"Relv."

Minu hale katsetus teha juttu.


Chapter I.

Steven kõmpis lohisedes kodu poole. Tänane päev oli olnud täielik piin ja ega koduski ei tõotanud paremaks minna. Kui kodumaja hakkas paistma, rebis Steven iPodi klapid järsu liigutusega kõrvadest ja avas ukse.
"Steven!? Oled see sina?"
Ema tavaline hüüe ajas Steveni veel rohkem närvi. Nagu ta ei teaks, et see kes tuleb on Steven. Isa tuleb ju alati vähemalt peale keskööd.
"Mina jah," hõikas Steven tüdinult. Ta ajas Vansid jalast ja loivas külmakapini. Sealt midagi head leidmata, kõndis ta trepi juurde ja vinnas ennast üles. Poiss lõi ukse lahti ja viskus kohe arvuti taga oleva tooli taha. MSN oli tühi ja mujal ei olnud ka midagi. Steven hõõrus nägu võttis koti, millega ta oli raamatukogus käinud. Steven sorise kotis ja võttis välja Eragoni. Ta oli seda küll palju lugenud, aga tal tuli jälle tahtmine seda lugda. Poiss seadis end voodile ja avas esimese lehekülje.
Küll tahaks ka selises maailmas olla. Poleks mingeid muresid. Ainult võitle vaenlastega ja avasta müsteeriume. Nii oli Steveni arvamus sellisest elust.


Kahe tunni pärast pani ta raamatu käest ja sirutas ennast. Alt kostis ukse avanemist ja ema kiireid samme. Steven jäi kuulatama. Järsku kostis kõva karjumist ja Steven tõmbus uksest kaugemale.
Isa möirgamine summutas ema kriisked ja noormees ohkas. Taaskord soovis ta olla fantaasiamaailmas, kus poleks mingeid tülitsevaid vanemaid. Selle mõttega riietus ta lahti ja heitis voodisse, jäädes peaaegu kohe magama.


Some critics please. Lühike, ma tean, aga see ainult proloogiks.

Noh, e, kriitika ongi see, et Liiga lühike -.-
Aga jah, kui see oleks seevastu liiga pikaks venitatud, poleks jutust enam kuigi head varjanti välja tulnud.
M, vanemate tülid, su vanemad ise ka tülitsevad vms?

Nope, never. Ja nagu öeldud: Ainult proloog. Võib olla isegi jätkan täna.

Cabildo II.


