Õnnetus(Lõpetatud)

Kirjavead on loomulikult.Ärge pahandage aga kriitikat kriitikat kindlalt.

Tema iiriskarva silmad põletasid lausa mu nägu. Selle imelise hetke lõpetas mu õde. Ta helistas.
"Õde kärmelt tule koju nüüd mul hakkab 15minuti pärast trenn."
"Jahh õeke." Vajutasin kõne kinni ning hakkasin oma pluusi nööpe kinni panema, pea ikka norus.
"Mis juhtus kallis?"Kallistas ta mind. "Saan ma aidata?"
"Eii saa!" Karjusin talle veel enne uksest väljumist.

Käekella nähes, et aega on ainult 5minutit, andsin oma jalgadele valu.
Pauhh lendas kodu uks lahti, ise hingeldades ja toetudes vastu ukse raami.
"Lähme?" Hingeldasin vaevaliselt.
" Okei!"Itsitas õde.
"Tule ma aitan su autosse." Olin abivalmis, nohh ma pidingi olema.
"Mida sa itsitad?" Hakkasin juba ise ka itsitama.
" Ahh sul on nööp lahti eest ja lausa kolmest kohast." Paistis õele see nii naljaks kuna see oli lahti mu rinna eest ja rinnahoidjad paistid.
"Gaash nööpe pole enam." Hakkasin ka naema.
"Võta mu vest mul on tavaline pluusi all, siis ei paista välja." Muutus õde tõsiseks kuna hakkas mu
käru raadiot putitama.

Ma poleks veel võinud sõita kuna olen alles kuusteist. Õde on mul viisteist. Ta nimi on Sanna ja minu nimi on Susanna.

Parkla oli nagu tavaliselt ikka tühi ning mul oli võimalus trenni ukse ette parkida.
"Õde ma aitan nüüd su autost välja."
"Oleks loogilne ka." Naeratas Sanna.
"Tere pärast lõunat inspektor Hamm." Ütlesime õega nagu ühst suust.
"Tere, head päeva jätku preilid." Kiikas Hamm üle õla ning ruttas oma auto poole.
"Kuhu tal küll kiiret on?" Imestasin ma.
"Naised õeke." Hakkas õde südamest naerma ja mina ka.

Peagi jõudsime garderoobi aitasin õel riideid vahetada ning siis läksime trenni.
Õde pandi masina taha harjutama ja mina hakkasin preili Aanaga rääkima.

"Tere preili Aana, ma sooviks oma õest Sannast rääkida." Proovisin nii viisakas olla kui suutsin.

Aana aga näitas käega ukse poole ning me hakkasime koos sammuma. Ta vaatas korra veel seljataha ning näitas peaga välisukse poole.
Kui olime õues alustas Aana vestlust, ise aga endale suitsu suhu toppides.

"Mida te oma õest rääkida tahate?" Pomises Aana läbi kokku surutud huulte.
"Kas on võimalus, et ta pääseb ratastoolist?" Neelatasin, sest see oli mulle ja mu õele valus teema.
"Oleneb mitu protsenti ta annab trennile ja kas ta tahtejõud on nõnda suur."
"Ta annab endast kõik mis võimalik, aga on see võimalik peili Aana?
"Ma ei saa kindlat vastust anda, aga kui sa tahad, et ma suga aus oleks siis..." Vakatas Aana ning tõmbas ühe mahvi suitsu.
"Loomulikult tahan, et te minuga aus oleks preili Aana." Olin ärevil.
"Nojahh, aga eks ma olen siis teiega aus." Vaikis ta taas ning suitsetas korra ning jätkas "Meie kui spetsialistide sõnul pole see võimalik." Viskas Aana suitsu maha ning lahkus.

Jäin kiviks. Kustutasin ise jalaga maas hööduva suitsu ning jooksin Aanale järgi.
Haarasin Aanal käevarrest ise üle kere värisedes.
"Aga kas on võimalus teda kuhugi saata, et ta terveks saaks?" Rääkisin või ma ei tea mis asja ma tegin läbi hammaste.
Aana rabeles ennast lahti ning ütles " Mind ei huvita ja pealegi sa ei või võimlasse siseneda. " Lõi a
Aana ukse pauguga kinni mu nina ees.
Käekell näitas, et õel kestab veel tund ja pool trenn. Läksin istusin oma käru pikapi sisse ning lihtsalt vajusin rooli peale nutma.

"Krt ta oli liiga noor kui, ta pidi ratastooli minema ja nüüd ta ei saa kunagi käima hakkata!" Karjusin läbi oma ojadena voolava pisarate.
"Miks pidin just mina ainut terveks jääma ning elama jääma, miks ei võinud mina surra nii nagu ema ning ema elama jääda, miks ei võinud mina olla aasta olla koomas ning alustada puhtalt lehelt nagu isa, miks pidin mina vaid saama kriime ning elama jääma." Sonisin vaikselt.

Pisaratel lasin voolata nii nagu nad tahtsd mu meik oli sassis, kõht oli tühi.
Taipasin, et olin nutnud nõnda kaua, et aega oli ainult tund ja mul oleks vaja oma meik korda saada.
Sellist meiki on raske taastada.

Meigi korrastamine võttis kolveerand tundi.Oli aeg minna võimla uksetaha ootama. Seadsin oma aeglased sammud võimla ukse taha.
See aeg läks kiiresti. Olin kuidagi loiv õde aitama. Ma ei paotanud sõnagi suust ega õde ka ei kippund tülitama aga siis küsis kui kodus olime.

"Õde süüa tahad ma teen kohe mannaputru." Naeratas Sanna, kes ei teadnud midagi.
"Ma olen söönud." Valetasin õele ning suundusin oma tuppa.

Vajudes vaikselt oma voodile koputas keegi aknale, pidin krambid saama.

"Ahh mida?" Avasin akna.
"Tere mina olen teie uus naaber Tom 5aastane." Naeratas poiss kelle suu oli nagu reha.
"Tere mina olen Susanna 16aastane ja köögis on mu õde Sanna 15aastane ta on ratastoolis ma ei soovita teda segada, aga mis sul mureks oli?" Proovisin sõbralik olla kuigi olin maruvihane, loomulikult mitte tema peale.
"Ahaa mul on vend Robert ta on ka kuusteist, ma tegelt koputasin sellepärast kuna teie aken ja maja on vastu aeda aga mu pall läks teie maja kõrvalt teie aeda kas ma tohiks selle kätte saada?" Naeratas kõheldes väike Tom.
"Loomulikult, roni aga üle ja võta ära, kui teinekord ka juhtub too ära sa ei pea koputama, aga ma luban ainult sinul seda teha." Sasisin poisi pead ning panin akna kinni.

Poiss lehvitas ja mina vastu.
Läksin tagasi voodisse, köögist tuli hea mannapudru lõhn, aga ma tundsin ennast liiga nõrgalt, et minna sööma.
Olin nädalaga alla võtnud juba 5kg.Jõhekr ma olen kuusteist ja ma kaalun 39,5kg.
Nagu anorektik.

"Õde ma lähen magama kell on üheksa!" Hõikas õnnelik Sanna.
"Jaa õde ma ka juba olen voodis!" Hõikasin vastu.

Peas sada erinevat mõtet, mis viisid mu lõpuks unedemaale.



Jätkan või mitte:D
ÕELGE.
Kriitika:D

j2tkad ikka...

2.osa.

Nii ma jätkan.


"Tere tütar, tulin sind ja su õde vaatama." Naeratas isa mu voodi kõrval.
"Tere isa, ma pean ennast sättima ja kooli minema ja palun isa vii õde tema kooli." Naeratasin isale ning asusin tegutsema.

Isa lahkus toast. Olin üpriski moodne. Selga panin kollased teksad peale lilla ja valge triipudega pluusi ning peale kollase vöö ja jalga lillad kontsakingad.
Köögist oli tunda tavapärast head kohvilõhna, mida õde tegi ning jõi ka mina ei joonud kohvi.
Alla minnes oli õde vist kuskil mujal toas ning isa vahtis telekat.
Tegin võileibu endale, isale ja õele.
Võileivad tehtud panin need eraldi taldrikutele. Võtsin isa ning enda taldriku ja läksin isa juurde.
Istusin ta kõrvale ja ulatasin taldriku.

