Lagunev maja. | LÕPETATUD! (9. osa)

1. osa

Telefon helises. Tuppa tormas pikkade tumepruunide juustega tütarlaps. Tema säravrohelised silmad olid täis põnevust ning tema meigitud suu vormis tervitushüüdeid.
Tüdruk haaras telefoni ning sõnas:

"Mari - Liis kuuleb. Kes räägib ?"

Tema hääl oli täis põnevust ning ootust. Kohapeal tammudes ootas ta vastust.

"Tsauu, Mari. Eks ikka mina, Josh. Oled tulemas ?" tuli telefonist kiire vastus. Mari - Liis noogutas rutakalt pead ning vastas õnnelikult:

"Jajaa. Ikka, muidugi, täiesti kindel !"

Telefonitorust kostus naeru, ning tüdruk mõistis, et ta võis tunduda naeruväärne.

"Ee .. Muidugi, kui kutse veel jõus on," lisas ta kiirelt, kahetsedes oma reageeringut. Kuid ta oli seda telefonikõnet ammu oodanud, ega suutnud ennast talitseda.

"Muidugi on. Me tuleme sulle kell kaksteist järele. Ole siis valmis," sõnas poiss ning enne, kui Mari vastata jõudis, katkes kõne. Telefoni ikka veel käes hoides langes ta diivanile, unistav pilk lakke suunatud.

"Nii, noor tütarlaps, kui sa tahad minna, siis paki parem asjad ära. Kui sa niiviisi jätkad, ei jõua sa eriti kaugele."

Mari - Liis võpatas ning tõusis kiirelt istukile. Ta vaatas kiirelt toas ringi ning peatas pilgu emal.

"Juba lähen, emm," ütles ta kiirelt, tõusis ning jooksis teisele korrusle. Oma tuppa jõudes vaatas ta seal ringi ning kirtsutas nina.

"Huvitav, kuidas ma küll kõik asjad üles leian ?" küsis ta endalt ning raputas ohates pead. Tütarlaps alustas kiirelt pakkimist. Kell oli juba üksteist ning aega jäi aina vähemaks ...

Äkitselt helises uksekell ning ei möödunud sekunditki, kui Mari ukse avas ning seal seisvale Josephile naeratas.

"Astu edasi," sõnas tütarlaps ning astus uksepealt eest. Josh astus muiates sisse.

"Oled sa valmis ?" küsis poiss ning vaatas toas ringi. Mari noogutas kiiresti, haaras enda kolmest kotist kaks ning naeratas.

"Ema, ma lähen !" hüüdis ta, ise ikka veel Joshile naeratades. Joseph raputas muiates pead, võttis Mari käest kotid ning läks.

"Maria," kostus tüdruku ema hääl, "ole siis tubli."

Ta naeratas ning kallistas enda tütart. Mari võttis enda viimase koti, vaatas korra veel toas ringi ja läks. Kordagi tahapoole vaatamata. Teda olid ootamas kaks lõbusat nädalat koos maailma parimate inimestega.

2. osa

"Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind selleks on loodud ..." tuli laulujörin mitme nooruki suust. Mari näol oli särav naeratus, kuid siiski ei olnud tema lauljate hulgas. Kõik teised, kes autos olid, mõirgasid nagu segased. Isegi Joseph, kes autoroolis oli.

"Jossu, äkki oleks aeg seda kena näkki tutvustada ? " hõikas mustade juustega poiss, kelle nimi oli Max. Kõikjalt kostus nõustuvat pominat ning blondide juustega tütarlaps sõnas:

"Jeah, sellise tibi nime võiks teada küll."

Jälle kostusid nõusolekupominad. Joseph naeratas, vaatas hetkeks Mari poole ning sõnas:

"Olgu, olgu. Nan, Max ja kõik teised - see on Mari."

Kõik hakkasid plaksutama ja hulgama. Mari vaatas punastades kogu kampa.

"Tere tulemast meie kampa, " sõnas Robby, pilgutas silma ning liitus teiste hõisetega.

"Tänan, et te mind oma kampa võtsite, " pomises Mari ning vaatas teisi tänuliku naeratusega.

"Kuule, tipsu, meie kambas ei tänata, " sõnas õelalt vidukil silmadega tüdruk naeruturtsatuse saatel.

