We Believe

NIii Ja uue jutu - mitte just eriti palju tõotav - algus


Algus

Sandra istus enda vastikult haiseva teki peal ja hoidis peos pihutäit enda luitunud punastest juustest. Nukralt ja väsinult vaatas ta eemal pappkasti peal vedelevaid kääre, mille peremees talle andnud oli. Kõvasti enda vastikult nohuse ninaga tõmmates haaras ta kastilt käärid ja silmi kinni surudes lõikas ta pea lähedalt maha paksu salgu juukseid. Kurvalt vaatas ta nüüd mannetult maas vedelevat karvade hunnikut.
Aralt käega üle nüsitud juuste käinud pani tüdruk käärid käest ja vaatas juukseid mis tema ees vedelesid. Õues puhus muserdav sügistuul ja kuulda oli lehesahinat. Järsku haara stüdruk käärid kätte ja hakkas raevukalt juukseid peast lõikama. Kui ta valmis sai libistas neiu kätega üle pea ja tundis, kuidas tal süda vastikute turris ja ebaühtlaselt lõigatud juuste peale pahaks läheb.
Kiire pilk kellale ja tüdruk seisis püsti ja koristas maast omaenda pikki kiharaid.
Kui Sandra enda tööga valmis sai, ta lausa lendas sellest rusuvast toast välja. Ta ei suutnud endale ikka teadvustada, et ta toakaaslane on surnud.
Paar sammu mööda koridori, vasakule pööre ja tillukesest uksest sisse minemine. See tee oli Sandrale pähe kulunud. Ta käis seda teed iga päev, sünnist saati. Kusagile mujale ei olnud tüdruk jõudnud, vaatamata oma üheteistkümnele eluaastale.
Väikese ukse taga oli kärarikas, akendeta, hallikate seintega saal, kus töötas sadakond inimest. Seal olid inimesed igas vanuses: Viie aastased lapsed ja hingevaakuvad vanamemmed. Kõik rahmeldasid kiiruga ringi ja heitsid närvilisi pilke väikestele luugikestele seintes.
Sandra ei teinud väljagi mõnest pilgust, mis tema uuel soengul seisma jäi ja kõndis läbi saali enda töö juurde. Kiiresti enda kõrval olevale luugile pilgu heitnud haaras tüdruk harjumuspäraselt seina äärsest virnast pika puupilpa, millele olid täpselt lõikekohad peale märgitud.
Võtnud sisse asendi ketassae taga, lülitas ta masina sisse, kohendas lippi enda rakkus käte vahel ja hakkas 11-aastase kohta liiga osavalt teivast lõikama.
Enda väljamõeldud lauluviisi ümisedes töötas tüdruk mitu tundi enda igapäevase otsa juures.
Töölt päästis väsinud Sandra kale kellatirin, mis kõiki töölisi sööma ja loendama kutsus.
Sandra lülitas enda masina välja ja läks koos teiste mornide inimestega suurte uste poole, mis just avanenud olid. Teisel pool uksi olid pikad määrdunudvalgete seintega koridorid, mida mööda edasi minnes jõudis suurde söögisaali.
Kõik tormasid kohe eemal olevate tünnide juurde, mis olid ääreni täis maitsetut körtti.
Sandra jäi natuke eemal seisma, sest ta teadis, et vanemad inimesed on eelisjärjekorras. Nukralt vaatas ta kuidas vanakesed jõhkralt kätega körtti sisse ajasid.
Kostus kahurikärgatus ja kõik saalis viibijad viskusid maha.
Ka Sandra oli koos teistega maha vajunud. Ta teadis mis nüüd tuleb. Kas edasi antakse teade, või tapetakse järjekordne tööline.
Tüdruk hoidis hinge kinni, kuni hiiglaslikest võredega kaetud helivõimenditest kõlas madal moonutatud hääl “74 Ruumi”
Sandra vaatas hirmu täis silmadega enda vastas kössitavad vanamemme. Tundes, kuidas talle pisarad silma valguvad ajas ta end püsti ning kõndis suurest uksest välja. Kõik sealsed inimesed olid nummerdatud ja just oli kostunud Sandra number, mis kutsus teda tuppa, millest tuli peaaegu ainult paksu pahandust.
Nüüd tundus koridor palju pikem, kui tavaliselt. See oli lausa kilomeetrite pikkune.
Lõpuks ukse ees seisma jäänud silitas ta käega üle pea ja kartis, et ta saab mingisuguse märkuse lohaka lõikuse eest, mis käsutab teda kolmekümmneks päevaks puhkevabale tööle.
Kui Sandra lingist kinni võttis, käis peast läbi veel tuhat mõtet, mida temaga tehakse. Uks vajus hääletult lahti ja neiul kulus hetk, et silmad pimestava valgusega harjuks.

