Isegi kui teda enam pole, on ta südames alati minuga, väike mälestus siis mis me koos tegime.
Ta teadis alati kuidas mind naeratama panna. Ta teadis minust kõike. Ta teadis täpselt mida ma mõtlesin, piisas ainult silma vaatamisest. Ta oli kõik minu jaoks.
Mäletan kui läksime ühel suvel oma paari sõbraga suvilasse. Me jagasime tuba. Öösel, läksin silla juurde ja panin oma jalad külma vette. Ta tuli mind otsima ning kui leidis, istus ta minu kõrvale sillale ja hoidis mind kaitsvalt oma kaisus.
See oli täiuslik.
Tema oli täiuslik.
„Kuu ei ole nii madalal kui tavaliselt-“ Lausus ta. Ta vaatas mulle otsa, samamoodi mina. Ta naeratas mulle ja ma sulasin seesmiselt. Ta lükkas mu tukka silme eest ja suudles mu laupa.
„Aga kuu särab piisavalt et muuta sind veel ilusamaks.“ Ta alati ütles selliseid asju. Asju mis panevad mu naeratama või punastama. Ta alati märkas pisikesi asju. Nagu näiteks kuidas mu nina kergelt ülespoole tõuseb kui naeratan, või kui ma olen segaduses ja mu vasak kulm tõuseb või kui vihma sajab, ma magan nagu beebi. Ma mäletan, ma tõusin sillalt püsti, samuti tema. Me kõndisime tagasi majja, käsikäes. Kui me kõndisime, hakkas vihma sadama. Ma vaatasin taeva poole ja sulgesin aeglaselt silmad.
„Ma armastan vihma“ sosistasin, tundsin ta käsi ümber oma piha.
„Ma tean!“ Me jalutasime tagasi suvilasse ja otse meie tuppa. Vahetasime mõlemad riided ööriiete vastu ja pugesime teki alla. Jagasime temaga voodit, mitte selles mõttes, me elasime nagunii koos.
Ta pani oma käe ümber minu piha ja tõmbas mind lähemale. Tundsin ta hingamist oma kaelal, mis saatis väriseva märguande üle mu keha.
„Head ööd, Sassu, armastan sind.“ Sosistas ta.
„Head ööd, Max.“ ütlesin vaikselt. „Ma armastan sind ka“ Ta alati laulis mulle enne magama jäämist. Tundsin kuidas silmad kinni vajuvad kui Max mulle kõrva vaikselt laulis. Tänu Maxi- ja vihmapiiskade häälele vajusin unne.
Sellel öösel, ärkasin uuesti üles kell 3. Ma tõusin voodist püsti ja istusin rõdu peal olevale kiiktoolile. Katuseäär päästis mu vihmast. Väljas oli täiesti pime ja tähed moodustasid koosseisu ja taevalike asutuse. Ma jumaldasin neid, siis tundsin et ma pole enam üksi.
„Mis teed siin?“ küsis Max mult.
„Ma ei saanud magada!“ ta pani oma käed ümber mu õlgade.
„Siis ma jään sinuga siia!“ pöörasin pea tema poole.
„Sa oled väsinud, mine tagasi magama!“
„Ei!“ ütles ta kindlalt. „Ma tahan sinuga siin olla.“ Noogutasin ja istusime mõlemad kiiktoolidele. Tema käed ikka ümber minu, toetasin oma pea tema õlale ja tema omakorda oma pea minu omale. Sulgesin silmad ja teadsin et Max on täiuslik.
Me jäime magama, vihm oli meie unelaul.
Pealkiri: Mälestus ! 
19/8/2009, 17:04