"Isa?"
"Jahh tütreke." Naeratas isa nagu alati.
"Kas sul on mingi mure, sa võid naeratada aga su nägu ja minu süda reedavad selle, et sul on mingi mure, on mul õigus?" Olin murelik, olin peaaegu ainult murelik.
"Nohh tütar, tõesti su süda reedab, mul on mure." Seekord ta tõesti ei naeratanud.
"Isa, räägi, sa tead ma toetan sind alati." Panin käe isa õlale.
"Mu uus naine Maare nagu sa tead, ta teatas, et saab meile lapse ja mina olin talle rääkinud, et mul on kaks tütart kellele ma pean olema isa ja ema, ma ei suuda olla kolmandale enam isa."
"Isa aga sa ju armastad seda uut olevust?"
"Loomulikult, aga mulle tundub nagu te mind siis enam ei armastaks, ma tahan olla teile tähtsalt kohal ning soovin, et te mind armastaks." Oli isa väga paluva näoga ja alustas oma esimese võileiva söömist.
"Isa see on loomulik, et oled meile kõige tähtsam." Naeratasin ja tahtsin isa kallistada.
"Tänan." Naeratas ka isa ning tegi mulle suure suure kalli.

Nägin kella nig taipasin, et aeg on minna.Panin taldriku koos kõikide võileibadega lauale.

"Ma pean minema." Jooksin koridori poole.
"Aga su söök?" Oli isa hämmeldunud, et ma ei söönud.
"Hiljem näema, Tsau!" Hõikasin vastu, nagu see oleks vastus olnud isa küsimusele.

Kohe hakkas ka kuulma minu pikapi põrinat. Andsin jalaga kaasi ning lahkusin maja juurest.
Puud läksid vilks, vilks must mööda ja paar autot.
Parkisin auto kooli juurde ning suundusin koolimaja poole.
Parklas oli mu peika iirissilmadega Sander.
Nägin kuidas ta terve kamp jägis mind.
Sander ainult viipas käega mulle ning mina talle vastu.
Tema suure kamba sosin oli nõnda kõva, et kuuldus minu kõrvadeni.

"Heii Sannu sinu pliks, kuradi kobe kann."
"Pätse oled katsunud?" Käis suur naer.
"Lõpetage, ma olen igat ta viimast kohta näppinud." Naeris Sandes halvustavalt.

Eemalt.

"Heii Suu!" Kutsus mu sõbranna Angela.
"Heii Anks!" Hõikasin vastu ning kiirendasin sammu.
"Nohh mis teinud oled?" Oli Angela huudisimulik nagu alati.
"Ahh tead mitte midagi erilist, tead sa midagi kas Sander on midagi mu kohta õelnud halvasti, või rääkinud?" Kissitasin silmi.
"Nohh ta räägib alati, nohh mitte alati aga päris tihti, et jätaks su maha, või magaks suga ja niisama lolli joda oma sõprdele, eriti su tissid on kuum teema nende teemas." Rääkis Angela.
"Nad on rõvedad." Haarasin Angelal käest ning vedasin klassi, kuna kell helises.


Tunnid möödusid nagu alati, sain kõigest aru jne.


Koju jõudes oli mulle kiri õelt, ta on isa juures, terve päeva.
On mul nüüd midgi teha, ei ole, kui ainult kooli asjad.
Suundusin enda tuppa.
Viskasin koti voodile ning sättisin ka enda sinna istuma.
Kooli asjad tehtud, polnud mul midagi teha.
Vahtisin aknast välja, et näha uut omavanust kutti.
Peagi tuli uus kutt välja oma rulaga ning hakkas aias teepeal sõitma, ta märkas mind ning rulatas siia.

"Tere, ma olen Robert." Naeratas uus kutt.
"Tere, ma olen Susanna." Olin häbelik.
"Ahh ma tean jahh, su õde rääkis mulle, jumala kuum tükk ta, suva et ratastoolis oli." Naeratas ta.
"Jahh tõesti ilus on ta aga jahh ratastool on jama." Häbenesin ikka.
"Ta täitsa meeldib mulle ja mina talle ka, ta ise ütles." Naeratas ta.
"Vahva, ma pean minema, kell on juba palju viis juba." Naertasin ja panin akna kinni.

Läksin seebikaid vahtima.Kell kaheksa said seebikad läbi, paras aeg pesema minna. Selleks läks 15minutit ning siis hakkasin sööma.
Kell oli üheksa ja ma lihtsalt vajusin magama, kui voodisse sain.


Jätkan?
Kriitika?

See lugu meeldib mulle. Siin on elulisi probleeme ka, mitte ainult mingi teismeliste jama. Osad on ka v2ga m6nusa pikkusega .
Kriitikat nagu polegi eriti. Arenguruumi muidugi on ja kirjeldusi v6iks ka veidikene rohkem olla, aga yldiselt on sellega korras.
Pean veel mainima seda, et elan juba Susannale kaasa. Ja Sannast on kahju. Kuigi ta ja see Robert v6iks mingit liiniajada . ahhhhhh . ma l2hen j2lle teemast k6rvale.
Igatahes kindlasti j2tka, sest sa oskad kirjutada. Ootan huviga uut. :)

Tänan ja eks ma siis aretan nende suhet nagu soovitud:)

3.Osa.


Jätkan nagu soovitud.


Hommikul sain väga kaua magada, mulle see meeldis. Õde oli jäänud isa juurde ja koju tulema kell üksteist, aga jahh kaua mul enam aega pole üksi olla õde tuleb juba viie minuti pärast koju. Oleks vahva õelt kuulda mis värk tal selle Robertiga on?
Kas tõesti kuulen ma võtme klõbinat.

"Jeee!" Kilkasin korraks ja jooksin öösärgis õele vastu.

Õde sõidutas ennast tuppa ninf naeratas kuidagi magusalt.

"Õde, mida sa naerad?" Olin väga huvitatud ta vastusest.
"Ahh vaata see noor Robert, kes siia kolis, ta tahab minu juurde tulla." Naeratas õde, ta põsed hakkasid punetama.
"Ära punasta, las tuleb, ma võin senikaua tänaval ka jõlkuda." Tahtsin väga õde õnnelikuks teha, ta oli seda väärt.
"Eii õde, sa ei pea lahkuma, ma sooviks sind ka meie seltskonda." Oli õde paluv, ta oleks põlvili mu ette tulnud, kui ta poleks ratastooli aheldatud.
"Millal ta tuleb?" Naeratasin õele.
" Kell pool kaksteist." Vaatas õde kella, ning tegi silmad suureks, aega oli ainult kümme minutit.
"Nii õde ma lähen pesema, siis teen sulle meigi ja juukseid korda ja ennast ka." Jooksin õe juurest minema.

Pesemine käib mul kähku, eriti siis kui tuleb mingi inimene külla. Naljakas, et õele tullakse külla aga mina pabistan nagu mingi ma ei tea mis asi. Keerasin ennast rätiku sisse ning võtsin oma meigikoti ja kammi.
Õde ootas mind ikka samas kohas, kus me viimati rääkisime.

"Õde, sa ei pea mind nagu puhviks puudliks ka tegema." Naeris õde, südamest.
"Tõsiselt, ma teen su siis puhviks spanjeliks." Narrisin õde.
"Lõpeta, hakka parem tegema." Kamandas õde, tundsin ennast siis nagu pisike õeke talle, kes täidab kõik oma suurema õe soovid.

Tulemus oli suurepärane. Olin sellega nii rahul, et tundsin ennast nagu meigi prohvina ja õde oleks sobinud hetkel täpselt nagu meigi toote reklaami tüdrukuks. Mina polnud ainus kes sellega tööga rahul oli, sellega oli rahul ka mu õde.

"Tänan õde, nüüd võiksid ka ennast korda teha." Naeratas õde, ta vaatas mind kõikjalt.
"Oihh unustasin, aga sinu riided?" Tegin õele tagasi.
"Tule aga aita mind."
"Aitan." Läksin õe seljataha ning hakkasin teda lükkama.

Õele panime selga imelised riided, ta oli peenike ning talle sobis hästi teksa seelik, mini loomulikult, jalga pani madala tallaga kingad ja pluusi sai ta selga tumesinise ning peale teksa jakki. Ilus oli. Ise panin selga mustad tumedad teksad, halli pikka kampsuni kuhu peale panin pisikese punaka vesti ja jalga panin punased saapad. Madala säärega.
Me lähme ilusasse parki, kus saab toita parte ning muid linde.

Uksekella tirina peale, sõidtutas õde ennast nii kiielt kui võimalik ukseni ning avas selle.
Uksetaga oli tema kallis külaline Robert, nad tegid kalli.
Robertis oli kuidagi halb pilk, kui nägi mind nende juurde minemas.

"Õde tule, lähem nüüd parki, Robert võiksid sa lükkata?" Naeratas õde mesi magusalt Robertile.
" Loog mu kallis Sanna." Naeratas Robert, ning astus ühe sammuga ta seljataha ja pani käed ta õlgadele.
"Õde, võiksid korra siia tulla ja minu rääkida?" Olin kõhklev, kas minna või mitte?
"Jahh, Rob palu oota, hetkeks." Hakkas õde minu poole sõitma.

Läksime õega minu tuppa.