"Missy, ära hakka jälle pihta," sõnas järgmine tüdruk. " Mina olen Anny, ja tänada võib alati, see on viisakas, nagu sa tead."

Mari noogutas Annyle ning naeratas. Tundus, et tal oli veel palju, mida teada saada. Kuid sellest ta ei hoolinud - küll ta kahe nädalaga nii mõndagi selgeks saab.

"Minu arust on Missyl õigus. Muide, mina olen Inx," sõnas süsimustade juustega ja tumepruunide silmadega tütarlaps, kes tundus olevat ühe teise kaksik.

"Lõpetage nüüd ! Tegelt võiks kõik ennast tutvustada, " lausus helepruunide juustega noormees.

"Et mitte liiga palju segadust tekitada, tutvustan ma kõiki ise," sõnas Joseph, naeratas Marile ning jätkas:

"See süsimustade juustega tüdruk, kes istub taga koos mustajuukselise poisiga, on Trixu. Mustajuukselise nimi on CJ. Heleblondide juustega ja särava naeratusega tibi on Nan ja tema kõrval istub Timps, kellel, nagu sa näed, on helepruunid juuksed. Kaksikud on Inx ja Irx, neil vahet tegema pead ise õppima. See tänitav, kuid kõigile kallis piff on Missy ja tema kõrval on Robby, kes sind tervitas. Nii .. Üliviisakas ja tore tips on Anny ja temast paremal näed Kit'. Temast vasakul istuvad Gertz ja Max. Ja mina olen Jossu."

Mari tervitas kõiki, kuid pani siiski tähele, et kõikide nimed olid kuidagi ebatavalised.

"Kas need on teie pärisnimed ?" küsis ta ning vaatas järjest kõigile otsa. Inx ja Missy hakkasid kõva häälega naerma, just-kui tahtes öelda *näed-nüüd*.

"Ei," vastas Kit pead raputades, "need ei ole meie pärisnimed. Aga me kasutame neid nimesid, seega peaks ka sulle hüüdnime mõtlema."

"Kas Mari ei sobi ?" küsis tüdruk kõhklevalt ning vaatas Josephi poole. Poiss raputas kindlalt pead.

"Kuidas sobiks Nännipunn ?!" küsis Missy ning hakkas kõva häälega naerma. Ka Inx liitus temaga ning CJ ja Trixu muigasid paljuütlevalt.

"Ei, kindlasti mitte," lausus Jossu ning vaatas peeglist teiste poole.

"Kuidas oleks nimega Marru ?" küsis Nan.

"Või Marx ?" pakkus Irx.

"Miss M ?!" sõnas Anny.

"Miss M ? See sarnaneks ju minu nimega," nentis Missy.

"Vot, täpselt. See aitaks sul temaga paremini läbi saada," märkis Timps muiates. Missy tegi solvunud näo pähe, kuid ei öelnud midagi.

"Nii et siis Miss M ?" kordas Trixu mõtlikult üle ning vaatas küsivalt CJ poole.

"Ikka," vastas poiss kiirelt.

"Siis on meie viimane liige Miss M. Keskööl toimub ristimine," sõnas Joseph muiates.

3. osa

Minibuss peatud ja kõik 'reisijad' astusid välja.

"Me oleme kohal. Oma kallis kodus," sõnas Robby poeetiliselt. Kõikjalt oli kosta naeruturtseid. Arvatavasti on see tavaline, mõtles Miss M. Kuid mis nimi on Miss M ?! See ei ole kellegi nimi ... Samas ei ole seda ka kellegi teise oma. Aga ristimine ? Loodame, et midagi lihtsat ..

Kõik paistsid juba teadvat, kuhu minna, seega olid nad üsna pea kadunud. Ainult M passis keset platsi ning vaatas korda-mööda nelja maja poole.

"Tule nüüd," sõnas Anny, kes esimesest majast pea välja pistis. Miss M naeratas, võttis suurte raskustega oma kolm kotti ja astus majja.

"Kus sa jäid ?" uuris Trixu, kes peegli ees ennast meikis. Ta heitis Missile altkulmu pilgu ning mukis ennast edasi.

"Ma ee ... ei teadnud, kuhu tulla," vastas M.

"Hea ... " alustas Trixu, kuid peatus, nähes Anny pilku.