Aitamine tähendab tänasest orjust ja palumine käskimist

Valgus, nuuksatus ja Sandra sai käskluse madalalt häälelt, mida ta väga tihti kuulnud oli:
“Istu!”
Vaikselt neelatades vajus Sandra peale valgusega harjumist kirjutuslaua vastas olevale toolile.
Tüdruku vastas istus nägus noormees, kes Sandrat imeliku igapäevase varjundiga relvast sihtis. Ilma mingi sissejuhatuseta hakkas mees rääkima “74, Me võtsime sulle uue toakaaslase.” Tumedate sassis juustega naine astus seni varju jäänud nurgast välja ning hoidis kõvasti juukseidpidi kinni oimetust tüdrukust, kelle suust tilkus peenike verenire.
Sandra oiatas vaikselt, kuid mees rääkis halastamtult edasi:
“Sa õpetad talle ära, kuidas meil asjad siin käivad! Sa hoiad ta eemale 156-st ja 32-st! Ning sa ei kuula ta mula asjast, mida tema nimetab “vabaduseks”! Igasuguse vastupanu korral lõpetad sa nagu 22.”
Sandra vaatas kahvatu näoga mehele otsa. “Selge?” päris mees ning tüdruk noogutas kiirelt. “Sa võid tagasi minna. Täna ei pea sa rohkem aitama,” andis mees viimase käskluse ning Sandra ajas end värisedes püsti ning kummardas isandale kergelt.
Sasipäine naine oli uue tüdruku juba Sandra kätevahele lükanud ja neiu hakkas teda järele vedades ukse poole lohistama.
“Oota!” kuulis tüdruk järsku häält, mis ta võpatama pani. Pisaraid täis valgunud silmadega keeras ta end mehe poole, kes teda vihaselt vahtis. “Mis su peaga juhtus?” saabus otsekohene küsimus.
“Te palusite mul pikad juuksed maha ajada. Need segavad aitamist...” ütles Sandra väriseval toonil.
“MA PALUSIN SUL JUUKSED MAHA AJADA, MITTE ENDA VÄLJANÄGEMIST SELLISEKS MUUTA!” hakkas mees karjuma ning ajas end vihaselt toolilt üles. Ta marssis tüdruku juurde ning sisistas talle “See ajab mind oksele!”
Sandra surus silmad kinni teades, mis kohe tuleb ning täiesti abitult võttis ta vastu tugeva hoobi näkku mehelt, keda ta oli vist oma elu lõpuni kohustatud isandaks nimetama.
Äkilisest hoobist paiskus tüdruk vastu ust ning tajus, kuidas uus tüdruk ta käte vahelt välja libises ning südant pahaks ajava prõntsatusega vastu maad põrkas.
“Kasige mu silmist...” kuulis Sandra enda kohal kõrguvat häält ning avas kobamisi ukse, haaras uue tüdruku rannetest kinni ja lohistas teda pimesi enda ruumi poole.
Kui Sandra ja salapärane uus lõpuks tuppa olid jõudnud sättis punapäine tüdruk uue blondi enda endise toakaaslase teki peale lesima. Blond nägi kohutav välja. Ta nägu oli sinise-valge läiguline ning verd otsekui voolas ninast ja suust. Käed ja lühikeste pükstega jalad olid marraskil ning Sandra oleks võinud vanduda, et neiu kõrva peal on hambajäljed.
Kerget iiveldust tundes astus tüdruk teisest eemale ning vaatas peeglikillust omaenda peegeldust, mis sugugi parem polnud. Huul oli paistes ning nina all oli kuivanud verest moodustunud korp, kuid pisarad olid otsa saanud. Isegi tahtmise korral poleks tüdruke enam nutta suutnud. Vapustatult vaatas ta enda nägu ning pillas peeglitüki maha.
Nüüd juba päris kaua lihtsalt värvitud seina passinud kuulis ta vaikset oiet, mis blondi poolt tuli.
Kiiresti end jalule ajanud tõttas ta uue toakaaslase kõrvale ning vaatas murelikult, kuidas tüdruku silmad lahti läksid.
Hetke vahtisid võõrad teineteisele otsa ja seejärel kajas toas blondi karje.
Sandra ajas end ehmunult kisendajast eemale ning vaatas, kuidas tüdruk vait jäi ning hingeldama hakates end püsti ajas.
“Kes sa oled?” karjus võõras hirmunult käsi naljakalt kaitseks ees hoides. “Mida sa minuga teinud oled?” hüüatas ta lisaks, kui ta enda välimust märkas. Hirmunult kobas ta kätega üle näo ning Sandra vaatas alandlikult maha ning silmitses enda punetavaid käsivarsi.
“Sa ei teinud mulle midagi? Kus ma olen? Mis toimub? Kes sa oled?” Küsimused vajusid Sandrale peale nagu laviin. Oiatades hüüatas Sandra kindluse mõttes võõrale “Ma ei ole sulle midagi teinud! Ära löö mind!”
Kohe oli aru saada, kuidas blond käed langetas ja juba jõuda küsis “Kes sa oled?”
Sandra nuuksatas ja tiris õla pealt pluusi alla. Kohe ilmus nähtavale naha sisse põletatud numbrikombinatsioon “74” “Ma olen 74.” Vastas tüdruk nüüd kindlamalt ja tõmbas pluusi taas üles.
Blond vahtis tardunult paika, kust kunagi oli paistnud number.
Valitses vaikus ja selle lõhkus uus tüdruk öeldes mannetult “Minu nimi on Helena.”

