Salapärased silmad (Lõpetatud)

jess lõpuks

7.

Ma leian end suurest ruumist, istudes muuseas põrandal. Minu kõrval seisab Lucas ja silmitseb mind murelikult või vähemalt ta teeskleb, et on murelik. Tegelikult arvan ma, et ta naerab minu üle. Sisimas. Ja millegi tõttu ei taha ta seda välja näidata. See on mulle uus.
Kuulen teda vaikselt ohkamas. „Claire, kas sa tuleksid palun püsti?“ sõnab ta ja tajun ta hääles kannatamatust.
Tema kahjuks pole mul kuhugi kiiret ja istun põrandal edasi. Alles nüüd märkan inimesi meist möödumas, samal ajal heites mulle imelike pilke. Ei, inimesed on vale sõna. Ma ei tea, kes need roheliste silmadega...isikud on, aga inimesed nad pole. Vähemalt mitte selle kõige otsemas tähenduses. Üks neist tuleb meile lähemale ja pärib Lucaselt vaikselt midagi. Lucas noogutab ja heidab siis pilgu minu poole.
„Claire, me peame minema nüüd,“ lausub Lucas tõsiselt.
Ta kortsutab kulmu, kui ma temast välja ei tee ja jätkan nende isikute jõllitamist. Mõned neist kiirustavad minema, kui märkavad, et ma neid vaatan. Teised seevastu seisavad ja vaatavad vastu.
„Kas sa tead, et see on ebaviisakas?“ kuulen Lucase sosinat ja noormees istub minu kõrvale.
„Mul on ükskõik,“ vastan vaikselt.
Lucas turtsatab. „Mul on ükskõik, et sul on ükskõik, aga me peame nüüd minema.“
Raputan pead. „Mina ei tule kuhugi.“
Noormees naeratab ja tõuseb püsti. „Mul on ükskõik, et sa vastu vaidled. Sa tuled ikkagi.“
Enne, kui ma aru saan, mis toimub, on ta mu püsti tõmmanud ning siis vaatab ta mulle muiates otsa. Silmitsen teda pahaselt, kuid ei istu tagasi põrandale. Avastan, et püsti seistes saan ma paremini neid isikuid vaadata.
Kahjuks ei saa ma seda kaua teha. Lucas võtab kärsitult mu käest kinni ja peaaegu tirib mu kuhugi poole. Ega ma ei tee talle seda kergeks ja üritan vastu hakkata, kuid see on lootusetu. Viimaks peatub ta suure valge ukse ees ja paistab kõhklevat. Ta hoiab mul endiselt käest kinni, tõenäoliselt kartes, et muidu lasen ma jalga.
„Kas me sisse ei lähegi?“ pärin sarkastiliselt. „Selleks ma ju siin olengi.“
Lucas kehitab õlgu ja pomiseb:“Ise tead.“
Hetk hiljem koputab ta uksele ja astub sisse tirides mind enda järel. Ruum on suur, kuid sisutuselt on see üsna tühi. Akna all on kirjutuslaud, tool ning nendest mõne meetri kaugusel on valge diivan. Seinad, põrand ja lagi olid valged ja kõik see tekitas minus imeliku tunde. Kirjutuslaua taga istub sama mees, keda ma koos Lucasega paar päeva tagasi nägin. Joseph. Mind nähes ta naeratab ja näitab, et ma istuksin diivanile.
Ma ei liigu paigast ja seisan endiselt Lucase kõrval. Tajun, kuidas noormees vaatab mind etteheitvalt, kuid ei tee sellest väljagi ja seisan edasi. Ent Josephi näol püsib endiselt naeratus.
„Hästi,“ lausub ta. „Ma näen, et Lucasel oli õigus.“
Kergitan kulmu, kuid ei lausu sõnagi. Muidugi huvitab mind, mis siin toimub ja mida Joseph siis lõppude lõpuks tahab, kuid mingil põhjusel ei taha ma sellest praegu midagi teada. Lucas on mind suutnud juba parajalt närvi ajada, et mul pole tuju enam kellegi käsku kuulata.
„Claire?“ sõnab Joseph rahulikult.
Kergitan veelkord kulmu, kuid olen vait.
Kuulen Lucast enda kõrval sügavalt ohkamas ja hetke pärast tirib ta mind diivani poole. Heidan talle pahase pilgu, kuid olen sunnitud istuma. Noormees istub minu kõrvale.
„Väga hea,“ kuulen Josephi enesekindlalt häält. „Ehk nüüd võime alustada?“
Ma ei reageeri tema lausele mitte millegagi, kuid Lucas noogutab.
„Niisiis, Claire, millal sa meid esimest korda nägid?“
Põrnitsen Josephit ja mees naeratab mulle lahkelt. Või vähemalt teeskleb, et ta on lahke. Lucas müksab mind, tahtes ilmselgelt, et ma vastaksin, kuid ma olen vait.
„Claire?“ Tajun Josephi hääles vaevumärgatavat ärritust, mida ta varjata püüab.
„Ammu,“ vastan viimaks ja näen kohe, et Joseph pole vastusega rahul.
Ta vaatab mind ainiti oma roheliste silmadega, kuni mu huulilt lipsab viimaks talle sobib vastus.
„Väga hea,“ sõnab ta. „Oleme viimaks kuhugi jõudnud.“
„Kas tõesti?“ lausun sarkastiliselt ja Joseph kergitab kulmu.
„Keegi on veidi ninakas,“ sõnab ta ja pilgutab mulle silma. „Mõnikord tuleb ninakus kahjuks,“ lisab ta hääletoonil, mis tekitab minus külmavärinaid.
Avan just suu, et talle midagi vastata, kuid Lucas jõuab minust ette. „Kas sa mitte ei pidanud talle kõigest rääkima, mitte hirmutama?“ küsib ta mehelt ja üritab mulle julgustavalt naeratada.
Joseph noogutab Lucase suunas tunnustavalt. „Õige,“ sõnab ta. Seejärel pöördub ta minu poole. „Claire, sa oled väga eriline,“ lausub ta ja naeratab hetkeks. Tahan midagi sarkastilist öelda, kuid Joseph jätkab. „Kuid ära arva, et sa oled see kõige erilisem ja sulle on kõik lubatud. Sinu ninakusega ei lepi meist keegi.“
Lucas minu kõrval köhatab. „Joseph, palun ära hirmuta teda,“ sõnab ta tõsiselt ja üritab minu pilku püüda. Eiran teda ja keskendun Josephile.
„Sul on jälle õigus,“ ütleb mees rahulikult,“ kuid ta peab teadma, et edaspidi peab ta tagasi tõmbama. „Kas mõistad?“ pärib ta ja vaatab mulle otsa.
Noogutan kiiresti ja tunnen kerget ärevust. Olen mõistnud, et kogu see asi hirmutab mind. Eelkõige Joseph muidugi. Kui ma teda esimene kord kohtasin, siis arvasin, et ta on kõigest üks vanamees, kes ei tee kellelegi liiga, kuid nüüd olen selles kahtlema hakkanud. Viisist, kuidas ta minuga rääkis, võis nii mõndagi välja lugeda.
Vaatan uuesti Josephi poole, kui kuulen ta mühatust.
„Aeg hakkab otsa saama,“ sõnab ta, pilk kellal. „Preili on hullem, kui ma arvasin. „Ära üritagi vastu vaielda,“ teatab ta, kui Lucas avab suu, et midagi öelda,“ see olid ju sina, kes ütles, et Claire on täiesti võimatu ja sa ei mõista teda.“
Pööran pilgu Lucasele ja seekord on see tema, kes minu pilku väldib. Vaatan taas Josephit, kes kortsutab kulmu.
„Nii, Lucas, sina lähed temaga kaasa ja oled temaga koos päeva lõpuni. Ehk õnnestub mul õhtul läbi tulla,“ annab ta käsu.
„Aga...“ üritab Lucas vastu vaielda.
„Ära muretse, ma annan Amandale käsu sulle see anda,“ vastab Joseph ja ma jään teda mõistmatult vaatama.
Lucas tõuseb püsti ja ootab, et mina sama teeksin, kuid ma ei taha. Jään oma kohale ja silmitsen Josephilt küsivalt, lootes lõpuks midagigi, teada saada.
Ent mees raputab pead. „Mina oleksin sulle rääkinud, aga sina...“ Ta ei lõpeta lauset. „Mine nüüd Lucasega kaasa, „ sõnab ta.
Vastutahtmist teengi seda ja lähen sõnatult Lucase järel. Enne ukse sulgumist kuulen meest kellegagi rääkimas, kuid olen veendunud, et ruum on tühi.
Lucas jääb ukse taga seisma. „See on natuke ebameeldiv,“ sõnab ta, enne kui mind taas pimedus haarab.
Kui silmad viimaks avan, olen koolis, aknalaua juures ja Maya istub minu kõrval. Pilgutan silmi ja vaatan ringi, otsides Lucas, kuid ei näe kedagi.
„Kas kõik on korras?“ kuulen Maya küsimust ja noogutan.
Kõik on arusaamatum, kui enne.

