Elu on lõputute vigade tegemiseks. | LÕPETATUD! (5. osa)

1. osa

Ma istun ja mõtlen enda minevikule. Ma istun siin, keset suurt rahvasumma ja mõtlen. Ma mõtlen oma elule. Ma mõtlen sellele, kuidas ma siia sattusin, sellele, kuidas ma sattusin siia suurte tittede keskele. Ma mõtlen ning tean vastust. Ma olin mõjutatav.


Ma istusin oma sõprade keskel. Ma istusin oma naervate sõprade keskel. Ka mina naersin. Kõik mu sõbrad tõmbasid suitsu. Kõik mu sõbrad olid otsast – otsani kanepit täis. Sellised olid mu sõbrad.
Kuid mina olin teistsugune. Ma ei olnud joodik ega narkomaan. Ma ei olnud üks enda sõprade seast. Kuid ma tahtsin see olla. Ma tahtsin olla see, kes ma ei olnud.

Ma võtsin oma sõbralt suitsu. Ma võtsin suitsu ning hoidsin seda enda silme-ees. Ma vaatasin selle otsast tulevat suitsu, ma vaatasin selle punakat otsa, ning langetasin otsuse. Oli aeg. Oli aeg olla see, kes ma ei olnud.

Ma liigutasin kätt ning tõin selle enda suule lähemale. Kõik sõbrad vaatasid minu poole ja ootasid. See oli nende jaoks tähtis hetk – ma pidin saama selliseks, nagu nemad. Nagu nemad.

Ma tõmbasin ühe pika mahvi ning sulgesin seda nautides silmad. Kurgus pitsitas, kuid ma surusin selle alla. Kõik mu sõbrad vaatasid mind. Ma avasin rahulikult silmad. Ma sõnasin kähedal häälel: „Korras.“ Mu sõbrad pistsid huilgama. Nad plaksutasin mulle, sest ma olin saanud üheks neist.

Ma naeratasin ning minu parim sõber patsutas mind õlale. Ma olin hakkama saanud. Ma olin üks nende seast, just nii, nagu ma tahtsin. Naeratades andsin suitsu edasi.

Suits jõudis minuni veel viis korda. Siis oli lõpp. Oli alkoholi aeg. Mu sõbrad, mu kaaslased, võtsid kotist pudeli ning lasid selle ringi käima. Tasahaaval jõudis see minuni.

Ma võtsin pudeli ning tõstsin selle enda silmade kõrgusele. Ma vaatasin pudali tumedat korki ning pruuni ollust seal sees. Ma naeratasin tunnustavalt kaaslastele ja tõstsin pudeli suu juurde.

Ma võtsin ühe lonksu ning tundsin, kuidas vedelik mu kõrist alla voolas. Ma sulgesin silmad ning nautisin seda hetke. Hetke, mil sain selliseks, nagu mu sõbrad.

Avasin silmad ja noogutasin tunnustavalt. Mu kaaslased plaksutasid. Ma teenisin järjekordse müksu oma parempoolselt kaaslaselt. Ma olin õnnelik, sest olin üks nende seast.

Pudel jõudis minuni veel seitse korda. Kuid siis oli aeg lõpetada. Oli aeg pidutseda. Oli aeg pidutseda ja ennast unustada. Oli aeg unustada oma senine elu. Oli aeg pidutseda.

Ma vaatasin ringi. Ma vaatasin purjus inimese pilguga ringi. Ma vaatasin ringi ja nägin ühte neiut. Ühte ilusat neiut, kes vaatas kutsuvalt minu poole. Ma sain jälle ühe müksu ning tõusin.

Totakas naeratus näol, suundusin neiu poole. Tema vaatas ikka minu poole ning oli nii kutsuv. Ma naeratasin veel rohkem. Ma naeratasin veel rohkem ning silmitsesin neiut.

Ma jõudsin tüdrukuni ning pomisesin kähiseval häälel: „Lähme.“ Neiu tõusis. Neiu tõusis ning ma võtsin ta pihast. Ma võtsin ta pihast ning juhtisin onni poole.

Me sisenesime onni ning ma sulgesin ukse. Ma tundsin rõõmujoovastust ning vaatasin neidu. Oli aeg pidutseda. Oli aeg oma endine elu unustada.

2. osa

Ma istun ja mõtlen. Ma istun ja mõtlen selle algusele. Ma istun ja vaatan neid suuri lapsi. Ma istun ja vaatan neid lapsi, kes telekat vaatavad. Mu silmist veereb nõrkusepisar.


