The Last Sunset

Sõbraga kahepeale kirjutatud Osadega võib aega minna natuke, aga ma usun, et kannatate ära Kaks osa on siiamaani valmis, panen mõlemad üles

1.
"Siim, anna mulle andeks..."

"Annan lihtsalt andeks selle, et sa mind petsid? See ei ole ju nii lihtne! Ma armastan sind, aga kui sa mind juba kolmandat korda teise poisiga petad, siis ei saa ju nii edasi minna! Unusta ära, meie vahel on kõik läbi, Heili!"

Poiss pööras oma silmad tüdruku selja taga laiuvale linnasiluetile, mis hilisõhtuses tuledesäras kuidagi eemaloleva ja muserdavana tundus. Praegu oleks Siim parema meelega näinud vanavanemate heinamaad, aga seda polnud kusagilt võtta. Pealegi polnud poisil siin enam midagi teha, niisiis heitis ta oma ekstüdrukule viimase pilgu ning hakkas tagasi oma kodu poole minema. Heili hüüdis veel talle midagi järele, aga Siim ei kuulanud. Ei tahtnud kuulata. Ta lükkas MP3-pleieri klapid kõrva ja pani peale kõige kurvema laulu, mis tolles aparaadis leidus. Poiss astus mööda valgustatud tänavaid, heitmata pilke teistele õhtustele liiklejatele. Praegu soovis ta ainult kiiresti koju jõuda ja magama minna, et kõik veidikeseks peast ära saada.

Ema võttis poisi vastu töölaua taga, nagu tavaliselt. Kui Siim ukse avas ning tossud jalast võttis, kergitas ema pead ning silmitses poega pikalt. Ta juba teadis, miks poiss väljas käis ning ei hakanud küsimusi esitama. Ta ütles ainult:

"Siim, ma leidsin Kuressaares ühe ilusa korteri. Mere lähedal."

"Mhm," vastas poiss. Kolimise plaan oli emal olnud juba vanemate lahutusest saati, siiamaani oli Siim sellele vastu seisnud. Ta ei uskunud kaugsuhete püsivusse ning ei nõustunud ära kolima. Nüüd aga... Nüüd ei sidunud teda selle neetud linnaga enam miski. Sõbrad olid talle selja keeranud ja öelnud, et Heiliga pole mõtet jamada, nüüd oli ka Heili läinud...

"Millal me kolime siis?" küsis poiss muserdatult.

"Niipea, kui ma selle korteri ära ostan, põhimõtteliselt. Tahad pilte näha?"

"Ei taha, vahet pole. Peaasi, et ma siit minema saan..." vastas poiss ning lahkus elutoast.

Tema ema vaid ohkas ning asus töökuulutusi vaatama.

"Loodetavasti läheb neil noorsootöötajat vaja..." ütles ta iseendale ning silmitses pingsalt arvutiekraani.

Hiljem astus naine poja toa uksele. Siim magas rahulikult ning tema voodi kõrval laual, nagu alati, mängis vaikselt raadio. Naine silmitses poissi veidi heldinult, ohkas siis ning astus kõrvaltuppa. Järgmise päevaga lootis ta kõik paberid korda saada, et Tallinnast minema kolida. Ka teda oli see suurlinnakära [vähemalt Eesti mõistes] ära tüüdanud.

"Ja ma võiks isegi Siimu tööle sokutada..." mõtles ta veel enne uinumist.

Järgmisel hommikul ärkas Siim hilja. Kõigest väest optimistlikult mõelda püüdes vedas ta end ühe tegevuse juurest teise juurde, kuni ta lõpuks arvuti taha maandus. Pannud muusika mängima, asus ta internetis ringi toimetama. Igal pool tuli ju oma perekonnaseis ära muuta... Nüüd tundus kogu lahkuminek lõplikuna, nagu viimane hüvastijätt. Kustutanud viimaks Heili numbri oma telefonist, ohkas ta rahulolevalt.

Napi nelja päeva pärast istus Siim oma toa põrandal ning pakkis oma viimaseid asju kokku. Nüüd tundus kogu ruum nii tühi, kuna põhimõtteliselt kõik oli välja viidud. Alles olid vaid kaks riiulit, mille pealt ta nüüd CD-plaate ning raamitud pilte sorteeris ning pakkis. Oma imestuseks leidis ta, et üsnagi suurt osa oma asjadest ta enam ei vajanud ega tahtnud. Peaaegu kõik pildid lendasid otseteed prügikotti. Vaid ühe foto jättis Siim alles - pildi endast ja oma vanematest, tehtud kuus aastat tagasi, kui Siim oli kümnene. Poiss muigas oma näoilme üle ning vedas pöidlaga üle hõbedase raami. Veel hetke fotot silmitsenud, pani ta selle õrnalt kotti ning ohkas siis. Ta tõstis riiulid seinalt maha ning andis need emale, kes asjad omakorda kolimisautosse viis. Prügikoti viis Siim konteinerisse ning haaras siis oma seljakoti, mis oli viimane asi tema toas. Justkui hüvastijätuks tõmbas poiss näpuga üle seina, viskas koti selga ja läks.

Autosse jõudes jäi ta peaaegu kohe magama, kuna ta oli enda kohta kohutavalt vara ärganud. Ta ärkas alles siis, kui nad Virtsu sadamasse jõudsid ning ema auto mootori seisma jättis. Mõlemad vaikisid täpselt nii kaua, kuni nad praamile jõudsid.

"Tahad sööma minna?" küsis ema poisilt ning sai vastuseks noogutuse. Koos suundusid nad kohvikusse ning võtsid korraliku keskhommikuse eine - Tallinnas olid mõlemad endale vaid paar võileiba ja tassi kohvi lubanud. Ning veidi enne seda, kui praam Kuivastusse jõudis, lõpetasid nad eine, suundusid jälle teineteise kõrval alla ning istusid autosse. Ja taas algas sõit, sihtpunktiks Kuressaare...

Siim vaatas aknast välja, silmitsedes huviga igat tee ääres asuvat maja. Kõik tundus nii unine ja rahulik, hoopis midagi muud kui Tallinn. Ta oli surmkindel, et millalgi läheb ta kusagile sellisesse kohta paariks päevaks telkima...

"Ainult juhul, kui keegi kaasa tuleb," lisas ta enda mõtetele.

Ning tund aega pärast praamilt maha sõitmist jõudsid Siim ja tema ema Kuressaarde. Veel 20 minutit ja ema parkis auto nende kortermaja ette. Siim tõdes, et koht oli ilus - kesklinnast eemal, merd võis ilmselt korteri akendest näha... Kerge õhinaga astus Siim ema kannul trepikoja uksest sisse ning kõmpis kolmandale korrusele, kus nende korter asus.

Korter tundus taas kuidagi häirivalt tühi, aga kolimisauto pidi varsti kohale jõudma. Ema lubas poisil endale toa valida. Siim kõndis veidi ringi ning otsustas lõpuks ühe merevaatega toa kasuks.

Õhtul, kui suurem mööbel oli sisse tassitud ja paika pandud, läks Siim väikesele jalutuskäigule. Igal ristmikul tuletas ta meelde, kuhu poole tema uus kodu jääb, et mitte ära eksida. Lõpuks leidis ta koha, mis talle meeltmööda oli - park, mille puude latvade vahelt paistis piiskopilinnus, mida poiss enne teise nurga alt näinud oli. Siim kõndis puude vahele ning õhtupimedus läks veel kraadi võrra pimedamaks. Seetõttu märkas Siim pargipingil istuvat tütarlast alles siis, kui ta talle peaaegu otsa komistas.

"Tere," ütles ta arglikult ning jäi tüdruku reaktsiooni ootama.

2.

"Mmm... kas ma tunnen sind?" küsis see Siimule silma vaatamata.

"Eee... ma kahtlen selles," vastas poiss veidi häbelikult.

"Okeeeei. Ja sa ütlesid mulle tere, sest...?" kõlas tüdruku poolt uus küsimus.

"Sest... umm... ma ei tea. Ma oleks sulle peaaegu otsa komistanud selles pimeduses."

"Sama pime kui mina siis... Sorri, ma ei mõelnud midagi halvasti sellega... Appi, ma olen inimestega rääkimises lootusetu..." ohkas tüdruk, kes endiselt enda ette põrnitses.

"Ehh. Ei ole sa midagi lootusetu, aga mismõttes pime?"

"Täiesti otseses. Ma loodan, et see sind nüüd ära ei ehmata, aga ma olen pime. Juba mingi poolteist aastat vist, natuke rohkem." Tüdruk tõstis silmad ning ohkas.

"Kuidas nii?"

"Autoõnnetus oli... mina olin põhimõtteliselt ainuke, kes kannatada sai... Tead, ma ei tahaks eriti rääkida sellest."

"Oookei. Sorri, et küsisin."

"Sa elad siin lähedal?" muutis tüdruk teemat, et vaikust vältida.

"Ju vist. Ma alles täna kolisin siia. Loodan , et leian kodutee ülesse jälle," ohkas Siim ning silmitses järjest pimenevat ümbrust.

"Nojah, mul on see linn suht peas, ma olen titest peale siin elanud, nii et kui sa ei leia, võid küsida alati."

"Okei. Mmm, mul pole enam aimu kuhupoole minna. Sa vast tead kus on... Valguse 8?" küsis poiss oma aadressi meelde tuletades.

"Mmm... Jaa, tean ikka. Hakkame kohe minema?" küsis tüdruk tema rõõmuks ning valmistus püsti tõusma.

"Ma arvan küll. Üha pimedamaks läheb," vastas Siim ning aitas uuel tuttaval end püsti ajada.

"Hmm... oota, kuhu poole peatänav jääb?" küsis tüdruk veel.

"Siit paremale. Vähemalt niipalju ma mäletan," tuli poisi poolt kindel vastus.

"Okei, aga saada mind koduni, siis juhatan, sobib?"

"Teeme nii," vastas Siim muiates ning võpatas samas. Tüdruk oli tema käsivarrest kinni võtnud.

"Sorri, kui sa ehmusid. Nii on mugavam, ma ei viitsi selle kepiga komberdada," selgitas neiu lõbusalt.

"Oh, okei. Pole midagi," vastas Siim, kellele olukord samuti naeratuse näkku tõi, ning asus tüdruku kõrval minekule. Edasi kõndisid noored vaikuses.

Kui nad tüdruku maja ette jõudsid, vaatas Siim ümbrust imestunult. Ta nägi oma maja, mis seisis tema sõbranna elamu kõrval. Öelnud seda ka tüdrukule, sai ta vastuseks muige.

"Korteri numbrit ikka mäletad?" küsis neiu temalt naeratades.

"Loodetavasti, kui ära ununeb, lasen kõikide uste taga kella," vastas Siim, pannes sellega tüdruku juba valjusti naerma.

"Aitäh, et sa mu koju saatsid," lausus neiu nüüd ja leidis veidikese kompimise järel trepikoja ukse.