8.

Heidan pilgu kellale ja siis vihikusse. Ja uuesti kellale ja uuesti vihikusse. Ja nii juba enam, kui pool tundi. Mu mõtted keerlevad mu peas edasi-tagasi ja Emily heidab mulle kummalisi pilke. Naeratan talle, ta vastab samaga ja pöörab siis pilgu minult. Ohkan vaikselt ja viin pilgu uuesti kellale. Mulle tundub nagu aeg oleks seisma jäänud. Ja tänu Lucasele ning Josephile tean, et aja seisma panemine on võimalik. Või vähemalt midagi sarnast saab teha. Kuid hetkel olen veendunud, et see pole nii. Kell teeb minuga lihtsalt lolli nalja ja liigub edasi teokiirusel, kuid varem või hiljem, pigem siis hiljem, peab ta jõudma täistunnini.
Lõpuks teeb ta seda ning panen helikiirusel oma asjad kokku ja torman klassist välja. Haaran garderoobist kiiresti jope ja vahetan jalanõud ning vähem, kui viie minutiga olen koolimajast läinud. Olen teel koju, kus ootab mind üksindus ja mõtted, mida ma ühekorraga tahan mõelda ja samas ei taha ka.
Veidi masendunult keeran ukse lukust lahti ja astun tühja majja. Kunagi oli see maja õnnelik. Iga päev oli kuulda laste kilkeid ja nende vanemate tasast naeru. Nüüd oli järgi jäänud vaikus, üksindus ja masendus. Ma ei mäletagi, millal selle maja seinad, kuulsid viimati naeru. Järelikult pidi see väga ammu olema.
Mõne minuti pärast kõnnin oma tuppa, olles valmis üksinduseks ja teisteks samalaadseteks asjadeks. Kuid ma oleksin pidanud aimama, et mul ei lasta seda tunda.
Lucas istub mu voodil, näol lai naeratus ja paistab end tundvat nagu kodus. Silmitsen teda pahaselt, kuid noormehe naeratus ei muutu põrmugi.
„Tere Claire,“ lausub ta laisalt, kõlades nii nagu mina oleksin talle külla läinud, mitte vastupidi. Rääkimata sellest, et tegelikult polegi ta mul külas, vaid ilmus ise kohale. Enne mind ja ilma kutsumata.
„Kas ma kutsusin su külla?“ pärin irooniliselt ja jään pahase ilmega tema ette seisma.
Lucas kohendab ühe käega oma tumedaid juukseid ja pilgutab mulle silma. „Kas sa tahtsid kedagi teist külla kutsuda?“ küsib ta ning muigab.
„Ei,“ vastan napilt,“ aga see ei tähenda, et ma sind siia tahaksin. Sa oled mu nii ära tüüdanud.“
Poiss turtsatab. „Samad sõnad.“
„Tore ja nüüd mine minema,“ sõnan, tundes sisimas ärritust, kuid ei näita seda välja.
Lucas turtsatab veelkord. „Sa ei saa mind sundida, kas tead?“ lausub ta ja toetab oma selja vastu seina ning jääb mind muiates vaatama.
Ohkan sügavalt. „Hea küll. Mida sa tahad?“ pärin kärsitult.
„Oh, ma tahan paljusid asju,“ lausub ta laialt naeratades. „Ühte kirsipunast lahtise katusega autot, kolmekorruselist maja, dalmaatsia koera, punast lipsu, võib-olla ka ühte miljonit, aga see pole nii oluline,“ asub ta loetlema, ajades mind iga sõnaga üha rohkem närvi.
„Sa tead küll, mida ma mõtlen,“ pistan vahele, kui ta viimaks vait jääb.
Lucas noogutab. „Kahjuks on see mu nimekirjas olles kahesaja viieteistkümnendal kohal, ehk siis viimasel kohal,“ nendib ta kurvalt.
Pööritan silmi ja võtan istet toolil, mis on minu voodi vastas, kus Lucas end parajasti sisse on seadnud. „Ära mängi idiooti ja räägi asjast lõpuks,“ sõnan käskivalt.
Ta kortsutab kulmu. „Hmm...idiooti ütled sa. Minu meelest oled sina viimased paar päeva idiooti mänginud ja pole meid kuulanud,“ lausub ta mõtlikult. „Muidugi võin ma eksida, aga ma ei usu seda,“ lisab ta ja vaatab mulle otsa.
Jätan talle tunnistamata, et see võib tõsi olla.
„Kas sa ikkagi ei võiks rääkida?“ küsin veidi lootusrikkalt.
Lucas raputab pead. „Mitte hetkel. Josephil on sinust ütleme nii, et kõrini. Vähemalt mõneks ajaks. Ta palus mul sind valvata, kuid ma ei tohi sulle midagi olulist rääkida,“ lausub ta rahulikult.
Vaatan teda vihaselt, kuid tema ilme ei leebu. Silmitseme üksteist mõne minuti. Mina pahaselt ja tema lõbustatult. Kumbki meist ei lausu sõnagi ja mina ei taha olla esimene, kes midagi ütleb. Kahjuks tundub mulle, et ka tema ei taha. Jõllitan teda veel mõne minuti, enne kui viimaks alla annan.
„Millal sa rääkida võid?“ küsin.
„Mul pole vähimatki aimugi,“ lausus ta kiiresti. „Ma tahaksin ausõna sulle rääkida, aga...“ Ta jätab lause lõpetamata ja raputab taas pead.
„Saab aru,“ lausun vaikselt.
„Ei, tegelikult sa ei saa,“ sõnab ta ja tõuseb mu voodi pealt püsti. Seejärel ta ohkab ja sõnab:“ Ma võin sulle ühte asja öelda ja ma tean väga hästi, et see ei aita sind.“
Olen hetkega elevil ja jään talle põnevusega otsa vaatama. „Mida?“ pärin kärsitult.
„Elizabeth. Kõik algas Elizabethist. Paar sajandit tagasi,“ sõnab ta mulle arusaamatuks jäänud lause.
Tahan veel midagi küsida, kuid ta raputab pead. „Ma ei saa rohkem midagi öelda,“ ütleb ta tõsiselt.
„Aga...“ alustan, kuid ta katkestab mind.
„Lõbutse homme Jordaniga hästi,“ lausub ta muiates ja pilgutab mulle silma, enne kui kaob.