"Hea küll ... Ausus on esmatähtis," pomises ta ega teinud teistest enam välja.

"See on sinu voodi," lausus Nan, kes oma voodis mõnules. Ta osutas voodile, mis oli tema oma vastas. M noogutas, asetas enda asjad voodi ette ja võttis enda asemel istet.

"Mida see ristimine endast kujutab ?" küsis ta ning vaatas küsivalt Anny poole.

"Oh," alustas tüdruk. "Ma soovin, et saaksin sulle öelda, aga see on keelatud. Kõik, kes kambaga lisanuvad, peavad ristimine läbi tegema."

Ta vaatas kahetseva pilguga Miss M-i poole ega lausunud rohkem midagi.

"Olgu. Aga kes selle kamba asutas ?" päris M edasi. Seekordseks vastajaks osutus hoopis Nan.

"Asutas ? Kõige esimesed liikmed olid Anny, Jossu, CJ, Timps ja Trixu. Peale seda liitusime mina ja Kit ning alles eelmine aasta täienes meie kamp Inxi, Irxi, Missy, Robby, Gertzi ja Maxiga."

Miss M noogutas, ohkas kergelt ning langes voodil pikali.

"Ja kuidas ma keskööni üleval suudan olla ?" küsis ta piinatud häälel ning vaatas teisi.

"Kuidas ? Issand, väikeseid tittesid meile küll vaja pole," sõnas Trixu silmi pööritades. Anny avas suu, kuid enne, kui ta midagi öelda jõudis, jätkas Trixu.

"Ära hakka jälle teda kaitsma. Sa tead küll, et meile ei ole selliseid vaja. Ma ei saa aru, miks Jossu ta üldse kaasa vedas. On ju selge, et ta ei ole kamba jaoks valmis."

Trixu lõpetas puuderdamise, tõusis püsti, vaatas Annyt *sa-tead-et-mul-on-õigus* pilguga ja lahkus. M vaatas ehmunud näoga ust, mis juba ammu kinni oli langenud. Tüdruku silmadest valgusid pisarad ja ega teda selles süüdistada saanud. Anny tõusis, kõndis nooruki juurde, võttis istet ning kallistas Missi tugevalt.

"Ära kuula teda, Miss," lausus neiu lohutavalt. "Ta ongi selline. Ta on kõigiga selline, sa ära lihtsalt kuula teda."

"Aga tal on ju õigus," pomises Miss nuuksudes. Ta surus ennast vastu Anny ega lõpetanud nutmist.

"Kui Anny midagi ütleb, siis kuula ja jäta soovitavalt meelde," nentis Nan. "Ta on meie kambast kõige targem ja hoolivam. Teda võib alati usaldada."

Nan oli samuti M-i voodile istunud ning vaatas uurivalt uustulnukat.

"Ma tänan, Nan, aga ega ma nii hea ka ole," sõnas Anny pead raputades. "Mõnikord ei tee ma kiusatava abiks midagi, ja see on halb."

"Ei tee midagi ? Ei tee ? Vähemalt sa ei kiusa. Mitte kunagi. Kõik teised kiusavad, aga sina mitte. Eales."

"Ah, me peaksime selle vestluse lõpetama. Keskööni on kõigest poolteist tundi," sõnas Anny, kuid ei lõpetanud M-i kallistamist. Nan pööritas silmi, tõusis, läks enda voodile ning hakkas lugema.

4. osa

Oli kesköö. Kõik neiteist kamba liiget istusid lõkke ümber.

"On aeg," ütles Inx kurjakuulutaval häälel.

Irx tõusis ja alustas Miss M-le ristimise selgitamist.

"Ristimine on inimese kampa vastu võtmise jaoks. Kui sa kõik neli ülesannet, iga maja poolt üks, edukalt ära teed, oled sa kambas. Kui sa neid nõutud tingimustega ära ei tee ... siis pead kohe lahkuma. Ilma kellegi abita.
Iga maja Ülesande mõtleb välja kõige vanem asunik. Ehk siis Trixu, CJ, Inx ja Robby. Teised maja asunikud peavad ülesandele lisa mõtlema. See peab kokku minema ülesande endaga, ja vanim peab selle heaks kiitma.
Kui uustulnuk on ülesanded edukalt sooritanud, loetakse talle ette vanne, mida ta kordama ja täitma peab.
Ja nüüd - ALUSTAGEM. Kõigepealt maja number üks, juhiks Trixu."