"Pole probleemi," vastas Siim ning hakkas juba minema, kui miski talle meenus. Ta ütles:

"Kuule, ma ei teagi veel su nime."

"Ütle enda oma enne," ütles sõbranna kavalalt naeratades.

"Siim," ütles poiss vaikselt ning jäi tüdruku vastust ootama.

"Angela," kostus veel, siis sulgus trepikoja uks. Siim pööras ringi ning asus minekule.

Koju jõudes küsis ema, kes parasjagu telerit vaatas, pojalt:

"No, mis sa seal linnas nägid siis?"

"Mmm... ühe tüdrukuga sain tuttavaks," vastas Siim, kartmata ema poolt tulevaid selleteemalisi märkusi. Neid polnud kunagi olnudki, kuna ema kui noorsootöötaja teadis, kuidas selline nokkimine närvi ajada võib. Naine vaid naeratas ning ei küsinud rohkem midagi. Seevastu Angela ema oli rohkem kui uudishimulik. Pideva mure tõttu tahtis ta teada, kus tütar käib ja mida teeb.

"No... Kohtasin linnuse pargis ühte poissi," vastas Angela ema esimesele küsimusele napilt.

"Oli ta tore?" kostis uus küsimus.

"Suht jah. Ta saatis mind koju."

"Kus ta ise elab siis?"

"Siin kõrvalmajas. Ema, ma tahaks magama minna nüüd, ära küsi rohkem," ütles Angela tüdinult ning tõusis köögilaua tagant püsti.

Siim proovis tulutult magama jääda. Ta keeras end ühtpidi ja teistpidi, und lihtsalt ei tulnud. Poiss mõtles lõppevale päevale ning naeratas, veel kord Angelat meelde tuletades. Ta küll ei tunnistanud seda endale, aga ta juba igatses tüdrukut pisut. Lõpuks, peale pikka üritamist, suutis Siim uinuda.

Ta ärkas alles poole ühe ajal. Ema valmistus poodi minema ning Siim otsustas kaasa minna. Niikuinii poleks tal kodus midagi teha olnud. Suur oli tema üllatus, kui ta poes Angelat nägi. Tüdruk oli koos umbes 40-aastase naisega, kes oli ilmselt tema ema. Siim astus tüdrukule pisut lähemale ning tervitas Angelat. Tüdruk oli algul veidi segaduses, siis tundis ta poisi ära, naeratas ja teretas vastu. Siim naeratas ka Angela emale ning noogutas tervituseks. Siis vaatas poiss ringi, et oma ema üles leida, ning naist eemal nähes kiirustas talle järele.

"See oligi see poiss, keda sa eile kohtasid?" küsis Angela ema kohe.

"Mhm," vastas tütar talle vaikselt.

"Täitsa kenake," ütles ema nüüd.

"Ah, ära hakka! Me ei tunnegi teineteist õieti, me ei ole paar ju. Ja ära mängi kosjamoori," kostis Angela kergelt naeratades.

Hiljem, kui Angela kassa juures oste kotti lappis, ütles ema talle järsku:

"Siim on siinsamas, kahe meetri kaugusel, kui sind huvitab."

Angela turtsatas ning küsis:

"Siim, oled sa siin?"

"Olen," vastas poiss ruttu ning jäi Angelale otsa vaatama.

"Kuule... Äkki tahad linna näha? Võib-olla kõlab tobedalt, aga ikkagi," küsis tüdruk punastades.

"Miks mitte," vastas Siim ning astus Angela kõrvale. Mõlema emad heitsid teineteisele lõbusa pilgu. Kui noored olid kõrvuti astuma hakanud, astus Angela ema Siimu ema juurde ning tutvustas ennast.

"Ingrid, Angela ema."

"Mina olen Laura."

"Soovid äkki kusagil istuda ja tutvuda?" küsis Ingrid otsekoheselt.

"Hm, miks mitte," vastas Laura naeratades ning heitis viimase pilgu Siimule ja Angelale, kes naeratades ning millestki rääkides poe ustest välja jalutasid.

Noored suundusid peatänavale ning asusid mööda kesklinna ringi jalutama.

"Kõik vahivad meid," ütles Siim naerdes.

"Ah, ära pane neid tähele," vastas Angela ning naeris samuti. Siis tuli neile vastu keegi tüdruk, kes Angelat rõõmsalt tervitas.

"Ja see on...?" küsis võõras tüdruk siis lõbusalt.

"See on Siim, mu uus tuttav. Siim, see on Keit, mu sõbranna."

Mõlemad mainitud naeratasid üksteisele ning surusid kätt. Varsti pidi Keit minema ning Angela ja Siim jätkasid kõndimist.

Veidikese aja pärast küsis Angela pisut häbelikult:

"Kas sul jäi Tallinnasse keegi maha ka? Ma mõtlen... tüdruk või nii?"

"Ei, me läksime paar päeva enne kolimist lahku. Ma olin temasse täiesti armunud, aga ta pettis mind. Kolm korda. Esimesed kaks korda ma kannatasin selle ära ja andsin talle andeks, aga... No, kolmas kord tegi rohkem haiget kui eelmised ja ma tundsin, et lihtsalt aitab...

Aga sina? On sul oma poiss?"

"Minul? Nalja teed? Enne õnnetust oli, ma olin samamoodi armunud Aga talle ilmselt ei meeldi pimedad tüdrukud...

Ja peale õnnetust pole ma ühegi poisiga normaalselt läbi saanud. Sina oled esimene. Nojah, kes ikka pimedat ja koledat tüdrukut tahaks..."

"Angela, mida kuradit sa ajad? Sa oled üks ilusamaid tüdrukuid, keda ma näinud olen," ütles Siim seisatades ning punastas.

Tüdruk naeratas õrnalt, kallutas pea küljele ning ütles armsa häbelikkusega:

"Siiiiiim..."

"Sa punastad..." ütles poiss talle ning naeratas.

"Ma olen selles maailmameister vahel," vastas tüdruk ohates. Siim naeris.

"Ja sina? Kui tihti sina punastad?" küsis Angela nüüd.

"Ei no.. küsi midagi raskemat," lausus Siim endiselt naerdes. Ka Angela puhkes naerma ja esitas küsimuse:

"Hmm... kumb oli enne, muna või kana?"

"Kukk!" sõnas Siim kiiresti ning mõlemad naersid jälle.

Sama lõbusalt möödus ka ülejäänud päev. Kui päike juba loojunud oli ning linn hämaraks muutus, otsustasid Siim ja Angela taas linnuse parki minna. Nad jätkasid juttu samal pingil, mille juures nad eile kohtunud olid, ning teemad kiskusid taas isiklikuks. Lõpuks, kui juba päris pime ja külm oli, küsis Siim:

"On sul külm?"

"Ausalt öeldes on jah natuke."

"Võta see," sõnas Siim ning andis Angelale oma dressipluusi.

"Sul ei hakka külm?" küsis Angela igaks juhuks poisilt.

"Hakkab siis hakkab, põhjamaa inimene ometigi. Mis see vähene jahedus ikka saab teha," vastas poiss ning aitas Angelal luku kinni tõmmata.

"Kui sa nii arvad. Aga kui ma aru saan, et sul külm on, siis ma annan selle sulle tagasi!" sõnas Angela naeratades.

"Nääh..." ütles poiss, lisas siis:

"Ma tean kuidas mul külm ei hakka." Siim sirutas käe välja ning võttis Angelal õrnalt ümbert kinni.

"Nii hakkab mul ka soe," ohkas tüdruk ning puges Siimule veelgi lähemale.

"Selles asja mõte ongi," muigas poiss.

Mõlemad vaikisid veidi, siis ütles Angela:

"Täitsa hea on nii olla."

"Ei vaidle vastu," ütles poiss talle ning naeratas.

"Ja kaua me siin istume?" küsis tüdruk samuti naeratades.

"Ma ei tea..."

"Öö läbi?"

"Vaevalt, aga kui tahad..." naeris Siim.

"Ei, siis hakkab sul kindlalt külm ja sa saad kopsupõletiku või midagi," hakkas Angela samuti naerma.

"Looda aga," vastas poiss endiselt naerdes.

"Ei looda, kardan hoopis. Kindel, et sul külm ei ole?" küsis Angela, pisut murelikuks muutudes.

"Ole mureta, ei ole."

"Siis on hästi," ohkas Angela ning pani pea Siimu õlale.

Hästi armas :) Uut!

Hästi tore jutt on.
Edasi tahan saada. :)
Hästi imelik on lugeda, kui su enda nimi sees on, kuigi ma tean, et see ei olnud seal minuna mõeldud, aga ikka.
See on hea jutt.

4,5 A4 lehekülge pikk osa, enjoy xD

3.
Varsti ütles Angela:

"Me peaks minema hakkama, meie emad hakkavad muretsema äkki."

"Õigus," vastas poiss ning tõusis. Angela võttis tema dressipluusi seljast ära.

"Pane selga see, T-särgi väel sa küll ei lähe."

"Ei, ma ei taha praegu, täitsa soe on," sõnas Siim ning haaras Angela käe. Pargist välja jõudes tabas neid vihmahoog, mis mõlemad paari minuti jooksul läbi leotas. Nüüd Angela peaaegu sundis Siimu dressipluusi peale panema. Lõpuks tegigi poiss nii, aga tuul oli samuti tugevnenud ning puhus läbi pluusi. Siim hakkas mõne minutiga värisema.

Kui noored Angela maja juurde jõudsid, ütles tüdruk:

"Nüüd lähed tuppa, teed endale teed ja lähed magama."

Siim vaid noogutas ning enne lahkumist hüüdis Angelale "Tsau!", siis asus ta võimalikult kiirete sammudega kodu poole minema. Kohale jõudnud, viskus ta otsekohe oma voodisse ja uinus.

"Siim? Kell on juba pool kaks, kaua sa magad?" oli järgmine lause, mis tema ajusse jõudis. Poiss avas pika pingutuse peale silmad ning nägi ema.

"Ma ei taha ärgata veel," mõmises poiss vaevaliselt käheda häälega ning tõmbas teki lõuani. Pea valutas ja poisil oli kordamööda külm ja kuum. Niisiis oli ta ikkagi haigeks jäänud!

"Siim, juhtus midagi või?" küsis ema nüüd palju murelikumalt.

"Paha on olla," ohkas poiss ning köhis. Valukihvatus käis kurgust läbi, poiss tegi grimassi ning neelatas.

"Appi, mis köha! Ma toon kraadiklaasi kohe sulle," ütles ema ning peaaegu jooksis teise tuppa. Siim jõudis peaaegu jälle magama jääda, aga ema sisenedes avas ta uuesti silmad. Väriseva käega pani ta kraadiklaasi kaenla alla ning vältis viis pikka minutit ema ülimurelikku pilku. Lõpuks, ema loa peale, võttis poiss termomeetri ära ning ulatas emale. Too silmitses seda ning kiljatas.

"40,2! Siim, ma lähen kutsun kiirabi!" ütles ema hirmunult ning tormas toast välja.