Üks aasta hiljem

Sandra istus sirge seljaga rätsepistes enda teki peal ning lahmis silmadega Helena juttu. See kõlas nagu muinasjutt. “Ja vanaema tegi pühapäeviti pannkooke. Suvel läksime sõpradega ujuma...”
“Paljujalu lumes...”, “Riietega ujumas...”, “Koolikotte jõkke viskamas...” Maailma kõige kutsuvamad ja meeldivamad teod pudenesid Helena suust nagu muuseas.
Tüdruk oli üle astunud Isanda keelust ja kuulas siiski Helena juttu “vabadusest.”
“...ja kui me ära ujusime tegime alati traditsioonilised jäätise kokteilid ja päevitasime niisama. Suved on nii mõnusad...” mulises Helena ja Sandra lihtsalt ei jõudnud ära kuulata.
Ühe aasta jooksul oli palju juhtunud. Sandra eelmine lähedaim sõber leiti üks päev üles pootuna tema enda toast. Enesetapp. Helena oli saanud endale numbri 22, mis oli kuulunud enne ühele hambutule vanamehele, kes jahvatas igal sammul enda nooruspõlvest. 22 lõpetas õnnetult. Nädal enne Helena saabumist vajutati talt silmad peast ja lõigati keel otsast. Mees jäi töö käigus hammasrataste vahele.
Helena ei pidanud ähvardusest eriti lugu. Ta suhtus Isandasse sellise trotsiga, et Sandral tekkis tõsine hirm, et järgmisel päeval on tema kusagil vaadis ja ujub omaenda veres.
Kihutanud sellised jäledad mõtted peast Helena järjekordse mälestustesööstuga “...me mängime alati võrkpalli. Ma saan suvel tädi käest tööd jäätisemüüjana. See on mõnus. Sõidad enda käruga mööda linna ringi. Sööd nii palju jäätist, kui tahad ja oled töötades täiesti parimates kohtades. Kesklinnas või rannas...”
Kostis koolikella tärin ning tuled kustusid. See oli magama jäämise signaal.
Ka tüdrukud pugesid kuulekalt oma tekkide alla, kuid Helena suu seisma ei jäänud.

1. aasta hiljem

Sandra ajas end haisvalt asemelt üles ja vaatas uniselt kella poole. Otsekohe ärkvele saades hüppas neiu püsti ning raputas ka Helena üles.
“Midaõn!” mõmises Helena pahuralt Sandrale, kes hirmunult sosistas “Üles! Me oleme sisse maganud.”
Ka Helena oli välgukiirusel asemelt välja saanud.
Sandra tegi ukse lahti ning piilus koridoris ringi. Isanda uks oli lahti, kuid seal ei olnud kedagi sees. Mees oli juba ringkäigule jõudnud. Ilma mingi hoiatuseta pistis punapea abiruumi poole jooksma eeldades, et Helena talle järgneb. Kui Sandra ukseni jõudis vaatas ta korra tagasi. Helenat ei olnud.
Ähmi täis minnes hiilis tüdruk tagasi, et sõbrannat märgata.
Hirmust kivinenuna vaatas ta kuidas Helena blond pea Isanda ruumi kadus.
“Mida sina siin teed?” päris sügav meeshääl Sandra seljatagant. “Viilid aitamisest!” karjatas mees ning haaras tüdruku kõrvast kinni ning raputas last pööraselt.
Sandral oli tunne nagu tahaks mees talt pead otsast ära tõmmata, kuid juba oligi see läbi ja tugev tõuge ukse poole andis märku sellest, et 74 peab tagasi tööle minema.
Sandra vaatas vesiste silmadega kabineti poole, kust Helena väljunud polnud. Uks vajus Isanda järel kinni ja tüdruk ei teadnud enam, kas ta näeb oma sõpra kunagi.
Musta meelega vantsis Sandra enda töö juurde. Täiesti shokeeritult vaatas ta Helenat, kes tüdruku kõrval oleva laua juurde astus ja teist nägu tegemata enda tööd jätkas.
Sandra heitis pilgu luugile tema pea kohal ning otsustas hetkel vait olla ja hiljem uurida, kus kurat Helena tõmmelnud oli.
Aeg läks kiiremini, kui Sandra oodanud oli. Peagi lubas kell neid sööma. Inimeste rüsina keskel puhkes tüdrukute vahel lühike vestlus
“Kus sa olid?”
“Mina? Ei kusagil. Ma tegin koguaeg tööd...”
Sandra saatis Helenale ähvardava pilgu ja tüdruk tegi vastuseks hoopis silma.
Väga ettevaatlikult kummardus blond Sandra kõrva juurde ja sosistas talle “Ma tean, kuidas siit minema saab.”
Sandra suu vajus hirmunult lahti. Kümned inimesed olid üritanud põgeneda ja mitte keegi ei olnud seda tehes ellu jäänud.
Nad jõudsid sööklasse ning vanemad tormasid kohe pugima. Sandra ja Helena asusid aga järjekorda.
Mõlemad tüdrukud mõtlesid nii pingsalt, et nende taga seisev nendevanune poiss lausa kuulis, et tüdrukud on närvis ja midagi on teoksil.
Aeg liikus, järjekord liikus ja Sandra avastas, et ta on tünnile juba õige lähedal. Kui tema pidi järgmine olema, kostus jälle see vastik paugatus, mille peale kõik pikali viskusid.
“94 ruumi.” Teatas moonutatud hääl ning üks kahekümnendates blond naine tõusis püsti ning koperdas ukse juurde. Temast jäi maha haudvaikus. Uus kärgatus ja kõik tõusid ning Sandra hüppas rõõmsana tünni juurde ning ajas käe juba päris põhja. Kümme sekundit oli tal võimalust körti suhu ajada. Järgmised kümme sekundit kuulusid juba Helenale, kes küll selle söögi vastu mingisugust vastikust välja ei näidanud.