Ma ei hakka mainimagi, kui pahane ma tema peale olen. Eelkõige selle pärast, et ta mulle muud ei saa öelda, kui Elizabeth, mis ei ütle mulle mitte midagi. Lisaks tuletas ta mulle meelde, et ma lubasin homme Jordaniga kinno minna ja see ajab mu kohati veelgi rohkem närvi, kui Elizabethi asi. Ma olin selle tõesti unustanud ja tänu Lucasele ei unusta ma seda ilmselt terve öö jooksul ka ära.
Järgmisel hommikul on selge, et ka Jordanil on see väga hästi meeles. Kui ma klassi sisenen , kingib ta mulle laia naeratuse. Naeratan vastu, kuid sugugi mitte nii säravalt nagu tema. Poiss märkab, et ma pole nii elevil, kui tema ning tema helesinised silmad muutuvad murelikuks.
„Sa ju tuled täna?“ pärib ta ja tajun, kuidas ta kardab, et ma vastan ei.
Võitlen sooviga seda tõepoolest teha, kuid mul hakkab temast kahju.
„Tulen küll,“ lausun ja püüan kõlada rõõmsalt, kuid kukun selles haledalt läbi.
Jordani pilk on endiselt murelik. „Kas midagi on juhtunud?“ küsib ta, kuid ma raputan kiiresti pead.
„Lihtsalt pea valutab,“ sõnan.
Noormees tundub kahtlevalt, kuid ei ütle rohkem midagi. Võib-olla ei lausu ta sellepärast midagi, et õpilased hakkavad üksteise järel klassi saabuma ja ta ei taha kuulda juttu nagu mina ja tema oleksime paar. Lucase jutu järgi on ta minusse armunud, kuid ma kahtlen selles. Mida tema ka teab?
Terve päeva jooksul näen ainult kahte roheliste silmadega isikut. Üks neist on Lucas ja teine on minu vanune lühikeste juustega tüdruk, keda näen esimest korda. Kumbki ei tee minust eriti välja ja ma olen sellega rahul, sest varem või hiljem, märkab keegi, et ma räägin üksinda.
Lobisen vahetundides Emilyga, kingin Mayale mõne lahke naeratuse ja vaidlen korraks Tessaga. Lisaks üritan õpetajate jutule keskenduda. See on üle pika aja harukordselt tavaline koolipäev ja see isegi meeldib mulle. Kahjuks ei oota mind samasugune tavaline õhtu. Jordaniga kinnominek pole teab mis tavaline tegevus. See on esmakordne ja ma juba kardan, kuidas see õhtu lõpeb.
Ma ei säti end kinno minekuks eriti. See pole ju kohting, ega ju? Sätin oma tuhmblondid juuksed hobusesabasse, panen veidi ripsmetušši peale ja vaatan siis korralikult peeglisse. Jahmun ja pilgutan silmi, lootes, et ma ei näinud õigesti. Kui ma uuesti vaatan, on mu silmad täiesti vesihallid nagu need tegelikult olema peaksid. Nad pole grammigi rohelised, kuid tean väga selgelt, et väga hiljuti need olid sellised. See kõik ei meeldi mulle.
Heidan pilgu kellale ja mulle jõuab kohale, et ma peaksin juba väljas olema. Kell on seitse läbi viis minutit ja me pidime Jordaniga kohtuma kell seitse, minu maja läheduses. Heidan veel viimase pilgu oma silmadele, mis on endiselt vesihallid ja kiirustan välja.
Näen juba kaugelt teda ootamas. Mind nähes ta naeratab laialt ja teeb ettepaneku kiirustada, sest seanss on üsna pea algamas.
Jõuame mõni minut, enne filmi algust kinosaali ning istume üsna taha. Minust kaks kohta eemal on üks paarike, kes kuidagi ei suuda käsi teineteisest eemal hoida. Nendest omakorda kolm kohta edasi on üksik vanem mees ning rea lõpus istuvad kaks teismelist tüdrukut. Teisel pool Jordanit, üks koht eemal istuvad meie vanused inimesed, noormees ja neiu. Nendest kolm kohta edasi on mees ja naine, kes toetab oma pea mehe õlale. Rea lõpus on kolm sõbrannat, kes lobisevad omavahel kõva häälega.
Saal läheb pimedaks ja film algab. See on täiesti tüüpiline armastusfilm, mida ma üldjuhul vihkan. Mees ja naine põrkavad tänaval kokku. Mees ajab naise pluusile kohvi peale ja pakub seejärel oma telefoninumbrit. Naine võtab selle muidugi vastu ja mõni aeg hiljem lähevad nad kohtingule. Veidi aega on kõik hästi ja siis ilmub välja mehe eks, kes otsustab, et ta tahab meest tagasi. Ja siis peaks mehe ja naise vahel suur tüli ja lahkuminek olema, et siis filmi lõpus kenasti kokku saada. Kõik on nii tüüpiline. Ma olen sadu ja sadu sarnaseid filme näinud ja mitte kunagi ei suuda nad mind üllatada.
Parajasti toimub peategelanna ja mehe eksi vahel kähmlus, kui saalis läheb ootamatult pimedaks. Kuulen, kuidas inimesed närviliselt sosistama hakkavad ja kahtlustan ise, et see on mingi rike ning kohe film jätkub. Minutid lähevad ja lähevad, kuid midagi ei muutu. Inimesed hakkavad paanikasse sattuma.
„Päris jube,“ sosistab mulle Jordan ja ma nõustun, sest pika peale hakkan tundma hirmu.
Kuulen kedagi meie reast nutmas ja keegi teine tõuseb püsti ja läheb ukse juurde, ilmselge sooviga saada välja.
„See on lukus,“ kõlab vali mehe hääl ja inimesed hakkavad veelgi ärevamini sosistama.
Mees nähtavasti ei taha alla anda ja lööb millegi vastu ust, kuid see ei avane. Keegi läheb talle appi, kuid midagi ei juhtu.
Mõne hetke pärast kuulen, kuidas keegi ütleb mu nime. Valjusti. See ei saa olla Jordan, sest see tuleb kusagil kaugemalt. Kuulen seda veelkord.
„Jordan, kas sa kuuled?“ pärin ehmunult.
Ta ei vasta ja äkitselt taipan, et kogu saal on vaikselt jäänud. Tunnen külmavärinaid ja siis kuulen ma seda jälle.
„Claire.“

Nii huvitav. Lõpetasid liiga põneva koha pealt. Tahaks juba teada, mis saab! Ühesõnaga uut! :)

Vapustav! :) Uut ja veelkord uut!