Ingrid nautis parajasti keskpäevast kohvitassi ning vaatas aknast välja, kui märkas naabermaja ette sõitvat kiirabiautot. Parameedikud astusid kiirel sammul välja ning mõne minuti pärast veeretati keegi kanderaamil välja. Ingrid ei näinud, kes see oli, aga tal olid omad kahtlused. Kiiresti ütles ta oma toas muusikat kuulavale Angelale:

"Ma lähen korraks välja, ma tulen kuskil kümne minuti pärast tagasi!"

Saanud vastuseks "okei", suundus Ingrid läks otsemaid oma uue sõbranna Laura poole ning küsis, kas too teab juhtunust midagi. Laura rääkis talle asjade pakkimise käigus juhtunu ära ning mainis muuseas, et kui Angela poissi külastada tahab, on ta oodatud. Ingrid noogutas, kallistas Laurat ning lahkus. Taas koju jõudnud, rääkis ta juhtunust ka tütrele, kes otsekohe haiglasse minna soovis.

Ema kõrval astus Angela veidi aega hiljem haiglasse ning Siimu palati juurde. Nii tema ema kui Laura julgustasid teda sisse minema ning lõpuks sammus ta arglikult Siimu voodi juurde. Poiss magas. Leidnud üles Siimu käe, võttis Angela sellest kinni ning teise käega kompis poisi nägu, sealjuures eelmisele päevale mõeldes. Osaliselt tundis ta ennast süüdi, samas küsis endalt, miks poiss pidi vaprat mängima. Nüüd lamas Siim siin, haiglavoodis, ja põdes rasket kopsupõletikku. Angela kummardus poisile lähemale, kuulatas hetke tema hingamist, et veenduda, et poiss magab, ning tegi tema huultele musi. Poiss hingas sügavalt sisse, ent ei ärganud. See andis Angelale julgust juurde ning hetke pärast suudles ta poissi õrnalt. Siim kortsutas läbi une kulmu ja naeratas siis. Siiski ei ärganud poiss üles, vaid nohises hetke pärast sama moodi edasi, nagu enne. Angela avastas, et Siimu voodi kõrval on tool ning istus sellele, poisi käest lahti laskmata. Ta võttis taskust oma MP3-mängija ning pani selle mängima.

Siim ärkas ligi tunni aja pärast sügavast unest. Pea ja kurk valutasid endiselt. Ta nägi Angelat, kes voodi kõrval muusikat kuulas. Siim tundis laulu ära - Megadethi "Promises". Siim ütles vaikselt tüdruku nime, aga Angela ei kuulnud. Nüüd märkas Siim, et Angela nutab. Pisarad jooksid tema põskedelt alla, tüdruk ei teinud midagi, et nende voolamist takistada. Siim sirutas aeglaselt oma vaba käe ning pühkis ühe silma alt pisarad ära. Angela võpatas.

"Kes sa oled?" küsis ta ärevalt.

"Siim olen, rahune," vastas poiss vaikselt ning köhis.

"Millal sa ärkasid?"

"Just nüüd. Kõik korras?"

"On vist küll jah. Sinuga?"

"Loodan, et on, kuigi suht paha on olla. Miks sa nutad?" küsis Siim, kes tüdruku pärast juba üsna mures oli.

"Siim, kõik on minu süü ju..."

"Ära süüdista ennast, Angela. Sa käskisid mul ju pluusi peale panna, mina ei kuulanud. Minu süü on see hoopis."

"No, aga kui ma poleks öelnud, et mul külm on, siis sa poleks seda seljast ära võtnudki!"

"Ma oleks selle ju nagunii sulle andnud siis."

"Ah, tead... Ma ei taha sinuga vaielda, läheme tülli ka veel äkki."

"Täpselt."

Nüüd jätkasid nad juba argisematel teemadel. Viimaks, kui külastusaeg hakkas lõppema, pistis Ingrid pea palati ukse vahelt sisse.

"Angela, tule nüüd, me peame minema hakkama."

Veidi vastumeelselt tõusis Angela toolilt, lasi Siimu käest lahti ning kallistas poissi. Lubades järgmisel päeval kindlalt tagasi tulla, astus Angela ema kannul välja.

Ja tüdruk täitis oma lubaduse. Ta tuli järgmisel päeval, ja ka ülejärgmisel ja üleülejärgmisel. Pea iga päev istus ta tundide kaupa Siimu voodi kõrval ning nad rääkisid kõikvõimalikel teemadel. Angela tundis, kuidas Siim iga päevaga tervemaks ja rõõmsamaks muutus.

Ja ei läinudki kaua aega, kui Siim juba haiglast väljas oli. Emale anti kaasa paar ravimiretsepti ning poiss lasti koju.

"Siim, mul on vaja homme töölt umbes tunniks ära minna, saad mind asendada?" küsis ema järsku pojalt, kui mõlemad köögilaua ääres hilist hommikusööki nautisid.

"Mina? Sind asendada? Ma ei oska!"

"Oskad küll, seal pole midagi rasket. Sa oskad rääkida ja lohutada, seda nad just tahavadki. Ja pealegi, sa oled mu töö juures kaasas käinud, sa tead, kuidas see asi käib."

Selliste veenvate argumentide peale ei osanud Siim midagi öelda. Ta noogutas ning nõustus.

Järgmisel päeval kell kaksteist maandus Siim ema kabinetis. Tõsi, sõna "kabinet" tundus kuidagi ametlikuna, see ruum oli aga kõike muud kui ametlik. Põrandal lebas valge karvane vaip, selle peal seisid teineteise vastas kaks laia oranžikaspunast pehmet tugitooli, nurgas paiknes töölaud koos kontoritooliga ning muidugi oli ruumis palju taimi, mis pidid rahustavana mõjuma. Siim aga oli üsna närviline. Ema oli rääkinud midagi mingist enesetappu üritanud tüdrukust, kes millalgi sinna pidi tulema ning poiss kartis, et too neiu jõuab sinna sellesama tunni jooksul.

Tema kartustel oli alust. Kui Siim oli kümmekond minutit lakke vaadanud, plõksatas uks. Siim silmitses tulijat tähelepanelikult. Mustad saapad, mis olid vihmasaju tõttu niisked ning pisut porised, mustad võrksukad, sama värvi seelik, roosa neetidega vöö, must nahktagi ning vähemalt seitset eri tooni juuksed. Ja mis peamine - tüdruk oli lummavalt ilus.

"Mulle öeldi, et siin peaks mingi naine olema..." sõnas neid kohmetunult.

"Nojah... ee... Ta pidi ära minema, nii et ilmselt tuleb sul minuga leppida," vastas poiss talle naeratades.

"Siim," ütles ta lühidalt tutvustuseks.

"Kristiina," lausus tüdruk, kiskus saapad jalast ning potsatas mõni hetk hiljem tugitooli.

"Okei, ma siis hakkan rääkima, sobib?" küsis Kristiina igaks juhuks üle ning kui Siim noogutas, alustas tüdruk juttu.

"No, kõik algas sellest, kui mu vanem õde liiklusõnnetuses surma sai. Me olime väga lähedased ja saime ülihästi läbi. Kui ta suri, siis oli selline tühi ja mõttetu tunne. Ma ei tahtnud jooma ega narkot tarbima hakata ja hakkasin ennast lõikuma."

Tüdruk võttis tagi seljast ning jäi musta T-särgi väele. Käsivarred olid kriimustusi täis.

"See lõikumine sai harjumuseks, umbes et iga õhtu enne magamaminekut väike lõige käe peale ja nii. Ei tahtnudki lõpetada. Ja kui siis mu poiss ka hiljuti suri..." Kristiina vaikis, tal oli raske rääkida. Lõpuks ta siiski jätkas:

"Mulle hakkasid pähe tekkima mõtted, et kui kõik mu ümber surevad, mis mõttega mina siis elan. Ja paar päeva tagasi võtsingi peotäie tablette sisse ja läksin magama. Aga nad jõudsid liiga vara koju ja vedasid mind haiglasse."

Tüdruk vaikis ning tõstis lõpuks pilgu vaibalt, mida ta varbaotsaga puurinud oli ning vaatas Siimule otsa. Poiss, olles jahmatusest toibunud, asus nüüd oma seisukohta tutvustama.

"Ma nõustun sellega, et see, kui sa oma lähedastest ilma jääd, on kohutav. Ma pole midagi sellist läbi elanud nagu sina, aga ma tean, mis tunne on, kui näiteks isast ilma jääd... Igal juhul, ainuke asi, mis sind aidata võib, on positiivsus. Sa pead leidma midagi head, mis sinu mõtted kogu sellelt kurvalt minema viiks. Leia endale mõni hobi - kirjuta või joonista, mine loodusesse ja klõpsuta pilte, mida iganes. Usu mind, see aitab. Ja sea endale eesmärk - ürita nädal aega olla nii, et kordagi žileti poole ei vaata ka. Kui hakkama saad, siis mõtle, miks ja kas sul seda vaja teha on."

"Ah, need nõuanded tunduvad kahtlased, aga... Proovi järgi, eks?"

Kristiina naeratas esimest korda.

"Tead, mul tulid praegu mingid laulusõnad meelde... "Let the butterflies cry, let them cry for you, you just dry your eyes, because the world is wonderful" või midagi sellist," ütles ta ning vaatas Siimule õrna naeratusega otsa.

"Õiged sõnad, muide. Nii mõtlegi, kui raskeks läheb," ütles Siim ning naeratas samuti. Nad rääkisid edasi ka teistel teemadel ning siis küsis Kristiina:

"Kuule... Sorri, nõme küsimus, aga kuidas ma välja näen? Ma mõtlen, kas mu välimus on liiga imelik?"

"Jaa, tegelikult oled sa väga ilus tüdruk, ainult... Kogu seda musta asja on natuke liiga palju. Samas, su soeng on äge," ütles Siim punastades ausa vastuse. Kristiina muigas.

Selle hetke katkestas ukse klõpsatus. Veel üks tüdruk astus uksest sisse. Punapäine, suurte smaragdroheliste silmadega kahvatu ja tagasihoidlikult riietatud tüdruk astus uksest sisse.

"Tere, mina olen Merit. Ma pidin siia tulema," ütles ta vaikselt.

"Tüdrukud, tunnete teineteist?"

Kristiina ja Merit silmitsesid teineteist pikalt ning raputasid päid.

"M-ma alles kolisin siia, nii et ma ei tunne eriti kedagi veel," kogeles Merit ning nihkus lähemale.

"Okei, ma siis lähen. Aitäh!" ütles Kristiina, tõusis, astus ukse juurde, tõmbas saapad jalga ning lahkus. Siim viipas, kutsudes punapead istuma.

"Mina olen Siim. Sina olid Merit, jah?"

"Mhm, ja ma olen narkosõltlane," ütles tüdruk vaikselt.

"Nojah, raske muidugi. Miks sa alustasid?"