"Õde, oled sa kindel minu kaasa tulekus?" Olin ikka veel kõhklev ja kartsin õe vastust.
"Loomulikult, ma tahan ju." Patsutas õde mu kätt, ning lahkus.

Viskasin korra pilgu peeglisse,ning võtsi oma voodilt käekoti.
Kui oma ukse kinni panin nägin, kuidas Robert mu õele midagi sosistas.
Õde noogutas nukralt, ning veeretas ennast minu juurde.

"Õde, mis murks?" Panin käekoti diivanil ja tõetasin ennast vastu diivani seljatuge.
"Õde, ma ei taha, et sa solvuks aga me Robertiga ikkagi mõtlesime, et võiksime kahekesi minna." Puuris õde ettevaatlikult mu silmi.
"Arusaadav, loomulikult mine, teile ongi see parem." Proovisin õelt pilku ära saada ning teeselda naeratust.
"Sanna, lähme?" Hakkas Robert väsima ootamisest.
"Jahh." Naeratas õde ning läks minema.

Kui õde oli ukse kinni pannud viskusin ennast diivanile pikali. Olin ikka nõme, et proovisin nende sekka kuuluda, nad on koos ja jäävad ka, mu õde peab õnnelikuks saama. Mul on sõbrannasid, keda välja kutsuda. Nii ma teengi.

Absoluutselt, kõik sõbrannad läbi helistatud, mul polnud neid palju ainult viis ja üks nendest oli õige sõbranna ja tema oli ka haige. Lähen siis üksi jalutama.

Olin juba tund ja rohkem jalutanud linnas. Otsustasin, et lähen parki, nagunii neid enam pole seal. Sain pargis täpse koha kuhu soovisin istuda, arvasin, et õde ja Robert on lahkunud aga ei nad istusid murul. Robert oli õe aidanud ratastoolist välja. Arvake ära mida ma nägin nad suudelsid. Nende vahel on klapp, see on tore aga see pole tore ma pean nüüd lahkuma, kuna muidu nad näevad mind ja õde võib arvata nagu ma valvaks teda ja ei laseks tal oma elu elada. Lähen parem koju, aga ennem peaks poes käima ja õhtusöög tegema. Õhtusöök, peab olema selline kus ma saan õe rääkima. Helistaks talle ja küsiks mis kell ta tuleb. Ahh ma olen nõme. Ma mängin õele nagu ema, ma ei lase tal oma elu, kuna kardan, et ta saab haavata kuna ta on ratastoolis ja pole tavaline inimene nagu meie tema ümber. Koolis teda ju noritakse, ta on tark, andekas ja pealegi üks eriline inimene. Tal on nüüd oma poiss. Huvitav kas ta tahab mu õde ainult selleks, et ta enam õnnetu poleks või tõesti talle meeldib mu õde.

"Ema, miks sa ei vasta kunagi mu küsimustele, kas ma tõesti olen nõnda nõme, et ei lase õel oma elu eldada?" Puhkesin lahinal nutma, keset tänavat.

Inimesed möödusid must põlastusega. Inimesed on kalgid, nad mõtlevad vaid endale, aga mina, ma olen jätnud söömise ära, et õel oleks hea. Ma olen alati tahtnud teistele parimat, aga endale saan alati halvima. Pood on väike kus ma käin, kaubad on odavad, me ei saa õega palju laristada, kuna elame minu palga peal. Töötan pisikeses kohvikus kus käib päevas kolm või üks inimene. Ma ei teeni palju, seega peame rahaga olema kitsid. Õhtusöögiks teen lihtsalt kartulit ja kapsast.

Koju jõudes olin imestunud. Õde ja Robert olid kodus ja neil oli kahele suur praad. Viskasin toidukoti maha ning jooksin oma tuppa, tundsin ennast kui viies ratas vankri all. Õde oli kõrvuni armunud ning unustanud oma õe.

"Susanna!" Hõikas õde köögist.
Ma ei vastanud.
"Susanna, tule ka kööki." Hüüdis õde uuesti.
"Ma ei taha hetkel, ma loen raamatut." Valetasi õele nii, et suu suitses.
"Kas sa soovid magada, kell on üheksa ja sa pead homme tööle minema." Hüüdis Sanna.
"Jahh!"

Tõesti ma soovisin magada, vahetasin riided ja läksin hambaid pesema. Voodisse pugedes hakkaisn mõtlema rumalusi.

Äkki ma ei tahagi olla õele nagu ema, võibolla on hoopis minul tunded Roberti vastu. Mu õde ja Robert on nugu paar. Mu õde on õnnelik. Ma tahan ka olla õnnelik, äkki pean minema rääkima Robertile oma kahtlastest tunnetest mis pole üldse kindlad. Miks ma just nüüd pean hakkama armuma, kui mu õde on õnnelik. Mul voolas pisar silmast ja siis veel üks ja teine. Pühkisin pisarad teki otsaga ära. Panin oma laulambi kustu ning proovisin uinuda.
Uinusi, aga halba unne.

Jätkan?
Kriitika.

Hm. Mingit kriitikat eriti minu poolt ei tule, sest mulle meeldib see jutt v2ga.
Kaks asja h2irisid ainult . Esimene oli see, et natukene liiga palju kordi oli : 6de ytles, 6de tegi . Oleks v6ind natuke rohkem nimedega olla , aga tegelikult vahet pole. Ja siis yks l6ik oli olevikus kirjutatud, kuid k6ik ylej22nud l6igud olid minevikus.
Aga, muidu oli v2ga hea. Selline eriline . Ja muidugi j2tkad ju .

4.Ossaaa.

Uus osa.

Hämarus mu toas. On ju hommik kuidagi pime, huvit miks? Avan vaikselt oma silmad, simald algselt suunatud mu toa uksele ja siis akna poole.
"Robert, sina või? Olin hämmingus.
"Jahh mina, ma pean suga rääkima." Istus Robert kuidagi kraatsiliselt mu voodile.
"Räägi." Olin juba nõudlik.
"Ma tunnen su vastu midagi, mida ma su õe vastu ei tunne." Sositas Rober nõnda vaikselt, et mul oli raske aru saada millest ta räägib.
"Tõsiselt?" Olin põnevil, ajasin ennast Roberti kõrvale istuma, oleksin nii väga tahtnud kätt tema ümber panna ja õelda, mina ka.
"Aga mul on juba Sander." Lõpetasin selle jubetalt põneva olukorra ära.
"On või? Miks sa mulle ei rääkinud?" Hakkas ta vihastama.
"Me parandame selle olukorra koos ära." Hakkasin vaikselt ta selga silitama.
Ta keha kuumenes ja mina tundsin kuidas ma kivistun.
"Sa armastad mind?" Puuris Robert vaikselt mu silmi, see oli nii tore kuidas ta mu silmi uuris.
"Kas ma pean sellele vastama." Olin häbelik, kartes teha endale haiget aga mitte talle vastus oli ilmselgelt hea, aga mitte minu ja Sandri jaoks.
"Kohe!" Raevutses Robert.
"Miks sa vihastad, see ei meeldi mulle nii." Hakkasin üle keha värisema.
"Lähme kohvikuss?" Oli Robert leebem ning ta keha hakkas võtma õiget temepratuuri.
"Jaa kohe." Hakkasin tormama oma toas ühest nurgast teise.
"Ma tõin sulle ilusa kollase kleidi." Ulatas ta mulle kingikoti.

Kleit oli tõesti imeline, kollana põlvedeni rinna juurest läks must triip ja üleval olid ilusad kollased lilled.

"See sobib su pikkade hele blondide juutsega." Naeratas Robert ning ulatas käe, et ma ennast keerutaks.
"Ilus, sul on hea maitse." Naeratasin ja lihtsalt kukkusin ta embusesse.
"Lähme." Olin kiire minema.
"Su kingad, need mustad kontsaga sobivad sinna." Ulatas, Robert mulle mustad kingad.

Ta haaras mu käest ning me hakkasime liikuma. Maja ees oli suur must limusiin, ta lasi mul esimesena istuda. Ta sulges limusinni ukse nii nagu oleks see lahti jäänud, kuigi käis tugev pauk.

"Veini või ....?" Eii saanud Robert vastust lõpetada.
"Veini." Naeratasin, sõbralikult.
"Minu lemmik." Naeris Robert ning võttis punase veini klaasid.
"Minu samuti." Võtsin ta käest oma klaasi ning vaatasin kui pehmelt valab üks noormees minu klaasi punast veini.

Ta valas veini klaasid täis, pani enda klaasi väiksele lauale ja võttis ka minu klaasi mu käest. Ta uuris nii pehmelt mu silmi ning haaras mu lõuast. Ta hoidis mu lõuast nõnda kaua kinni, et hakkasin tundma kuidas mu lõug higistab. Ta lasi lahti, sest tundis vist isegi seda. Ta haaras mu ebusesse ja mina tema. Ta huuled puudutasid minu omi ning hetkega me juba suudlesime. See oli nii võrratu, kuni kuskilt tuli mu õde ja rikkus selle.