Trixu, CJ, Inx ja Robby ? Trixu ja Inx ? Miks ometi ? küsis Miss endalt mõttes. Ta vaatas hirmunult Anny poole, kuid neiu vaatas sihikindlalt M-st mööda.
Trixu astus irvitades ette ja lausus:

"Suundugem siiapoole."

Tüdruk pöördus ja hakkas metsa poole minema. Ja kõik teised järgnesid talle. Tundus, et kõikidel oli tulevast mingisugune aimdus. Ja mitte keegi ei teinud M-st väljagi.

Peagi jõudsid nad lagedale platsile, kus kõik seisma jäid. Trixu astus ette ning osutas naeratades välikäimla poole.

"Sa pead WC poti sitast puhtaks küürima. Sitt ja kõik muu pane musta kilekotti, mis peldiku kõrval on. Emn, ja sa pead seda tegema ... käsitsi."

Inx, CJ, Robby, Missy ja Max muigasid irvitades ning Tixu tegi vabandava näo pähe. Miss M vaatas vastikust tundes peldiku poole ning kirtsutas nina.

"Ju ma siis pean seda tegema," pomises ta, saatis Annyle ühe pilgu ning läks kempsu juurde.

"Ahjaa ... Sul on aega pool tundi," sõnas Trixu, naeratas õelalt ning jäi M-i vahtima.

M noogutas aeglaselt ning võttis kilekoti kätte. Ta võttis kopsud õhku täis ning pistis oma käe sita sisse.

Tüdruk tundis, kuidas vedel sitt ta sõrmi määris, kuid ei teinud sellest välja ning tõstis peotäie koheselt kotti.

5. osa

Poole tunni pärast lõpetas Miss oma töö. Tüdruku käed olid küünarnukini sitased. Samuti ka tema nägu ja riided.

"Kas ma võiksin ennast pesta ? Või peangi nii jääma ?" küsis ta ülbelt ning vaatas neid kõiki vihkamist täis ilguga. Trixu avas vastamiseks suu, kuid Anny jõudis tast ette.

"Sul on viisteist minutit pesemiseks ja riiete vahetamiseks," sõnas ta kiirelt ning noogutas kurvalt tüdrukule. Miss M noogutas vastu ning jooksis majade poole.

Kohe, kui M kadus, pöördus Trixu Anny poole.

"Miks kuradi pärast sa talle võimaluse andsid ? Me ju leppisime enne kokku, et ei anna seda. Või sa unustasid juba ?!" karjus ta.

"Meie leppisime kokku ? Minu mäletamist mööda ei lasknud sa minul ja Nanil midagi otsustada. Ahjaa .. Veendime su ümber, et ta ei peaks pead sita sisse toppima. Pealegist, kust võtad sa õiguse minuga õiendada ? See nüüd küll põhjus ei ole, et sa vanem oled. Sa käitud nagu titt."

Kõik teised hoidsid eemale. Anny oli viimati kaks aastat tagasi vihastanud ning kõik teadsid seda. Trixu turtsatas, pööras ümber ja jalutas minema.

"Kas on veel keegi, kes tahab ära minna ?" küsis Anny teiste poole pöördudes. Mitte keegi ei liigutanud.

"CJ, mine vaata, kuidas Trixul on. Timps ütleb sinu eest ülesande, kui sa tagasi ei jõua," sõnas tüdruk ja võttis ühe kännu otsas istet. CJ noogutas kiirelt ning lahkus.

Paar minutit möödus vaikuses ning siis saabus M.

"Kuna CJ tagasi ei ole, räägib ülesandest Timps," sõnas Anny.

Timps noogutas, vaatas kõiki kohalolijaid ja sõnas:

"Nüüd peame me siit natuke edasi minema. Lagunenud Maja juurde."

Kõikide nägu varjutas hetkeks kahtlus ja hirm, kuid keegi ei söandanud midagi öelda. Vaikides asuti teele, ning jälle ei teinud keegi M-st välja.

Viie minuti pärast peatusid nad ühe vana maja ees, mis lagunes silmnähtavalt. M vaatas näost kahvatuks muutudes teisi ning raputas pead.