"Ühel peol tehti kanepit ja mina, lollakas, pidin ka järele proovima, oli hea, hakkas meeldima. Ei saanudki lahti sellest enam. Nüüd hakkab kohale jõudma, et keerasin elu sinnasamusele, sama hästi võiks kuskilt alla hüpata, nagunii ei saa minust enam kedagi," rääkis Merit tuimalt enda ette vahtides.

"Aga miks mitte? Mmm... Näiteks Fergie oli ka kunagi narkosõltlane, vaata, kuhu ta nüüdseks jõudnud on. Peab lihtsalt tahtejõudu olema. Ja positiivset mõtlemist," lausus Siim, mõeldes, et see on juba teine tüdruk, kellele ta sellist nõu annab.

"No, aga mul ei ole ju. Mul polegi kedagi, vanemad ka ei mõista..." ohkas Merit.

"Mmm... Aga ma annan sulle Kristiina numbri äkki, rääkige omavahel, mõlemal hakkab parem võib-olla. Jagatud mure on ju pool muret, eks?"

Meriti näole kerkis midagi naeratuse taolist ning ta noogutas. Siim võttis ema töölaualt ühe märkmepaberi ning kirjutas Kristiina telefoninumbri märkmikust maha. Siis andis ta lehe Meritile, kes selle ettevaatlikult kokku murdis ning taskusse pistis. Siis, sõnagi lausumata, astus tüdruk ukse juurde, pani tossud jalga ja lahkus tagasi vaatamata.

Kui ema kuulis poja edusammudest, tundis ta head meelt. Siim sai kiita ning punastas taas. Samas lootis ta, et Meriti ja Angelaga saab kõik korda.

Veidi enne viit otsustas Siim Angela poole minna. Ta polnud tüdrukut eelmisest päevast saati näinud, nii et tal oli kindel soov tüdrukut külastada.

Angela istus oma toas ning kuulas muusikat, nagu alati. Siim lasi uksekella, mille peale tüdruk end püsti ajas ja ukse juurde jõudis. Siim tervitas tüdrukut kallistusega ning Angela naeris:

"Ma tundsin su lõhna järgi ära!"

Mõlemad naeratasid ning istusid elutoa põrandale.

"Mis me teeme?" küsis Angela otsekohe.

"Mmm... Ma ei tea, on sul ideid?"

"Kui sa musa kuulata ei viitsi, siis lähem teeme midagi süüa, mu ema pole kodus," lausus Angela ning kui Siim nõustus, haaras Angela tal käest ning vedas ta kööki. Korteri plaan oli tal pähe kulunud ning siin ta eksida ei saanud.

"Leia siit kapist midagi ja sega midagi kokku," ütles Angela ning istus ise köögilaua äärde. Siim vaatas kõikidesse kappidesse ning võttis välja munad, piima, jahu, suhkru ja külmutatud maasikamoosi. Ta kavatses pannkooke küpsetada. Kuni ta taignat kloppis, vatras ta päevasündmustest ja mainis ka Kristiinat ja Meritit, samal ajal tahtis, et tüdruk ära arvaks, mis poisil plaanis on. Angela taipas seda alles siis, kui köögis koogilõhn levima hakkas. Selle avastuse peale tõmbas Siim Angela ninale taignatriibu ning andis talle musi. Angela naeratas õndsalt.

Hiljem nautisid mõlemad ülimaitsvaid pannkooke jäätisepallide, maasikamooside ja vahukoorega. Naerdes üritasid nad teineteisele toitu suhu panna, Siim sulges aususe mõttes silmad ning nõustus laua pärast ära koristama. Jah, koristamist vajas see tõepoolest.

Hiljem lebasid nad kahekesi Angela voodil.

"Mäletad, kui ma haiglas olin ja sa sinna tulid?"

"Muidugi mäletan!"

"Sa võtsid mu käest kinni... Ja suudlesid mind, eks?"

"Sa ju magasid!"

"Ei, tegelikult mitte. Ma ärkasin esimese musi peale üles, aga ei tahtnud sind piinlikku olukorda panna. Pealegi, see suudlus oli hea..."

Mõlemad punastasid. Järsku Angela tõusis ning leidis kiiresti Siimu huuled üles. Kui suudlus lõppes, punastasid mõlemad veel ning naersid siis. Siim tõmbas Angela uuesti endale lähemale ning suudles teda taas. Poiss võttis tüdruku puusade ümbert kinni ning lihtsalt vaatas tüdrukut veidi. Angela sai sellest aru ning punastas, Siim aga kinkis talle taas ühe suudluse.

"Ma armastan sind," ütlesid mõlemad korraga. Selle üle pisut naernud, suudlesid nad uuesti ning Siim silitas õrnalt Angela kätt, mida tugevasti pihus hoidis.

Järgmised päevad möödusid samamoodi. Päeval oli Siim emaga tööl, õhtupoolikutel läks Siim Angela juurde. Nad võisid siis tundide kaupa teineteise kaisus lesida ja mitte midagi öelda. Nad võisid vaikselt teineteisele õrnusi kõrva sosistada ja lakkamatult musitada. Nad võisid kõike...

Paari päeva pärast jalutasid nad taas linnuse pargis. Siim nägi kaugelt tuttavaid punaseid juukseid. Nende omanik Merit istus seljaga Siimu ja Angela poole ning oli millegagi ametis. Lähemale jõudes nägi Siim ka Kristiina mitmevärvilisi juukseid ning teksades ja tossudes jalgu Ei mingit needivööd, ei mingit mustaga liialdamist. Siim muigas ning valmistus tüdrukutele tere ütlema, siis jõudis ta neile aga piisavalt lähedale, et näha, mida nad teevad. Tüdrukud suudlesid...

Oemh, hea jutt on.
See lõpppp...
See rikkus minu jaoks asja ära kuidagi.
Aga muidu on hea.
Vahepeal oli üks imelik koht ka....

Tsiteerin: :

ülimaitsvaid pannkooke jäätisepallide, maasikamooside ja vahukoorega.

Aga see pole midagi väga hullu.
Keit tahab uut osa.

4.
Siim seisatas ning sosistas Angelale kõrva, mida nägi. Angela muigas ning asus edasi minema. Siim tuli tema kõrval ning lõpuks ütles tüdrukutele tere. Siimu üllatus suurenes veelgi, kui Kristiina aeglaselt oma keskmise sõrme üles tõstis. Lõpuks suutsid tüdrukud teineteisest eemalduda ning Kristiina tundis Siimu ära.

"Sorri selle pärast, ma arvasin, et mingi homofoob tuleb kobisema," ütles ta poisile ning naeratas. Ka Siim muutus lõbusamaks ning küsis:

"Niisiis, te nagu... olete teineteist leidnud?"

Merit ja Kristiina noogutasid agaralt.

"Ja kes see on?" küsis Merit ning silmitses Angelat pikalt.

"See on Angela, need on Merit ja Kristiina," tutvustas Siim tüdrukuid omavahel. Merit sirutas tervituseks käe. Angela seda muidugi ei näinud ning Siim lisas vaikselt ja pisut häbelikult:

"Ta on pime."

"Oi, vabandust," ütles Merit ning haaras ise Angela käe.

"Siim leidis endale ingli," sõnas ta, kui kohustuslik käesurumine oli möödas.

"Oo jaa," vastas poiss ning võttis Angela piha ümbert kinni. Tüdruk pomises punastades:

"Mis te nüüd..." ning kõik naeratasid.

"Mis te teete täna? Mul pole vanemaid mitu päeva kodus nüüd, läheks meile, teeks midagi? Nagu, ainult meie neli?" küsis Kristiina järsku.

Mõlemad noogutasid, teades, et nende emad lubaksid neid sõbrannade juurde ööseks. Kohe vedasid tüdrukud end pingilt püsti ning asusid Siimu ja Angela kõrval Kristiina koju kõndima. Nüüd nägi Siim, et tüdrukud olid joonud. Kristiina taipas varsti, et Siim seda mõistnud oli, ning ruttas selgitama:

"Me võtsime minu juurest mingi viina kaasa, jõime kahe peale poole ära sellest." Siim noogutas ja mõtles, milliseks õhtu kujuneda võib. Ta helistas ka oma emale ning rääkis, mis tal plaanis on ja palus emal ka Ingridile teatada, kuna ilmselt jäävad nad ööseks. Nagu ta arvas, sai ta minekuloa.

Kristiina elas suures eramajas. Helesinine maja oli ümbritsetud hoolitsetud aiaga. Kiiresti läksid noored sisse ning Kristiina tõi köögist üht-teist näksida. Siim hoidis Angelal endiselt ümbert kinni ning Angela pea toetus tema õlale. Vaikselt hakkas ka jutustamine pihta ning kui Kristiina ka joogipudelid lauale tõi, läks olemine kiiresti eriti lõbusaks.

Angela, kes kõige kainem oli, küsis veidikese aja pärast:

"Kristiina, on sul kusagil peavalutablette?"

"Mhm, köögis, kraanikausi kohal riiuli peal," tuli vastus. Siim tõusis ning astus kööki. Riiulile pilgu heitnud, leidis ta sealt väikesest pakist ühe tableti ning viis selle koos klaasi veega Angelale, kes selle sisse võttis.

"Oota, Siim... Milline see tablett oli? Ümmargune või kandiline?" kostis järsku Kristiinalt rahutu küsimus.

"Kandiline, mis siis?" vastas Angela poisi eest.

"Persse, see oli ecstasy!" ohkas Kristiina murelikult ning lisas:

"No, see oli mu viimane õnneks. Ole mureta, temaga ei juhtu midagi, natukene kreisiks läheb, ma arvan."

Siim ja Angela olid mõlemad algul pisut pahased ja jahmunud, lõpuks tõstis akohol nende tuju uuesti kõrgele.

Kell hakkas kaheteistkümnele lähenema, kui Angela teatas veidra rõõmsa häälega, et ta soovib magama minna. Kristiina juhatas tüdruku oma tuppa ning ka Siim läks kaasa. Sinna polnud Kristiina makeover veel jõudnud - seinad olid enamuses mustad ning ka mööbel oli kas musta või veripunast värvi. Angela vajus naerdes voodile ning avas püksinööbi. Veidi aega üritanud, mõistis ta, et ilma püsti tõusmata ta riidest lahti ei saa. Lõpuks seisis ta hämaras toas vaid pesuväel. Siis suundus ta teki alla ning Siim vajus istuma. Peas sumises ning uni kippus peale.

"Külm on," teatas Angela järsku. Siim ütles, et läheb toob kusagilt mõne teki, tüdruk aga vaidles vastu:

"Mkmm, tule siia!"

Siim kohmetus veidi, võttis aga siiski püksid jalast ning särgi seljast ja maandus paari hetke pärast Angela kõrval teki all. Tüdruk nihkus poisile lähemale ning võttis tal kaela ümbert kinni. Teise käega silitas ta poisi kõhtu ning liikus sujuvalt allapoole.

"Angela... Ei," ütles Siim tüdrukut takistades.