Ma ärkasin. Ma ärkasin, sest päike paistis mulle silma. Ma ärkasin keset onni. Neiu oli minu kõrval ning magas. Ma tahtsin tõusta, kuid ei suutnud. Mul oli elu esimene pohmell.

Ma haarasin peast ning oigasin valust. See oli piin. Kuid ma kannatasin, sest oli nüüd teine inimene. Ma olin oma mineviku unustanud. Ma ei olnud enam see arg poisiklutt.

Ma tõusin vapralt. Ma tõusin ja avasin ukse. Ere päike valgustas onni. Päike paistis minu peale ja mul hakkas paha. Ma tahtsin oksendada. Ma tahtsin kogu oma sisikonna välja öökida.

Ma astusin päikse kätte ja jooksin onni taha. Ma oksendasin. Ma oksendasin nii kaua, kui suutsin. Ja kui ma lõpetasin. Kui ma lõpetasin, sain jälle oma „parimalt“ kaaslaselt müksu.

Ma naeratasin, sest olin üks nende seast. Olin nüüd see, mitte too. Olin see, kellest ma olin tükk aega unistanud. Lõpuks. Lõpuks olin ma see, kes ma olema ei pidand.

Ma läksin tagasi onni. Ma läksin tagasi onni ja äratasin neiu. Ma naeratasin talle totakalt. Ma naeratasin, kuid tema ei vastanud samaga. Ta vaatas mind. Ta vaatas nii, nagu ma oleks koletis. Viimane tõbras.

Neiu tõusis voodist ja jooksis onnist välja. Ma istusin. Ma istusin ukseava ette ja vaatasin talle järgi. Vaatasin kaunile neiule järgi.

Ma oksendasin veel kord ja veel. Kuid ma ei pannud seda tähele. Ma mõtlesin vaid alkoholile. Ma mõtlesin alkoholile ja tõusin. Ma tõusin, et endale alkoholi tuua.

Ma tõin ühe pudeli. Tõin ühe suure pudeli viskit. Ma hakkasin seda jooma. Ma hakkasin jooma, ega mõelnud millelegi. Ma lihtsalt jõin.

Lõpetasin pudeli ja sain jälle ühe müksu. Sain ühe müksu inimeselt, kes oli mulle vanema venna eest. Enda kaaslaselt. Ma olin enda üle uhke. Ma olin uhke, sest olin hakkama saanud.

Ma võtsin taskust sigareti. Ma võtsin sigareti ja tõstsin selle suule lähemale. Ma tõmbasin mahvi ja selle järel järgmise. Ja nii veel mitu koda. Kuni suits vaid pisikeseks pulgaks jäi. Teenisin „autasuks“ kaaslaselt müksu.

Ma oksendasin veel. Ma oksendasin, kuid tundsin sellest rõõmu. Ma tundsin rõõmu, et olin nüüd üks nende seast. Üks oma kaaslaste seast. See tegi mind õnnelikuks.

Ma vaatasin neidu. Ma vaatasin blondi neidu ning saatsin talle totaka naeratuse. Kuid ta ei teinud must välja. Ta turtsus ja kõndis edasi. Ta ei vaadanud minu poolegi.

Kuid ma ei laskun sellel end häirida. Ma ei lasknud häirida, sest seal oli veel palju neide. Jaa, neid oli palju. Väga palju. Nii et see üks neid ei teinud midagi. Õigemini teine neid.

Ma teenisin müksu. Teenisin müks ja kobisin onni tagasi. Ma keerasin ennast tekkide sisse ja sulgesin silmad. Sulgesin silmad, et magada.

3. osa

Ma istun ja mõtlen. Ma istun ja kahetsen seda päeva. Nean seda päeva, mil tahtsin olla üks nendest. Üks oma sõpradest. Ma nean seda päeva, mil oma „parima“ sõbraga kohtusin. Ma nean seda põeva ja jäängi needma. Kuigi, mul vedas. Mul vedas, kuid sõbral mitte.


Nii möödusid päevad. Nii möödusid päevad ja nädalad. Päevad ja nädalad. Need möödusid märkamatult. Kuni tuli kord. Tuli kord loll olla. Tuli kord „ennast tõestada“.

Ma läksin koos kaaslastega ööklubisse. Läksin ööklubisse ja „astusin oma endisele elule peale“. Me jõime ennast täis. Me jõime ennast kaaslastega täiesti täis ja läksime siis tantsima.

Ma nägin kena neidu ja võtsin talt pihast. Ta naeratas. Ta naeratas oma mesimagusat naeratust ning tuli muga kaasa. Me läksime tantsima. Läksime koos tantsima.

Me tantsisime terve öö. Tantsisime terve öö. Nii kaua, kuni mul hakkas paha. Mul hakkas nii paha, et anna olla. Vabandasin, ja lahkusin. Läksin välja.