Uut saab täna millalgi! 

9.

Ma pole kunagi pimedust kartnud, aga praegusel hetkel on hirm minu üle võimust võtnud. Tunnen, kuidas ma üleni värisen ja isegi hirmu tõttu minestamine ei pruugi kaugel olla. Kuulen taas, kuidas keegi mu nime ütleb ega tea, kas peaksin midagi vastama. Kuigi olen peaaegu harjunud igasuguste kummaliste asjadega, ei mõista ma, mis siin praegu toimub. Hääl, mis mu nime juba mitmendat korda öelnud on, pole mulle tuttav. Aiman ainult seda, et see on noore naise hääl.
„Claire, me tulime sulle järele,“ kõlab hääl uuesti ja ma võpatan tugevalt.
See asi ei meeldi mulle. Kohe üldse mitte.
„Oh, Cassandra lõpeta ära, „ kuulen järgmisena tuttavat häält, „ ära hirmuta teda.“
Mul ei kulu poolt sekunditki, enne kui taipan, kes seda ütles.
„Lucas, „ sosistasin jahmunult. „Mis siin toimub?“
Kuulen, kuidas keegi naerma hakkab ja mulle tundub, et see on sama tüdruk, kes mu nime oli öelnud.
„Lucas tahtis natuke nalja teha,“ vastas hoopis too tüdruk ja mu kuulen kellegi itsitamist.
„Kuule, ära süüdista mind,“ kuulen Lucase pahast häält. „Mina tahtsin tal ainult silma pealt hoida, aga sina ja Amelia palusite, et saaksite kaasa tulla.“
„Valeta-valeta,“ sõnab seesama neiu ja kostis jälle itsitamist. „Keegi sind ikka ei usu.“
See vestlus hakkas mulle juba närvidele käima. Polnud just lõbus kuulda pimedas nende juttu, teadmata, kellega täpsemalt tegu.
„Kas te saaksite äkki tule põlema panna või midagi?“ avan viimaks suu.
Kuulen, kuidas keegi naerma hakkas. Arvatavasti on see Cassandra või mis iganes ta nimi on.
„Aga nii poleks ju üldse lõbus,“ hüüatab keegi, tõenäoliselt Cassandra. „Pimedus meeldib mulle rohkem, kui valgus.“
„Aga mulle mitte,“ nähvan talle.
„Oi, keegi muutub vihaseks,“ lausub Cassandra pilkavalt. „Asi läheb veelgi lõbusamaks.“
„Lõpeta ära, Cassandra,“ sõnab Lucas selle peale vihaselt. „Kas sa ei mõista, et sa hirmutad teda?“
„Ma kardan, et mind ei huvita see,“ vastab Cassandra.
Pööritan silmi, kuigi tean, et keegi ei näe seda. Ma olen veendunud, et Cassandra ei meeldi mulle. Kohati tundub, et ta on isegi hullem, kui Tessa ja see on juba midagi.
„Kas te ei võiks ära minna?“ teen ettepaneku. „Ma tahan äkki filmi edasi vaadata.“
„Claire, ma tean väga hästi, et sulle ei meeldi tegelikult see film,“ vastab seekord hoopis Lucas.
„Täpselt,“ ühineb temaga Cassandra ja seekord kõlab tema hääl täiesti normaalselt.
„Siis ma lähen ise minema,“ teatan külmalt.
Tõusen toolilt püsti ja üritan mõistata, millises suunas ma peaksin minema, et välja saada. Koperdan kellegi jalgadele otsa. Kahtlustan, et need olid Jordani omad, kuid ta ei liiguta.
„Ja miks sa arvad, et sa saad siit minema?“ kuulen Cassandrat lausumas. „Me ei soovi, et sa läheksid.“
„Räägi enda eest palun,“ kostab Lucas kalgilt.
„Oh hea küll. Mina ja Amelia ei taha, et sa lahkuksid.“ Kostab kellegi, tõenäoliselt Amelia nõusolev pomin.
„Mul ükskõik,“ sõnan ja trügin järjekordsest tardunud inimesest mööda ja jõuan rea lõppu.
Kuulen mõnevõrra õelat naeru. „Või temal on ükskõik,“ ütleb Cassandra. „Selliselt juhul on mul ükskõik, et sa siit välja ei saa.“
„Cassandra, lõpeta juba ära,“ sekkub jälle Lucas. „Kas sa tahad, et ma räägin Josephile sellest?“ küsin ta ähvardavalt.
„Lucas, kas sa pead kõik alati ära rikkuma?“ pärib neiu vinguval toonil. „Miks sa alati nii korralik oled?“
„Me ei hakka jälle sellest rääkima,“ kuulen Lucast lausumas, üritades samal ajal ust üles leida.
„Miks mitte?“ ei jäta Cassandra järele.
„Ole lihtsalt vait ja mine ära. Ma võin Claire'iga ise tegeleda,“ vastab Lucas ärritunult.
„Oojaa, seda sa tahaksid,“ sõnab Cassandra sarkastiliselt,“ ja kuna Claire on nii tüütu, siis seekord saad sa oma tahtmine. Aga järgmine kord mitte.“
Hetk hiljem tunnen just kui külma tuuleiili, kuid see ei saa võimalik olla, sest viibin ruumis, kust ei saaks tuul mitte mingil juhul sisse tulla. Kahjuks pean tõdema, et Cassandraga on ka tuul võimalik.
„Kas nad on läinud?“ pärin mõne hetke pärast uudishimulikult.
„Jah,“ vastab Lucas. „Vabanda selle pärast. Cassandra on vahepeal selline.“
Ma ei tee tema vabandamisest välja. „Vahet pole. Ma tahan lihtsalt välja saada.“
Kuulen kellegi samme ja taipan, et see on tõenäoliselt Lucas, kes kõnnib mulle lähemale. „Kas sa Jordaniga siia ei taha jääda?“ pärib ta ning ta hääl, kõlab üsna lähedalt.
Pilgutan silmi ja mulle tundub, et ma näen üsna ähmast kuju enda kõrval. Tundub, et olen lõpuks pimedusega harjunud.
„Minu tuju on juba ära rikutud,“ vastan ning liigun paar sammu temast eemale.
„Anna tõesti andeks,“ lausub Lucas siiralt. „Cassandra on vahel selline idioot.“
„Sain aru juba,“ pomisen. „Igatahes tahaksin ma nüüd siit minema. Ja ma kahtlen sügavalt, kas ma siia kunagi tagasi tulen.“
Noormees hakkab naerma. „Oli siis nii jube?“ pärib ta.
„Hullem veel,“ vastan.
„Kahju,“ ütleb Lucas lõbusalt. „Ma ei tahtnud su kohtingut ära rikkuda,“ lisab ta ja mul on tunne, et ma näen, kuidas ta mulle silma pilgutab.
Kui ta veel midagi sellist ütleb, siis ma löön teda. Ausõna.
„See polnud kohting,“ sõnan pahaselt. „Me tulime lihtsalt koos kinno. Nagu sõbrad.“
Kuulen teda turtsatamas. „Muidugi-muidugi,“ lausub ta sarkastiliselt. „Kui sa vaid teaksid, mis plaanid tal sinuga hiljem olid.“
Millest ta nüüd räägib? Mis plaanid võisid Jordanil minuga olla? Ta ju teadis väga hästi, et meil pole kohting. Või ei teadnud?
„Parem ongi, et sa ei teadnud,“ jätkas Lucas. „Sest tema arvas, et teil on kohting. Ta arvab, et sina oled ka temasse armunud,“ lisab ta ja ma kuulen, kuidas ta üritab naeru maha suruda. „Ausalt öeldes on see tüüp suhteliselt idioot.“
Kui Lucas räägib tõtt ja ma usun, et räägib, siis on mul esmaspäeval väga ebamugav Jordanit kohata ja temaga rääkida. Kuidas ta võis arvata, et mina olen temasse armunud? Tõsiselt ka. Ma pole talle seda kunagi mõista andnud. Kinnotulek ei tähendanud ju seda, et ta ma temasse pööraselt armunud oleksin.
„Kuidas sa seda kõike tead?“ pärin uudishimulikult, olles täiesti unustanud, et tegelikult tahtsin ma hetk tagasi siit minema minna.
Lucas on mõnda aega vait. „Nojah...vaata...“ alustab ta,“ kuid jääb jälle vait. „Kas mitte ei tahtnud minema minna?“ pärib ta hoopis. Esimest korda paistab ta kuidagi põiklev.
„Kohe,“ vastan,“ aga enne tahan ma vastust saada.“
„Aga seda sa ei saa,“ ütleb ta konkreetselt. „Tahad koju minna või jääd terveks ööks siia?“ küsib ta tõsiselt.
Kergitan kulmu. „Kas sa ähvardad mind?“ pärin.
„Kõik on võimalik,“ vastab ta napilt.
Järgmisel hetkel istun ma oma kohal, Jordani kohal ja saal läheb valgeks. Ekraanil jooksevad filmi lõpu tiitrid.
Jordan ringutab end minu kõrval. „ Päris põnev film oli,“ lausub ta naeratades.
Mulle meenub, mida Lucas mulle veidi aega tagasi ütles ning ma naeratan talle ebakindlalt. Jordan ei märka, et midagi on valesti. Liigume teiste inimeste järel saalist välja ning ma võpatan, kui tema käsi minu käe vastu puutub. Tõmbab käe ettevaatlikult ära ja loodan, et ta ei ütle midagi selle kohta.
„Läheks nüüd kuhugi mujale?“ teeb ta väljas ettepaneku.
Taas meenuvad mulle Lucase sõnad ja ma üritan leida viisi, kuidas talle viisakalt ära öelda. Ma ei taha talle haiget teha ega midagi, aga samas ei taha ma talle ka muljet jätta, et ma olen temasse armunud. Kõik on veidi liiga keeruline.
„Mul on kahju, aga mu pea valutab ja ma tahaksin praegu parema meelega voodisse minna ,“ lausun ja teesklen, et mul on tõesti kahju.
Jordan paistan pettunult. „Ehk läheb see üle,“ sõnab ta lootusrikkalt.
Ma raputan pead. „See on tõesti hull. Ehk teine kord?“ teen talle ettepaneku ja püüan veidi naeratada.
Jordan noogutab alistunult ja me jätame hüvasti.
Üksi jäädes tunnen tõepoolest, kuidas mu pea valutama hakkab. Kiirendan sammu, et rutem koju jõuda. Jõudes oma kodu juurde, tunnen kuidas pea järjest tugevamini valutama hakkab. Mul on juba tõsiselt halb olla. Vaevaliselt otsin oma kotist uksevõtme ja teen ukse lahti. Astun sisse ja seejärel peaaegu torman kööki, et peavalu rohtu leida. Õnneks leian rohu kiiresti ning neelan selle alla, ahmides klassi täit vett selle peale.
Veidi hiljem, jõudes oma tuppa, tabab mind järjekordne suur üllatus. Keegi on seal ja see pole Lucas nagu arvata võiks. Mulle tundub, et see on Cassandra.
„Tere jälle!“ lausub ta ning tema hääl kõlab täpselt nii nagu neiul seal kinosaalis.