"Õde, mida sa teed?" Kiljatas õde.

Ma ehmatasin.

"Õde, sa nägid vist und? Kahtlast und." Muigas Sanna ning sõitis minema.

Ahh kurat see oli ju kõigest uni mida ma nägin, kohutav uni. Ma musitasin oma kaisukaru.

"LOLL!" Hüüatasin, kuid vaikselt.

ahhhhhhh . ma juba vihastasin Susanna peale, aga siis kui tuli v2lja et see uni on, siis meeldis mulle Susanna j2lle.
V2ga hea osa. Suutsid mind korralikult l6puga 2ra ehmatada.
Uut!

Proovin siis millalgi ruttu uut teha:D
Tänan:D

5.Osa.


Vabandan viivituse üle. Andestate loodan:D


Nõme unenägu miks sa mind rahule ei jäta isegi pestes. Mida ma täna tööl teen. Pikapi mõirgamine peab ka mu mõtted katkestama. Puude vahelt hakkab paistma linn, kus ääres on kohe kohvik. Ma töötan seal "JEE!"
Pargin oma pikapi küllalt tühja parklasse, kus on kokk Alberti maastur, mis on aastaid näinud ja klaas on pargusi täis ja loomulikult Sandri kõige uhkem Volvo.
Parem oleks parkida Alberti kõrvale kui Sandri, sest muidu mõeldakse ei tea mida, loomulikult muidu ka.


Töötajate uksest sisenenud viskan oma jaki ukse kõral olevale diivanile ja topin endale pisikese põlle ette.

"Heii Suu!" Hüüab Albert tegelt oli ta ajalehte süvenenud.
"Heii Albert!" Olin ükskõikne.
"Boss tahab rääkida." Ei suutnud ta pilku lehelt pöörata, et näha äkki ma olen muutunud.
"Sander?" Tegin silmad suureks.
"Tore, et meil kolm bossi on." Naeris Albert see oli natuke vihane naer, kuna ei lasknud tal lugeda.
"Okei." Tegin plehkat.

Uks käis paeuguga lahti ja kinni.

"Tere." Isytusin mugavalt Sandri vastu.
"Tere kalli." Pani ta oma käe lauale nagu peaks mina sama tegema, et ta saaks mu käest hoida.
"Mis sa rääkida tahtsid?" Olin tüdinenud tema viivitusest, see oli tavaline asi.
"Meist." Ootas ta ikka mu kätt.
"See on töö ja tööjuures me ei rääki MEIST." Rõhutasin talle sõna meist.
"Okei." Võttis Sander oma käe laualt ning pani oma jalad lauale.
"Võin lahkuda?" Olin juba püst, et avada uks ja lennata.
"EII!" Karjus ta.
"Okei." Oli see kuidagi hirmus.
"Okei ma tegelt tahtsin teie palka tõsta aga kuna praegu on masu siis ma pean vähendama palka ja homme võibolla ülehomma või ülehomme või nädala, kuu pärast koondamist." Oli tal naljakas, kuna teadis et teda ei koondata.
"Tore ma lahkun." Olin lause lõpetades kaninetist väljas.


Suundusin kärmelt kööki, et mitte sattuda enam Sandri küüsi.

"Mida ta rääkis?" Oli Albert ikka lehte süvenenud.
"Ta kärbib palka ja millalgi tuleb koondamine, ma pean nüüd oma töö juurde asuma." Olin maruvihane, et alati Albert peab midagi küsima või rääkima, kui minul jututuju pole.


Leti juurde jõudes pidin sealt kohe ära minema ning ukse avama ja tahvlile kirjutama uue lause.
"OSTAD LASTEEINE SAAD KAASA COLA NING ÜLLATUSMUNA."

"Tere kallis." Tuli Sander leti juurde
"Ma teen tööd, palun ära sega."
"Enam ei tee!" Naeris Sander.
"Koondasid mu?" Karjatsin talle näkku.
"Jaa ning mind ka koondati." Muutus ta tõsiseks.
"Tõesti, kust sa seda võtad?" Jooksin ta embusesse teadisn, et enam nii lihtsalt tööd ei saa ja õega elatusime ainult minu rahast ja muidugi isa aitas ka.
"Isa just helistas, me peame kohe lahkuma ning keera uks lukku ja kleebi see silt uksele." Ulatas ta mulle silid ning lahkus mu embusest.
"Tore." Sonisin vaikselt ning läksin ukse juurde.

Kleepisin uksele sildi ning läksin tagasi kööki. Võtsin oma mantli, nägin Albertit kellegiga rääkimas, kuna hoidis telefoni käes. Oma piakpi juurde jõudes nägin ukse juurde kleebitud silti "Otsime uusi töötajaid."
Kas tõesti tikub mulle pisar silma. Kui pisar mu silmis oli ehmatasin täiega, kuna kuulsin enda juurest kummide vilinat, nägin vaevalt autot aga tean, et see oli Sander.
Nõme ikka täiega mu elu imeb. Istusin vaikselt oma pikappi ning proovisin mõelda millegile heale, kui mõelda pole mu elus midagi head. Olin juba veerand tundi oma pikapis istunud kui kuulsin oma mantli taskus piikse. Sõnum, sõnumi saatsi loomulikult Sander.

"Tere kallis, ma armastan sind väga aga pean riigist lahkuma, hetkel olen veel kodus, kui jõuad astu läbi. Musi."

Nüüd hakkab mul jooks ajaga. Tõesti pean kiirustama, tema ongi hea asi mu elus. Temast ma loobuda ei taha. Panin pikapile hääled sisse ning kimasin mööda tühja metsa maanted.
Pikap oli aeglane ja hetkel see tundus nagu tigu liikuvat aga sekundid ja minutid need lendasid nagu lennukid kiiresti.

Parkisin oma auto Sanderi Volvo kõrvale ning koputus uksele.
Kolmas koputus ja isegi neljas aga keegi ei avanud.


Mis te arvate kas ta on veel kodus või mitte? Jätkan?

ehhe . ma arva, et ta on kodus.
Ja muidugi pead j2tkama.
mulle meeldib see lugu.

6.osa

Teen tasa asja sellega et kirjutan uue osa.
Arvan, et enam minu eemal viibimise tõttu loobuti lugemast.


Uksele astub Sandri ema, ta silmad on nutetud, ta on jõutu.

"Kas Sander on veel kodus?" Olid mu silmad suured ning neelatasin häälega.
"Ma ei usu seda enam. Ta on veel oma toas." Hakkas taas Sandri ema Jaana lahinal nuttma.
"Võin ma ülesse minna?"
"Loomulikult ja anna jalgadele tuld." Kuuldus vaikselt läbi ta nutu hüüete.


Jooksin kiirelt trepist ülesse. Avasin Sandri ukse vaiksetl ning nägin teda voodil istumas meie pilt käes, kus me suht alles kohtusime ja voodi peal oli veel pilt kus olime piknikul.

"Sander?" Hakkasin nutma.
"Kallis." Tõusis ta püsti ning proovis pilte peita nagu oleks ta häbenenud seda.
"Ära mine." Jooksin ta embusesse.
"Istu." Näitas ta oma voodile ja lükkas riided eest.
"Miks? Mul pole siin midagi, mitte midagi." Kurtis ta.´

Plahvatasin häälega nutma, see sõna kriipis mu südan ja kurku, et ma ei saanud talle vastata ainul nutta. Ta võttis mu pea oma käte vahele.

"Ära nuta, ma pean pakkima." Tuli ta suule naeratus kuna nägi oma riiete hunnikut, aga see oli kurb naeratus.
"Sand..." Ei suutnud ma lauset lõpetada, kuna nutt peatas kõik.
"Suu, sa ju tead, ma armastan sind aga mul pole enam midagi siin linnas." Hakkas ta oma asju kohvrisse viskama.
"Aga mida mina sulle tähendan?" Nuuksusin, kuid nüüd juba vaiksemalt.
"Nohh ütleme, et seda ei saa sõnadesse panna." Suutis ta jääda külmavereliseks.
"Võta mind kaasa." Võtsin ta voodilt meie pildi.
"Sul on kodus ratastoolis õde." Vangutas ta pead.

Ma ei suutnud, viha mu sees hakkas keema, ta suutis alati midagi leida põhjusesk, et mitte olla minuga. Virutasin pildi vastu maad. Käis kõva killu klirin ning Sander vaatas taha ja läks põlvili.