Istusin väljas. Istusin ja mõtlesin. Kuid mind segati. Minu juurde tuli kamp. Tugev kamp. Nad vaatasin mind. Nad vaatasid ja irvitasid. Kus oli küll „parim“ sõber? Miks ta mind ei aidanud?

Kaks poissi võtsid must kinni. Kaks tugevat poissi võtsid must kinni ja tõstsid mind püsti. Tõstsid püsti, et kambajõmm saaks mulle virutada. Mind sodiks peksta.

Minu „parim“ sõber tuli välja. Ma naeratasin kergelt. Ma naeratasin naeratust, mis tuhmus kohe. Ta oli koos neiuga. Minu neiuga. Ja nad ei märganud mind.

Tuhm löök lendas mulle vastu nina. Tundsin, kuidas luu murdus. Tundsin, kuid ei hoolinud. Minu „parim“ sõber ja minu neiu. Minu.

Ma olin jälle maas. Ma olin maas ja tundsin jalgu, mis mulle peale astusid. Kambajõmm läks mu „parima“ sõbra juurde. Minu „parima“ sõbra ja neiu juurde.

Kuid ma ei hoolinud. Ma ei hoolinud sellest. Ma ei hoolinud karvavõrdki. See oli minu jaoks teine maailm. Maailma, mida ma ei näinud. Maailm, millest ma ei hoolinud. Ja maailm, mis minust ei hoolinud.

Kuulsin püssilasku. Kuulsin pauku enda kõrval ning mind haaras hirm. Ma tõstsin pea. Tõstsin pea ja vaatasin oma „parima“ sõbra ja oma neiu poole.

Igal pool oli veri. Nemad olid kahekesti maas. Kaks surnukeha. Verised ja jäigad. Ning nende kõrval seisid kambajõmm ja tema semud. Sulgesin kiirelt silmad ja ei vaadanud enam sinna. Ei liigutanud enam.

Kuulsin häält, mis käskis mul vagusi olla. Kuulsin mehe häält. See küsis mu nime. Avasin ettevaatlikult suu ja sosistasin: „Karl.“ Ta tahtis ka perekonnanime. Seda ma ei oodanud. „Ma ei tea,“ pääses mu huulilt vastus. Ma ei teadnud oma perekonnanime. Olin unustanud.

Kuulsin sireeni. Kuulsin ja tundsin, kuidas mind kanderaamile asetati. Kuid ma ei hoolinud sellest. Minu „parim“ sõber ja neiu olid surnud. Ja ma ei hoolinud millestki. Mitte millestki.

4. osa

Ma istun ja mõtlen. Istun ja mõtlen, mis oleks võinud kõik teisiti olla. Mõtlen, miks ma siia sattusin. Miks ma sattusin suurte tittede keskele. Vot sellest ma mõtlen. Oma elust ja tulevikust. Kas mul on üldse mingit tulevikku?

Ma ärkasin. Ma ärkasin ning ehmusin. Ehmusin, sest olin valgete linade vahel. Valgete puhaste linade vahel. Ma olin puhtas ruumis, mitte onnis. Ja minu juures olid inimesed.

Üks inimestest oli naine, kes nuttis. Üks oli tüdruk, kes nuttis. Üks oli mees, kes naisterahvaid lohutas. Ja üks.. Üks oli valgesse riietunud mees.

Tahtsin pead tõsta. Tahtsin, kuid ei suutnud. See tegi liiga palju haiget. Ma tahtsin viina. Tahtsin, kuid ei saanud. Siin ei olnud alkoholi. Tahtsin nutta, kuid ei suutnud. Mälestused pimestasid mu silmi.

„Poeg,“ kostus naise suust hääl. Ma vaatasin teda üllatunult. Vaatasin, kuid ei mõistnud. Minul ei olnud vanemaid. Mul ei olnud peret, mul olid kaaslased.

Naine jooksis minu juurde ning kallistas mind. Kallistas nii tugevasti, et mul võisid ribid murduda. Ta pomises mitu korda mu nime. Pomises ning näis, et ta ei tahagi lõpetada.

Siis tuli mees ja tiris ta must eemale. Sel hetkel olin ma sellele võhivõõrale tänulik. „Poeg,“ sosistas ka tema ning kallistas mind. Ma ei suutnud seda uskuda. Kas siin oli mingi suuremat sorti „pulli“ tegemine?

Õnneks oli tema kallistus ainult hetkeline. Kuid siiski piisavalt tugev. Jah, selliste lihaseliste kätega ei saakski muudmoodi. Pidin talle andestama. Eriti, kui ta mu sugulane oli.

