Sigatüügas ja teised.

Olen siin hästi uus, niiet ärge liiga karmid olge. Aga mul on tavaks mitte oma juttude juurde püsima jääda. Selle siin kavatsen küll ära lõpetada. Loodan, et keegi loeb ka. Midagi Sigatüükast siis. Ise muidugi välja mõeldud, mitte raamatust. Ja juhuks panen siia märkme: Blake on tüdruk.

(1)


"Wingardium Leviosa!" Susannah tegi õhus kiire ringi ja suskas võlukepi kirjasule peale, mis tema kõrval rongistmel asetses. Paljutõotavalt tõusis sulg pisut õhku, kuid põrkus sealt õnnetult tagasi ja langes põlema lahvatades tagasi oma kohale, kus see söeks põrmustus.
"Õpi, õpi, jah!"Vanem õde, kes tema vastas istus, kergitas kulme ja pahvatas heledalt naerma. "Ma tean, et tavaliselt oled sa heatahtlik, aga sul pole vaja iga kord irvitama kukkuda, kui mu loits ebaõnnestub." Tüdruku õde ehk Andy tõmbas juba selga sobitatud koolirüü põuest peenikese võlukepi. Rahulikult ja vaikselt lausus ta samad sõnad, mis õde, vedas graatsiliselt õhus väikese ringi ja osutas sulele, mis tema põlvedel lebas. Sulg kerkis tasapisi ülespoole. Kui Andy oli kirjavahendi silmade kõrgusele juhtinud, lasi ta sellel järsult alla vajuda. Võlukepi torkas ta oma endisele kohale.
Susannah manas näole trotsliku grimassi ja ristatas käed rinnale. Andy naeratas sõbralikult. Kangekaelne, nagu Suze juba oli, otsustas ta loitsu uuesti katsetada. Seegi kord ei läinud paremini, sulg ei vaevunud õhkugi tõusma, vaid põles sisisedes ära niipea, kui tütarlaps oli võlusõnad lausunud.
"Kuule, lõpeta nüüd ära. Sul saavad suled niimoodi otsa ja pealegi lähed sa alles esimesse klassi. Sa ei peagi seda veel oskama."Neidis pidas hetke vaikides aru ja lisas siis tasa:"Tegelikult poleks pidanud ma seda sulle õpetamagi.

*

Blake oleks karjuma pistnud, kui ta poleks end piisavalt ebadebiilseks pidanud ja kui ta poleks olnud Sigatüüka rongis. Virila näoga eksles ta rongi koridoris, püüdes leida oma sõbrannasid. Kupee kupee järel piilus ta igasse sisse, kuid nähes, et ei silmanud tuttavaid nägusid, pobises midagi vabanduse-sarnast ja uuris järgmist kupeed.
Viimaks oli ta juba lootuse kaotanud ja vahtis igasse kupeesse automaatselt vabandades, kuni leidis ruumi, kus keegi talle lõbusalt vastu hüüatas."Hei! Me mõtlesime, et sa ei tulegi. Kus sa kolasid?"Kergendunult vajus Blake istuma, šokolaadpruune pulksirgeid salke seljale visates. Kelly ja Marissa olid jõudnud juba rüüd selga panna, Dave istus ikka lõhkistes teksastes ja lemmikbändi pildiga T-särgis. Neiu kortsutas noormehe riiete peale kulmu, mille peale too vildakalt naeratades seletas:"Püüan mugudesse sulanduda." Dave'i isa oli võlur, ema mugu, elasid nad tavaliste inimeste olukorra järgi. Tütarlaps noogutas arusaaja muigega ning vaatas siis innukalt majakaaslaste otsa. "On teil Siganurme pääse olemas?"
"Minul küll on."
Minul ka."Griffindorlased Marissa ja Kelly, kes olid õnnelikult oma loa olemasolust teatanud vaatasid ärevalt Blake'ile ja Dave'ile otsa. Neidis ebales veidi ja nõksatas peaga poisi poole, andes sellega mõista, et too enne räägiks."Jah, ma sain selle suure vaevaga kätte. Ema ei tahtnud alguses üldse lubada, isa rääkis talle augu pähe."Noormees naeratas ja andis jutujärje tüdrukule. Blake ohkas nukralt ning vastas allasurutult: "Mina oma luba ei saanud. Isal olid Siganurmest halvad mälestused, niiet asi jäi totaalselt katki."
"Mida?!"karjatasid Marissa ja Kelly üheaegselt, jahmunud nägudega. Isegi Dave oli veidi vingus näoga, tema, kes oma emotsioone tavaliselt ei väljendanud. Blake noogutas kinnituseks kurvalt ja hammustas alahuulde.
"Nüüd on vist juba liiga hilja anuda ja lömitada?"sõnas Kelly ettevaatlikult ja kissitas oma mururohelisi silmi. Blake turtsatas pahuralt.