"Miks sa seda tegid?" Võttis ta meie katkise pildi kätte
"Ma tean, et sul on keegi teine ja mina nutan siin. Sa leiad alati põhjuse miks ma ei tohi kaasa tulla, mu õel on Robert, ma olen oma õega kaugeks jäänud, ta ei vaja mind." Jätsin alguses nutu aga siis puhkesin uuesti nutma.
"Lõpeta." Muutus ka tema nüüd kurvaks.
"Ma pean minema." ´Tõusin ta voodilt ning panin ukse pauguga kinni.
"Susanna!" Hüüdis ta veel aga ei teinud välja.

Istusin oma pikapi ning sõitsin suunda kuhu varem polnud sõitnud.

Jõudsin peale tunnist sõitu linna kuhu polnud varem käinud, see oli põlenud, seal oleks nagu sõda olnud. Nägin mingeid poisse. Peatasin oma auto ning läksin nende juurde.

"Heii kutid!" Hüüdsin neile järgi.
"Ouuu, meil on plika ka nüüd, tuled meiega?" Karjus üks blond poiss.
"Hea meelega." Lukustasin pikapi uksed ning jooksin nende juurde.
"Ouu Kaspi lähme lossa." Naeris üks poistest.
"Jaa, tuled?" Naris niinimetatud Kaspi.
"Loomulikult." Jõudisn poisteni, sulasin kohe nende kampa sisse.

Suundusime kuskile lossi mida nemad kutsusid lossaks. Sain teada kakõikide nimed. Need olid Kaspi ehk Kaspar, Hen ehk Hendrik, Pall ehk Paul ta oli paks, Ross ehk Roobert ja Sass ehk Sander. Ta oli kõige kahtlasem tegelnae ning hoidisn tast eemale. Proovisin püsida Kaspari juures.
Loss kuhu läksime oli vana. Nad teadsid seda lossi nagu oma viit sõrme ning teadsid täpselt kus nad tavaliselt stuvad. See loss oli tohutu. Läksime ruumi, milles oli üks vana madrats, ise tehtud laud ja tugitool millest oli väljas vedrud ning muidugi tühjad pudelid.

"Julged ikka sisse tulla?" Küsis Kaspi.
"Loomulikult." Naeratasin, kõhe oli seal.

Kohe istudes nägin madratsi ääres narkotsi.

"Ära põe, ega sina seda tarvitama ei pea, ma ka ei tarvita ainukesena." Sai ta aru mu hirmust.
"Tore." Nihkusin talle lähemale.
"Yo kutid ma lähen taga sinna korda tehtud parki jalutama, me ei viitsi vahtida kuidas te siin." Haaras ta mu käest ning tõmbas püsti.


Läksime lossist välja tänavale.

"Süüa või juua tahad?" Naeris ta.
"Siin on pood?" Tegin silmad suureks.
"Jaa, vana mahajäetud besiiniaam kus on halvks läinud asjad." Oli Kasparile naljaks.
"Jätaks vahele." Hakkasin ka ise naerma.

Tee peal saime teda üksteisest palju. Suutsin isegi vahepeal peaaegu nutma hakkama aga ta vist ei saanud aru, parem oleks. Jõudsime parki mis oli tõestikorda tehtud aga seal ei viibinud ühtegi hingelist.

"Kuule, Susanna kas sul peika on?" Vaatas ta mind puurivalt kui istusime kiikudele.
"Oli võinii tegelt me pole lahku läinud aga ma läksin ta juurest minema joostes, kuna ta pakkis asju, et kolida mujale linna ning ütles pidevalt mul pole siin linnas midagi ega kedagi, see oli mulle valus ning kriipis mu südant ja kurku ning ei suutnud talle kuidagi vastata." Hakkasin nutma ning see oli margi tegemise suurim punkt.
"Pole hullu, sa võid nutta ma teistele ei rägi, kui siis ainult terve alev teab sellest." Narris ta mind.
"Tõsiselt?" Lõpetasin nutu.
"Ma tegin nalja." Hakkas ta naerma.
"Hahaa." Tegi vihaselt.
"Koju oskad minna, see on pommiauk ning tee kust sa tulid oli ühesuunaline ja tagasi sealt kaudu ei saa, saia puru sind ei aitaks." Vaatas ta mind kahtlustavalt.
"Ma ei pannudgi saia puru maha ja ma ei oska koju minna, me äkki peaks teiste juurde tagasi minema kell on juba seitse ning me kõndisime siia mingi oma tund aega." Vaatasin endaartust mobla kella, aga mobla oli tühjaks saanud.
"Me kõndisime siia viisteist minutit." Hakkas ta südamest naerma.
"Aga lähme ikkagi." Tahtsin lahkuda.
"Saadab su äkki koju ära?" Küsis Kaspi.
"Veel on vara." Hakkasin naerma.
"No tavai lähme lossa." Tõmbas ta mu kiigult ära.
"Miks te seda lossaks kutsute?" Tahtsin selle nõmeda süna tähendust teda.
"Ahh kunagi väga vanasti elas siin üks perekond kus oli üheksa last, muidu oleks kümme olnud aga kümnes uputati lossi taga olevasse järve, sets muidu oleks pidanud pere maksma nõnda palju. Nohh teised lapsed need viidi kodust minema ning jäeti ainult üks laps see oli poeg ning ta nimi oli Lossard. Ta muutus jõhkralt õelaks, kui ta vanemad surid ning pani lossile oma nime ning inimesed kutsusid siis seda Lossard lossiks aga meie kutsume lühendiga. Lihtne." Rääkis Kaspi tõsiselt.
"Jõkke uputasid?" Oli see hirmus.
"Jahh. Ennem käisid seal kõik küla lapsed suplemas aga siis kui saadi teada, et see laps uputati kohe peale sündi pole keegi seda vett katsunud ja räägitakse veel, kui katsud seda vett tuleb halb ebaõnn. Üks meie kambast Haarald tema tegi seda ning jäigi täpselt kuu pärast auto alla. Mina taga ei suhelnud, polnud minu tüüp. Mina suhtlen ainult minu tüüpi inimestega." Lükkas ta jalaga suut kivi maast.
"Mina olen siis sinu tüüpi?" Vaatasin teda uuriva pilguga.
"Võib ka sedasi õelda aga kui sa oleks ütelnud, et sa panid saia puru maha siis ma peaksin mõtlema selle üle." Naris ta, ta rohkem nagu mõnitas.
"Viiksid sa mu koju?" Tahtsin nüüd hirmsasti koju.
"Hea meelega." Olime me mu pikapi juures ning ronisime autosse.



Samal ajal kodus.


Koputus uksele ja kolmas.

"Jaa, kohe tulen!" Hüüab Susanna köögist.
"Tere." Avas Sander ise ukse.
"Ma ütlesin, et ma kohe tulen." Poises Sanna.
"Mina Sander olen."
"Ahh sina, tule aga sisse." Tuli õde käägist.
"Susanna on kodus?" Vaatas ta mu ukse poole.
"Eii ta läks hommikul kodust minema, ta läks ju tööle ja ta peaks kella kuue ajal tulema." Ei teadnus Sanna midagi, ta teadis üldse vähe.
"Eii, mind ja Susannat koondati ning ma tahan minema kolida tahtsi vähemalt ning ütlesin võibolla talle natuke pahasti, et mul pole siin enam midagi. Kui ta minema jooksis mu juurest mõtlesin ta sõnadele, et tema on siin ja armastab mind. Ma tahtsin talle head uudist teatada, et ma ei lähe." Rääkis ta ikka mu ust vahtides.
"Ma ütles seda talle, küllap ta on oma lemmik kohvikus "VIKERKAAR." ta nagunii tuleb kohe." Ütles õede ning läks kööki tagasi.
"Aga teda polnud seal ning ta lahkus juba mitu tundi tagasi mu juurest." Tardus Sander paigale.
"Mida?" Karjus Sanna köögist. "Helistanud oled talle?" Hakkas Sanna hingeldama.
"Jaa juba miljon korda aga ta telefon on väljas." Hakkas Sander närveerima.

Samal ajal autos.

Me polnud ikka liikunud paigast.

"Las mina sõidan." Hakkasin vaidelma.
"Mina tean teed." Vaidles Kaspar vastu.
"Souu sa juhatad mind ja see on minu auto."
"Okei." Leppis Kaspi asjaga.

Ta läks autost välja aga mina kobisin autos enda kohale. Kui ta autos oli kinnitasime tuvavüüd ning hakkasime sõitma. Sõit oli juba linna juurde jõudmas, kui järsku tundisn kätes suurt krampi ning ei suuda kurvist ära keerata. Sõitsin otse edasi.

"Keera!" Karjus Sander.

Ma ei lihtsalt vahtisin meie ees olevat suurt puud ning siis käis pauk. Ma kaotasin teadvuse.
Kuuslin sireeni hääli. Ma olin nagu pilvede peal, ma oleks nagu surnud, ma ju tahtsin seda. Kas lõpuks olen ma oma soovi saavutanud.