"No kuule, miks mitte?" küsis tüdruk vastu. Nüüd hakkas alkohol Siimu mõtteid kontrollima ning see "miks mitte" tundus õigena. Niisiis suudles Siim tüdrukut, samal ajal käsikaudu Kristiina öökappi avastades. Ta tundis tüdruku iseloomu - sahtlinurgas oli kondoom. Muiates võttis ta selle välja

Järgmisel hommikul ärkas Siim enne Angelat. Poisile meenus häguselt öösel juhtunu ning ta silmitses magavat tüdrukut naeratusega. Angela ärkas paari minuti pärast ning tema näoilmet arvestades teadis ta, mis toimunud oli. Selle üle tüdruk ei arutlenud. Ta küsis Siimult, kus ta riided on. Poisi abiga astus ta voodist välja ning asus riietuma. Siim järgis tema eeskuju.

Kristiina ja Merit koristasid tuba. Kui Angela ja Siim kõrvuti nende juurde astusid, hakkasid mõlemad tüdrukud justkui iseenesest naeratama. Merit heitis neile lõbustatud pilgu, tänu millele Siim taas punastama hakkas.

"Kristiina voodi kriuksub," teatas Merit ning voodi omanik turtsatas. Ka Angela läks nüüd näost punaseks.

"On teil koristamisel abi vaja?" üritas Siim juttu teisele teemale juhtida.

"Eh... Ei vist. Me saame hakkama, te võite minna," vastas Kristiina. Seda Siim ja Angela peale lühikest hüvastijättu tegidki.

Nad olid peaaegu terve tee vait, mis oli nende kohta veider. Üldiselt ei saanud nad üldse suud kinni. Alles siis, kui Angela oma maja juurde jõudis, kallistas Siim teda ning ütles vaikselt:

"Angela, ma armastan sind..."

Tüdruk naeratas taas häbelikult ning vastas:

"Mina sind ka!"

Siis pööras ta ümber ning avas trepikoja ukse. Siim jäi talle pikalt järele vaatama, lõpuks astus ta siiski edasi.

Oma korteri ukse juurde jõudes tabas teda ebameeldiv üllatus. Ukse taga oli kaks paari võõraid jalanõusid. Ühe mehe ja ühe tüdruku omad. Veel ebameeldivam üllatus tabas teda, kui roosade tüdrukuplätude omanik korteri uksest väljus.

"HEILI!?" hüüatas poiss. See oli kõik, mida ta öelda jõudis, sest tüdruk tormas tema juurde ja surus oma huuled Siimu omade vastu.

WOW!!!
See on kõik mida ma suudan jutu kommenteerimiseks öelda :)
Ootan uut...

Vägaväga hea ja parajalt üllatav! Uut :)

5.

Siim surus Heili endast eemale ning küsis vihaselt:

"Mida kuradit sa omaarust teed?"

"Siiiiiim... Ma igatsesin sind..."

"Njah... Mida sa siin üldse teed?"

"Mmmm... puhkame isaga," vastas Heili ebamääraselt.

"Minu korteris?" Siim turtsatas.

"Mu isa tahtis su ema näha, ära küsi, miks."

"Miks?"

"Ma ju ütlesin, ära küsi. Mul ei ole aimugi, isa saatis mu minema suht. Ja kust sa tuled?"

"Tulen kah..." põikles Siim vastusest kõrvale. Heili aga ütles inglinäoga:

"Sa tead ju, kui uudishimulik ma olen! Pliis, ütle!"

"Väikselt koosolemiselt paari sõbrannaga," sõnas Siim pisut pahuralt.

"Aa... vaatasingi, et sa oled kuidagi... pohmelline. Kuidas läheb siis? On sul palju sõpru?" jätkas Heili ristküsitlust.

"Mul EI OLE pohmelli," ütles Siim rõhutatult ning jätkas:

"Hästi läheb muidu. Ei ütleks just, et palju, kuid vähemalt mõned head sõbrad on olemas siin."

"Okei, okei, ära kurjusta. Jäämegi siia niimoodi või kutsud sisse mind või midagi...?" ütles Heili, kellele Siimu paha tuju pisut rahulolematust põhjustas.

"Sa ütlesid, et sind saadeti ära sealt?" küsis Siim ning kergitas kulmu.

"Nojah, ta ütles, et ma võin autos oodata, kuni ta temaga räägib."

"No siis räägime väljas edasi. Tead ju, et ma ei salli su isa," ütles Siim veel tooni võrra pahuramalt kui enne. Heili pööritas silmi ning ütles sarkastiliselt:

"Jaa, ja su ema on räme musi ju."

Ta vaikis ning jätkas siis rahulikumalt:

"Võib-olla sind huvitab... Me hakkasime Raigoga käima. No, Raigo on see, kellega ma..."

"Kuidas kellegile. Väga tore ju," vastas Siim moka otsast. Teda ei huvitanud tüüp, kelle pärast ta Heilist lahku oli läinud oli.

"Ja sina? Oled vaba?" esitas Heili järjekordse küsimuse. Siim muigas ning vastas:

"Ei ole."

"Ohoh, kes see õnnelik on siis?" küsis Heili mõnevõrra üllatunult.

"Angela," vastas Siim, unustades, et Heilile see nimi midagi ei ütle.

"Seesama tšikk, kellega sa koos tulid? Tundus, nagu ta oleks mingi imelik ju," ütles Heili ülbelt. Sellest ülbusest kumas läbi ka armukadedust.

"Mmhm. Ja ta on pime, mitte imelik," vastas Siim pahaselt.

Heili pööritas jälle silmi.

"Okei, okei, pime. Kust sa ta üles korjasid?" küsis Heili üleolevalt.

"Mh. Korjasin kah!" vastas Siim rahulolematult. Poiss tahtis lahkuda, aga viisakusest jäi ta paigale.

"Okei, mida iganes, pole minu teema.Äämn... Mu isal läheb üsna kaua, peaks mainima," muutis Heili teemat.

"Läheb jah... eniveis... Ma ära tuppa siis nüüd. Eks näeb millalgi siis. Tsau," ütles Siim kiirelt ning nihkus ukse juurde. Heili ei hakanud teda tagasi hoidma, vaid asus minekule. Tüdruk ütles veel:

"Okei. Tsausiis, äkki näeme."

"Mmmhm," vastas Siim tusaselt ning avas ukse.

"No, olgu siis, aga neile siis sellest räägi. Siimul on niigi muresid," sõnas tema ema Heili isale parasjagu. Mõlemad istusid köögis.

Oma nime kuuldes muutus Siim rahutuks. Ta sulges ukse piisavalt valjult, et seda kööki kuulda oleks, ning marssis kööki.

"Tsau, emps! Ja... Andres! Tere!" ütles poiss ning naeratas üsna võltsilt.

Mehel hakkas nüüd üsna kiire, ta tõusis, ütles head aega ning lahkus. Siim muigas ning küsis emalt:

"Mis toimus?"

"Tuli külla, me saime tänu sulle ja Heilile suht hästi läbi ju," ütles ema pisut kogeledes. Siis vahetas ta teemat, küsides:

"Ja kuidas sul läks?"

"Mm... kenasti ikka, kuidas siis veel," vastas Siim ning naeratas emale.

"Millalgi paneme sind kooli ka kirja, eks?" küsis ema nüüd ning Siim noogutas laisalt. Kooli peale mõtlemine tekitas talle ebameeldivustunde.

"Ja mingeid asju tuleb sulle ka osta ju," lisas ema. Siim ütles, et nad sellest hiljem räägiksid ning läks oma tuppa ning heitis pikali. Paari minuti pärast jäi ta magama.

Kella kuue ajal ärkas poiss selle peale, et keegi teda meeleheitlikult äratada püüdis. Siim avas silmad ning nägi Meritit.

"Kristiina on kadunud!" hüüatas Merit hirmunult.

"Misasja sa ajad?" küsis Siim, kes polnud veel korralikult ärganud.

"Tõsiselt! Ta ema-isa jõudsid varem koju ja said aru, et meil oli läbu... Nad lõid teda ja ajasid mu minema põhimõtteliselt ja Kiku saatis mulle messi, et ta läheb minema..."

"Meh... mida kuradit?" ütles Siim endiselt toimuvat mõistmata

"Sa ei saa aru vä? Mul pole aimugi, kus ta olla võib, ta telefon on väljas ja... Ta võib endale midagi teha ju, tule nüüd!" Merit üritas poissi püsti tirida.

"Okei, okei. Kohe tulen. Kus ta olla võib?" küsis Siim, kes nüüd Kristiina pärast tõsiselt muretsema hakkas.

"Mmm... üks koht on, kus ta olla võib, aga ma pole kindel," vastas Merit.

"No lähme vaatame sinna," ütles Siim ning tõusis voodilt. Rääkinud emale ära, kuhu ta läheb, suundus ta Meriti järel välja.

Tüdruk võttis suuna mere poole. Veidi aega mööda randa jooksnud, näitas ta mingi kivi poole, mis rannal seisis. Selle otsas istus keegi. Lähemale jõudes veendusid mõlemad, et see on Kristiina ning Merit tormas otsekohe tema juurde.

"Kiku, kallis, ära tee nii, sa ei kujuta ette, kuidas sa mind ehmatasid!" ütles ta Kristiinat kallistades ning tegi talle siis musi. Kristiina nuttis edasi, aga haaras siiski Meritil ümbert kinni ning kallistas teda.

"Mis juhtus?" küsis Siim lõpuks. Kristiina tõstis särgi pisut üles ning näitas talle oma selga, millel olevad löögijäljed hakkasid sinakaks tõmbuma. Siis keeras ta näoga poisi poole. Ninast voolanud veri oli nina ja suu ümber laiali.

"Mu vanemad... Näed?" ütles tüdruk läbi nutu. Siim silmitses Kristiinat hämmastunult ning ohkas vaikselt:

"Ma arvan , et see pole esimene kord sul nii..."

"Õigus..." vastas tüdruk talle ning hakkas jälle hullemini nutma.

Siim lubas asja käsile võtta ning emaga sel teemal rääkida. Siis kallistas ta mõlemaid tüdrukuid ning lahkus.

Enne oma kodu juurde jõudmist tuli tal tahtmine Angela juurest läbi hüpata ning talle juhtunust rääkida. Nii ta tegigi ning paari minuti pärast lasi ta tüdruku korteri uksekella.

Ingrid, kes uksele tuli, ütles poisile, et Angela on oma toas. Siim astus vaikselt tüdruku tuppa. Angela lebas voodil ning mõtles millelegi. Siim hiilis talle ligi ning tervitas tüdrukut suudlusega. Tüdruk võpatas algul, siis aga naeratas ning küsis, mida poiss tema juures teeb.

"Tahtsin sulle ka rääkida, millega ma tegelesin. Meritil ja Kristiinal oli mingi jama, Kiku vanemad on mingid vägivaldsed imelikud ja andsid talle selle peo pärast tappa. Ta lasi kodust jalga ja nii."

