Lõppemata päev!?

Tegelt ma pole päris kindel kas see jutt ka tõesti KÄIB sellesse katekoorjasse aga nooh peaks käima...ma loodan
Et siis kriitikat, ka halba Tegelt võib olla natuke kahtlane...või siis väga ag anooh see jääb teie arvata

1.osa

Nelly ärkas raputuse ja hüsteeritsevate häälte peale, ta avas silmad ja nägi enda ümber täielikku pimedust. Kuid siis kuulis ta oma õe Carrie häält:”Nelly, Nelly kas sa oled üleval...Nelly kus sa oled!?”
Samal hetkel hakkasid ka kõik teised ruumis viibjad kõvahäälega küsimusi esitama ja paanikasse sattuma. Nüüd olid Nelly silmad jõudnud juba pimedusega harjuda ja ta tundis ära enda ümber hüsteeritsevates oma sõpru.
“Carr, ma olen siis, mis juhtus?”
“Ma ei tea ...kus me oleme?”
“ Hallo, kuulake mind, kas keegi teab kus me oleme või miks me siin oleme ja üldse kuidas me siia saime?!” selle küsimuse peale jäid kõik ruumis viibjad vait ja vaatasid üksteist-nii palju kui midagi näha oli. Nelly tundis kuidas ta nägu tulitama hakkas ja silmad vett täis valgusid.
Äkitselt tundis ta kuidas keegi ta käest õrnalt kinni võttis ja temakõrvale istus.
“Nell...mitte keegi ei tea kuidas me siia saime, m amäletan vaid seda et läksin pärast Mihkli pool lõppenud pidu kodu aga...kodu ma vist ei jõudnugi, ärkasin siin” Nell tundis ära Simo-oma
eks-poisi hääle.
“Sina ka siin...kas sa tead veel kes siin on ...ma mõne oma sõbra tundsin ära...aga ikkagi, uskumatu kuidas...issand kuidas Carriel on, kus ta on , ma ta häält kuulsin aga ?!” Nelly hakkas enda ümber vaatama ja püüdis pimeduses midagi näha. “Carr Carr kus sa oled?” kohe tema vastas kuulis ta oma noorema õe kurba häält “Siin”.
“Ohh ...” ise käsipidi koperdades õe poole türgides “ kas sinuga on kõik korras?”
“Jah … mul ...on ainult käsi natuke valus”
“Näita” kuigi ta midagi ei näinud uuris ta tema kätt lihtsalt vaikides, kuid ei avastanud seal midagi erilist “ nooh vist mingi põrutus...ole lihtsalt ettevaatlikum” viimased sõnad olid rohkem nagu pomin omaette.
Äkitselt oli kuulda ruumi ainukese ukse poolt mingit liikumist ja kõik jäid seda kuulates väga vaikseks. Mõne hetkepärast avanes uks millest tulvas ruumi väga heledat, silmipimestavat valgust. Kui Nelly silmad olid natuke harjunud siis nägi ta uksel seismas kaht päris tursket meest.
Mehed astusid sisse ja vaatasid ringi, siis hakkasid nad ruumis ringikõndima ja noorukite nägusid uurimaa.
Ruumis oli tunda rasket rusuvat õhkkonda, kus keegi ei julenud liigutada ja tundus et isegi hingamine on unustatud.
Mehed vaatasid kõiki kuni jõudsin Nellyni. Mees kummardus tüdruku kohale ja uuris tolle nägu Nelly pani tähele et tal on heleblondid juuksed ja ripsmed ...kummalisel kombel meenutas see tüüp talle väga tema üht sõpra, see sarnasus oleks teda isegi mõnes teises olukorras naerma ajanud aga hetkel tundis ta vaid hirmu. Põletavat hirmu kõigis oma ihuliikmetes, see tahtis teda lämmatada.
Mees vatas talle otsa, pikemalt kui teistele ja Nelly tundis kuidas talle klomp kurku tekkis kui mees äkki end sirgu ajas ja ütles rahulikul , isegi leebel toonil.
“Tom, Tom tule siia. Vaata seda siin, kas see on see ...tundub ju nagu Tema, või mis?”
Tom tuli blondi mehe juurde ja kummardus Nelly kohale. Kuna tüdruk oli pea maha surunud suurest hirmus pani ta talle käe lõua alla ja sundis teda endale otsa vaatma.
“Nooh, tal ON pruunid juuksed, ja need on vist värvitud ka, prillid on tal ka aga see nägu, ei see ei saa olla...ta pidi ju ILUS olema...aga see siin on suure nina ja tumedate rohekate silmadega, mitte sileda naha ja sinakate silmadega.”
Nelly tundis kuidas temast uhas üle pahameel, see mees oli teda nimetanud just KOLEDAKS. Noo sellist käitumist ta küll välja ei kavatse kannatada, mida see mees endast õige mõtles!
Tom ajas selja sirgu ja pöördus minekule, kuid blond mees jäi omale kohale ja vaatas ainiti Nellyt. “See ON tema, ma vannun, et on”
“Nick, Sa tead mida ta meiega teeb kui me eksime” ütles Tom juba ärritunud toonil.
“Ma usun et see on tema” Nicki hääl oli enesekindel ja see ajas Nellyle judinad peale. Nad räägivad minust, aga mida MIDA ma teinud olen...kes need inimesed on!?
“Olgu, seo ta käed kinni” lausus Tom” me viime ta sinna aga kui see pole tema siis ...”
“Jajah ma tean mida teen, see on tema” ta võttis pükstevöövahelt käerauad ja astus sammu Nelly poole. Äkitselt aga ei mingi hoiatusega kargas Simo püsti ja ründas Nicki selga, nii et mees ettepoole vankus ja Nelly pikalitõukas. Nicki äkilise mõttepeale tõusid ka teised poisid ja ründasid mehi.
Kuid äkitselt oli Tomil käes revolver ning noorukeid sihtides ta karjus:” Esimene kes end liigutab saab kuuli, kas kuulsite KUULI! Tule siia Nick, ja ära mässa selle plikaga ta pole õige, kuigi me võime veel tagasitulla, niikuinii me tuleme teisi hävitama, neid poloe enam vaja aga TEMA võime igaksjuhuks alles jätta.”
Nad sammusid vaikselt uksepoole ja sellest väljunud sulgesid nad selle, samalajal noorukeid püstoliga sihtides.
Kui uks sulgus oli mõndaaega vaikne, kuid siis tuli ühest ruumi nurgast väriseva häälega küsimus: “Millesse sa meid seganud oled Nel?”