Süda, mis ei purune iial.

Veiniklaasi laualt võttes rändab mu pilk üle restorani, kus ma parasjagu viibin. Kõik on nii puhas, kõik on viisakalt paigaldatud. Mul tekib tunne, nagu ma oleks oma kdous, kuigi minu kodu pole nii puhas, nagu see paik siin.
,,Kas soovite veel midagi, või toon arve?" küsib kelner. Ta paistab juba tüdinenud olevat minu teenindamisest. Ma olen juba 2 pudelit tequilat joonud. Minu jaoks pole see palju, kuna olen ennemgi samaplju jooki joonud. Võtan kotist rahakoti, tõusen püsti, naeratan kelnerile kelmikalt ja lausun siis:,,Palun too arve. Ja aitäh nii lahke teeninduse eest." Kelner lahkub, olles 5 minuti pärast tagasi. Ta ulatab arve, vaatan seda uudishimulikult ja annan siis soovitud summa talle. Tänan kogu restorani lahkuse eest, mida nad mulle andsid ja lähen õue, pladiseva vihma kätte, mis mu meeleolu hoopis erksamaks teeb. Võtan kotisahtlist peegli ja vaatan. Mu meik on laiali läinud, tänu vihmale, aga see ei huvita mind. Asetan huulepulga oma huultele ja värvin huuled erkroosaks. Varsti paistab ka mu maja, mida olen juba 2 tundi igatsenud. ,,No kurat! Kuhu ma oma võtme panin?" mõtlen, olles närviline. Alati suudan ma midagi unustada või kaotada. Kui olen lõpuks võtme leidnud ja sellega ukse avanud, astun tuppa. Telekatoast kostub norinat, mille peale ma vaid ohkan. Isa on jälle jäänud magama, nagu ta seda alati teeb, kui telekas liiga huvitav on olnud. Panen oma punase koti lauale ja lähen oma tuppa. Nagu alati, on mu tuba sassis. Ma olen lihtsalt liiga laisk selleks, et koristada. Isa on mind alati noominud selle eest. Ma pole vist loodud olema koduperenaine. Homme on kool, see masendab mind iga päevaga üha enam. Ja ma pean õppima geograafiat, mis mul üldse meelest on läinud. Ja kõige tipukuks, ma ei jõua õppida, kuna ma olen täis ja kes üldse midagi teha viitsib, kui ta on alkoholi võtnud? Hea seegi, et mind veel puhuma pole pandud. Vajusin väsinult voodile, mind ei huvitanud, kas saan geograafias 2-he või ei, ma lihtsalt ei jõudnud õppida.

...

Panin hommikumantli selga ja läksin vannituppa. End peeglist vaadates tabas mind ehmatus-ma nägin välja nagu tont. Võtsin kapist ruttu meigieemaldaja ja vatitupsu. Puhastaisn enda näo ja pesin hambad. Allakorrusele tulles ei näinud ma isa, ta oli vist juba tööle läinud. Panin ennast riidesse, sõin ja hakkasin koolipoole astuma. Mul oli räige pohmakas, mu pea valutas ja mind ei huvitanud, kas õpetaja sõimab mu näo täis või ei. Kooli poole jõudes märkasin trepi peal istumas Trevorit. ,,Christine, palun ütle, et sa pole joonud." ütles ta ja ma mõistsin teda. Trevor oli minust 1 aasta vanem ja talle ei meeldinud joodikud, eriti naised. Köhisin oma hääle puhtaks, vaatasin teda kahjutundega. ,,Olen küll joonud. Aga kui sina sellest kellegile ei räägi, siis on ju kõik korras?" Trevor lõi endale vatsu pead. ,,Sa meeldiksid mulle rohkem, kui sa ei jooks." ütles ta. Kuulsin, kuidas tunnikell helises ja jooksin kähku geograafia tundi. ,,Ja preili Swartzer, miks teil nii kaame pilk on?" küsis õpetaja Clarkner. Ma vihkasin teda, sest tema puuriv pilk ei lasknud mul sekunditki hingata. ,,Ma ei tunne ennast just täna väga hästi." ütlesin ohates. Õpetaja tahtis mind küll arsti juurde saata, kuid ma ei olnud sellega nõus, arst saaks täpipealt aru, et ma olen joonud. Õpetaja käskis meil õpikud välja võtta ja siis lugeda lehekülge 48. Ma pole just geograafias eriti tugev, aga ma püüdsin tekstist aru vähemalt saada. Mul hakkas silme eets mustaks minema ja ma kukkusin lihtsalt kokku. Ben tuli kähku mu juurde ja võttis mu sülle, minnes arsti juurde. ,,Ja mis Christiega juhtud?" küsis arst mind silmates. Ben rääkis kogu loo ära, ja mind pandi lauale. Kui lõpuks ärkasin silmasin enda ees valget ruumi ja arsti. ,,Mis minuga juhtus?" küsisin püsti tõustes. Arst hakkas mu küsimusele juba vastama, kuid siis tuli mulle kõik meelde. ,,Minuga on kõik korras, aitäh teile." ütlesin ja läksin arstiruumist välja, vahetundi.

..

