sulle kuulub.“

Mu süda aimas halba. Ma jooksin majja nagu hirmunud antiloop, tormasin kaheksa astet korraga võttes trepist üles ning niipea, kui ma oma tuppa jõudsin ja oma ajakirjakollektsiooni põrandale laiali laotasin, jõudis mulle kohale šokeeriv tõde.

Minu Big book of Yaoi*, mille ma kunagise suure hingelise segaduse käigus omandasin, oli kadunud.



Lõpp.




*Ma ei ole kindel, kas selline raamat ka tegelikult olemas on xD

Mhhhh, veel üks super jutt läbi Aga väga hea oli!

Great.

Mh, liigahea jutt oli :d üks lemmikuid ^^

Uh, issand kui hea. Aitähh selle jutu eest Lihtsalt ülim.

Wehee, loved it! (L)
Yaoi!

Yaoi! Yaoi!

mõnnajutt,