Eriline

Las ma vähemalt üritan.

Ärkan üles karjudes. Jälle nägin õudusunenägu. Mul on

nendest lihtsalt kõrini. Vahest mõtlen, et ei tahagi enam magama minna. Seekord

nägin unes, et mingid kollid tulid ja röövisid mu ära. Väga haige ja lapsik, ma

tean, kuid siiski on see õudne. Vaimusilmas oleks see palju õudsem. Vahest

tulevad mul imelikud ideed pähe, mängida koletisi või mingeid imelikke inimesi,

vahest olen isegi hullu mänginud. Aga äkki ma ei mänginudki, äkki ma olengi

hull? Lihtsalt igast heast hetkest tulevad mul mingid hood. Ma olen imelik,

vähemalt enda-arust.


Olen vastikus tujus, midagi vaevaks nagu mind, ma ei oska

öelda mis see on. Jooksen kööki, kust haaran juba võileibu. „ Mis sul täna

plaanis on? „ küsis isa uudishimulikult. „ Ma ei tea veel, ilmselt lähen

sõbrannadega sinna tondimajja. „ ütlesin ükskõikselt. „ Mis tondimajja? Kas

sind vaevab midagi? „ oskas ta täpselt õigesti tabada ning vaatas mind oma

roheliste silmadega. „ Ma ei tea, miski nagu vaevaks, aga ma ei tea mis. „

ütlesin. „ Olgu, aga mul tuli mõte, sõidaks

nädalavahetuseks maale? Või mis sina arvad? „ küsis ta. „ Jaa, ma tahaksingi

juba Maarjat ja Kristiinat näha. „ vastasin rõõmsalt. Isa näole tekkis

naeratus. Ma ei saanudki aru, oli see kavalus või midagi muud. Ikkagi tekkis

imelik kahtlus mulle sisse. „ Isa, ma lähen pesema ja panen mõned asjad kokku.

„ Ta noogutas, jooksin oma tuppa ja leidsin kapist vana särgi, mis tuletas

mulle meelde aegu, kui elasingi veel seal maal. Tegelikult ma ei ole eriline

linnabeib, sest kolisin linna alles aasta eest. Uus kool ja uus õhkkond on

mulle raskelt mõjunud ja tänu sellele olengi vist hulluks läinud. Asjad koos ja

ennast korda tehtud jooksin alla, kus isa mind juba autoga ootas. Siis

tuletasin meelde, et pidin ju ennast pesema. Täiesti loll. Aga ma jätsin selle

tegemata, sest ikkagi tahtsin ju maale saada. Oma sõprade ja sõbrannade juurde.


Sõit oli pikk ja väsitav. Imestasin, et ema kaasa ei tulnud.

„ Iss, kus mamps on? „ küsisin ma. „ Ta sõitis juba hommikul sinna. „ vastas ta

kahtlaselt. Ma ei saanud millestki aru ja vaatasin talle ikka veel küsivalt

otsa. „ Mida? „ küsis ta ülbelt. Raputasin pead. Ta polnud kunagi nii teinud.


Olime kohal. Läksime kuskile vana maja juurde. „ Paps, see

pole ju meie kodu. „ ütlesin solvudes. „ Jah, kallis, see on ühe mu sõbra kodu,

ma küsin ta käest oma püssi tagasi. Me ju ikka läheme jahile. „ ütles ta. „

Eee... Okei. Kes küll sellises urkas elab? „ sosistasin. Astusin enne isa majja

sisse. Tuligi välja, et seal ei ela keegi. Nägin oma ema, toolikülge seotuna. „

Iss, miks sa nii tegid? „ küsisin ja jooksin ema lahti siduma. „ Ära tee seda!

„ karjus ta. „ Miks? „ küsisin, pisarad voolamas. „ Sest ta tahtis sind tappa!

Ma meelega tõin ta hommikul siia. „ Ma ei saanud midagi aru. Kas mu unenäod on

tõeks muutunud?


„ Isa, mis toimub, ma ei usu seda... Miks sa nii teed? „

küsisin ma, põhimõtteliselt röökides. „ Kallis, ma päästsin su elu. „ Vaatan

emale otsa, ei suuda seda uskuda. „ Sa valetad! „ ja jooksin majast välja.

Kauguses nägin Maarjat ja jooksin tema juurde. „ Mis on? „ küsis ta ja

kallistas mind. „ Seal majas, ühes... „ ei suutnud ma rääkida. „ ... ema on

tooli külge kinni seotud, isa tegi seda, väites, et ema soovis mind tappa. „

ütlesin ma. „ Issand... „ üritas ta kaastundlik olla, kuid sellest ei tulnud

midagi välja, sain aru, et ta haletses mind. „ Appi, Hanna. Aga... Ma kuulasin

ükskord ema ja sinu mampsi juttu kogemata pealt. Ja ta ütles, et kavatseb su

kuidagi hävitada, või sinust kuidagi lahti saada... „ ütles ta. „ MIDA?! „

karjusin. „ Ma ei usu seda, see pole võimalik... „ Pettusin temas ja jooksin

minema. Nägin enda ees ema, kes oli tooliküljest lahti saanud. Isa, aga järel.

Embasin teda tugevasti ning siis ema tõukas mu eemale. Ma ehmusin. Ta käes oli

püss. Ta sihtis mind sellega.„ Ei! „

karjus isa ning ema sihtis teda sellega. „ Appii... „ ütlesin endale ja jooksin

isa juurde. Nutsin ja helistasin kiirabisse. „ Ma vihkan sind! „ ütles ema, ma

ei viivitanud vastusega, vaid ütlesin vastu. „ Mina sind ka! „

KUIDAS ON ?

WTF? Nats imelik vää. Väga imelik on isegi, pealegi on häiriv, et need read on tühikutega. Mõte iseenesest on ju norm, aga natuke...teistmoodi palun.

Kusjuures ei muuda need tyhikud juttu tegelikult pikemaks. st. , et selle loeb v2ga kiiresti l2bi . Okei, et on ulme, aga minumeelest on see natukene jabur. Isegi nagu mingeid tundeid ole ja midagi puudub sellest. See pole eriti kaasahaarav ka.
Need tyhikud j2ta sealt vahelt t6esti 2ra.
Muidu ma ei tea. Vedikene veider on see yldse ja k6ik toimus nii kiiresti ka. Mulle v2ga ei meeldi. Aga ootan uut ja loodan, et j2rgmine pole nii jabur.

Olgu, eks üritan.