***

“Mida? Kuidas? Kuidas me siit minema saame?” päris Sandra õhtul, kui nad Helenaga enda tuppa astusid. Sandra teadis, et risk on suur, kuid, kas elu on üldse midagi väärt säärases vangipõlves?
“Rahu! Me peame hommikul ootama, et Isand ringkäigule läheks. Seejärel hiilime tema tuppa ja ronime aknast välja.”
Sandra kergitas kulmu. See oli küll labane plaan. “Helena... ma tõesti ei usu, et see kuidagi toimib..” tahtis Sandra juba Helena võltsi lootust kaotada, kuid Helena tegi tõrjuva liigutuse “Ma käisin hommikul väljas. Vaata!” Tüdruk pistis käe pükste värvli vahele ja tõmbas välja peotäie rohelisi puulehti.*
Sandra ei tabanud kohe ära, mis asjad need on. Kuid peale Helena lühidat seletust oli Sandra valmis kohe minema.
Helena naeris ja heitis enda teki peale. Kohe kõlas kell ja tuled kustusid.
Ka Sandra vajus enda asemele, kuid und tal küll ei tulnud. Terve öö veetis ta mõeldes, missugune see vabadus üldse on. Palju rohkem häiris tüdrukut kartus selle ees, et Helena valetas talle kõige kohta. Vabaduse kohta.

*vasakvasakvasak, aga egas neil seal taskuid pole

Tüdruk, Kus su silmad on?

Sandra ärkas. Tõusis. Äratas Helena. Ootas.
Vali kell andis taas märku tööle minekuks. Tüdrukud ei läinud meelega kuhugi. Oodanud paar minutit tegid nad ukse lahti.
Paar kiiret pilku koridori peal ja juba jooksid mõlemad Isanda suletut ukse poole.
Helena katsus ust ja tundis, et see on lukus. Nukralt neelatades haaras ta Sandra randmest ning nüüd jooksid nad sinna kust nad tulid. Võiks arvata, et sellele kaasnes vali jalamüdin – Nagu elevandid jookseks amokki – kuid tüdrukud jooksid lausa hääletult. Kui nad turvaliselt töö juurde jõudsid hakkas Sandrat närima järjest tugevnev kahtlustus Helena üle.
Sandra lülitas kiiresti masina sisse, haaras lipi ja lükkas selle ise Helenale otsa vaadates sinna, kus tavaliselt oli Sandra käsi.
Saali täitis valukriise, mis betoonseintel tagasi põrkas ja siis veel võimendus. Sandra vaatas enda kätt, mis oli nagu üle valatud millegi punasega ning nimetis- ja keskmise sõrme koha peal haigutas suur ja harjumatu auk.
Sandra potsatas istuma. Vaba käsi kahmas värisevate sõrmedega pihku sõrmed, mis maas vedelesid.
Helena nägu oli hirmu ja õudu täis. Võis arvata, et ta hakkab kohe oksele.
Kõik näod oli pööratud Sandra poole, kes ikka veel hirmust, valust ja ehmatusest valju häälega nuuksus.
Tardunud rahvamassist tormas esile mingi kogu. Sandra ei näinud enam selgelt, vaikse põntsuga vajus ta minestunult maha.

