Uus osa siis valmis 
Loodan, et meeldib..Varjunimi: LiblikmeesIgaüks oma toas sisse seadnud, said noored mõne aja pärast jälle väljas kokku, et sööma minna ja ümbrust uurida. Motellis puudus söökla - kui mitte arvestada ühte vana automaati, milles olid vaid üksikud, üle hinnatud snäkid – ja sellepärast otsustati, motelliomaniku soovitusel ühte jõeäärsesse pubisse minna.
Motelli ja pubi eraldas umbes 1,5 km looklevat teed, mille ääres seisis kogu väike küla – mõned poed, postkontor, kirik ja elamud. Polnud politseid, tuletõrjemaja ega isegi bensiini jaama.
Pubi ise oli ehitatud vanasse vesiveskisse ja nägi päris õdus välja. Grupp jäi pubi ukse ees seisma ja vaatas tuldud teed tagasi – tänavatel ei olnud üldse inimesi – ning edasi – nii kaugele kui silm ulatus, laiusid põllud ja karjamaad.
„Väga armastusväärne külake,” ütles Saskia sarkastiliselt ning pööras külale selja, et pubi uksest sisse minna.
„Tontlik,” mõmises Matvei, samuti sisse minnes. Teised järgnesid vaikuses.
Seest oli pubi sama mõnus, nagu väljast paistis, põles sume valgus, vaikselt mängis tavaline kõrtsimuusika ja baari taga toimetas turske meesterahvas.
„Graham, kliendid!” hõikas mees oma seljataha ning pöördus siis tulijate poole:
„No tere, tere, lapsed.. Muidugi terve küla juba teab teie tulekust, meil pole ammu nii palju võõraid korraga käinud. Minge istuge lauda, Graham toob teile kohe menüüd.”
„Gra..” hakkas mees uuesti karjuma, kui tema seljataga olev uks avanes ja välja astus tüdinud näoga nooruk, kuid kelle ilme tulijaid nähes kohe rõõmusuiseks muutus. Poiss krabas letilt mõned menüüd ja tuli peaaegu keksides laua juurde. „Valged südamed” manasid ühisel nõul näole viisaka naeratuse.
Graham hoidis end vaos kuni tellimuste lauda toomiseni kuid trügis siis samuti laua taha istuma ja hakkas monoloogi pidama. Tuli välja et poiss oli ainuke omavanune külas ja kuna ainuke kool 50 km raadiuses oli mõni aasta tagasi kinni pandud, jäi nooruki haridustee pooleli ning nüüd töötas ta isa alluvuses. Oma sõbrad olid poisil muidugi olemas, kuid neidki nägi järjest harvem ja enamus ajast veetis poiss tööd tehes või üksi ringi konutades. Niisiis oli ta üsna elevil, kui kuulis motellist, et saab endale nädalaks ajaks seltsilised.
Veendunud, et Graham pole mingi ullike, kellest peab võimalikult leebelt end eraldama, laskis seltskond end lõdvaks ja nautis hubast olemist ja puhkust.
Enne lahkumist leppisid noored kokku, et kohtuvad õhtul uuesti, kui pubi köök juba suletud on ja isa Grahami abi enam ei vaja.
*
Kell oli üheksa õhtul ja „Valged südamed” jalutasid jälle küla teise otsa, et Grahami ekskursioonile minna. Küla nägi nüüd veel mahajäetum välja kui päeval ja alateadlikult liikus kogu kamp üksteisele järjest lähemale. Pubini jõudes aga rahuneti jälle maha sest juba üsna kaugelt kostis nendeni rahvamelu ja vilkuvad tuled. Natukese aja pärast nägid nad Grahamit juba neile vastu jalutamas, rõõmus nägu peas ja kundedele „head aega” hüüdmas.
„Kas te olete kunagi kuulnud liblikmehest?” küsis poiss kamba käest „tere” asemel.
„Eem.. ei?” vastati enamvähem kooris.
„Siis on mul au teid harida,” ütles Graham pidulikult ja jagas laiali 3 taskulampi, jättes ühe enda kätte ning hakates kõige ees minema, ootamata, kas tal on järgnejaid. Muidugi kõik läksid. Taskulampe hoidsid Saskia ja Enu, niiet ülejäänud koondusid nende ümber ja nii asusid noored teele pubist edasi, põldude vahele.
Umbes kümme minutit kõnniti vaikuses Grahami järel, kes siis järsku, keset teed seisma jäi ja ringi keeras. Ta mõõtis maad nende ja pubi vahel ning koukis siis taskust välja suitsud ning pakkumata teistele, läitis ühe, tõmbas paar mahvi ning hakkas siis muie suul edasi kõndima ja lõpuks ka rääkima.
„Kuuekümnendate aastate lõpus hakkasid siinkandis liikuma jutud kummalisest ja hirmsast olendist – Liblikmehest, keda mitmed inimesed olid nendesõnutsi ühe mahajäetud relvatehase juures näinud. Nad nägid pimeduses kahte hõõguvat täppi ja hiiglaslikku inimese kujuga figuuri, seljal suured kokkupandud tiivad. Sellest teatati isegi politseile ja lugu ilmus ka kohalikus meedias.”
Graham jäi vait ja kõndis rahulikult edasi, oma suitsu nautides.
„Ja kuhu me lähme siis?” küsis Hitomi kannatamatult.
„Relvatehase juurde,” vastas Graham ja pidas pika paljutähendusliku pausi, ennem kui naerma hakkas ja seletas: „Kui ma veel koolis käisin, siis tegime kõikide kooliõpilastega sinna ühe kunstiteose, mis on pühendatud Liblikmehele. Relvatehasest on järel vaid mõned seinad ja need on kaunistatud meie kujutluspiltidega sellest olendist.”
Poiss tõmbas viimase mahvi, viskas koni maha ja tallas sellel natuke aega ning jätkas siis: „Õhtul viin ma teid sinna kahel põhjusel: Esiteks ei ole mul päeval vaba aega ja teiseks on see pimedas palju võikam vaatepilt.”
Graham naeris jälle endamisi ja jälgis teiste kaasahaaratud näoilmeid. Ta hakkas jälle edasi kõndima ning oma lugu enne kohalejõudmist lõpuni jutustama.
„Pärast muutusid teated liblikmehe nägemisest harvemaks ja lõpuks vaibusid üldse, sest 20. augustil 1966, sai sellele piirkonnale osaks kõigi aegade suurim katastroof: suvefestivalil plahvatasid raketikonteinerid ja sellest sai alguse kolme naaberküla maani maha põlemine, kuna tuli levis liiga kiiresti ja abi ei jõudnudki kohale. 52 inimest hukkus.”
Poiss aeglustas sammu ja lisas: „Mitu aastat hiljem ilmus mingilt anomaalsete nähtuste uurijalt raamat „Liblikmehe ettekuulutus”, mis seostas olendi ilmumist õnnetusega.”
Grahami jutustus oli otsa saanud ja viimased minutid kõnniti jälle vaikuses, kuni teejuht ütles: „Me oleme kohal!”
Pealkiri: Liblikmees 
13/10/2010, 23:52
Ei mäleta peaaegu üldse, millest see rääkis..