Aahhh, kuidas mulle meeldib see jutt See Cassandra või kes iganes mulle ei meeldi... Tundub mingi tibi. Aga Lucas on lahe... ja armukade.
Okeih... Uut!

Mulle ka ei meeldi Cassandra. Ja uut saab laupäeval arvavasti. 

Ma olen tegelikult seda juttu vist juba esimesest peatükist alates lugenud, kuid pole miskipärast kommenteerinud...

Rohelised silmad... Oi, kuidas mulle need meeldivad! Päris roheliste silmadega inimesi on lihtsalt nii vähe ju. Mul endal on pruunid silmad, mis on äärtest veidike rohelised vaid.

Ma olen juba oma peas igasugu teooriaid välja mõelnud selle kohta, miks Claire neid rohesilmseid inimesi (juhul, kui nad ikka on inimesed, milles ma väga kindel pole) näeb. Kuigi Claire'i silmad muutusid rohekateks ühes osas, ei usu ma, et ta on samasugune nagu Lucas jt.

Claire meeldib mulle. Eriti meeldis mulle kuuenda osa algus, kus ta iseloom hästi välja tuli. Samuti meeldib mulle Lucas. Ta oskab Claire'i paika panna võinii - ta oskab tema kangekaelse jne iseloomuga hakkama saada.

Mul on Jordanist veidi kahju ning ka Mayast. Ilmselgelt pole Claire'l Jordani vastu selliseid tundeid nagu Jordanil tema vastu. Mayast on mul kahju seetõttu, kuidas Tessa teda kohtleb. Loodetavasti saavad Maya ja Claire headeks sõbrannadeks, sest tundub, et Mayal neid palju pole.

Sa kirjutad hästi. Ootan kindlasti uut osa :)

Oi, kui pikk kommentaar! 

Rohelised silmad on jaa ilusad. Mul neid ka pole. Tundub, et need on vist kõige haruldasemad. Selle pärast ma neid silmi kasutangi.

Claire meeldib mulle ka! Loodan, et ma teda ära ei riku.