"Sa pead selle maja kautsele ronima ja meile lehvitama," ütles Timps Miss M-i poole vaadates. M noogutas ning tundis, kuidas tast külmavärin üle käis.

"Kas selle jaoks on ka mingi ajaline piire ?" uuris M, kui ta jälle rääkida suutis.

"Ei," vastas Timps kindlalt. "Kas sa tahad, et keegi suga kaasa tuleks ?"

"Parem mitte. Ma ei taha kellegi teise eluga riskida," vastas Miss, naeratas kiirelt ning hakkas maja poole minema. Kuid enne, kui ta kaugemale jõudis, haaras Anny temast kinni.

"Ole ettevaatlik, Mari," sosistas ta nii, et keegi teine ei kuulnud. "Ma olen seal käinud, ning iga koht võib peale astudes murduda."

"Ära muretse, ma vaatan ette," vastas M ja naeratas. Ta rebis ennast Anny haardest lahti ning läks.

6. osa

Miss M sisenes majja ning vatas ringi. Kõikjal oli pime, mõnes kohas paistsid ämblikuvõrgud ja teises kohas jälle purunenud mööbel. M hingas sügavalt sisse ja astus pimedusse. Tüdruk liikus käsikaudu edasi ning üritas mitte millegi otsa komistada. Siiski lõi ta oma varba valusalt vastu lauajalga ära.

Korraks karjatades läks ta edasi. Lõpuks jõudis M trepini. Ta ohkas kergelt ning astus ettevaatlikult astmele. Jõudes järeldusele, et see kannab teda, läks ta vaikselt edasi. Nii judis ta peagi teisele korrusele. Nähes, et pööningule viiv redel on teisel pool tuba, kergitas ta kulme ning ohkas sügavalt. Ta astus vaikselt paar sammu ning pistis siis ilma mingi loogilise põhjuseta jooksu.

Ta oli keset tuba, kui käis äkiline praks ning ta kukkus. M-i jalg 'vajus' läbi põranda, ning tüdruk ei suutnud seda välja tõmmata. Hetkeks ta juba kahetses, et ei olnud kedagi kaasa kutsunud, kuid siis, läbi suure pingutuse, õnnestus tal siiski august välja rabeleda. Edasi liikus ta väga aeglaselt ning ettevaatlikult.

Pärast ränkrasket tööd oli ta lõpuks ometi katusel. Soe suvetuul hellitas Miss M-i nägu ning särav päikesekiir paistis tüdruku poole, nii et M-l hetkeks tasakaal kadus. Vaevaliselt veel viimaseid samme astudes ta naeratas. Ta oli ülesandega hakkama saanud. Nüüd tõstis ta käe ning viipas teistele õnnelikult. Ja siis ta kukkus - otse läbi katuse.

Kogu metsas kajas hele kiljatus, mis kuulus M-le. Kõik kamba liikmed kangestusid ning vaatasid seda pealt - suutmata midagi teha.

"Tehke midagi !" karjatas Anny äkitselt virgudes ning tormas maja poole. Kohe tema järel sisenesid Kit ja Jossu.

"Jumal küll," pomises Nan ning haaras Timpsist. Missy minestas äkitselt. Napilt jõudsid Gertz ja Robby tast kinni haarata. Pannud tüdruku aeglaselt maha, pöörasid nad pilgud majale. Täpselt sel hetkel varises see lõplikult kokku.

7. osa

"Anny !" kostus karje Nani suust ning ta kukkus põlvili maha. "Ainult mitte Anny, mitte Anny. Anny," pomises ta lohutamatult pead raputades. Timps kallistas tüdrukut, tõusis siis ning sõnas:

"Max, tule vaata Nani järgi. Ma lähen sisse."

"Aga .."

"Mis kuradi aga ? Ma pean neile järgi minema. Neid on võimalik veel päästa. Vaata Nan-i."

Ja ta jooksis hulljulgelt maja poole, millest eriti midagi alles polnud.

"Anny ? Kit ? Jossu ? Miss M ? On siin keegi ?" karjus ta majja jõudes ning ringi vaadates. Kuuldes vaikset oiet karjus ta uuesti:

"Kit, Anny ! Kus te olete ? Jossu ! M ! Öelge midagi !"