Angela tõusis istuli ning küsis:

"Kõik on korras ikka?"

"Niivõrd-kuivõrd. Kristiina on Meritiga koos nüüd, aga ta on ikka päris julma ihunuhtlust saanud. Sa oleks pidanud ta selga nägema... Oi, sorri... No igatahes, suht jube oli."

"Õõõh, jube," ütles Angela vaid.

Siimu telefon helises. Ema tahtis teada, kuidas olukord on. Poiss lubas kohe koju tulla ning lõpetas kõne. Ta andis Angelale musi ning lahkus.

Nüüd alles hakkas Siim mõistma, kui keeruline kogu lugu oli. Muidugi, Kristiina vanemad olid tüdrukule kallale läinud, aga enne seda oli olnud pidu, kus alaealised jõid ja tarbisid narkootikume... Selle viimase jättis ta emale rääkimata ning pehmendas asja ka selle arvelt, et väitis, nagu oleksid kõik vaid paar siidrit võtnud. Laura vangutas küll pead, aga lubas midagi ette võtta.

"Okei, aga praegu ma lähen ära, sa saad hakkama ju?"

"Saan, saan," ma lähen Angela juurde, vastas poiss ning lahkus ema juurest, et Meritile helistada ja küsida, kuidas tüdrukuil läheb.

"Me oleme Kiku vanemate maamajas, tulete ka?"

"Ei vist, ma ei viitsi. Lähen Angela juurde."

"No aga tulge mõlemad!" kõlas uus idee.

"Eiei, täna vähemalt mitte," vastas Siim ning ütles varsti Meritile head aega. Siis viskas ta dressipluusi peale ning lahkus. Väljas oli lämbe, tundus, et tuleb äikest.

Angela tervitas Siimu rõõmsalt. Nad istusid jutustades Angela hämaras toas voodil ning muusika mängis vaikselt taustaks. Nad panid kõuemürinat tähele alles siis, kui välgud tuba valgustama hakkasid. Kui Siim sellele tähelepanu juhtis, kuulis Angela ka kõminat ning nihkus poisile lähemale. Siim kallistas teda pikalt, tõusis siis ning avas ukse, mis rõdule viis. Siit oli kogu efekt palju parem - poiss võis näha ümberringi sähvivaid välke ning ka mürin oli palju valjem. Kaua Siim aga rõdul seista ei saanud, sest Angela hüüdis teda. Siim astus tuppa tagasi ning küsis, mis juhtus.

"Ma kardan äikest, väikesest saati olen kartnud juba," vastas Angela ning kallistas poissi, kes tema kõrval uuesti istet võtnud oli.

"Seda ei ole mõtet karta, see ei ole üldse nii jube. Kui sa ainult näeksid, kui ilus väljas praegu on..."

Mõlemad ohkasid. Äikese möll jätkus ning vihm krabises vastu akent.

"Kuule, ära ole nii tõsine nüüd," ütles Siim lõpuks ning suudles Angelat. Tüdruk naeratas ning vajus voodile selili. Siim silitas õrnalt tüdruku põski ning andis vahepeal tüdruku rangluule musi, siis suudles teda edasi. Vaikselt nihkus tema käsi allapoole, kuni jõudis pluusi alla. Just enne seda, kui Siim oleks Angela rinnahoidjani jõudnud, tõmbus Angela eemale ning sosistas:

"Ei... Ära tee..."

Siim kuulas sõna ning tõmbas oma käe tüdruku pluusi alt välja. Poiss keerutas Angela juukseid sõrmede vahel ning tüdruk ütles:

"Eilne öö..." Siis ta vakatas.

"Jah?" julgustas Siim tüdrukut rääkima.

"See oli imeline."

Siim muigas, tegi tüdrukule musi ning ütles siis:

"Tore, et sa nii arvad, eriti veel nüüd, kus sa... pilve pealt maas oled."

Mõlemad naersid. Siis suudles Angela Siimu uuesti ning nad jätkasid oma endist tegevust. Midagi rohkemat sellest siiski ei sündinud ning varsti jäid nad raugeva äikese saatel magama.

Hommikul ärkas Siim telefonihelina peale. Jälle ema!

"Jaah?" vastas Siim uniselt. Nüüd ärkas ka Angela ja jäi kuulatama.

"Heiliga juhtus õnnetus, ta on haiglas!" ütles ema närviliselt.

"Oh... Okei, ma tulen sinna siis," ütles Siim ning tõusis istuli.

"Üks buss peaks siiapoole tulema viie minuti pärast," ütles ema veel.

"Okei."

Kõne lõpetanud, pani Siim telefoni pükste taskusse ning tõmbas püksid siis jalga.

"Mis juhtus?" küsis nüüd Angela.

"Heilil, mu eksil, oli mingi õnnetus, ma pean haiglasse minema. Ma tulen pärast tagasi," vastas poiss ning tõmbas pusa selga. Ta embas Angelat veel kord, tegi talle musi ning lahkus.

Poiss leidis taskust vajaliku raha ning veidikese aja pärast astus ta haigla juures bussilt maha. Ema oli tal juba vastus ning juhatas poisi õigesse kohta. Heili oli teadvusel ning tema isa oli samuti seal. Kui Siim oli kohale jõudnud, ütles Andres noortele järsku:

"Meil on tegelikult teile üks jutt."

Heili ja Siim vaatasid nende poole. Mis jutt "neil" olla võis?

"Me abiellume," pahvatas Laura järsku, jättes Siimu ja Heili hämmastunult õhku ahmima.

Ohsaa...
Ömm, et... ma ei tea, ma ei oska öelda midagi..
Pm..hästiäge on... Heajutt. :)
Sa kirjutad hästiii.
Edasiikkaeks.

Üldiselt, mulle meeldiks, kui keegi seda natukene kritiseeriks, sest see pole täiuslik
6.
Lõpuks hüüatasid mõlemad korraga:

"MIDA!?"

"No, tänu teile kahele me saime tuttavaks. Me hakkasime tihedalt läbi käima ja põhimõtteliselt... Meist sai paar. Aga siis sai su isa," ema vaatas Siimu poole, "sellest teada ja siis oli kogu see lahutuse jama. Mu ema sai selle peale kohutavalt vihaseks ja lubas minuga igasuguse suhtlemise lõpetada, kui ma Andresega kokku jään. Ma tahtsin minema saada ja lõpuks, kui te kaks lahku läksite, siis tulin esimesel võimalusel siia. Aga ta tuli mulle järele..."

Andrus vaatas Laurat vaikides ning naeratas. Ka Siim ning Heili olid tasa ning lihtsalt silmitsesid oma vanemaid ja üksteist. Kogu olukord oli liiga uskumatu. Lõpuks Laura ja Andres lahkusid, jättes Siimu ja Heili omavehele. Alles nüüd taipas Siim küsida:

"Mis juhtus?"

"Tulin poest ja jäin äikese kätte. Välk lõi ühe puu sisse ja see puu kukkus mulle peale. Parem käeluu on korralikult puru," vastas tüdruk.

"Nojah, vähemalt koolis pole erilisi probleeme, sa oled ju vasakukäeline, eks?"

Heili noogutas. Veidi aega rääkisid nad veel ning siis lahkus Siim uuesti, et Angelale külla minna.

Järgmised kolm nädalat möödusid Siimul üsna rutiinselt päeval käis ta ema juures tööl ning õhtupoolikud veetis ta Angelaga, nii tüdruku kodus kui linnas jalutades. Vahepeal käis ta emaga algava kooliaasta jaoks asju varumas.

Lõpuks saabuski september ning kool algas. Siim ja Kristiina olid ühes paralleelis ning kuna tüdruk oli ainuke, keda Siim tundis, said neist pinginaabrid. Merit oli neist aasta noorem, seega tema nende klassis ei olnud. Kristiina rääkis, kuidas asjad nüüd olid. Ta elas nüüd koos Meriti ja tema vanema vennaga.

"Ja mis kõige imelikum, mu vanematel oli suht pohhui sellest," lisas tüdruk pisut kibestunult.

Teised silmitsesid Siimu ja Kristiinat veidi imelikult. Nad olid ainuke poisi-tüdruku paar, seega ütles üks klassiõde talle varsti:

"Ou, Kiku, sa oled päris kobeda poisi üles korjanud!"

Siim kuulis seda ning punastas, Kristiina aga vastas:

"Ei, ma ei korjanud teda üles, me oleme sõbrad ainult. Mina korjasin kellegi teise üles." Ta haaras taskust telefoni ning näitas klassiõele selle taustapilti. Foto suudlevatest Kristiinast ja Meritist.

"Äämn... Okei siis," ütles too võõras tüdruk võltsi naeratuse saatel ning tegeles oma asjadega edasi.

"Homofoob," sõnas Kristiina ning Siim turtsatas. Mõlemad naersid.

Järgnevad päevad olid Siimu jaoks huvitavad. Ta avastas kooli ning sai lademetes uusi tuttavaid, eriti just tüdrukuid. Osa neist olid täiesti normaalsed, aga teised, Kristiina sõnade järgi !nõmedad feikblondid läbutšikid", muutusid Siimuga kohe vägagi familiaarseks. Nad otsisid tema seltskonda ja vatrasid siis lõputult pidudest, meigist ning sellest ja teisest koolikaaslasest. Siim kuulas neid vaid siis, kui teema huvitavaks kiskus.

"Aga no, Merit on küll ära keeranud," ütles üks tüdruk ühel vahetunnil, kui Siim koos mingi seltskonnaga koridoris pingil istus. Poiss teritas kõrvu ning jäi kuulama. Tüdruk jätkas:

"Eelmine kevad hakkas narkotsi panema ja nüüd on mingi faking lesbi mingi eidega. Varem ta oli jumala okei, aga nüüd ta on rõvedaks kätte ära läinud."

Siim tõusis pisut ärritunult püsti ning asus minekule, kui sama tüdruk tal käest haaras.

"No, kuule, kobe, kuhu minek?"

"Tšikk, Merit on mu sõbranna ja tema eit on mu pinginaaber, nii et..." Poiss jättis lause lõpetamata ning astus näost vähkpunaseks läinud tüdruku ning tema sõbrannade-konkurentide juurest minema. Teel klassi juurde takistas teda poiss, kelle muusikamaitse oli tema välimusest näha - trance ja hardstyle.

"Miks sa mu naist rebid?" kostis ülbe küsimus.

"Ma ei rebi kedagi, ma olen tegelt kinni. Nemad rebivad mind, kui üldse keegi kedagi," vastas Siim rahulikuks jäädes.

"Räägi nüüd, jah. Hoia temast eemale, muidu läheb valusaks," ütles poiss nüüd, tõukas Siimu ning lahkus.

Siis astus Siimu juurde 30ndates mees, kes tutvustas end kooli sotsiaaltöötajana.

"Siim, eks? Ma tahtsin sinuga natuke rääkida," ütles ta ning kutsus poisi oma kabinetti.

"Mis sul selle poisiga juhtus?" küsis mees, kui mõlemad olid istet võtnud.

