Ja siis ma lendan. [Lühijutt]

Lamasin oma voodis, kuulasin kuidas alumise naabri inimesed tülitsesid ja siis tundsin vajadust kirjutada. Palun. See on veidike kummaline asi, soperdis, aga see meeldis mulle ka pärast ülelugemist, seega lugege.
Kuna ma ammu kirjutanud ei ole, , on mu stiil veidikene roostes. Kuigi mingist oma stiilist ei saa ma rääkida aga antud olukorras ei saa ma ka rääkida üldse mingisugusest kirjanduslikust oskusest. Ühesõnaga ma olen roostes.
Kommentaare?
Kriitikat?
Head lugemiselamust.

Ja siis ma lendan

„Mis sul viga on?“ küsis mees ja mina hakkasin nutma. Ma lamasin voodis, vaatasin lage ning üritasin ennast välja lülitada sellest, et alumise korruse naabritel taas tüli on. Ma tean nende tülisid, mees tuleb naise juurde, natuke aega räägivad, siis hakkavad vaidlema, vaidlevad veel veidikene ja siis kõlab välisukse kõva pauk ning mees ongi läinud. Selleks korraks. Aga ma ei tea miks nad tülitsevad. Kas nad on üksteise armsamad või hoopis sugulased, on nad töökaaslased või kõigest kaks tuttavat ammusest ajast. Äkki neil on suureks kasvatatud lapsed ja korterilaen või luhta läinud lootused, soovid mis kunagi ei täitu.
Mis sul viga on. See ei ole lause, mille peale üks igati normaalne inimene nutma hakkaks kuid mina ja normaalne ei käi vist ammugi enam koos. Kuulatan, nad vaidlevad endiselt, ma isegi ei taha teada, miks nad vaidlevad. Millest. Rahast arvatavasti. Alati on kõiges süüdi raha. Raha rikub inimesed ära. Raha rikub suhted ära. Raha rikub kõik ära.
Kuulatan veel hetkeks kuid nüüd on vaikus. Uks ei ole veel kinni langenud. Võib-olla tülitsevad nad teises toas aga võib-olla leppisid nad seekord ära. Esimest korda selle kümne kuu jooksul, mis ma siin elanud olen. Aga varsti ei ela. Varsti need inimesed, kes minu all elavad ei ole osa minust. Varsti neid ei ole minu elus. Ja mind nende elus. Varsti ei taha ma neile öösiti politseid kutsuda, sest nad on otsustanud, et kell kolm öösel, enne minu suurt vene keele kontrolltööd on tark mõte ooperit kuulata. Oleks see ooper siis vene keelne olnud!
Aga ma ei kutsunud. Mina ei astu teiste inimeste eludesse, ma vaatan ainult kaugustest pealt. Kui vaatan. Ma peaksin siit punaste linade vahelt tõusma ja hakkama uuesti elama. Mul ei ole õigust katki olla. Mul ei ole üldse õigusi. On ainult soovid ja käsud, lootused mis hulbivad kuskil klaasanumas läbipaistvas vedelikus. Anna andeks elu, täna ma veel voodist ei tõuse.
Sa ütlesid kunagi, et sul ei ole pisaraid, mida nutta. Et sa oled liiga katki kistud selle jaoks ja ma lubasin sulle, et ma nutan sinu eest. Aga ma ei oska ka enam nutta. Nutta nii nagu ma kord nutsin. Teiste inimeste valu enese seest välja. Nüüd ma kogun seda enda sisse ja ladustan. Milleks? Selleks, et mul oleks alati võimalus tunda valu. Valu. Mis sõna on üldse valu? Miks üldse maailmas on olemas sõnad kui need ei suuda tegelikult kirjeldada seda, mis meiega toimub.
Mis sul viga on. Teoreetiliselt midagi. Täna on pühapäev. Vist. Kalender ütleb, et täna on pühapäev. Reede õhtul üritasin end tappa. Ei õnnestunud, sest muidu ma ei kirjutaks seda. Ärkasin üles ja äärmiselt kehv oli olla. Siis tahtsin ma veel rohkem surra kui reede öösel. Aga suremise asemel eemaldas magu minust kollast vedelikku. Kas selline näebki välja inimene seest poolt? Kas inimene tegelikult seest poolt ongi ainult kollane, valuvaigistimaitseline vedelik? Või on selline see inimene, kes võttis siiski liiga vähe valuvaigisteid või jõi liiga vähe alkoholi?