Järjekordne oie, kuid muud midagi. Timps vaatas uurivalt ringi ning nägi peale pikka otsimist midagi - kellegi käsi liikus keset seda segadust. Poiss tormas kiirelt sinna ning hakkas sodi keha ealt ära korjama.

"Anny ? Oled see sina ? Anny !"

"M-a," kostus kähe ja katkendlik vastus. Häält oli täiesti võimatu ära tunda, kuid Timps teadis, et see oli Anny. Poiss haaras neiu sülle ning tormas välisukse poole. Ta jõudis välja ning asetas Anny vaikselt maha.

"Robby, mine kutsu kiirabi. Kiirelt !" karjus ta. "Ja sina, Gertz, tule vaata Anny järele, ma lähen tagasi."

Nooruk leidis ennast taas majast. Ta hõikas ülejäänud kolme nime, kuid kuulda ei olnud mingit vastust. Ta läks toa teise otsa ning hüüdis uuesti - ja kuulis vastust.

"Kit ? Kit ? Oled kombes ?"

Ta vaatas poissi, kes istus ja noogutas.

"Jah. Mulle ei kukkunud midagi peale. Ainult mu jalg, ma ei saa seda liigutada. Kas sa Anny leidsid ?" küsis Kit sõbra poole vaadates.

"Jah, Anny on õues, aga arvatavasti kriitilises seisukorras. Teisi ma ei ole näinud. Tule, ma aitan su välja."

Timps aitas Kiti jalgele ja asus teda toetades väljapääsu otsima.

Äkitselt komistas Kit millegi taha. Timps vaatasuurivalt taha ning märkas oma üllatuseks kellegi jalga.

"Oota," pomises ta Kitile ja läks jala juurde. Rusud kiirelt kogu pealt tõstnud, vaatas ta poisi kukalt, mis ebaloomulikus asendis oli, ning raputas pead.

"Jossu .. on surnud," ütles ta vaevukuuldavalt ning vaatas näost kahvatuks muutudes Kiti poole. "Surnud. Jossu on surnud."

"Tule, Timps. Lähme ära. Las Jossu jääb. Sa pead veel M-i üles otsima. Tule."

Timps kõndis aeglaselt kaaslase juurde, haaras sõbrast ning kõndis edasi. Lõpuks jõudsid nad välja.

"Ta on surnud. SURNUD !" karjus Timps.

"Kes on surnud ?" küsis Irx vaikselt. Tüdruku silmad olid pisaratest märjad ning ta vaatas hirmunult poiste poole.

"Jossu," vastas Kit, langetas pilgu ning võttis istet.

"Ma ... Ma pean M-i üles otsima. Jah, M-i." pomises Timps, pööras ringi ja kõndis sihikindlalt ,ajakese poole, ikka veel Jossu surma kohta pomisedes.

"MARI ! MARII !!" hüüatas täiest kõrist. Kuid mingit vastust ei tulnud. Mitte mingit.

Timps oli täiesti kindel, et ka Miss M on surnud. Täiesti kindel. Kuid ta leidis medaljoni. Medaljoni, mida tüdruk kaelas oli kandnud. Ta vaatas tähelepanelikult ringi ning märkaski tüdruku elutut kogu. M-i peal ei olnud ühtegi lauda. Tema peakohal ei olnud veel midagi varisenudki. Laes oli ainult üks auk, kust tüdruk alla oli kukkunud.

Timps hingas sügavalt sisse, võttis tüdruku sülle ning tormas ukse poole. Miss M ei tohtinud surra. Ei tohtinud.

8. osa

Miss M avas silmad. Tema ümber oli kõik ägedalt valgustatud. Tüdruk üritas püsti tõusta, kuid ei suutnud. Ta vaatas avatud silmadega valges ruumis ringi ning märkas ukse taga ena ema ja valges kitlis meest jutustamas. "M ? Oled sa ärkvel ?" küsis kuidagi tuttav hääl Marist paremal. "Nan ? Kus ma olen ? Mis juhtus ?" küsis M, tundes ära blondide juustega neiu.

"Kas sa ei mäleta ? Maja, kust sa sisse kukkusid ? Maja, mis kokku varises ?"