***

Sandra ärkas Helena nuuksete peale. Kohe hakkas käsi enda valust märku andma. Tüdruk ei üritanudki rääkida, täies vaikuses – saadetuna Helena nuuksetest – hakkasid ka Sandral pisarad mööda nägu laiali veerema.

***

Paari päeva pärast, kui Sandra natuke kosunud oli, sai tüdruk kutse Ruumi. Nüüd seisis ta selle ihaldusväärse ukse taga ning kogus end, et uksest sisse minna.
“T-tere,” kokutas neiu, kui ta lõpuks sisse astus, noormehele, kes laua taga istus ja tüdrukut põrnitses.
“Sa oled nüüd juba küllalt terve, et tööle minna,” ütles mees täiesti külmalt.
Sandra vaatas Isandat natuke ehmunult. Ta tegi juba suu lahti, et midagi öelda, kui koridorist kostus vali naeruvaling ja jalamüdin.
Isand oli silmapilkselt püsti ning sisistas Sandrale ärritunult “Oota siin.” Haaranud põuest relva astus ta koridori.
Sandra kivines enda senisesse asendisse ning Isand virutas enda seljataga ukse kinni.
Aeg venis ja Sandral oli aega toas ringi vaadata. Isand ei kasutanud seda kohe kindlasti enda kabinetina. Keset tuba oli laud ja selle ümber kolm tooli. Laual oli lamp ja laua kohal oli seina peale riputatud peegel.
Toas oli kaks ust ja üks aken. Üks uks avanes koridori ja teise ukse tagust käiku Sandra uurinud polnud. Tegelikult teda lausa ei huvitanud too uks, tüdrukul jätkus silmi vaid aknale, mis nii ihaldusväärselt ootas, et Sandra sealt kaudu põgeneks...
“Ei tule välja, ta võib iga hetk tagasi tulla...”
“Saab! Prroooovi!” käis tüdruku peas vaikne sõda.
Kibekiiresti keeras ta end ringi ning keeras ukse seestpoolt lukku. Tundes mingit erutuse värinat, mis pea mõtteid täis ajas ja tegutsemise neli korda raskemaks tegi, tõttas tüdruk akna juurde.
Vaba käega haaras ta ühe tooli ja ronis akna juurde.
Ühe käega oli raske seda akent lahti suksida. Ärritunult alla andes ja kerget paanikat tundma hakates ronis ta toolilt maha ja tõmbas teise tooli ka enda juurde.
Just siis katsus keegi väljast poolt linki. Sandra kangestus hetkeks, kuid ronis uuesti tooli peale ja haaras teise tooli kätte, eirates teravat valu, mis temast läbi käis, kui puit ta kinni seotud käe pihta läks.
Nüüd oli ukse tagant tagumist kuulda.
Adrenaliinist värisema hakates peksis tüdruk tooliga aknaklaasi pihta. Peale paari nõrgemat katsetust tekkiski klaasi sisse esimene pragu. Sellest julgust saanud, hakkas tüdruk veel kõvemini akent lõhkuma.
Lõpuks see juhtus. Klaasikillud lendasid igale poole.
Sandra vinnas end juba pooleldi aknast välja, kuid kuulis siis, kuidas Isand lukku puruks laseb.
Meeletult sabistama hakates üritas tüdruk ikka välja saada. Keegi haaras ta jalast ja tõmbas Sandrat väga tugevalt sisse tagasi.
Tüdruk ei osanud midagi muud teha, kui jalgadega kõvasti siputama hakata ja muudkui kisada “Appiii! Appiiiii!”
Lõpuks õnnestus tüdrukul mehele jalaga kõvasti vastu nägu virutada ja Isanda lõtvunud käte vahelt jalg välja tõmmata.
Nüüd oli ta üleni väljas, lebas muru peal. Kuuldes väga selgelt iga prõksatust ja raksatust tabas järsku teravaks muutunud kuulmismeel ära klõpsatuse, mis tähistas relva laadimist.
Täiesti selgelt mõtlema hakates ajas tüdruk end püsti ning jooksis nii kiiresti, kui joosta andis, läikivast pangahoonest eemale.
Isanda teele läkitatud kuulid potsatasid maha tüdrukust paremal ja vasakul, kuid pihta need Sandrale ei saanud.
Nüüd jooksis tüdruk mööda erinevaid tänavaid, sik-sakitas selles võõras paigas ja kukkus väsinuna pikali alles mingi kangialuse juures.

Vabadus maitseb hästi?