Jätkan või mitte.

ehhe, kirjavigu oli . soovitan uuesti l2bi lugeda. Tegelikult on eesti keeles selline reegel, et kui tahad p2rast otsek6ne midagi lisada, siis ei tule otsek6ne l6ppu punkti, vaid koma, hyyum2rk v6i kysim2rk. Ehk siis mitte nii : "Las mina sõidan." Hakkasin vaidelma. vaid "Las mina sõidan," hakkasin vaidlema. aga see pole eriti suur viga. Ma niisama teatasin sellest.
Muidugi meeldib mulle see endiselt ja see lossa v2rk oli lahe.
ja j2tka .
uut!

okei hetkel pole aega lugeda pean õppima:D

aga luban järgmise osa paremini teha:D

Jätka ikka.

7.Osa.

Ma pole kunagi isegi endale niipalju järjekaid kirjutanud.:)
Tegelt ütleme, et see on vähe ja millalgi võibolla juba varsti jutu lõpetada:D

Kiirabi ja tuletõje sireenid kordamööda. Kindlalt on ümberingi palju rahvast, aga ma ei näe. Ma magan võibolla ma ei ärkagi enam. Olen ma koomas? Miks toimus avarii?
Siireenid on nii lähedal ja lõppevad järsku. On kuulda vaid töötajate käske üksteisele. Auto hakkab liikuma. Käis väike hüpeka ja auto enam ei liigu. Tunnen kuidas mingi või keegi soe asi mu juurest ära võetakse. Kindlalt oli see Kaspi. On ta elu? Mu sees on paanika aga ma ei suuda seda teistele näidata. Ma ei jõua oma jalgu ega käsi liigutada. Võibolla on see uni aga ma ei suuda sellest ärgata, ma peaks ennast äkki näpistama, aga ma ei suuda ennast liigutada. Kellegi soojad käed võtavad mu õlgadest kinni ning tirib mind. Kellegi kiljatus oli nii läbilõikev, et ma oleksin tahtnud neile õelda tasa. Ma tahaksin vaikuses surra. Miks ma arvan, et ma suren. Ma olen ju surematu, elasin üle ühe avarii. Kahjuks elan selle ka nagunii üle. Tähtis on vaid see, et Kaspi jääks ellu. Keegi haaras mu jalgadest ning ma nagu hõljun hetkel võibolla ma hõljun teavasse. BRAAVO! Eii käis hoopis väike matakas mu sejale. Olen hoopis kanderaamile asetatud. Ma ei pea seda nägema, mul on juba selllega kogemused. Mind sõidutatakse. Hull värin ja põrin on tunda mu kehas. Käib uksepauks ja edasi ma enam ei kuule. Kas ma tõsti surin?


Tunnen ennast tõesti väga nõrgalt, aga ma olen kuskil pehems kohas, mis ei liigu ei värise ega põrise ka. Vaikelt silmad avades näen, et teiselpool seina on Kaspi.
Ma pean tõusma. Hakkan rabelema.

"Susanna rahune, see olen mina su õde Sanna."
"Õde?"
"Jaa Suu, mis juhtus?"
"Ma ei jõua," Kostuvad väga vaikselt mu suust sõnad, tõesti ma ei jõudnud enam, nüüd tundisn kuidas hing tahab mu kehast lahkuda.
"Õde miks sa naerad?"
"Ma suren," Olin nii õnnelik.

Vaikselt kuskilt mitte enam minu kõrvalt tulid nutu hääled. See oli Sanna, ta hakkas nutma ning läks ust paugutatdes palatist minema.

"Rikkusid kõik ära jah," Hakkas nüüd ka Kaspi ärkama ja rääkima.
"Sa oled elus?"
"Nagu näha."
"Palun anna andeks, ma ei tea kas suudangi sulle enam otsa vaadata," Rääkisin seina.
"Andestust minu käest on raske saada, aga sina saad selle."
"Mida su vanemad ütlevad?"
"Mul pole neid," Muutus ta hääl vaikseks.


Me jutt katkes täpselt nii nagu filmides hakkavad järsku reklaamid.
Otsustasin magama jääda, aga siis tuli Kaspi õeldud lause meelde, et tal pole vanemaid. Me oleme nii sarnased minul ainult pole ema ja isa. Isa uus naine lausa keelab meil kohtuda. Ta tahab, et isa veedaks temaga ja hakkaks peagi sündiva lapsega tegelema. Kas ma vihkan seda uut olevust siis. Ma ei tohi, ta oleks minu isa laps ja minu poolõde. Ma ei tohi tohi nii mõelda. Ma peaksin magama ja paranema, mitte mõtlema millegile muule. Võibolla peaksin Sannast mõtlema. Ma ei suuda ma olen ramp väsinud.


Jätkan või mitte?

Kindlalt jätka.

Jaa mulle meeldib.
M6ned kirjavead olid ka, aga pole eriti suur probleem.
uut!

8.Osa


Nädal on möödas.

Armid on paranemas aga mu nägu on rikutud. Tuhat viisada armi. Okei tegelt mingi üks natuke suurem ja kaks väiksemat ehk siis kolm armi.
Kaspi mhh temaga oleme nagu südame sõbrad kes on tundnud üksteist terve elu. Meie oleme aga võibolla kõigerohkem nädal ja natuke peale üksteist teadnud. Ta teab minust kõike. Varsti teab ta seda ka mis kell ma hambaid pesen ja juukseid kammin. Tõesõna njuke tunne on. Ega ma rumalam ole tean temast ka palju. See on hea uudis eksju?
Aga halb uudis on ka. Ma ei ela enam õega samas majas. Ta ei taha mind isegi enam tunda. Ta arvab, et tahtsin surra kuna ta on koormaks ja käskis siis mul majast lahkuda kuna siis pole ta koormaks. Jumal palju ma kodus olin ja kui olin tegi õde mulle kõik ette ja taha ära. Ma arvan, et nüüd ta elab Robertiga koos. Robert viib ta trenni ja kõikjale. Mina aga elan ühe toalises vanas lagunevas puumajas. Huvitav. Minu nunnukas põrisev pikap.
Temast ma tean, et ta seisab seal kus on avarii üle elanud autod. Oma telefoni kaotasin seal samas avarii paigas jäädavalt. Ilus nokia. Tavaline nokia. Ma ei saa kellegiga rääkida kuna telefoni pole ja ma endale mingit tavatelefoni ka muretsema ei hakka. Ma olen vaene nagu kirikurott. Tööd pole ja keegi mind armikat ei taha tööle. Võibollla õhtul kui näiteks poed või asutused kini pandud koristajaks võtavad ja siis ka käsivad kapuutsi pähe panna ja juustega oma nägu varjama. Siis käin nagu vikatimees ringi ainult tal polnud juukseid.

Uksekell.

"Kohe tulen," Heidan pilgu peeglile, et ega mu armid nüüd nii väga pole nähtavad. Mu armid kannavad tervet puudrit peal mis mul purgis on.
"Heii Kaspi," Tegime sõbrakalli.
"Heii Suu."
"Nohh mis teeme täna?"
"Mm ma ei tea, sul polegi enam arme Suu?"
"Ma pole ime inimene loomulikult on aga nagu sa tead on tüdrukutele mõedud puudrid," Võtsin kapsit kohvitasse.
"Kuule tee süüa."
"Kamandad mind Kaspar jahh."
"Loomulikult," Hakkasime naerma. "Ma kolin siia."
"Mida?" Tegin silmad suuremaks kui tõllarattad.
"Ei kuulnud ma kolin siia."
"See on ühetoaline korter, me ei mahu."
"Ma elan siin toas ja sina köögis."
"Ahahahaaa sinu paneme pisikesse vetsu."
"Hea nali."
"Oligi."
"Kohvi ikka tahad ma siin hoolikalt teen aga ei teagi kas tahad."
"Tahan ja rohkem tahan süüa."
"Mine siia samasse keldri poodi," Näitasin käega.
"Okei," Hakkas Kaspi oma tosse jalga panema.
"Ma tegin nalja," Panin kovitassid lauale ja valasin kohvi sisse.
"Ahaa ma jäin uskuma."
"Tahad suhkrut või koort?" Hoidisin suhkrutoosi ja koort käes.
"Ma arvan, et koort."
"Mage mees oled ikka suhkruga on parem."
"No pärast lähme keldripoodi sööki ostma ja siis teed mulle pastat."
"No kui sa ostad siis teen."
"Saab tehtud."
"Hakka minema."
"Tõsiselt või ma pole veel kohvi lonkusgi võtnud."
"Küll sa oled ikka kergelt uskuv inimene."
"Pole tõsi."
"Ahv lendab," Vaatasin seljataga olevasse aknasse.
"Kus," Küsis Kaspi kohe.
"Ütle veel, et ei ole."
"Okei olen olen."
"Nii juba läheb."
"Mis kell on?"
"Midagi pool kuus."
"Juba kasi poodi siis pood pannakse kell kaheksa kinni."
"Aega on."
"Ma ei hakka sulle kell kümme süüa tegema."
"Okei okei, mida vaja läheb?"
"Makarone, kastet vorsti võid ka osta ja piima tahaks ka ja siis magustoiduks tahaks ma jogurtit ja küpsist ja kommi osta ka."
"Ma pole miljonäär."
"Kui minu juurde elama tahad tulla pead arvestama, et eelarve suureneb."
"Jaa kindlalt."
"Sul on siis kaks inimest ülal pidada."
"Ise pead ennast üelval."
"Mina koristan ja teen süüa ja selle eest tahan palka ka."
"Ma ei koli siia."
"Mine poodi nüüd."
"Lähen juba,"Käis uksepauk ja oligi läinud.