"Ma .. Lagunev Maja ?" küsis Miss ja äkitselt talle meenus. Uksekell, Joseph, buss, hüüdnimi, majad, tüli, kesköö, ristimine, peldik, Maja.

"Kus Joseph on ?"

"Jossu ? Ee .. Jossu on .. Ta on s-surnud."

"Surnud ? Minu Jossu ? Surnud ? Sa valetad. Ära valeta mulle, Nan. Palun."

"Ma ei valeta. Tema, Kit ja Anny tormasid sulle järgi, ku-kui sa kukkusid. Ja .. Ja siis Maja varises kokku. Ja .. Jossu jäi varingu alla ja .. ja suri."

"Surnud ? EIIII ! Mitte minu Jossu. Nan, kutsu Anny, mul on teda vaja. Palun. Ma pean temaga rääkima. Pean."

"Aaga .. Aga M. Anny .. Anny on k-ka su-surnud."

Miss M ei suutnud enam midagi öelda. Ta vaatas suurte silmadega Nan-i ja raputas pead.

"Anny ja Jossu ? Su-surnud ?"

Ja mingi alarm hakkas piiksuma. Valges kitlis doktor kiirustas koos mitme õega sisse ja alustas M-i elustamist. Nan tõugati eemale. Tüdruk oli järjekordses šokis, kuid keegi ei pannud seda tähele. Kõigi pilgud olid suunatud Marile, kelle süda oli hetk varem seiskunud.

Viimane osa ka tuleb w?
Sada aastat ootan juba...
Eluhea on! :)
Aga sellised sõbrad oleksin Mari asemel küll metsa saatnud. (A)

Kas sa ei ole siis seda lugenud juba vä?

9. osa

Viis aastat oli möödas kohutavast õnnetusest Laguneva Maja juures.

Tumepruunide pikkade patsidega neiu sisenes surnuaeda. Tal oli seljas pikk must sametkleit ja ta pihku olid pigistatud kaks kimpu tumepunaste roosidega.

Ta peatus kahe haua ees. Mõlemale oli asetatud mitu lillekimpu ning paar küünalt. Ühelt hauakivilt võis lugeda:

Ann Tulelill
1994 - 2010
Puhaku Ta rahus.

Ja teise pealt:

Joseph Martin Paju
1993 - 2010
Vaba Hing.

Miss M kükitas ning asetas mõlemale hauale ühe kimbu. Niiviisi kükitades pomises ta:

"Tänan teid, et te mu elus olemas olite. Teie surmast on möödas juba viis aastat, kuid ma näen ikka seda kohutavat õnnetust unes. Ma ei hakka kedagi rohkem armastama, kui teid. Kuigi, Anny, ma teadsin sind ainult ühe päeva, tungisid sa mu südamesse .. ja jäid sinna, nagu parim sõbranna. Ja Jossu .. Sind olen ma alati armastanud. Aitäh teile, ja puhaku teie hinged rahus."

Neiu tõusis, vaatas veel korra mõlema haua poole ning lahkus. Nüüd juba üheksateistkümnene neiu ei vaadanud kordagi tagasi, ega üritanudki pühkida pisaraid, mis ta silmist veeresid. Oli see ju siiski viimane kord, mil ta sellesse surnuaeda sattus - ta pidi tunni pärast lennukil olema ja Ameerika poole sõitma. Koos Kit'ga, oma kihlatuga.

Ei old jah....

Aga ooohh....
Nii kurb.
Hea oli.
Nuuks.
Nüüd tuleb teha Lagunev Maja 2, kuhu Mari mõne aasta pärast tagasi satub ja seal varemeid vaatab. Ja siis ta saab kuidagi võimaluse aega tagasi kerida või need hinged tagasi kutsuda või midagi..

No aga millal ma seda lugeda saan????

Näääääääh.

Sa tead, et ma armastan seda juttu ja sa tead, et ma nutsin selle jutu lõpus ja sa tead, et minu meelest on see üldse üks parimatest asjadest, mida ma kunagi lugenud olen.
Ja kui ei teadnud, siis nüüd tea.

Armastan seda juttu. (L)

Järjekordne jutt Sinu poolt, mis lõi pahviks ja tõi pisara silma..Lihtsalt nii kuradi hea

Ei kiida ma midagi üle Just nii ongi