Vahetunnis polnud mul midagi teha, kui ainult mõttetute inimestega rääkida. Kõik pärisid, kus ma olin, mis minuga juhtus jaaniiedasi. Varsti tuli mu juurde Trevor. Oli nüüd siis teda ka siia vaja? ,,Ma nägin, kui sa kokku kukkusid. Ma tahtsin sind aidata, aga Ben jõudis ette." ütles ta pilku maha visates. ,,Mul pole teie haletsust vaja." ütlesin ja kõndisin eemale. Minu pilgu röövis üks piikemat kasvu poiss, ei, mees siiski. Ta jäi seisma, pilk suunatud minu poole. Pöörasin pea ära ja jalutasin Trevori juurde tagasi. ,,Ma nägin, kui sa seda tüüpi vaatasid. Ta on uus, ta nimi on Nick." ütles Trevor jäiselt uustulnuka poole vaadates. Tundsin uustulnuka pilku endal ja ei tahtnud talle otsagi vaadata. Ta tundus nii imelik olevat. Ta tundus kurb. Helises tunnikell ja läksin järgmisesse tundi, milleks oli matemaatika. Saatuse tahtel olin just selle tulnukaga ühes tunnis. Ta istus minust 2 pinkti tagapool. Õpetaja alustas jutuga, millele ma tähelepanu isegi ei pööranud.

...

Sööklas olles tuli Clarissa mu juurde. Ta oli mu parim sõbranna siit koolist. Ma sain alati talle oma südant puistata, sest ta oskas mind lohutada ja kuulata. Lõunasöögiks võtsin endale ainult õuna, mul polnud isu eriti süüa. ,,Kas sina ka Nicki nägid?" küsis Clarissa pilku uustulnuka poole pöörates, kes oli istunud Trevori ja teiste inimeste juurde. Tegin näo, nagu ei teaks kellest Clarissa räägib. ,,Nick? Mis Nick?" Clarissa puhkes naerma, ta nägi minust läbi, ta teadis, et ma tean, kellest ta räägib. ,,See poiss seal." ütles ta näpuga vastaslaua suunas näidates. ,,Jah, nägin. Aga miks sa seda küsid? kas sa tõesti arvad, et ta meeldib mulle?" küsisin, arvates, et Clarissa nalja teeb. ,,Sa vaatad teda lihtsalt nii armunud pilguga." ütles ta kätt suu ette pannes, et mitte naerma puhkeda.

Oh gee.
Erkroosa. See meenutab ühte vanamutti, kes on blond, kunstkulmudega (ajas enda omad maha ja joonistas uued asemele), ja ERKROOSAD huuled. Tead, fuii
Ja vana ta on, kui restoranis müüakse talle alkot?

Vigu suht täis ja värki. A muidu norm, kuigi ma ei saa aru mõttest.

"Tema jäine hääl."

Ohkasin vaid Clarissa öeldu peale. Varsti helises tunnijkell ja kõik läksid oma klassidesse. Võttes oma õpikut välja, nägin, et Nick istub mu kõrval. Selles tunnis olime me pinginaabrid. Tundsin ta pilku endal ja mu südames käis torge läbi. Varjasin enda nägu juuste taha peites. Ta jäine olek pani mind võbisema, ma teadsin, et ta ei salli mind. ,,Jäta mu passimine!" ütlesin vihaselt ja surusin käed rusikasse. Nick vaid muigas. Tunni lõppedes läksin välja, värsket õhku hingama. Sain vaid mõned sekundid hingata, kui Trevor mu juurde ilmus. ,,Ta meeldib sulle eks?" küsis ta ja ta hääles kõlas kadedusenoot. Ma olen alati Tervorile meeldinud, 1. klassist peale. Tema oli mulle aga ainult sõber, ta ei pakkunud mulle huvi, mitte raasukestki. ,,Ei, kuidas ta saab mulle meeldida, kui ma ei tunnegi teda? ja pealegi, tema välimus on ahhetama panev. Minu jaoks on see vastik." ütlesin käsi puusa pannes. Trevor vaid muigas mu öeldu peale ja läks Clarissa juurde. Trevor aga meeldib jällegi Clarissale, mis mulle sobis. Nad sobivad kokku, kuigi Trevoril on silmi ainult minu jaoks. Äkki tundsin oma kaelal jäist hingust, see võttis mu jalust nõrgaks. ,,Miks sa külma käes oled?" küsis Nick, kes oli äkki mu selja taha ilmunud. Issand, ta oleks mu peaaegu surnuks ehmatanud! Ma näen teda esimesel päeval ja juba ta kõnetab mind. ,,Sest külm õhk teeb head." ütlesin värisedes. Kuigi mul oli tegelikult üsnagi külm, ei teinud ma sellest välja, mul oli siiski hea olla. ,,Ah või nii. Edu sulle siis." ütles ta ja möödus minust. Vaatasin talle järgi, tema kõnnak oli ettevaatlik, ta pilk oli suunatud kooli poole, kuhu ta ka sammus. Vaatasin teda, ta jättis mu täiesti ükskõikseks. Läksin saali, järgmine tund oli kehaline kasvatus. Ma olin kehalises üsna hea, hinded olid kekas neljad-viied. Täna me lihtsalt võimlesime, kuna varsti on kool läbi, ning õpetaja andis kergema ülesande.