Ma ei helista sulle. Sa oled temaga, temaga kes sind tegi katki. Ma ei süüdista teda kuigi sa võiksid mulle korrakski öelda aitäh. Kuid tegelikult vist pole põhjust. Mina tegin asja hullemaks, mitte paremaks. Ma tean seda aga ma ei tunnista seda, mitte veel. Arvatavasti tegelikult ei tunnista ma seda mitte kunagi, et sinu lõplikult tegin mina hoopis katki. Sest mina rääkisin sulle sellest, kuivõrd katki ma ise olen. Kuidas ma unistan lendamisest.
Sõbranna pani mu telefonikõne ka kinni või õigemini ei võtnud üldse vastu. Ma ei usu, et ta oleks maganud. Kellaaeg oli selleks siiski natuke hiline. Kuid ta ei peakski minuga suhtlema. Milleks? Mina teen tema ka lõpuks katki. Ma teen kõik inimesed enda ümber katki ja olgu siis, kui teen, siis teen.
Mis sul viga on. Tegelikult mitte midagi. Mul on kaks jalga, kaks kätt, küllaltki hea mälu ja keha, mille üle päriselt ma vinguda ei või. Saan ju mõnikord komplimendi, et mul on ilusad juuksed või ilusad silmad, mõni märgib, et mul on ilus liivakella figuur ja mõni leiab, et mu kael on kaunis. Aga mina ei usu teie sõnu. Ärge tulge rääkima, et ma olen ilus või, et mul on kaunis hing. Mis kaunis? Mis hing?
Inimeste hinged on loodud teiste inimeste killustatud hingedest. Kui inimene sureb siis tema hing muutub paljudeks pisikesteks kildudeks, mis mööda maailma ringi lendlevad ja lõpuks omale uue inimese leiavad, moodustades teiste kildudega uue inimese uue hinge. Aga tänapäeval on aina rohkem ja rohkem inimesi, kellele ei jagu piisavalt palju hinge tükke. Mulle ei jagunud. Mul ei olegi hinge. Olen hingetu keha kest täis kollast vedelikku. Koledat värvi kollast vedelikku.
Sellepärast ma istungi aegajalt pargipinkidel ja vaatan inimesi ja igatsen ja unistan ja kahetsen. Kahetsen, et ma ei oska surra. Unistan, et surm mind viimaks tahaks. Igatsen omale ka mõnda hingekillukest. Vaatan inimesi, et tunda seda kuidas kadedus minus pead tõstab. Mis õigusega teie saite omale hinge kui te isegi ei tee sellega midagi mõistliku? Käite tööl ja sööte ja magate aga teistele? Mis kasu on teist teistele? Lihtsalt kasutate oma hinge ära ja ei tee sellega mitte midagi head teistele. Mitte midagi. Mitte ühtegi heategu ei teistele inimestele ega loomadele, mis veel siin siis rääkida loodusest. Kasutate ära lihtsalt.
Mis sul viga on. Kõik on minus üks suur viga. Mina olengi üks suur viga. Minu elus olemine on täpselt samamoodi üks suur viga. Ma olen eksitus. Ma ei oleks pidanud üldse sündimagi. Ma tean, et ma pole päriselt tahetud siia maailma. Võib-olla sellepärast mul ei olegi hinge, et ma ei oleks pidanud üldse sündima? Võib-olla saavad hinge ainult need tegelased, keda on siia maailma vaja ja mina, mina lihtsalt sattusin siia maailma kogemata. Eksitusest.
Ma teadsin juba väiksena, et ma ei olnud siia maailma päriselt oodatud. Ärge küsige kuidas. Lapsed teavad väga paljusid asju, millest täiskasvanud aru ei saa, et lapsed on võimelised aru saama. Mina teadsin juba väiksena, et ma ei peaks elus olema, et ilma minuta oleks elu nii palju lihtsam. Arvatavasti oleks kõikide mu lähedaste elu nii palju lihtsam kui ma ei oleks sündinud. Ma oleksin pidanud surema veel enne kui üldse aru saadi, et ma elus olen.
Sunnin endale riideid selga panema ja välja minema. Üksinda nagu alati aga mida sa teed kui sind ei taheta. Üksinda välja minnes ei pea ma muretsema, et ma näen kummaline välja või, et ma võiksin teistele halba valgust näidata. Kui ma üksi olen ei saa te üldse aru, et ma olemas olen. Ma piidlen teid silmanurgast ja mõtlen, et millised on teie elud, inimesed kellega te suhtlete.
Viimaks riided seljas, kuulatan alumisi naabreid, pole miskit kuulda. Avan ukse ja siis ma lendan.
Mis sul viga on. Mis mul viga ei olnud.

Aitäh teile mõlemale, ma olen nüüd meelitatud. :)