Niisiis , see tüdruk elas välismaal.
"Ema, kuidas sa kunagi minust aru ei saa!", karjusin, endal vihapisarad silmis. Ema vaatas mind tuimalt ja lausus: "Mine oma tuppa." Ma ei suutnud seda uskuda, alati teeb ta mulle haiget, alati teeb ta midagi valesti. Ma ei taha enam nii, niimoodi et minust ei tehta välja, ei hoolita. Ma pean selle lõpetama. Läksin oma tuppa, ja tõmbasin voodi alt välja veidi tolmunud spordikoti. Pühkisin tolmu maha, ning avasin luku. Seejärel avasin kapiukse, ja tõmbasin enamus asju sealt välja. Pakkisin ainult hädavajalikud asjad - paar pikemat pusa, pesu, teksad ja jope. Hiilisin veel kööki, ja ülejäänud koti toppisin toitu täis. Pluss veel mitu pakki mahla, ja pudel vett. Viskasin koti aknast alla, ja hüppasin ka ise järgi. Õnneks oli mu tuba esimesel korrusel. Pimedus ja külm õhk mis mulle vastu lõi, ehmatas mind. Hingasin sügavalt sisse, ja seadsin sammud "The Seagull" sadama poole. Kohale jõudes, nägin üllatuseks seal laeva. Laeva tuled ei põlenud nagu tavaliselt, ning kedagi ei olnud näha. Hiilisin tasakesi laeva poole ja veendusin, et seal pole teisi peale minu. Seejärel astusin laeva, ning peitsin ennast tünnide taha. Mida kaugemale see laev viib, seda parem mulle. Tahan eemale siit! Nende mõtetega ma uinusin, ümber vaikus ja pimedus..
Kui ma ärkasin, ei teinud ma veel silmi lahti. Enda ümber kuulsin sosinat, ning mu laubale tekkis külm higi. Ma teadsin, et mind on avastatud. "Mida me temaga teeme?" küsis keegi mees. Hääle järgi võis ta olla umbes 50, kindlasti suitsetaja. Teine, ilmselt pikk ja peenike, kõrge häälega mees lausus : "Tapame ta, ja viskame laiba merre. Keegi ei tohi teada et me veame narkootikume. See on ainus võimalus." "Kuid on ka veel üks võimalus .." ütles üks meestest ja tema näole ilmus pahatahtlik naeratus, mida mina ei ei näinud. "Me paneme tema, ja tema koti paati. Kaasa umbes liiter vett. Ta triivib paadiga merel, kuni kuumus ta tapab. Meie paati nii lihtsalt ei ronita." lausus ta. Teised nõustusid, rõõmsate hõisetega. Julmad inimesed. Ma tundsin kuidas mind tassiti, ja kuhugi visati. Ilmselgelt oli see paat. Ma lõin oma pea vastu paadiserva ära, ning kaotasin teadvuse.
Teadvusele tulles, tundsin ma kohutavat valu. Ma ei tea kaua ma seal küpsenud olin, kuid mu nägu tulitas ja ajas nahka. Päike lõõskas kesktaevas, soojendades seda väikest paadikest kõvasti. Avasin oma koti ja tõmbasin veepudeli välja. Jõin paar lonksu, ja panin ülejäänud vee kotti tagasi. Ma vaatasin enda ümber laiuvat merd ja naersin. Nutsin ja naersin samal ajal. Kurat, kuidas mul ei vea. Ma ei suuda seda uskuda, ma läksin paremat elu otsima, ja nüüd olen siin, mingis k*radi kalamäda järgi haisevas paadis ja loksun vastu oma surmale.