Steven ärkas üles ja vaatas kohe kella. See näitas 12.57 ja Steven kargas kohe voodist
välja.
Ema pidi täna tööle minema ja kooli polnud ka, nii et Steven kõndis suurima rahuga alla hommikusööki tegema. Ta oli just kapist mingisugust joogimaterjali otsimas, kui uksekell helises. Steven ohkas, pani kohvipaki käest ja läks avama.
Ukse taga seisis Alice, Steveni klassiõde ja klassi kõige popim tüdruk.
"Hei. Mis teed? Lase sisse." Alice trügis luba ootamata sisse, tõmbas kingad jalast ja rühkis köögilaua juurde ning istus toolile.
Miks küll tema siia tuli? Fucking inimene tuleb just siis kui teda kõige vähem vaja on. Selised mõtted käisid Steveni peast läbi, kui ta ukse kinni lükkas.
"Mida sa tahad?"
Niikuinii pole sul siia mingit asja. Tulid jälle ülbama?
"Ma tulin põhjusega," ütles tüdruk, otsekui aimates Steveni mõtteid. "Carl jättis mu maha."
"Jajaa. See on kindlasti valus," sõnas Steven, vaevaga kaastunnet mängides.
Mind ei koti sinu kuradi kutid.
"Ja siis tuli mul mõte sinu juurde tulla. Ma mõtlesin, et äkki sa võiks öelda kas mul on mingit võimalust Keviniga?" jätkas Alice ja niheles kergelt toolil.
"Keviniga? Jaa, ta võib isegi sinust huvitatud olla."
Selleks sa tulidki? Uue kuti jahile minekust rääkima? Kuradi mõrd. Nüüd Kevini kallal. Kevin oli Steveni parim sõber, kes oli juba ammu Alice-st rääkinud. Ja enamasti mõtles ta Alice-st rohkem kui klassikaaslasest.
Sa arvad siis, et mul on võimalus?" Alice naeratas, nagu oleks Kevin juba ta kõrva igavesest armastusest sosistanud.
"Jaa. Kui sa oskad seda hästi väljendada," ütles Steven, ülima pingutusega naeratades.
Nüüd kao mu kodust.
Alice tõusis, lükkas tooli laua alla ja läks koridori ning ajas kingad uuesti jalga. Steven tegi ukse lahti ja tüdruk väljus. Steven läks laua juurde ja vajus - peast kinni hoides - toolile. Seal aga ei saanud noormees kaua olla, sest uksekell helises uuesti. Vandudes ajas poiss ennast püsti ja jooksis ukse juurde. Ukse taga oli Kevin.
"Mis sa tahad?" küsis Steven tõredalt.
"Tead sa mis. Ma nägin Alice-it. Ja mõtle: Ta lehvitas mulle." Kevin oli õnnest peaaegu ahviks muutumas. Vähemalt tundus nii Stevenile.
"Tore on. Mis mul sellest?"
Kevin säras nagu päike: "Mis sa arvad, kas mul on tema juures mingit võimalust?"
Juba jälle, mõtles Steven. "Jajaa. Sul on päris head võimalused."
Arvestades just juhtunut, siis väga suured.
"Ma nägin teda sinu maja poolt tulemas. Mida ta siin tegi?" muutus Kevin kahtlustavaks.
"Ta ei tulnud minu juurest. Naabermajas elab tema sõbranna." Steven imestas isegi nii kerge vale üle.
"Nojah. Ma siis nüüd lähen," ütles Kevin ja pöördus minekule. Steven lõi ukse kinni ja lootis, et täna ei tule tal rohkem armudoktorit mängida ning läks uuesti toidutegemise juurde.


Steven vaatas kella. 19.43. Peaks välja minema. Poiss pani dressi peale ja tossud jalga ning väljus. Ta suundus pargi poole kus ta tavaliselt käis. Sealt kostus mingi tüdrukutekamba laumist. Tüdrukuid oli kolm, kahel neist viinapudelid käes.
Purjus, mõtles Steven halvustavalt. Tüdrukud vaatasid teda ja puhkesid siis jälle naerma ning Steven ruttas neist kiiresti mööda. Noormees aeglustas natuke tempot ja nuusutas värsket õhku. Järsku sai ta aru, et kõik oli vaikseks jäänud. Kas olid tüdrukud temast tõesti nii kaugel, või jätsid nad laulmise ja liikusid täilikus vaikuses. Steven pööras vaistlikult ennast ümber. Kõik mida ta nägi oli vanaegne kiiver ja raudkindas rusikas, mis lajatas talle vastu nägu. Pimedus mähkis ta endasse.

Ouch. Tõesti ouch.

WAU! Täiega hästi oskad kirjutada ju. Hullult meeldib. Steven tundub üsna lahe . UUT!

Tänks tõepoolest. Eks üritan jätkata.

Kapitel III.