"Ta tahtis, et ma ta tüdrukust eemale hoiaks, aga tegelikult on mul oma tüdruk olemas."

"Kristiina?"

"Eiei, Kristiina käib ühe mu sõbrannaga. Me oleme sõbrad Kikuga. Angela on mu tüdruk, ta käis ka enne siin koolis."

"Angela? Ah jaa, see tüdruk, kes pimedaks jäi... Ta oli hästi tore ja aktiivne tüdruk, tegi kõike põhimõtteliselt. Peale seda õnnetust oli ta ikka väga masenduses, rääkisin temaga paar korda ja ta emaga suhtleme veel natukene, Ingrid rääkis, et ta on viimasel ajal õnnelikum kui kunagi varem."

"Nojah, ma ei ütleks, et ta iseärasus talle mingiks takistuseks oleks."

"Okei. Igal juhul pean ma ütlema, et sina ja su sõbranna olete Kristiinaga imet teinud. Ta õppeedukus on kordades parem kui eelmisel aastal. Siis õppis ta põhiliselt kolmedele, ühed-kahed ka vahele, aga sel aastal on ta siiamaani nelja-viieline olnud. Ja temaga pole veel ühtegi tõsisemat probleemi olnud, mis on ka väga positiivne. Lisaks sellele ta vist ei tegele enam enese vigastamisega?"

"Ei, ma pole küll tähele pannud, et tal värskeid jälgi või midagi oleks," vastas Siim veidi kohmetunult.

"Siis on hästi. Ma tahtsin küsida, et ega sul psühholoogia või millegagi mingeid kogemusi pole?"

"Natuke on, mu ema on noorsootöötaja, ma töötasin tema juures suvel, nii me Kristiinaga tutvusimegi."

"Okei. Suur aitäh igal juhul!" Mees surus Siimu kätt ning saatis ta välja täpselt kellahelina ajal.

Järgmised nädalad olid taas rahulikumad. Angela tuli ühel päeval Siimule vastu. Siimul ja Kristiinal läks aga kauem ning kõigepealt märkas Angelat Markus, poiss, kes Siimuga tüli noris.

"Oiii, keda ma näen! Angela, kallis! Kuidas läheb?"

Tüdruk, olles hääle järgi oma ekspoisi ära tundnud, vastas:

"Paremini kui sinuga koos olles."

"Nonoh, miks nii kuri?" küsis Markus ning astus Angelale lähemale.

"Miks ma sind kohates ülirõõmus peaksin olema? Ja miks sina mind nähes nii õnnelik oled?"

"Lihtsalt, sinusugust iludust on tore näha. Annad musi ka?" küsis Markus ning hakkas juba Angelale musi andma, kui tüdruk eemale tõmbus. Markus haaras tal tugevalt kätest.

"Musikene, rahu! Kõik on korras ju, kullakene!"

"Mis kuradi musikene? Markus, jäta mind rahule. Ja kohe," üritas Angela rahu säilitada, kuigi ta hakkas vihaseks muutuma.

"No kuule, vanade aegade mälestuseks ikka ju võib! Tule nüüd, teeme kalli."

"Lõpeta!" karjatas Angela vihaselt, tõmmates sellega endale äsja koolimajast väljunud Siimu ja Kristiina tähelepanu. Viimane tormas otsekohe Markuse juurde, tõukas ta Angelast eemale ning andis talle kõrvakiilu. Markus lõi selle peale Kristiinat nii tugevasti, et tüdruk maha kukkus. Nüüd üritas Siim Markust Angelast eemal hoida ning oli sunnitud talle paar obadust andma. Järsku hüüdis keegi:

"Poisid!"

Oeh Lahketüdruk, ma ei oska kritiseerida.
Hääääääääääästi hea jutt on.
See Markus ei meeldi mulle üldse.. ja siuksed seosed tulevad siit välja, et oioioi..
Eiaga. Kirjuta/pane osa eksss. :)

Vägavägavägavägavägavägaväga hea on ja ma tõesti ei oska midagi muud öelda, anna andeks
Nüüd ootan põnevusega uut :)

niiih , mina ka kommenteerin nüüd! xD
Hästi hea jutt on , kriitikat ka ?
hmm ... ei olegi vist..
aga ma ei saanud aru eriti, et kas see Markus teadis, et Angela on pime ?

Nojah, seda pole seal küll otse välja öeldud, aga Markus oligi see poiss, kes Angela maha jättis, kui Angela pimedaks jäi

Ma sain targemaks nüüd ;D
aga jahm, millal uus osa siis ?

Vaatab, viimased päevad on kiirekiire olnud Aga tulemata ta ei jää x)

Ma praegu ei jaga, miks Kristiina Markusele kallale läks, aga nooh.
Kriitika on see, et osad tulevad liiga aeglaselt.
UUT

7.
Sven, sotsiaaltöötaja, jooksis vihaselt nende poole. Siim ja Markus jäid teda vaatama, Markus aga, märganud, et Siim teda tähele ei pane, virutas poisile veel kord rusikaga vastu lõugu. Nüüd jõudis Sven poisteni ning tiris poisid teineteisest eemale. Kui ta oli veendunud, et nad enam teineteisele kallale ei torma, aitas ta üles ka Kristiina, kellel ninast verd jooksis.

"Mine medõe juurde," ütles mees talle lühidalt.

"Aga mina? Ma võin minna siis?" küsis Markus, ülbelt naeratades.

"Sina tuled minuga kaasa! Minu kabinetti! MÕLEMAD!" Siim asus löödult minekule, Markus vantsis pahuralt järgi. Sven kutsus ka Angela endaga kaasa.

"Türa, selle eest sa veel saad," sisises Markus.

"Mida mina tegin? Sa, raibe, hoia oma räpased käed minu tüdrukust ja mu sõpradest eemale! Ise veel räägid, et ma hoidku sinu tšikist eemale, kuid ise ajad käpad minu omale külge... Hea debiil oled ikka..."

"Olge vait, poisid!" kostus Svenilt, kes nende selja taga kõndis. Vihaselt nohisedes astusid Siim ja Markus teineteise kõrval koolimajja.

"Mis toimus?" küsis Sven, kui kõik olid kabinetti jõudnud. Kõik hakkasid korraga oma versiooni loost rääkima ning Sven hüüdis peagi vihaselt:

"Vait, ükshaaval!"

Markus asus uuesti rääkima:

"See lits tuli mulle kallale ja siis tuli see tüüp ka..."

"Esiteks, ära kasuta selliseid sõnu ja teiseks, kindlasti oli tal põhjus."

"Ei olnud ju!" ütles Markus ülbelt ning silmitses Siimu ja Angelat üleolevalt.

"Ära valeta!" hüüatas Siim, aga saanud Svenilt pahase pilgu, otsustas esialgu vait olla.

"Angela, räägi sina, palun," ütles Sven nüüd.

"Markus üritas mind jõuga suudelda ja kallistada. Ma ei tahtnud ja keeldusin, kuid ta üritas ikka ja jälle," rääkis tüdruk oma versiooni asjast. Markus hüüdis:

"VALETAJA!", Angela vastas sama vihaselt:

"KÄI PERSE!"

"Vaikust! Markus, ma tean, kuidas asi oli, ma ise nägin seda pealt. Ma tahtsin tõde lihtsalt teie suust kuulda, aga paistab, et sa kohe pead valetama. Markus, sina jääd nüüd seletuskirja kirjutama, teie võite ära minna nüüd," ütles Sven rahulikult ning noogutas siis Siimu ja Angela poole.

"Käige medõe kabinetis, vaadake kuidas Kristiinal on," ütles ta veel enne, kui uks kinni vajus.

"Niisiis, Markus, hakka pihta," ütles Sven Markusele, kes nüüd juba alistunult toolil istus ning põrandat põrnitses.

"Ma teadsin, et te tulete veel läbi," ütles Kristiina üsna rõõmsalt, nähes, kes uksest sisenesid.

Siim ja Angela muhelesid ning pärisid, kuidas Kristiina end tunneb.

"Ah, minul pole viga midagi, aga kui Markus veel midagi sellist teeb, siis kraabin ma tal silmad peast välja, ausõna!" vastas tüdruk, teenides sellega medõe pahase hüüatuse:

"Kristiina!"

"Sorri," ütles tüdruk ning ajas end püsti.

"Lähme," ütles ta vaid ja sammus välja.

Kui Siim koju jõudis, küsis ema temalt murelikult:

"Mis juhtus? Koolist helistati, aga ma ei saanudki aru. Kaklesid kellegagi?"

Siim seletas juhtunu talle ära ning soovimata sellel teemal arutleda, sammus ta enda tuppa õppima.

Järgmisel päeval polnud Markuse hiilgusest midagi järel, teda ignoreeriti täielikult. Isegi tema sõbrad hoidsid temast eemale ning ühtisid üldsusega. Üldsus aga seadis Siimu ja Kristiina tähelepanu keskpunkti. Õnneks oli reedene päev, nii et nad pidid sellist aupaistet vaid päevakese kannatama. Koju jõudes ei läinud Siimu elu sugugi kergemaks, sest ema ütles talle nagu muuseas:

"Homme on minu ja Andrese abielu registreerimine," mille peale Siim teda totakalt jõllitama jäi.

"Juba? Mis... hulluks läinud või?" küsis Siim totaalse üllatusega. Laura naeris ning ütles siis:

"Jah, homme jah. Ega meil mingit laulatust ja valgeid kleite ja suurt pidu ei tule, registreerimisel oleme neljakesi, peole tulevad vist ainult Ingrid ja Angela, kui sa just kedagi sinna kutsuda ei taha," ütles Laura ning jätkas omaette ümisedes koristamist. Siim turtsatas ning astus oma tuppa.

"Hmm... muide, Heili ja Andres kolivad siia," ütles Laura ukse vahelt, mille peale Siim voodilt püsti kargas ning hüüatas:

"Misasja? Miks?"

"No mida sa siis arvasid? Ma abiellun temaga, loogiline ju, et ta siia kolib! Ja ega ta Heilit ka kusagile jätma ei hakka. Huvitav, miks see teile kummagile ei meeldi..."

"Huvitav küll, jah! Me läksime lahku! Tal on teine poiss! Ta kolib Tallinnast Kuressaarde, mis tähendab kas kaugsuhet või lahkuminekut! Appi, ja ma sain natuke aega tagasi teada, et te sebite!"

"Rahune nüüd, ega see midagi ei muuda. Küll te hakkama saate," vastas ema ning lahkus. Siim ohkas ning vangutas pead.

Järgmisel pealelõunal veidi peale kahte seisis Siim ülikonnas perekonnaseisuameti registreerimisruumi ukse taga. Heili tema kõrval oli oma sirelilillas kleidis oli tõeliselt ilus, kuid Siim püüdis sellele mitte mõelda. Siiski, Heili tundus pisut õnnetu, nii et Siim küsis osavõtlikult, mis juhtunud on.