..

Tundide lõppedes läksin garderoobi. Tänane päev oli minu jaoks üllatavalt hästi lõppenud, tavaliselt olen ma koju tulnud halbade hinnetega, või siis halvas tujus. Välja jõudes ootas isa mind juba oma autos. ,,Isa, miks sa mulle juba autot ei taha osta? Ma olen juba kaheksateist." ütlesin veidi solvunud häälega. Isa vaid naeris. ,,Kõigepealt peaksid sa autokooli minema." ütles ta. Autokooli? Mul pole autokooli vaja, ma oskan sõita! Koju jõudes panin koti jällegist laua peale ja läksin külmkapi juurde, milles polnud muud, kui ainult liha, grillitud vorstid ja makaronisalat. ,,Isa, ma käin poes ära, süüa pole!" hüüdsin isale, kes vaid karjus, et kuulis mu öeldut. Haarasin ruttu rahakot, võtsin koti ja läksin kiirel sammul poe poole. Panin korraks silmad kinni, neid avades nägin enda ees Nicki. Kuidas ta siia sai? Nii kiiresti? Kus ta teadis, et ma siin olen? mõtlesin ma. Nick naeratas mulle ja tuli mulle lähemale. ,,Sina oledki siis see tüdruk, kes ei suutnud minult bioloogia tunnis pilku pöörata?" ütles ta. Pilku pöörata? Mida ta ajab? mõtlesin jällegi. ,,Kui sa arvad, et ma kohe sinusse armusin, siis sa eksid selles rängalt. Mulle pakub huvi sinu salapäratsemine." ütlesin. Nick oli tõesti salapärane. Alati kui ma teda vaatasin, või tema mind vaatas, olid tema silmad justkui viha täis. Nick köhatas. ,,Ma pole salapärane. Sa lihtsalt kujutad seda ette." Otsustasin temast võimalikult kiiresti lahti saada, ja läksin temast mööda. Ta ei teinud minust välja ja läks oma teed. Poodi jõudes jäi mu pilk seisma piimaletil. Võtsin kaks pakki piima siis suundusin makaroonitoodete juurde. Võtsin ühe paki makarone ja siis võtsin veel makaronisalatit. Kassa juurde jõudes nägin veel suitsupakke. ,,Palun üks Marlboro." ütlesin viisakalt kassajuhatajale, kes mulle paki ulatas. Maksin arve ära ja panin asjad kotti, suundudes uksest välja, kodu poole. Nick tundus mulle huvitav, tema hääl, tema jõuline kehahoiak, tema liikumine. See kõik tekitas minus imeliku tunde.

..

Koju jõudes panin asjad külmkappi ja panin suitsu põlema. Suits on osa mu elust, kuigi see kahjustab tervist. Aga mind see ei huvitanud. Kustutasin koni ja läksin oma tuppa. Tegin akna lahti, soe tuuleõhk tungis mu juustesse, lasin tuulel üle toa hajuda. ,,Ma kuulen su mõtteid enda peas." kuulsin kedagi äkki rääkivat. Kuulsin, kuidas keegi minu poole liikus ja siis jällegi köhatas. ,,Jälle sina. Miks sa mind jälitad?" küsisin Nickilt. ,,Ma tahan su sõber olla." ütles ta, rõhutades sõna sõber. ,,Kas sõber olemiseks peab siis teist jälitama?" küsisin. Nick naeris jälle oma vapustavat naeru. ,,Ei, ei pea. Aga sa pakud mulle huvi." ütles ta seinale nõjatudes. ,,Ahsoo. Kuid sina mulle seda ei paku. Kao siit enne kui ma karjuma hakkan." ütlesin urisedes. Äkki tundsin,et olen toas üksi. Ta oli kadunud, nii kummaliselt ja nii vaikselt ja nii salapäraselt. Otsustasin helistada Benile ja ta välja kutsuda, kuna olin väga pinges. Ben oli loomulikult nõus. Panin end soojemalt riidesse, ning läksin välja. Võtsin suitsupaki smauti kaasa. Varsti nägin enda ees musta kuju, valguse kätte jõudes nägin, et see oligi Ben. ,,Kuule, tead seda Nicki eks? Ta on kahtlane." ütlesin, endal hirmujudinad üle selja käimas. Panin suitsu põlema, et enda närve rahustada, kuigi ma teadsin, et suits närve ei rahusta. ,,jah tean. ka mulle on ta kahtlane tüüp tundunud. Ma pole temaga otseselt kokku puutunud, ega tea, millega ta tegeleb. Ma arvan, et tal on oma eesmärk, mille poole ta sihib." ütles Ben, köhatades. Tal läks vist toss kurku. ,,Eesmärk? Miks sa seda arvad?" küsisin. Ben istus pingi peale, sedasama tegin ka mina. ,,Ma ei tea, mul on lihtsalt selline tunne." ütles ta.

Tore jällegi. Lase edasi, aga ma ei saa aru põnevusest.