Steven ärkas valutava peaga ja vaatas ringi. Ta oli suures hallide seintega ruumis mingil voodil. Kogu ruum oli tühi ainult ühes nurgas seisis mingi kuju.
Steven tõusis püsti. Vähemalt olid tema riided alles. Ta kõndis just saali otsas oleva ukse poole, kui see avanes.
Uksest tuli sisse raudrüüga kogu, punane keep taga lendlemas. Kogu - kes oli kindlalt mees - kõndis otse Steveni juurde. Mees tõukas Steveni tagasi voodile ja istus ka voodile.
Steven vahtis meest imestunult ja küsis:
"Kus ma olen ja kes sina oled?"
"Sa oled Broddringi kuningriigis ja mina olen Miccall." Mehe hääl kostis läbi kiivri summutatult.
"Broddringi? Miks sa selliseid asju kannad?" küsis Steven natuke hirmunult. Ta oli kindel, et mees on hullumeelne.
Miccall ohkas ja samas tuli sisse veel üks mees. Sissetulnu kandis musta raudrüüd ja oranži keepi.
"Jah?"
"Sa ei olegi poisile rääkinud." Miccalli häälest kostus viha.
"Ma arvasin, et sa..."
"Mida sa ka ei arvanud, nüüd selgita talle," lõikas Miccall mehe jutule vahele. Ta tõusis ja väljus pead vangutades.
Mustrüü nohises ja pöördus poisi poole.
"Seega tahad sa teada kus sa oled?"
"Vägagi." Steven oli sõnavahetust jälginud ja aru saanud, et Miccall on mingisugune peamees.
"Mina olen Arcurd, Kumaride väpealik. Ja me oleme Broddringi äärealadel."
"Tore on. Mis koht üldse Broddring on ja kuidas ma siia sain. Ma mäletan ainult lööki näkku."
"Me saatsime teie maailma Kolmikud ettekuulutuse kangelast otsima ja nad tõid sinu. Broddring on paraleelmaailm teie maailmaga ja meie ja teie maa vahel on portaalid. Üks neist on meie käsutuses."
Steven oli hämmingus. "Aga pargis ei olnud kedagi peale kolme purjus tüdruku."
"Nemad olidki Kolmikud," vastas Arcurd ja võttis kiivri peast. Tema nägu oli nurgeline ja enamus näost oli habemega kaetud ning - Steveni suureks imestuseks - olid mehe kõrvad teravad.
"Ma arvasin, et haldjatel ei kasva habe."
Arcurd muigas. "Ma ei olegi haldjas. Ma olen Kumar."
Steven oli ikka imestunud. "Kes on Kumarid?"
"Kumarid on haldjate sarnased, kuid nad ei ole nii ilusad, aga nad on haldjatest võimsamad ja nad on sõjamehed. Naisedki on relvastatud ja rünnaku ajal kodu kaitsmas."
Stevenil oli raske ette kujutada haldjatest võimsamaid olendeid ja üks neist istus praegu tema kõrval.
"Kas te võlukunsti ka kasutate?"
"Ei. Selle jätame Lunarite hooleks."
"Kes on Lunarid?"
"Üks näide on Miccall. Tema on Lunarite väejuht."
"Ja mida mina tegema pean?" küsis Steven püsti tõustes.
"Sina aitad meil kukutada türannist valitseja."
Steven naeratas kergelt. Tema soov oli täide minemas. Ta sai osaleda lahingutes mingi anastaja vastu. Ainult üks asi oli häiriv.
"Millega ma võitlen?"
Arcurd muigas kurjakuulutavalt. "Sina kasutad Purpurmõõka."

aah. Niiiiii hea. "Ma arvasin, et haldjatel ei kasva habe." << Ma pidin naerukäte ära surema, aga väga põnev on. Uut!!

Tore siis. Ma üritan endast inspiratsiooni välja pigistada.

Chapitre IV.

Steven vedeles voodil. Talle oli antud oma tuba, mis oli väga mugav, aga siiski tundis poiss end ebamugavalt. Talle tundus uus maailm väga imelik. Noormees oli palju unistanud sellises kohas olemist, aga nüüd tundus koht talle vastik. Mis siis kui ta sureb? Ema kindlasti juba muretses. Steven meenutas eilset vestlust.