Mul endal Jordanist kahju pole, Mayast küll on. Mayast peaks varsti rohkem juttu ka olema.

Ja uue osa saab täna äkki valmis. Ma väga loodan. Aitäh ka!

10.

Silmitsen teda pahaselt. Hoolimata sellest, et Lucas käib minu toas sisse-välja, nii kuidas ta ise tahab ja omamoodi olen sellega harjunud, ei meeldi mulle see, et keegi teine seda teeb. Eriti just tema-Cassandra. Olen veendunud, et heade kavatsustega ta siia ei tulnud. Tema pilk, mis silmitseb mind ühtlasi üleolevalt, kui ka ülbelt, räägib mulle seda.
„Ma eeldan, et oleks viisakas minu tervitusele vastata,“ lausub ta kergelt muiates.
Ausõna, kui ma poleks nii tark, siis arvaksin, et see kõlas just sõbralikult. Tüdruk võiks vabalt näitleja olla. Tema kahjuks, et mina olen nii läbinägelik.
„Ma ei saa aru, mida sa siin teed,“ sõnan rahulikult, üritades mitte närvi minna. Tegelikult on nii, et hea meelega tiriksin ta juukseid pidi oma voodilt maha. Liiga õel? Tõenäoliselt, aga ega tema parem pole.
„Kas tõesti?“ pärib ta, ajades oma silmad suureks. „Ma mõtlesin, et sa oled targem,“ lisab ta ning naeratab mulle ülbelt.
Kergitan kulmu. „Ehk arvasid valesti?“
Neiu heidab mulle pilgu ega lausu mõnda aega midagi. Ta silub korraks oma musti pikki juukseid ning tundub, et ta tunneb end minu toas mugavalt ja sellega ma juba ei lepi. Pole vaja, et lisaks Lucasele, hakkaks ka tema mind liigagi tihti külastama.
„Hoia Lucasest eemale,“ sõnab ta mõne aja pärast, hääletoon sootuks erinev, kui veidi aega tagasi. Nüüd on see ähvardav.
„Või muidu?“ küsin muiates, sest see olukord ajab mind veidi naerma.
Cassandra hüppab voodilt püsti ning silmitseb mind üleolevalt. „Või muidu muudan su elu põrguks,“ sõnab ta ning järgmisel hetkel on ta kadunud.
Vaatan hetke kohta, kus ta äsja viibis ning kehitan siis õlgu. Cassandra meenutab mulle Tessat ning elu on näidanud, et isegi Tessa ei suuda minu elu põrguks teha, seega on mul tema ähvardusest ükskõik.
Loetud sekundid hiljem, jõuab mulle kohale, et mu pea valutab endiselt ning otsustan tõepoolest voodisse minna. Mulle on väga vastumeelne see, et Cassandra seal hiljuti istus, kuid heidan siiski voodisse ja uinun silmapilkselt.
Suure osa nädalavahetusest veedan voodis, jaksamata peadki tõsta. Ma haigutan vähemalt kolm korda minutis ja tunnen tõelist väsimust, mida ma juba ammu tundnud pole. Pühapäeva õhtul helistab Alison ja teatab, et tuleb järgmiseks nädalavahetuseks koju. See üllatab mind, sest Alison on peale ema äraminekut, vaid korra kodus käinud ja seegi oli isa sünnipäeval. Ma ei viitsi sellele üle kolme minuti mõelda ja uinun taas.
Esmaspäeva hommikul ärkan vaevaliselt, just nagu poleks ma eelnevad kaks päeva peaaegu üldse maganud. Teel kööki, kõnnin vastu ust ja kuulen selja tagant kellegi naeru. Mu selja taga seisab keegi, kes pooleldi juba nagu elab minu juures. Lucas, keda ringi pöörates näen lõbusalt naermas.
„Kui tore, et sa juba hommikul vara nii heas tujus oled,“ sõnan sarkastiliselt. „Aga kas sul oma kodu pole? Sa oled siin nii tihti, et see muutub juba tüütuks.“
Noormees muigab. „Sa ju tead, et ma pean sul silma peal hoidma,“ vastab ta veidi manitsevalt. „Arvad, et ma tõepoolest tahan sind nii tihti näha?“ pärib ta ning järgneb mulle kööki.
Kallan endale veidi kohvi, et ma korralikult üle ärkaksin ja sõnan:“ Sa saad ju kuidagi teistmoodi ka mul silma peal hoida. Cassandra pole sellega rahul, et sa nii tihti minu juures oled.“
Lucas, kes on just hammustanud kuskilt välja ilmunud müslibatooni, tõmbab selle endale kurku ja köhib paar minutit, enne kui suudab midagi öelda. „Cassandra käis siin?“ suudab ta lõpuks küsida ja köhib siis taas.
Võtan lonksu kohvi ja tunnen, kuidas mu olemine veidi paremaks läheb ning vastan:“ Ta oli reedel minu koju jõudes juba siin ja ütles mulle, et ma sinust eemale hoiaksin.“
„Kurat!“ on Lucase esimene reageering. „Ma ju ütlesin talle, et ta ei tuleks,“ lisab ta, olles silmnähtavalt pahane.
„Äkki peaksid sa tema juurde tagasi minema?“ teen muiates talle ettepaneku.
Lucas raputab ägedalt pead. „Jääb ära,“ teatab ta. „Ta on veel suurem tüütus, kui sina.“
„Kui kahju,“ sõnan muiates. „Sa vist meeldid talle väga,“ lisan, tegemata välja Lucase hoiatavast ilmest.
„Claire, ära hakka,“ ütleb ta ja kortsutab kulmu. „Ma ei taha enam sõnagi Cassandrast kuulda.“
Kergitan kulmu. „Miks mitte?“
Ent Lucas vaikib ja silmitseb mind pahaselt. Tundub, et nüüd on ta ka minu peale solvunud. Korraga kergitab ta kulmu ja paistab jahmuvat. Vaatan talle küsivalt otsa, kuid ta ei lausu sõnagi. Kehitan õlgu ning viin kohvitassi kraanikaussi ning kõnnin oma tuppa tagasi. Hetke pärast kuulen Lucast endale järgnemas.
„Claire, vaata mulle korraks otsa,“ sõnab ta järgmisel hetkel käskivalt.
Teen nagu kästud ning Lucase nägu muutub kahvatuks. „See ei tohi nii olla,“ pomiseb ta. „Ei tohi. Mitte nii kiiresti.“
Minu küsiva pilgu peale, raputab ta ainult pead.