Ta unustas oma telefoni diivanile. Oii jumal ma olen nuhkur. Ma natuke nuhin ta telefonis.

Viimased kõned: Musi(kk), Ema, Albert, Jolks.

"Kes on Jolks? Ma tean teda, kurat ta on ju see poiss kes ajas mulle ligi," pillasin ta telefoni maha. "Ups."

Hakkasin otsima oma retsepti raamatut kus oleks kirjas midagi pasta kohta. Kui olin keeranud lahti õige lehe astus sisse Kaspi oma suure paber poekotiga.

"Nohh lao asjad välja."
"Lao ise ma suren ära sellest poest käimisest."
"Okei, nii makaronid olemas, kaste olemas, kommid olemas, piim olemas, jogurt olemas, küpsised olemas, vorst olemas, sai olemas mis asi see on?" Võtsin rohelise juurika kätte.
"Till," Kehitas Kaspi õlgu.
"Miks sa tilli ja saia ostsid?"
"Nohh siis näeb paberkott samamoodi välja nagu filmides."
"Oi kui tark ja hakka nüüd süüa tegema."
"Sina pidid tegema," Sai Kaspi krambid.
"Tünksi said."

Hakkasin praadima ja jälgisin pidevalt kokaraamatut. Kaspi vaatas diivanil telekat. Klõpsas koguaeg mu kolme kanalit.

"On lõbus kolme kanalit vaadata?"
"Juba funn."

Läksin teleka juurde ühendasin väikese juhtmekese ja oligi rohkem kanaleid.

"Nii käib asi," Läksin tagasi pliidi juurde.
"Nupukas."

Kui toit valmis sõime mõnusalt pastat ja pärast vaatasime telekat. Jõime jogurtit sõime küpsist ja kommi kordamööda. Istusime õlad vastamisi mõlemal õhuke tekk peal.

"Mulle meeldib see hetk Suu."
"Mulle ka Kaspi."
"Suu?"
"Nohh mis on?"
"Äkki on meil rohkem kui sõprus?"
"Nohh ma ei usu kuna ma tuhnisin su telefonis ja sul oli seal viimati helistatud inimene keegi musi(kk)."
"Tuhnisid?"
"Sorry."
"Ahh suva sõbrad teevad vahel nii."
"Tõesti lepid sellega, et ma su telefonis tuhnisn?"
"Jahh."
"Kes see musi on?"
"Mhh üks tüdruk."
"Ma ei arvanudgi et see poiss on."
"Kas ma meeldin sulle Suu?"
"Mhh sa oled mulle nagu parimsõber kellega saan rääkida kõigest aga ma ei tea ks tahaksin sinuga rohkemat."
"Miks?"
"Kui meil peaks kunagi suhe näiteks lõppema siis ma ei tea kas me oleks enam need kes ennem."
"Suu, mõned on saanud lähedamaseks."
"Kaspar, me oleme juba lähedased ja kui me lähedasemaks saaks oleks see juba suhe."
"Okei ma ei ole pealetükkiv."
"Ei olegi, mulle meeldib et sa räägid sellest mida tunned."
"Tõesti?"
"Jahh, nohh ma ei saa sulle õelda, et ma ei tunne su vastu midagi aga ma kardan meie sõprusele lõppu teha."
"Mina ka."
"Tore äkki peaks magama jääma?"
"Jahh ma magan diivanil."
"Okei."

Sättisime ennast magama ja natuke veel suhtlesime ja siis jäime magama.

9.Osa.

Nii esimene asi mis ma ütlen on see, et ma ei kirjuta edasi, kui pole üle kahe komentaari. Nii et sorry ma tõesti, ei viitsi kirjutada ainult endale ja kui keegi ka mingeid nippe ei anna. Näiteks mida edasi kirjutada. Loodan väheamlt, et tuleb kaks komentaari.

Head lugemist.

Hommikul ärgates Kaspit polnud diivanil. Köögist tulid aga toidu lõhnad. Kõndisin nagu sombi kööki.

"Hommik," Pani Kaspi taldrikud lauale ja hakkas pelmeene jagama.
"Pelmeenid, ei no tavalised mehed," Muigasin.
"Mis on?"
"Pelmeendi, neid teeb iga kutt," Võtsin sahtlist kahvlid ning hakkasin sööma.
Kaspi lõpetas samuti pelmeenide jagamise ja asus ka sööma.
"Muide Sannat nägin täna poes," Rääkis Kaspar suu toitu täis.
"Kas ta midagi minust ka küsisi," Panin kohe kahvli käest.
"Jaa."
"Mida, räägi," Tõmbasin taldriku tal nina alt ära.
"Ahh ta niisama, mingi ta saab juba ise ppüsti seista ja sinule tahtis õelda äitäh, et sa pole mingi tema ellu sekkund."
"Ta saab seista," Plaksutasin käsi.
"Nii nagu ta ütles, kaugemaid maad käib ratastoolis kodus aga pidi karkudega ringi koperdama," Proovis Kaspi oma taldrikut tagasi haarat, aga ma lükkasin seda aina kaugemale ja kaugemale.
"Ma tahan ta juurde minna."
"Eii."
"Mis ei," Kortsutasin kurjalt kulmu.
"Ta ootab sind sinna alles järgmiseks aastaks."
"What," Lõin käe vastu lauda ära.
"Ma ei tea," Tõusis ta laua tagant ja hakkas potist pelmeene sööma.
"Okei, ma lähen ennast välja värskendama," Tõusin laua tagant ja läksin voodi juurde.
Voodi alt võtsin oma käkras riided. Läksin vannituppa ja hakkasin juukseid kammima. Värvisn silmad, huuled ja ripsmed ära panin natuke puudrit ka ja olin valmis minema. Esikust võtsin oma jaki. Oli käes sügisvaheag ja õues oli jahe. Tõmbasin musta jaki peale ja jalga madala tallaga mustad kingad. Suundusin jala õe poole. Tee oli küll pikk aga mul polnud muuga liigelda. Bussidest ei tea ma midagi ja pikap tema on juba mitu nädalat õnnetuse läbi teinud autode parklas.

Pikk teekond sai läbi ja õe maja paistis. Koputasin kolm korda uksele ning avasin ukse, kuna see oli ikkagi ka minu kodu.

"Õde," Vaatasin majas ringi, toad olid ümber tõstetud.
Õde tuli vastu enam mitte millegi toeta.
"Sa kõnnid," Hõikasin rõõmust.
"Jaa," Oli õde tuim.
"Kuidas elad siis pisike õeke, kuidas siis Robertiga läheb?" Istusin diivanile ja õde istus ka.
"Ahh, kuidas ikka läheb, nüüd juba kõnnin ja me loome Robertiga oma peret," Silitas õde oma kõhtu.
"Sa oled rase," Karjusin liiga valjult.
"Jahh, mis see sinu asi on," Karjus õde mulle näkku.
"Õde sa oled viisteist."
"No ja olengi, kurat mis õde sa oled, tuled külla alles siis kui mu elu on korras aga siis kui ma veel ratastoolis olin ei astunud sa isegi mitte siia poole," Pühkis Sanna vihast pisarat silmast.
"Ma arvasin, et sa ei taha mind näha."
"Ei tahtnud ja ei taha nüüd ka, kao välja," Karjus taaskord õde mulle näkku ja näitas näpuga ukse poole.
"Õde, sa ei ole ainu omanik siin see on ka minu kodu," Lükkasin õe oma näo juurest minema ning kõndisin oma tuppa.