Arcurd viis Steveni nõupidamisruumi. Seal olid Kolmikud, Miccall ja mingi võõras mees. Arcurd istus laua äärde ja sosistas midagi võõrale mehele. Mees tõusis, toetas käed lauale ja pöördus Steveni poole: "Mina olen Vareg, Kuninganna endine nõuandja."
Steven silmitses Varegit. Mees oli kõhn, aga sooniliste ning musklis kätega. Tema silmad olid peaaegu üleni mustad, samas nahk oli väga hele. Kiilas pea läikis kõigile uhkelt vastu.
"Sina arvatavasti tead kes mina olen."
Üks Kolmikutest turtasatas ja pilgutas Stevenile silma.
Varegile see arvatavasti ei meeldinud, sest ta saatis Kolmikule vihase pilgu ja ütles mürgiselt.
"Tean. Nüüd räägime sinu väljaõppest. Millist relva sa kasutada oskad?"
"Ma arvasin, et te õpetate mulle midagi."
See vastus Varegit ei rahuldanud. Ta sosistas Arcurdile: "Ta ei ole isegi sõdalane. Mida need Kolmikud õieti arvavad?"
Kolmikud (kes olid kõik hea kuulmisega) ütlesid ühekorraga: "Me valisime ta välja õigetel põhjustel. Me usume temasse."
"Arvatavasti tema välimus pärast," porises Vareg.
Miccall, kes oli vaikides pealt kuulanud, lausus: "Arcurd hakkab poissi õpetama. Ja ei mingit vasturääkimist."
Arcurd noogutas vaikides. Vareg oli endiselt skeptiline, kuid ka tema nõustus plaaniga. Kolmikud nõustusid koheselt. Miccall noogutas ja ütles: "See on otsustatud. Kuid meieni on ka jõudnud muretekitavamaid uudiseid. Kurzod oma armeega olevat asunud teele meie poole."
Toas oleks nagu lõhkenud pomm. Arcurd ja Vareg pommitasid Miccalli küsimustega, kaks Kolmikutest tõmbasid kohe mõõgad välja ja kõnelesid omavahel. Ainult see Kolmikutest kes enne oli turtsunud jäi rahulikuks. Steven kõndis tema juurde ja küsis: "Kes see Kurzod on ja miks ta meid rünnata tahab?"
Tüdruk vaatas Stevenit murelikult ja ütles: Kurzod on Kuninganna väepealik ja räägitakse, et ta on väga võimas, sellepärast kõik nii murelikud ongi.
"Kas ta teid varem pole rünnanud?"
"Ei. Ta on saatnud alati mõne muu tegelase."
"Kas keegi siit on teda varem ka kohanud?"
"Miccall ja Arcurd võitlesid tema vastu korraga."
"Aga Arcurd ja Miccall on ju tugevad."
"Mitte piisavalt. Miccall kasutas maagiat ja Arcurd ründas Kurzodit oma kõige parema ja tugevama relvaga, aga Kurzod olevat hävitanud relva kahe hoobiga ja maagia vastu oli tal mingi kilp."
"Meil pole siis ju lootust, või kuidas?"
"Siiski. Räägitakse, et Purpurmõõk suudab taastada rahu riigis ja hävitada vaenlased. Muidugi õigetes kätes."
"Arcurd rääkis, et mina pean kasutama Purpurmõõka. Miks just mina?"
"Keegi teine seda ei saa. Ettekuulutus ütles, et teie maailmast tuleb tuua kangelane, kes suudab Purpurmõõka kasutada."
"Kuidas siis mina peaksin suutma Purpurmõõka kasutama?"
"Arvatavasti mõõk laseb sul seda teha."
"Ma ei oska ju võidelda."
"Sul tuleb õppida. Arcurd õpetab sulle kõik mida ta teab."
"Millal lahing tuleb?"
"Me ei tea veel. Siis kui Kurzod kohale jõuab."
"Kui kaugelt ta teele asus?"
"Häirivalt lähedalt. Ma pean nüüd vaatama mis otsustatud on."
Steven jäi üksi. Ta mõtles veidi ja läks küsima Miccallilt seisu kohta.


Steven ärkas mõtetest. Tema ees seisis jooksupoiss, ikka veel kiirest tulekust hingeldades.
"Jah?" küsis Steven.
"Isand Miccall tahab teid näha, isand. Tal on pakilisi uudiseid."

UUT

v2ga huvitav on . selline teistsugune . soovin samuti uut! :)