Olen veidi solvunud, et ta mulle midagi ei ütle, kuid mulle ei jää aega vaidlemiseks, sest pean kiirustama, kui tahan õigeks ajaks kooli jõuda. Kui tahan....Tegelikult ma ei taha, sest matemaatikatunnist on palju huvitavam see, mis Lucast nii jahmatas. Seega jään siiski paigale.
„Mis toimub?“ pärin otsekoheselt.
„Claire, me peame kooli kiirustama,“ vastab ta hoopis, mis on väga naeruväärne, sest tema ei pea kuhugi kiirustama.
„Ei pea, eriti sina mitte,“ lausun kiiresti. „Seega räägi mulle, mis on.“
„Ei,“ vastab ta napilt ja asub siis ise minu kooliasju kokku korjama, sest mina olen selle pooleli jätnud.
Minu imestuseks on kahe minutiga mul koos kõik vajalikud asjad ja Lucas pole isegi küsinud, mis tunnid mul täna on. Ta ulatab mulle sõnatult koti ning võtan selle masinlikult vastu.
„Hakkame nüüd minema,“ ütleb ta, kella vaadates. „Jõuame küll.“
„Ma ei tule kuhugi,“ sõnan kindlalt. „Mitte enne, kui sa räägid mulle, mis toimub.“
Lucas ei vasta midagi, vaid hakkab mind kättpidi uksest välja tirima. Ma üritan talle küll vastu hakkata, kuid ta on liiga tugev ning enne, kui ma arugi saan, oleme välja jõudnud.
Nüüd laseb ta mu käest lahti ja vaatab mulle otse silma. „Kui sa nüüd ilusti kooli lähed, siis ma hiljem räägin sulle sellest,“ üritab ta mind meelitada.
Ent ma ei ole nii rumal. „Sa võid ju seda niisama ka öelda ja siis pärast väidad, et sa pole midagi sellist öelnud,“ lausun.
Noormees hakkab naerma. „Sul on õigus, aga ma ei teeks seda,“ sõnab ta, üritades mind veenda. „Ma räägin sulle seda,“ kordab ta,“ kui sa nüüd kooli lähed.“
„Aga kas sa ei pidanud mitte ka tulema?“ pärin, olles pooleldi veendunud, et ta räägib tõtt.
Noormees ohkab. „Jah, ma tulen ka, kuigi mulle meeldivad mõnevõrra põnevamad tegevused, kui koolis istumine,“ ütleb ta ning muigab kergelt. „Ja ma ei saa sinuga praegu tulla, seega kohtume me koolis.“
Mõni hetk hiljem, kõnnin ma üksinda kooli, tehes seda mõnevõrra aeglasemas tempos, kui mul vaja oleks. Kiirustamiseks pole põhjust. Ma võin ju hilinemise eest märkuse saada, kuid see pole maailmalõpp, seega naudin parem ilusat kevadist hommikut.
Jõuan koolimajja, mõni minut pärast seda, kui kell on helisenud ja lähen rahulikult garderoobi, kulutades seal veel paar minutit. Seejärel kõnnin sama aegalases tempos klassiukseni, mõistatades, kas Lucas on juba klassis.
Tuleb välja, et on. Ta istub nagu ikka tagumises pingis ja muigab kergelt, kui ma sisse astun.
„Preili Walker, te jäite hiljaks,“ teatab õpetaja karmilt ja tõstab pilgu paberilehelt, mida ta minu sisenedes vaatas.
„Vabandust,“ pomisen vaevukuuldavalt, kuid õpetaja ei jää sellega rahule nagu tavaliselt.
„Palun minge direktori juurde,“ käseb ta ning kuulen, kuidas nii mõnigi klassis viibiv õpilane naerma puhkeb. Eesotsas Tessa ning Lucasega.
„Miks?“ pärin, tegemata oma klassikaaslastest väljagi. „Ma jäin ainult kolm minutit hiljaks,“ lausun. „Mõni on üle kümne minuti hilinenud ja teie pole sellest välja teinud,“ jätkan rahulikult.
Märkan, kuidas õpetaja muutub näost punaseks. „Sa jäid üle viie minuti hiljaks ja tuled mind süüdistama ka veel,“ karjub ta ning mõistan, et olen teda tõsiselt ärritanud. „Mine kohe direktori juurde!“
Ma ei tee tema karjumisest peaaegu väljagi. „Ma ei lähe,“ teatan endiselt rahulikult.
„Te lähete sinna otsekohe!“
Raputan pead ja heidan siis pilgu Lucase suunas, kes üritab naeru maha suruda. Ta pilgutab mulle silma ja ütleb, et ma samamoodi edasi jätkaksin.
„Ma kutsun ta ise siia,“ sõnab õpetaja lõpuks ning ma tean, et mina olen hetkel võitnud, sest direktorit ootama ma küll ei jää.
Paar sekundit hiljem, kui õpetaja on väljunud, avan mina klassukse ja astun koridori. Kuulen oma selja taga klassikaaslaste hüüatusi, kuid ei tee neist väljagi ja lähen garderoobi suunas. Aitab tänaseks koolist!
„Kuule, Claire, ma ei teadnudki, et sa selline oled. Ajasid vaese õpetaja endast tõesti välja,“ lausub Lucas muiates ja istub minu kõrvale.
„Kogemata juhtus,“ vastan ükskõikselt.
Noormees turtsatab ja sõnab siis tõsinedes:“ Aga sa ei saa koju minna, sest muidu ei räägi ma sulle, mis värk sinuga on.“
Olen selle täiesti unustanud ja üritan mõelda, mis edasi saab. Tundi tagasi minna ma ei taha, kuigi arvatavasti tuleb direktor mind otsima ning siit leiaks ta mu kergesti üles. Ühesõnaga, ma olen jamas ja olen isegi selle üle natuke uhke. Ma ei saanud ju vait olla, kui õpetaja minuga täiesti ebaõiglaselt käitub. Mõned on tõepoolest palju rohkem, kui mina hilinenud ja nad pole isegi märkust saanud. Seega on see täiesti ebaaus.
„Ma ei lähegi koju,“ vastan ebakindlalt ja Lucas naeran selle peale.
„Mida sa siis teed?“ pärib ta.
Ohkan sügavalt. „Ma ei tea ja see kõik on sinu süü,“ sõnan süüdistavalt.
Lucas hakkab midagi vastama, kuid jääb siis vait, kuigi muie püsib ta näos. Tahan tema küsida, miks ta midagi ei ütle, kuid kuulen siis Jordani häält.
„Claire, kellega sa räägid seal?“ pärib ta ning jõllitab sekundi pärast mind ja nähtamatut isikut ehk Lucast.
Kuidas pagan ma talle seda nüüd seletan?