*

Lilian astus kupeesse slytherini'i rüü seljas ja kuldblondid lokid peaaegu pihani ulatudes seljal looklemas. Tütarlapse põsed õhetasid ja suul mängles lõbus naeratus. Õndsalt laskus ta rongiistmele ning suunas oma safiirsiniste silmade terava pilgu Serenale. Erinevalt oma majakaaslasest oli too süngesse masendusse langenud ning varjas oma nutust punaseid silmi ja laigulisi põski süsimusta juuksepahmakaga. Liliani pilk muutus murelikuks ja ta näole valgus haletsev ilme.
"Mis juhtus?"Serena tõstis vihase pilgu ja nähvas trotslikult: "Ma läksin Robinist lahku."
"Oih."Lilian köhatas ja saatis teisele sõbrannale, Charlotte'ile, abipaluva pilgu. Neiu pööritas silmi ja libistas end Serenale lähemale. Sosistanud midagi tüdrukule, hakkas too tasaselt itsitama ja peagi oli tema hea tuju enam-vähem tagasi. Lilian silmitses kulm kortsus, mõnusalt lobisevat Serenat, kummardus ettevaatlikult Charile lähedamale ning küsis pehmelt:"Mis sa talle ütlesid?"
"Tuletasin talle, meelde, kui mitu korda Robin endal margi täis on teinud." Char pööritas taas silmi ja asetas ühe jala üle teise, et Serena jutuga järge pidada. Lilian kehitas õlgu ja suunas pilgu aknast välja, kui oli avastanud, et tema on liialt aeglane, et sõbranna jutuga sammu pidada.

Ehm ... ütleks, et on hea, aga esmamuljet ei jäänud.
Aga mulle meeldivad fanficid ja seevastu ootan uut :)

Juhtub. Mul jäävadki algused tavaliselt tuimaks.

(2)

Blake kogus kogu oma jõu kokku ja tõukas Suure Saali hiiglaslikud uksed lahti. Saali laes sirasid eredad tähed ja saalile hõbekat valgust heitev täiskuu ning õhus rippusid võbeleva leegiga valged küünlad. Nelik ei vaevunud ahhetama, seda olid nad teinud eelmised neli aastat. Nüüd, kui nad astusid viiendasse klassi, olid nad sellise vaatega enam-vähem harjunud ja ei leidnud sellel nii suurt mõtet.
Esimesse klassi tulijatel, kes neile järgnesid, läksid imestusest silmad suureks, mida oli kohutavalt lõbustav vaadata ja paari suust võis kuulda isegi tasast kiljatust. Neiud saatsid üksteisele salakavalaid pilke, mida noormees nende hulgas ei mõistnud, ja naeratasid, mis oli Dave'i segadusse ajamisel kirss tordi otsa. Ühesõnaga pobises too ebamääraseid sõnu enda ette ja heitis tüdrukutele küsivaid pilke, mida need täielikult ignoreerisid.
"Hehe, varsti hakkab sõõlamine..." pobises Marissa tasa ja välgutas teravaid silmahambaid. Nimelt pakkus neidisele üllatavat rõõmu vaadata väikseid pabistavaid jütse, kes valmistusid räpase kübara sõnade järgi majadesse suunduma. Kelly ja Blake leidsid selle olevat julma, sest neil hakkas näost valgete ning higistavatest lastest hale, niisiis keelasid nad Marissal sõnagi poetada. Ta võis lihtsalt vaadata.
Noored siirdusid Griffindory laua poole ja kuna vahekäikudes oli nii palju sagimist, kõndisid nad hanereas, kuni Blake (ta oli viimane) kellegagi kokku põrkas. Tüdruk taganes jahmunult mitu sammu, tõkestades nii tusaste möödujate teed, kes temast lihtsalt mööda trügisid. Tütarlaps pööras pilgu kokkupõrke teisele osapoolele, kes riietelt tolmu rapsis ja paistis absoluutselt Blake'i mitte-tähele panema.
Viimaks tõsti poiss pilgu ja naeratas sõbralkult, tuues peenikeste huulte vahelt nähtavale lumivalged hambad. Kui nooruk oma mandlikujuliste, pähkelpruunide silmadega Blake'i uuris, tekkis tollesse pisut kõhe tunne ja ta üritas enesetunde parandamiseks juttu alustada. Võhivõõraste vestlema hakata, täpselt Blake'i moodi.
"Sa blokeerid niimoodi vahekäiku, tead jah. Kui sa lihtsalt siin seisad ja teistel endale vastu lased põrgata," pahandas tüdruk, käed puusa asetanud. Poisi naeratus ei valgunud laiali, vaid tema suunurgad kaardusid veelgi rohkem ülespoole. Neiu imestas, kuidas inimene on suuteline nii laialt naeratama. Lõpuks sirutas nooruk käe ja sõnas madala hääletooniga:"Mina olen Eric."Neidis leebus veidi ja esitles ka end. Siis Eric lihtsalt kõndis temast mööda, Blake'i õrnalt õlale müksates. Noormees lehvitas veidi kaugemalt, kui tüdruk talle järele vahtis, kuid pöördus siiski minekule. Segaduses ja veidi valutava õlaga (see tüdruk oli kohe dramaatiliselt tundlik) silmitses tütarlaps põrandat, teenides kivikujuna seistes üsna palju vihaseid kommentaare, mida ta absoluutselt eiras.