Seda ei oleks ma iial oodanud. Ma ei oleks oodanud, et see väike tüdruk mu voodile istub ja mind nuttes paitab. „Karl,“ nuuksus ta, „venna.“ Ma üritasin kulmu kortsutada, aga see ei õnnestunud. Ma teadsin seda tüdrukut. „Karmen,“ pomisesin.

Tüdruku näol sähvatas õnnelik naeratus. „Emm, iss,“ karjus ta. „Ta teab mind.“ Ja järsku olid kõik minu juures. Kõik neli inimest vaatasid mind õnnelikult.

Ja äkitselt mulle meenus. Minu ema, isa ja õde. Kadi, Kaido ja Karmen. „Ema,“ pomisesin vaikselt. Ma naeratasin, hoolimata valust. See ei huvitanud mind. Ma olin jälle omaenese maailmas.
„Kus ma olen?“ küsisin järgmiseks ning uurisin enda ümbrust. „Haiglas,“ vastas valgesse riietatud mees. Siis ma mõistsin. See pidi arst olema. Ja mulle meenus minu „parim“ sõber ja neiu.

„Sa pead puhkama,“ jätas arst. Ta ütles seda enne, kui ma midagi sõnada jõudsin. Ja enne, kui ma midagi teha jõudsin, olid nad kõik läinud. Ma olin üksinda palatis. Üksinda, kuid samas. Koos oma süümepiinadega.

Katsusin ennast liigutada. Katsusin, kuid ei suutnud. See oli liiga suur piin. Liiga valus. Liiga.. mõtetu. Minus möllasid tunded. Ma vajasin alkoholi. Ma vajasin ja teadsin, et ma seda ei saa.

Kuid ma teadsin ka seda, et ilma alkoholita ma suren. Kuid see võiski parim lahendus olla. Sama saatus oli tabanud mu „parimar“ sõpra ja neidu. Äkki oli see ka minu saatus? Ma sulgesin silmad ja jäin magama.

Ma istun ja mõtlen. Istun ja mõtlen enda elule. Maailmale, kus ma olen ja sõpradele, kellega ma olnud olen. Sõbrad, see on suhteline mõiste. Kas mul üldse on neid kunagi olnud? Ainsamatki? Õige vastus oleks ei.

Ma olin haiglas kaks nädalat. Kaks nädalat keset seda valget. Keset arste ja õdesid. See oli jube. Sea ei olnud võimalik kannatada. Mind torgiti süstaldega iga päev. Iga päev.

Siis toodi mind siia – võõrutusravile. Majja, kus kõik on lapsed. Suured lapsed. Suured lapsed, kes vahivad multikaid ja mängivad. Praegu tahaksin veel haiglas olla. Haiglas, mitte siin hullumajas.

Ma olen siin olnud kuu aega. Olen olnud kuu aega ja iga päev oksendanud. Siin ei ole alkoholi, kuigi selles ju põhimõte ongi. Alkoholi välja võõrutamine.

Ma pean siin veel kaua olema. Kuid juba praegu. Juba praegu, peale ühte kuud, tunne, et tahan ära. Tunnen, et suren. Suren siin hirmsas paigas. Suren. Nägemata ema. Nägemata isa. Nägemata oma väikest õekest. Siin, hullumajas.

Meie eest hoolitsevad siin inimesed. Mõned on noored neiud. Noored neiud, kes meenutavad mulle minu neidu. Minu neidu. Neidu ja minu „parimat“ sõpra.

Meile tehakse iga päev sada erinevat analüüsi. Siin ei ole mul kedagi. Mitte kedagi peale nende tittede. Isegi vanemad ei või mind vaatamas käia. Ma pole neid kuu aega näinud. Tervelt kuu aega olen nendega lihtsalt kirjutanud.

Ma tahaksin siit ära. Ma tahaksin koju. Ma tahaksin, et kogu see lugu oleks väljamõeldis. Ma tahaksin, et see oleks jutt. Jutt, mida räägitakse väikestele lastele nende hirmutamiseks.

See võiks nii olla. Võiks. Aga ei ole. Sinna ei saa midagi parata. See on tõelisus… Eks ma ela selle teadmisega edasi. Siin, põgus. Pean siin olema veel kolm aastat. Kolm aastat vabaduseni.

Kui see ka siis tuleb…

Hea. (Y)

*Sõnatu..*

Nii hea just :O

See kirjastiil tegi lihtsalt sõnatuks. Vau. *seedib seda asja* Paar konarliku kohta oli küll, aga sllegipoolest, Vau. Sa võiksid midagi sarnast korra veel proovida. See tuli hästi välja.