Edasi & Tagasi.

Jälle olen ma oma sammud seadnud vanasse rongijaama. Viimane suits ees, külmetan kõndides läbi rogijaama.. edasi ja tagasi. Tagasi ei meeldi mulle minna, eriti veel ajas. See on tüütu, väga tüütu ja sageli ka valus. Aga, kas alati on mõtet edasi minna ? Kõndides seal edasi-tagasi.. nagu oma eluski, kuulsin kuidas mutikesed räägivad:'' Ilus tütarlaps, aga kas tal on närvid läbi ? '' Oleksin tahtnud heameelega neil suu kinni panna, aga selle asemel hoopis küsisin mööda minejalt uue suitsu.
Leidmata oma teed ja tähendust seal rongijaamas, mõtlesin ma inimesele, kellele vist ei tohiks. Armastusest vihkamiseni on üks samm. Miks alati inimesed, kes meile kõige rohkem tähendavad, suudavad suure jamaga hakkama saada ? Kõik, me sureme kunagi, aga keegi ei käsi kellegilt elu võtta. Kui keegi võtab ise endalt elu, kas see on siis enda reetmine või oma lähedaste ?
Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad, isegi kui kaotad kellegi, kes on terve maailm, su jaoks. Sa kaotad oma maailma. Kas siis tõesti see haav paraneb ? Kindlasti ei unusta teadmist, et su enda maailm, usk ja lootus on tõuganud su tundmatusse, kus oled sa ihuüksi, koos üksindusega. Kuid elame teadmisega, kui üritame veel elada, pole me veel ju surnud.



Kriitikat paluks ja :)