*

"Juhuu, lõpuks ometi!" kiljus Kelly puhketoa punasesse tugitooli vajudes. Marissa ja Blake suundusid aga tüdrukute magamistuppa asju lahti pakkima. Dave jäi Kellyga juttu rääkima, sättides ennast tüdruku vastu diivanile.
Magamistoas tõmbas Blake sarlakpunased kardinad järsult voodi eest ära ja vinnas tumepruuni hiiglasliku kohvri voodile. Marissa kortsutas kulmu ja päris ettevaatlikult:"Miks nii vihane?" Blake ohkas rusutult ja vastas ilmetult:"Põrkasin Suures Saalis mingi poisiga kokku. Ta esitles ennast ja siis müksas õlga ja siis lehvitas."Marissa hammustas alahuulde."Ja sa oled sellepärast nii närvis?" Blake kehitas õlgu ja rapsas käega juustest läbi. Hetke pärast hakkas neidis arutlema, kas on tõesti mõtet sellise tühise asja pärast põdeda. Vihaselt kahmas ta kohvrist raamatud ja viskas need kapile, vaikselt lisades:"Ma lähen puhketuppa."Tütarlaps tippis trepist alla, puhketuppa, kus enamus grffindorlasi ennast sisse oli seadnud. Kaminasse oli loitsitud lõõmav ja aina kasvav leek, aga Kelly oli kadunud. Dave'i leidis tüdruk samalt kohalt; diivanilt, nina raamatusse pistetud. Blake kummardus hääletult noormehe kohale ja sosistas kähedalt: "Kus Kel on?"Dave võpatas tugevalt, olles silmnähtavalt ehmatanud, mis sundis Blake'i kuuldavale tooma naeruturtsatuse. Poiss tõmbas kulmu kortsu, kuid lausus: "Kelly läks... jalutama." Neiu sattus pisut segadusse, kuid tänas majakaaslast ning asus sõbrannat otsima. Külmades koridorides jalutades, tekkis tütarlapsel veidi kõhe tunne, sest oli õhtu ja keegi ei liikunud enam väljas. Pärast pidusööki olid kõik majad ja nende prefektid eesotsas siirdunud oma puhketubadesse, nii ka griffindorlased. Blake polnudki mõistnud põhjust, miks Kel jalutama oli läinud.
Kui ta oli jõudnud kolmandale korrusele, mis oli keelatud korrus, tahtis neiu tagasi pöörduda, kuid liikuvad trepid takistasid teda. Ükski ei neist ei olnud nõus libisema Blake'i juurde. Tüdrukut hirmutas juba pimedus ja suits mis ruumist tulvas. Neidisel polnud õrna aimugi, miks korrus keelatud oli.
Kuni äkitselt nägi ta kellegi hägust kuju eemalt. Tüdruk oleks tahtnud kiljuda, aga ta ei julenud isegi piiksatada. Hirmunult taganes ta paar sammu, kui vaatas aeg-ajalt taha, et mitte alla kukkuda. Haiglatiivas poleks eriti lõbus. Kui kuju oli pisut lähemale jõudnud, märkas Blake, et too on kuidagi tuttav. Punakas-pruun sasipea ja slytherini rüü.
See oli Eric.
Neidis kaotas sammu pealt kogu oma hirmu ja võttis end kokku."Mida sina siin teed?!"hüüdis noormees lõbusalt ja lehvitas laisalt. Blake kehitas õlgu, kuid mõistis hetk hiljem, et see jättis äärmiselt totra mulje. Kuid ta ei vaevunud isegi midagi vastama, vaid pööritas tüdinult silmi.
Mõne sekundiga oli Eric Blake'ile nii lähedale jõudnud, et nad võisid isegi kokku puutuda."Homme kell kaksteist öösel Suure Saali uste ees." Eric tuiskas tüdrukust mööda ja oma üllatuseks avastas tüdruk enda eest trepi, mis viis ta endisele korrusele. Kiirelt tõttas Blake puhketoa poole, juureldes äsja juhtunu üle.

Vabandust, kui kirjavead sees on. Loodan, et meeldib.

Ma arvasin, et Blake on poiss

Einoh, huvi tõesti ei paku, aga tore on lugeda Sigatüüka fanfikke

Nüüd läks halvasti. Aga üritame siis paremaks teha.

Bullet: Sellepärast ma kirjutasin algusesse, et Blake on tüdruk.

Ma ei pannud seda fakti tähele siis :d

suht lahe oli ju