Tüdruk vaatas hingeldades sinna, kust ta tulnud oli. Kõik oli rahulik. Suurte paneelmajade vahelisel platsil mängisid väikesed lapsed palli ja kaks tükki olid end värviliste ämbritega varustatuna liivakasti sisse seadnud.
Sandra vaatas neid lapsi kadedalt. Ta oli ise lapsepõlves kõikidest mänguasjadest ilma jäänud. Ainuke mänguasi oli pluusivarrukast kokku nutserdatud nukku imiteeriv pusa.
Pättust teinud lapse muljet jättes, lonkas tüdruk laste juurde, kes temast oma neli-viis aastat nooremad olid. Lapsed vaatasid hetke närustes riietes Sandrat ja lükkasid silmagi pilgutamata enda kraami neiust eemale.
Sandra sai aru, et ta on soovimata külaline. Unustades ära teda taga ajava kurja mehikese, istus ta liivakasti äärele ja hakkas just, kui kaotatud aega tasa tehes, liivast hunnikut tegema.
Ta ei jõudnud seal kaua istuda: peagi sööstis ühest majast välja juuksevõrgu ja tualetipumbaga naine, kes Sandrat vihaselt minema ajama hakkas.
“Kasi meie hoovi pealt ära, kodutu varganägu!” Sandra kuulas naist hirmunult ja koperdas tast eemale. Ta ei mõistnud. Helen oli öelnud, et sealt kohast väljas on kõik nii hea..
“Vaata, et sa juba ära kaod!” kurjustas naine kummipumbaga ähvardavaid liigutusi tehes.
Sandra tõmbas enda vastikult tatise ninaga korra laste poole, kes vaguralt pilku maas hoidsid ja enda ämbreid liiva täis ajasid.
Tüdruk keeras end ringi ja tõttas minema. Täpselt sinna, kust ta tulnud oli.
Mõne hetke pärast aru saades, kuhu poole ta tagasi läheb, hakkas ta jälle majadest moodustunud labürindis ringi jooksma.
Kui ta jõe äärde jõudis vaatas ta suurte silmadega halli kaarsilda, mille peal kümned inimesed enda sihtpunktini kiirustasid.
Sandra pelgas seda kohta. See oli justkui värav ühest maailmast teise. Mitte, et tüdruk poleks tahtnud sealt minema saada. Ta oli lihtsalt mõistnud, et see maailm ei soovi teda. Talle oleks otsekui otsaette kinnitatud silt “vihka mind.” Kui ta seal seisis, läksid teised tast suure kaarega mööda ja kaks Sandra meelest võrratult ilusat tüdrukut näitasid ta poole näpuga ja naersid varjamatult.
Tüdrukul oli tunne, et ta ei tohi isegi pargipingi peale istuda. Ettevaatlikult istus ta hoopis pingi kõrvale maha.
Enda lootusetust seisundist aru saamata peitis ta pea põlvede peale ja istus seal jumal ise teab, kui kaua aega. Selle istumise katkestas kare soe hääl, mis Sandrat rahulikult kõnetas “Tervist, preilna.”
“T-tere,” kogeles Sandra vastuseks ja vaatas inetusse oranzi joppesse mähitud habetanud vanameest, kellel oli peas nokamüts kirjaga “Õllesummer 2003”. “Kui preilna ei pahanda, siis ütten, et pole teda varem näind,” ütles mees pingile istudes ja kilekotist midagi otsides.
“M-ma just tulin,” ütles Sandra totakalt. “Või nii-või nii,” pomises mees ja ütles vildakalt naeratades: “Mina olen Juhan!”
Sandra väristas end kerge jaheda tuuleiili käes ja vastas mõtlematult “seitsekümmen... Sandra.”
“Heh-heh,” ägises vanamees. “Või siis seitsekünnend aastat vana juba? Vast saan sinu vanuseks ka kunagi.”
Sandra muigas, alles nüüd hakkas tüdruku ninna jõudma tuimalt iiveldama ajav hais. Seda eirates istus ta vaikides edasi. Mõne minuti pärast küsis ta “Kas teid on veel palju?” “Meid?” Sandra jäi vait. Ta ei teadnud, mida ta selle küsimusega mõelnud oli. Kuidas ta ütleb mehele:”Teid jah! Selliseid koledaid ja haisvaid, inetult riides vanainimesi!”
Oli ju Juhan tüdrukut märganud ja tema vastu lausa sümpaatne olnud.
Kuid mees ei jäänud Sandra põhjendust ootama “Oh, mul on üks sõber. Muri on ta’s nimi. Kas lähme Murile küllan? Ma just leidsin jupi vorsti. Ega’s küllä ilma kostita minna!”
Sandra ei osanud Juhani kahtlasest kõnest midagi arvata ja ajas end püsti. Nad hakkasid vanamehega koos minema.

Hoiatus! Osa ei sisalda õtsekõnet ja tegevust on minuhinnangul liiiga palju xD
Aga kes julgeb möliseda, see saab kannaga molli. Ma vähemalt kirjutasin!
Ahja. Leebemapoolne kriitika lubatud ;D
Tegelt isegi karmimapoolne



(:)._(:).