"Ma jätsin oma poisi maha... Me kumbki ei usu kaugsuhetesse," ütles Heili vaikselt ning ohkas. Siim surus kõik ülearused mõtted maha ning kallistas Heilit. Tundus, et tüdrukul oli seda vaja. Tõepoolest, tüdruk naeratas kergelt.

Kogu registreerimine oli valutult möödunud. Ei mingit tüütut venitamist, kõik oli asjalik ja korralik. Nüüd väljusid ka Laura ja Andres naeratades ning Siim ja Heili järgnesid neile autosse, mis peatselt Andrese ja Heili uue majani jõudma pidi.

Seal ootasid neid juba Ingrid ja Angela. Kui Siim oma tüdrukut nägi, vajus tema suu lahti - tüdruk oli veel kaunim kui Heili. Ta seisis seal, päikesekollane kleit seljas ja ta naeratas õrnalt, nii et Siim lihtsalt pidi tema juurde astuma ja talle musi tegema. Sellepeale naeratas Angela veel armsamalt ning istus Siimu kõrvale.

"Kikul on täna sünnipäev," ütles tüdruk vaikselt Siimule ning poiss vastas:

"Ma tean jaa, pärast ma lähen talle võib-olla külla."

Sellega nende omavaheline vestlus mõneks ajaks lõppes. Siim imestas pisut, kui keegi uksekella lasi. Ta tõusis ning avas ukse, mille taga seisid Merit ja keegi poiss, kes väga Meritit meenutas. Ilmselt oli see siis tema vend.

"Hei, leidsin õige koha üles," ütles Merit ning heitis pisut kohmetu pilgu elutoa poole, kus külalised kooki sõid.

"Vale hetk?" küsis ta.

"Ei, üldse mitte, ma hakkasin igavusse surema vaikselt. Ei viitsi mingit viisakat perepoega mängida."

"Okei. Minu juurde tulete? Väike pidu on, Kiku saab ikkagi 18 ja nii," küsis tüdruk siis.

"Kes meie siis?" küsis Siim. "Heili ka?"

"No davai, võta ta ka kaasa siis, Markol hakkab muidu igav." Ta turtsatas, nähes poissi kulmu kortsutamas, lisas siis:

"Ah jaa, see on Marko, mu vend, see on Siim, mu väga hea sõber." Poisid surusid kätt. Siim palus külalistel veidi oodata ning läks siis elutuppa.

"Emps, võin ma Kristiina juurde minna? Tal on sünnipäev täna."

"No, mine siis. Angela, Heili, lähete ka?"

Heili kohmetus veidi, aga naeratas, kui Siim lausus:

"Jaa, mõlemaid kutsuti." Tüdrukud tõusid rõõmsalt püsti ning Siim aitas Angelal valmistuda.

"Vahetame riided ka ära?" Mina küll ülikonnas sinna ei lähe, ütles Siim muiates.

"Jah, mu riided on teie juures," vastas Heili ning Siim kortsutas kulmu.

"Juba?"

"Nojah," vastas tüdruk ning kiirustas minekule. Angela ja Siim järgnesid talle.

Paarikümne minuti pärast jõudis kogu seltskond tagasihoidliku maja juurde, mis kuulus Markole. Seal ootas neid juba Kristiina, kes oli laua korralikult ära katnud. Ta oli veidi teistmoodi - kirju pea oli üleni mustaks värvitud, siin-seal oli paar mürkrohelist salku. Nähes Siimu ja Angelat, venis tüdruku nägu naerule. Olles ka Heiliga tutvunud ning kingitused kätte saanud, istus Kristiina laua äärde ning teised järgisid tema eeskuju.

Kui pidu oli veidi aga kestnud, tõi Kristiina alkoholi lauale. Seda tervitati väikeste rõõmuhõisetega ning seda asuti kohe tarbima. Veidikese aja pärast tõi Marko kohale ka suure tordi, mille üle Kristiina väga üllatunud oli. Meeleolu loomiseks otsustati filmi vaadata ning varsti oli kõigil väga lõbus. Alkohol läks järjest kangemaks ning kõigi tujud järjest paremaks. Hiljem, kui mõõduka valjusega muusika tuba täitis, otsustas Marko suitsetama minna. Heili, kes oli terve õhtu talunud oma ekspoisi miilustamist uue tüdrukuga, läks kaasa. Nad jäid õue päris tükiks ajaks. Lõpuks hakkasid toasviibijad juba imelikuks pidama, et kumbki veel tagasi pole. Koos läksid Kristiina, Merit, Siim ja Angela õue ning vaatasid hämaras ringi. Lõpuks nägid nad mõlemat - Marko ja Heili lamasid riidest kiigel ning... amelesid.

Kristiina puhkes naerma. Siim silmitses mõlemat hämmastunult ning isegi pisut armukadedalt ning rääkis toimuvast ka Angelale, kes samuti naerma puhkes. Merit aga keeras pea viltu ning ohkas rõõmsalt:

"Markoooo..." mille peale poiss ringi vaatama hakkas.

"Oi..." ütles ta ainult.

heh, ma reidist juba lugesin
Viimase lõigu peale ma naersin. xD

Nii hea Aga uut palun nüüd

8.
„Fakk,“ ütles Heili ning vaatas pahuralt ringi. Ka Kristiina jättis korraks naermise järele ning hüüdis:
„Mida asja…“
Merit muutus nüüd asjalikuks ning kamandas:
„Okei, tuppa nüüd! Las nad miilustavad edasi.“ Ta naeris ning asus Kristiinat, Siimu ning Angelat tuppa tirima.
Kui hoovis taas vaikseks jäi, ajas Heili end püsti ja asus pusa selga tõmbama. Marko ajas end samuti istuli ning sõnas vaikselt:
„Anna andeks, ma ei tea, mis mulle sisse läks…“
„Ma olin ise ka lollakas natuke… Aga no, vähemalt polnud halb…“ Heili tõstis pilgu ning vaatas naeratades Markole otsa. Marko suudles teda veel kord ning nihkus taas Heilile lähemale. Lõpuks tõmbus tüdruk Markost siiski eemale ning tõmbas pluusi luku kinni. Marko tõusis püsti ning sammus tüdruku järel tuppa.
Seal olid Siim ja Angela otsustanud koju minna. Viimane oli ennast maani täis joonud ning püsti seismiseks oli tal Siimu abi vaja. Ka Heili sõnas, et tunneb end kindlamalt, kui Siim teda pisut toetab. Nii kõndisidki nad üksteisel ümbert kinni hoides oma kortermajade poole.
Siim otsustas Angela tema korterisse saata, sest tüdruk ei suutnud ise ühtegi sammu astuda. Tüdruk aga ütles kindlalt, et ukse taha saatmisest piisab. Ja nii komberdaski Angela ise ukse juurde, pööras siis tagasi ning vajutas Siimu huultele kerge musi. Heili tegi sedasama, ainult põsele. Siis pööras Angela ringi ning taarus korteriuksest sisse. Siim võttis nüüd Heilil natuke tugevamini ümbert kinni ning nad asusid oma korteri poole teele. Õnneks jõudsid nad sinna vahejuhtumiteta. Vanemaid polnud, ilmselt olid nad ikka veel oma majas. Kumbki astus oma toa uksele, siis pööras Heili aga tagasi ning haaras Siimu küünarnukist. Poiss keeras end tema poole ning silmitses tüdrukut üllatunult. Heili nihkus tema juurde ning üritas Siimu suudelda. Viimane tõmbus aga eemale ning naeratas närviliselt, astus siis oma tuppa. Heili ohkas veidi pettunult ning avas oma toa ukse.
Järgmisel päeval ärkas Heili tõelise pohmelliga. Siim raputas teda:
„Kuule, tõuse üles nüüd!“ ütles poiss lõbusalt naeratades.
„Mh… Lase magada, mu pea rämedalt valutab!“ pomises Heili vastuseks.
„Heili,“ ütles Siim rahulikult ning seletas aeglaselt:
„Marko helistas sulle enne. Ta tahab sinuga tunni aja pärast kokku saada, nii et tõuse üles nüüd.“
„Mis Marko? Kes see Marko on?“
„Mh, sa ei mäleta teda? See tüüp, kellega sa Meriti juures kiiges sada imet ära tegid,“ turtsatas Siim ning tõmbas Heili istuli.
„Ah, tema… Oota. Tunni aja pärast? Deem… Ohjumal! Okei. Kus siis?“
„Ta lubas siia tulla,“ vastas Siim ning ajas end püsti. Heili käis duši all, tegi kiire meigi ning valis selga oma parimad riided. Ta jõudis veel kiire hommikusöögi süüa ning juba helises uksekell. Heili tormas ise ust avama ning Markot nähes naeratas pisut totralt. Nad rääkisid veidi aega ja suundusid siis koos välja. Siim, olles veidi aega üksi olnud, otsustas Angelale külla minna.
Ka Angelal oli kerge pohmell, aga ta istus üsnagi rõõmsameelsena oma voodil ning ümises. Siim astus tema juurde ning tervitas teda musiga. Nad heitsid voodile pikali ning jutustasid veidi, mõne minuti pärast jäid nad peaaegu üheaegselt magama, ehkki mõlemad end ärkvel hoida püüdsid.
Varsti ärkas Siim pisut hirmunult üles. Ta heitis pilgu tema kõrval rahulikult magavale Angelale ning ohkas kergendunult. Äsja nähtu oli siiski unenägu! Siim oli unes näinud, et jäi Angelast igaveseks ilma… Ta tänas taevast, et Angela endiselt tema kõrval oli ning uinus peatselt uuesti, seekord nägi ta vaid rahulikke unenägusid.
Vaikselt hakkasid ilmad külmemaks minema. Puude lehed värvusid kollaseks ning langesid maha. Novembris langes esimene lumi. Heili tuli sõpradega ühte kooli ning sattus Meritiga ühte klassi. Peale tunde läks ta tavaliselt klassiõega kaasa, sest Meriti juures oli ka Marko, kellest oli saanud tema poiss. Jõuluvaheajaks sõitsid Siim ja Angela poisi vanavanemate juurde Lõuna-Eestisse.
Jõululaupäeva hommikul ärkas Siim keeleneediga tüdruku poolt antud suudluse peale. Siim avas silmad ning vaatas Angelale otsa. Aknast paistva ereda talvepäikese tõttu kissitas ta veidi silmi. Tõesti, väljas oli vapustavalt ilus ilm.
„Nonoh, needitar,“ sõnas Siim uniselt, mille peale Angela turtsatas. Ta näitas poisile hammaste vahelt oma nädal tagasi tehtud neeti ning tegi poisile veel ühe kerge musi.
„Kuule, ma ei viitsi üldse üles tõusta. Mingi räme väsimus on, magaks edasi äkki?“ ütles poiss ning naeratas.
„Mmmm… okei, ma ka ei viitsiks tõusta eriti,“ naeris Angela ning vajus Siimu õla najale. End pisut kohendanud, uinus ta peatselt. Ka Siim jäi varsti magama.