Toa ukse avades pidin istuli kukkuma. See polnud enam minu tuba, vaid pisikese poisi tuba. Seal olid sinised Karupeog Puhhiga seinad, sinine vaip, häll, mähkimis laud ja pisikesed mänguasjad. Lükkasin ukse kinni ning vajusin sinna põlvili maha. Robert tuli ka sinna tuppa. Ajasin ennast püsti nin gistusin pisikesele nurgadiivanile. Robert istus mu kõrvale ja hakkas kohe seletama.
"Ma ütlesin Sannale, et ärme tee sellest lapse tuba, see on ju ikkagi su õe tuba, teeme endale ise kuhugi mujale maja ja seal pole miski enam su õe oma aga ta ei nõustunud ja alustas ise tegemist. Olin juhuslikult oma pikal tööpäeval ja kui koju tulin oli su õde siin toas ja värvis tuba."
"Lõpeta," Tõusin püsti ning läksin üldse majast välja.
Istusin maja ees olevale pingile ja lihtsalt nutsin. Terve kodutee ma nutsin ja kodu nutsin samuti Kaspari õlal. Rääksin suure pisrate vahele ka natuke mida Robert rääkis. Lõpuks otsustas ka Kaspi sõna võtta.

"Susanna, ma mõtlesin, et mul pole mõtet siia jääda vaid kolida välismaale ja leida endale naine ning ka temaga pere luua."
"Kaspar palun ära mine," Läksin Kaspari embusesse.
"Kui siia jään, jään siia ainult sinu pärast ja ainult siis kui meil ka midagi oleks."
"Meil on sõprus," Vaatasin läbi pisarate talle silma.
"Suu, sa pead teadma, et ma ei taha enam niisama sõbrad olla," Võttis Kaspi mu näo oma käte vahele ja suudles mind.
Ma ei punninud vastu vaid sain aru tegelt, et ma olen koguaeg seda tahtnud aga pole suutnud endlae seda tunnistada.
Lõpetasin nutu tundsin, et on vähemalt üks kes mind armastab ja hoiab. Teginennast korda panin disko riided selga ja läksime koos tema sõbra peole.
Rahvast oli palju. Kaspi jõi ennast küllalt täis ning nautis sõprade seltsi. Ka mina jõin natuke võibolla liigagi palju, et ei saanud aru, et üks tema sõbra sõber ajab mulle ligi. Olin väga väsinud ning otsustasin magama minna.

Osa jätkub teise poolega, kui vähemalt kaks komenteeriat on.

Kuskil oli kirjutatud graatsilise asemel kraatsiline. Ja esimesest osast ei saanud mitte muffigi aru. ja ei meeldinud, et mina-tegelane rääkis koguaeg õde ja õde. Oleks võinud selle õe nimega kutsuda ja need ka, et õde istus ja õde rääkis. seal oleks võinud ka nimi olla. Aga muidu hea ja lase edasi!

10.Osa.

Üle pika aja kirjutan taas:) Ma juba unustasin selle jutu aga enam ma nii ei tee;)
Juube:)
Okei see on siis üheksanda loo järg.


Vaikselt ennast voodist püsti ajades, kumisevad mu kõrvad ikka kõvast ja natuke piinlikust muusikast. Muusika tekitas piinlikust, see oli Eesti oma rämeropp räpp. Toetasin ennast vastu seina ja tõmbasin ukse kiiresti lahti. Uksetaga musitav paarike kukkus otse minu ette külili.
"Vaevalt nad mind märkasid," Jooksin kikivarvul peast kinni hoidvatest ja oigavast paarikesest.
Trepi käsipuust kinni hoides ja natuke upitades nägin Kasparit ühe tüdrukuga mesimagusalt vestlemas.
"Kaspar," Karjusin kõvasti ja vehkisin käega, aga muusika oli mu häälest 99% üle. Võidelda oli muusikaga raske.
Lasin aga jalgadel kiiresti trepist alla vudida ja Kasparini joosta.
"Kallis," Panin käed ümber Kaspari, kes ehmatusest pillas pisikese suletud läbipaistva paki käest. " Pulber," Kükitasin maha ja võtsin pakki oma näppude vahele.
"Kõigest pesupulber," Viskas plika paki üle nalja.
"Ega ma idioot pole," Vaatasin suurte silmadega kõikidele otsa.
Sel hetkel tunuds nagu kõik vahetaskid pakikesi. Ühes on pulber teises niisama tabletid, kes viskavad neid jooki või neelavad niisama, tõmbab triipu või üldse süstib ennast ühe ja sama süstlaga, mis on läbinud mitme inimese veene.
"Kallis ma pean sulle seletama," Võttis Kaspi mu varukast kinni ja tõmbas tagaukse poole. Ta tiris mind nii kõvasti, et kui oleksin külili kukkunud oleks ta mind ikka edasi lohistanud ja sellest välja poleks teinud.
"Mida sa seletad? Oihh see tüdruk ajas mind kellegiga segamini aga mina süütuke võtsin selle ikka vastu või hoopis ma tahtsin selle anda edasi oma seljataga või külgedel seisvale inimesele või üldse tahtsin seda omada ja ole ägeeeee kutt. Ma tõesti loodan, et sul on parem seletus, ühtegi neist seletusets pole piisav, et rahustada mind ja sind õigustada," Prantsatasin liivale istuma.
"Ma pidin selle andma Heerole."
"Kurat, see ei õigusta sind, miks ta ei võinud seda ise talle anda ja miks ta pidi just selle sinu kätte andma, sa ei olnud ainuke piduline. Selline lollakas blond prinkis pepuga plika saaks igale kutile külge ajada ja talle selle sokutada," Tõusin liivalt ja kõndisin rannast pimeda tänava poole. " Ära täna seda viga tee, ära tule mind otsima," Vaatasin korra seljataha ja jooksin rannast minema.
"Fukkkkkkkkkk," Karjus Kaspras vihast ja viskas enda kõrval oleva suure lameda kivi vette.

Kõndisin mööda pimedat tänavat ainult edasi ja edasi. Järsku käis kolksatus vastu mu pead ja ma olin maas abituna pikali.

*Hommik*

"Susanna, Susanna," Karjub keegi aga ma ei suuda anda märku, et olen elsu ja terve. Noh mitte terve aga elus ikkagi.
"Mina Kaspar," Pani Kaspar oma sõrmed mu kaelale. " Kutsuge kiirabi," Karjus ta hüsteeriliselt.
Jälle need sireenid, jälle see loksuv kanderaam ja ebamugavus. Jälle see vastik haigla lõhn. Jälle need nõelad. Jälle veri. Jooksevad mõtted mu peas ringi. Ma olen elus, kas te ei näe seda, ma saan ise kõndida ja joosta. Ma tahan kanderaamilt maha. Ma sõidan nüüd ise oma pikapi koju. Rohkem pole abi vaja, et jahh Tänksss, et proovisite mind ellu jätta aga poleks vaja olnud. Näen kohutavat und just seda ma nägingi unes. Piiksuvad aparaadid ja veenis olev kanüül. Natuke kallakuga olev haiglavoodi ja terve kapitäis tablette.

"Peab ta neid sööma," Vaatab Sanna kahklevalt ringi. Hoiab ühe käega oma suurenevat kõhtu ja teisega minu kätt.
"Saab ta terveks," Kuulen teisepoolt tuttavat Kaspi häält.
"Millal teda uuesti vaatama saab tulle," Kuulen häält oma jalgade polt tulevat, ka see on tuttav ja kostub Robertilt.
"Jääb ta ikka ellu," Kostub kõige hüsteerilisem hääl, see on isa hääl.
"Tal löödi täpselt kukla piirkonda ja see teeb asja halvemaks, kui arvasime. Kui ma teiega aus olen siis ellujäämine on 100% on 50%. Poolepeal. Nii et elu ja surm on hetkel võrdsed.
"Pole võimalik," Kukub pisara tilk mu käele, kindlalt kuulub see mu isale.
Vaevalt õde nutaks, ta oleks õnnelik ja Robert, tema saaks oma pesupulbrit nagu see plika ütles tarvitada.
"Kaspar sina oled kõiges süüdi," Karjub õde läbi pisrate.
"Tütar rahune, keegi pole siin süüdi on ainult süüdi see mõlakas, kes teda lõi," Pani isa käe õe õlale.
"Kallis sa tead, et ma usun sinusse," Musitab Kaspar mu kätt ja puhkeb samuti nutma.
"Rahunege, temaga saab kõik korda," Räägib Roberti Mehine hääl üle teiste pisarate ja nutu hüüete.
Käin kõrvulukustav piiksumine, südame löökide sakilised jooned sirgenevad ja ongi nüüd ainult sirged. See on valus surm, aga ma tean, et ilma minuta tekib probleeme vähem ja nüüd saan valvata teid nii nagu olenalati tahtnud teid kaitsta. Kahjuks pole te lubanud mul elus seda teha, aga nüüd kus olen surnud ei saa keegi mind takistada.
Õeke ma andestan sulla. Kaspar ma pole kunagi su peale vihane.
"Hoidke lähedasi," Oleksin tahtnud neile õelda, kui mul oleks olnud see võimalus.

Läbiii:)