Teekond kulges Sandra jaoks rõhuvalt igavaks ja vaikseks. Kõik need hiiglasikud ja läikivad majad olid vaateväljast kadunud ning asendunud räpakate kuuritaoliste ehitistega.
Kerge judinaga vaatas tüdruk, kuidas Juhan ühe eriti varisemisohtliku, kokkuklopsitud kuurialge ees seisatas ja üllatavalt paindlikult sinna sisse puges. Kostus tuhm krabin ja mees hakkas vaikse ja pehme häälega midagi seletama. Sandra vaatas kiiresti ringi ning järgnes mehele kerge pingutusega.
Kui ta sisse roninud oli avastas ta end läppunud õhuga, väga tillukesest... tüdruk ei osanud seda kuidagi nimetada.
Vanamehe kodu oli umbes kolm ruutmeetrit suur ning selle sisu ei olnud just eriti priiskav. Ühe seinaääre võttis enda alla vilets ja vana magamiskott, teise seina äärde oli paigutatud vaikselt laest läbi imbunud veest mädanema hakanud öökapp. Kolmanda seina võttis enda alla juba uks ja viimase seina ääres oli koidest puretud padi, mille peal lesis suur, kurbade silmadega koer. Koera kohale kummardus Juhan, kes talle vaikselt midagi pomises.
Sandra vaatas suurte silmadega Juhanit ja jälgis varjamatult suurte silmadega, kuidas Juhan vorstijupi koerale andis ja siis end sirgu ajas.
Tabades ära, et nüüd tuleb taas välja kobida, astus Sandra kõrvetava päikese kätte.
Hetke väljas end sirutada jõudnud, vaatas tüdruk, kuidas vanamees mingi kahe endast just mitte erineva mehe poole jalutas. Meestel olid käes kaks suurt hõbedasse ja päikese käes sillerdavat pakki, mida Juhan uudishimulikult uudistama ja käes kaaluma hakkas.
Sandra ei söandanud meeste juurde minna, ta uuris ikka neid kahekümne meetri tagant. Väikesed teravad silmad nägid, kuidas Juhan suu ühe mehe kõrva juurde tõstis ja siis midagi sosistas. Teine mehike lihtsalt jõllitas põlevate silmadega Sandrat.
Möödus paarkümmend sekundit ja Juhan tõmbus mehest eemale. Nüüd hakkasid kõik kolm tõtakalt Sandra poole kõndima.
Tüdruk märkas esimese mehe varuka sisse peidetud noatera hõbedast otsa ja astus hirmunult paar sammu tagasi. Mehed olid ilmselt aru saanud, et nad on paljastatud ning hakkasid Sandra poole jooksma. Kuid ega tüdrukki passima jäänud. Ta jooksis juba jälle väledatele jalgadele valu andes majade vahel.
Ta põgenes niii kiiresti, et unustas peagi, miks ta jookseb. Ohutusse kaugusesse jõudnud – istus Sandra ühe koguka puu najale toetudes jahedale murule. Ta ei saanud JÄLLE aru.
Hinge tõmbamise ajal üritas ta aru saada, miks see mees temale lähenedes nuga vajas.
Peagi oli tüdruk esimesest ehmatusest üle saanud ja tundis puhast rõõmu, et ta eluga pääsenud oli. Ta meenutas kõike ja elas seda uuesti läbi. Pink. Jõgi. Pingi kõrval istumine. Kaunitaride naer. Juhan. Kuur. Vorst... Vorst! Alles nüüd meenus Sandrale väga tühi kõht. Talle oleks piisanud isegi poolest leivakäärust, kuid ka seda polnud kusagilt saada. Käsi valutas tuimalt, kui tüdruk end jalule ajas ja sihitult kuhugi kõndis.
Ta märkas lahtise luugiga prügikasti, mis oli nii täis, et prügi punnitas välja ja isegi konteineri kõrvale oli paar kilekotti pandud. Põlevate silmadega korraks ringi vaadanud ja otsustanud, et hoov on tühi, jooksis ta prügikasti juurde ja vaatas agaralt esimesse kilekotti. Plekkpurgid ja muu jura, milles midagi polnud, kuid järgmine kott sisaldas juba huvitavamat kraami: banaanikoored, õunasüdamed, nätsket pirukakotti ja palju muud. Valinud endale sealt välja pool õuna, banaanijupi ja paar niisket pirukat, jooksis ta jälle tuldud teed pidi tagasi.
Taas puu alla vajunud lõi ta hambad ahnelt pirukasse.

(:)_(:)

Nii need päevad siis veeresid. Sandra hoidis avalikuse eest eemale: näppas hilistel tundidel prügikastidest süüa ja magas lageda taeva all, vana katlamaja kõrval. Juba peale nädalast sellist elu, oli katlamaja kõrvale tekkinud leitud asjade kogum. Üks kollaseks tõmbunud püüriga sulepadi, plekkpurk mille sisse Sandra üksikuid sente ja münte kogus ja üks läikivate kaantega raamat, mille pealt tüdruk pealkirjagi välja lugeda ei osanud.
Kõik see varandus oli hoolikalt teiste isikute silmade eest varjatud. Purgi mattis tüdruk sõnaotseses mõttes maha ja pistis igal õhtul sinna juurde enda “päevatasu”. Padi oli igal õhtul jälle põõsast välja tõmmatav ja kaisu võetav. Raamat oli aga midagi muud. See oli tütarlapse jaoks ese, mis kuulus tarkadele ja rikastele. Suurte, värviliste tähtedega oli selle peale midagi kirjutatud, kuid tüdruk ei olnud võimeline seda lugema. Vahepeal, kui ta käed puhtamad olid, tihkas ta selle kätte võtta ja pilte vaadata.
Nii ta jõudis elada oma kaks nädalat, kuni käsi hakkas väljakannatamatut valu tegema.

***

Päev algas nagu iga päev. Sandra peakohal kustus plõksatusega justkui sinna mahajäänud kanti eksinud tänavavalgusti. Lamp oli nagu äratuskell. Tüdruk ärkas. Ringutas. Pani padja ja teki nurgataha, kontrollis rahapurgi olemasolu ning otsis hunnikust välja näsitud kilekoti.
Sügisesi värvilisi lehti rõõmsalt jalaga õhku lüües, tõttas ta rutiinselt pudeleid ja sööki otsima. Esimesed tunnid kulgesid nagu tavaliselt. Vahest leidis mõne mahavisatud ja hüljatud pudeli, kuid ei midagi enamat.
Sihitult ringi tatsanud ja pilku maas hoides ei pannud ta tähelegi, kui ta kesklinna sattunud oli. Ta oli raekoja platsil, kuhu oli pandud üles lumivalge telk. Selle ees seisis uhke ülikonnas mees ning tema seljataga telgis pinkide peal istus palju sagris ja sassis... Sandra- ja Juhanisuguseid. Kõik vohmisid matsutades auravat suppi süüa. Ülikonnas mees naeratas võltsilt ja ütles enda poole suunatud kaamerasse natuke ülespuhutud toonil: “Minu hinge lähevad kõik inimesed. Ka need, kellel kodu pole. Minu...”
Sandra edasi ei kuulanud. Ta oli märganud, kuidas triibulise põllega naine talle viipas ja teda enda juurde kutsus. Imehea supi lõhnale alistudes astus ta ettevaatlikult – haavatud looma kombel naise juurde, kes talle südamlikult otsa vaatas ja pappkausi sisse kulbitäie suppi valas ja kaussi tüdrukule ulatades soovitas:”Parem hoia seda kahe käega. See on tuline.”
Kõrvetava kausi kätte võtnud ja seda ikka veel sidemes oleva käega toetades astus ta laua juurde ja istus maha. Hetke ta vaatas sööki mõistatuslikult, kuid juba minuti pärast oli ta uue portsuga tagasi.
Aegamööda hakkas rahvas laua juurest ära minema. Kui sinna oli jäänud häbiväärselt vähe inimesi ja ka ülikonnaga mees oli kuhugi ära kadunud, tuli seesama naine Sandra juurde ja istus tema kõrvale.
Natuke aega vaikides istunud ja suurt roosat raekoda vaadanud, hakkas ta rääkima:”Mis su nimi on?”
“Sandra” vastas tüdruk, kui ta lusika jälle vedeliku sisse vajutas.
“Ja kus sa elad, Sandra?” küsis naine, kes nüüd juba tüdrukut vaatama oli hakanud.
Tüdruku käsi peatus poolel teel suu juurde ja vajus tagasi kaussi. Järsku ärevaks ja kangeks muutudes päris ta naiselt silmi pilutades “Mis sellest?”



___________________________

Nii. Nüüd on aeg arvustama hakata. Põhjendatud kriitikat, palun! Sest ma olen tõesti kimpus omadega. :-X

Mis kriitikat sa veel tahad? Sul tuli se jutt nii reallne välja, et ma sinu mineviku kohta ei vaevu küsimagi...
Palun anna veel seda mõnusat ajutoitu

haha

Ära päri, aga ma ütlen eniveis xd Ma ei ole kunagi ori olnud (H)

Mainiks, et olen seda varem lugenud ja kindlasti mitte siin

Aga hea

ehk siis eelmisel snlhmni aadressil?

*natuke murelik* Ega keegi eikopeerri?:O

Mitte ka eelmises. Vist lugesin seda staaris.

ähh?

millal uut osa saab? (häbelik)

khkhh... Eiteagi Vaheajal, kui i veel kohal pole? Eiusu, et nii ruttu xd Raske kirjutada, you know

Tean, mul oma jutt kipub kah lamedaks minema. Aga proovi. Sul pagana head jutud

kohe kui arvuti parandusest tagasi ja mul aega on, siis

nii hea lugu, sul on annet! :)

(:: Aitäh
Just avastasin, et ma pole wordi kirjutamiseks juba üle kuu avanud! :S
Et nagu.. oleks vaja järjele vaada vm xd