11.

Mu mõtted töötavad helikiirusel, kuid kahjuks ükski sobiv mõte mulle pähe ei tule. Jordan paistab ikka veel vastust ootavat, samal ajal, kui Lucas võitleb, et mitte naerma hakkata. Saadan Lucase suunas pilgu, mille peale ta peaks hoopis vait jääma, kuid seda ei juhtu.
„Ma...rääkisin telefoniga,“ pomisen lõpuks, teades ise väga hästi, kui läbinähtav see vale on.
Nüüd ei suuda Lucas enam naeru pidada ning ta toob kuuldavale ühe turtsatuse, teenides minult ära pahase pilgu.
Jordan raputab pead. „Ma ei usu seda,“ lausub ta. „Keegi usuks seda.“
„Polegi nii idioot,“ poetab Lucas vahele ning ma heidan talle taas pahase pilgu, kuid nagu arvata on ei kuule Jordan teda.
Vaatan vaheldumisi kahte noormeest ega suuda otsustada, kelle peale ma rohkem vihane olen. Hetkel on seis Jordani kasuks, sest ta ei naera minu üle nagu Lucas seda teeb. Kuid temaga on asi kohati hullem, sest ma pean talle teatama, et ma rääkisin üksi ja siis tembeldab ta mind kahtlemata hulluks. Kui nüüd mõtlema hakkata, siis on see tegelikult hea, sest siis saab ta minust üle. Ma ei usu, et talle meeldiks hulluga käia.
„Oh hea küll, ma rääkisin üksinda. Mul on vahepeal selline komme,“ valetan talle üsnagi usutavalt ja enne, kui ma saan Lucasele hoiatava pilgu heita, puhkeb ta taas naerma.
„Claire, suurepärane, nüüd meelitasid sa küll oma potentsiaalse kuti kandidaadi eemale,“ lausub ta, olles silmnähtavalt lõbustatud. „Või siiski mitte,“ lisab ta hetke pärast tõsinedes.
Vaatan Jordani poole, kelle näos on kerge naeratus. „Ma arvan, Claire, et me kõik oleme mingi hetk üksinda rääkinud. Eriti just halvas tujus nagu sina seda olid,“ sõnab ta rahulikult, mille peale Lucas pööritab silmi.
„Teiste sõnadega öeldes,“ alustab Lucas ja ma tajun ta hääles halvakspanu,“ sa meeldid talle veelgi rohkem, kui enne.“
Tahan talle heameelega midagi teravat vastu öelda, ent loomulikult ei saa ma seda teha. Jordan silmitseb mind endiselt ootavalt. Mul jääb üle ainult Lucasele pahane pilk saata, mis ajab teda veel rohkem naerma.
„Jah,“ vastan Jordanile. „Mõnikord juhtub seda ka minuga, eriti nüüd, kui ma õpetaja peale vihane olen.“
Jordan noogutab. „Ka mina olen seda teinud,“ lausub ta ning jääb hetkeks vait. „Claire...? alustab ta ebakindlalt ning ma jään teda küsivalt vaatama.
Kordki on Lucas vait, kuid ma näen, kui väga ta midagi öelda tahab. Naermise on ta igatahes lõpetanud.
„Mis on?“ pärin Jordanilt.
„Meie kinoskäik ei läinud nii nagu plaanitud, seega kas sa tuleksid minuga veelkord välja?“ küsib Jordan ühe hingetõmbega, jäädes siis ärevalt minu vastust ootama.
„Khm...ma vist ei hakka sulle ütlema, mida ta tegelikult mõtleb,“ poetab Lucas vahele ning muigab kergelt, kuigi tema endine lõbusus on peaaegu täielikult kadunud.
„Eks ma tulen,“ vastan Jordanile, ilma, et ma saaksin pikemalt mõelda selle üle, mida Lucase arvates, Jordan tegelikult mõtleb.
Jordani nägu lööb särama, samal ajal, kui Lucase ilme on tunduvalt süngem. Ja minu enda ilme pole ka nii totakalt õnnelik, kui Jordani oma. Ma isegi ei tea, miks ma nõustusin temaga uuesti välja minema, kuigi eelmine kord oli täielik katastroof.
„Fantastiline,“ sõnab Jordan õnnelikult. „Mul on väga hea plaan, kuhu meie kaks minna võiksime,“ lisab ta elevile minnes.
Lucas vaatas teda pahuralt. „Sa ei taha teada, kuhu ta su viib,“ sõnas ta ja vaatas minu poole.
Kortsutan kulmu, kuid naeratan siis Jordanile. „Kõlab hästi,“ sõnan ja üritan olla veidigi elevil.
Noormees naeratab mulle vastu. „Kuna tunni lõpuni on veidi üle kümne minuti, siis pole vist mõtet tundi minna. Jääks õige siia?“ teeb ta ettepaneku.
Noogutan kiirelt ning Jordan võtab minu kõrval istet ning seega on Lucas sunnitud taanduma. Ta vaatab Jordanit väga pahaselt ning istub siis meie vastu.
„Tüübil on jälle nii armunud pilk,“ kommenteerib Lucas hetke pärast. „Mul hakkab vist paha,“ lisab ta ning pööritab silmi.
Äärepealt oleksin talle midagi vastanud, kuid saan viimasel hetkel pidama ning väldin mõlema noormehe pilku. Kui Jordan minu kõrval mõne aja pärast köhatab, tõstan pilgu ning vaatan talle otsa.
„Ma ei teadnudki, et sul on nii ilusad silmad,“ teatab ta ning punastab kergelt. „Hall ja roheline on väga huvitab kooslus,“ lausub ta imetlevalt ning siis vaatan ma teda hetkeks jahmunult ning pööran siis pilgu kiiresti Lucase poole, kes paistab tarduvat.
„Tal on õigus,“ nendib Lucas. „Ja mulle ei meeldi see.“
Olen tema peale pahane, et ta mulle varem midagi ei öelnud ja nüüd soovin kogu hingest, et Jordan läheks minema, et ma saaksin Lucast korralikult sõimata. Mu silmad on jälle rohelised ja Lucase sõnul ei tohtinud nad seda olla. Minu õnn, et Jordan pole varem minu silmi nii põhjalikult uurinud, muidu ta teaks, et need on alati ainult hallid olnud. Tahan talle öelda, et ma lähen nüüd koju ära, kuid siis heliseb kell ning ma näen direktorit meie poole sammumas. Valmistun juba halvimaks, kui ta meie ees peatub.
„Ilus hommik, kas pole?“ sõnab ta hoopis ning kõnnib seejärel edasi.
Jään talle jahmunult järgi vaatama ning ka Jordan paistab üllatunud olevat. Lucas seevastu on rahulolev.
„Täna mind hiljem,“ teatab ta. „Nüüd mine tundi ja käitu ülejäänud päev korralikult,“ manitseb ta. „Hiljem räägime,“ lisab ta ning kaob tundmatusse.
Ei, teda ma küll ei täna. Ta jättis mulle nii olulise asja rääkimata ja nüüd loodab, et ainult selle pärast, et ta mu direktori käest päästis, olen ma nii õnnelik ja unustan, et ta mulle nii tegi. Ta võibki lootma jääda!
Järgnen Jordanile, kes arvatavasti suundub juba kunstiklassi ning kohtan vastu tulles mitmeid klassikaaslasi, sealhulgas Emilyt, kes mu peatab.
„Claire, mis sulle sisse läks?“ pärib ta küsivalt, kuid minu vastust ootama ta jätkab. „ Tegelikult oli see kõik tõsi, mis sa talle ütlesid. Ma jäin ka ükskord paar minutit hiljaks ja...“
Ta räägib edasi, kuid ma ei kuula teda enam. Tundub, et enamik klassikaaslastest oli minu öelduga nõus ning üksteise järel kuulen toetavad sõnu. Väljaarvatud Tessalt muidugi, kes seisab koos oma ühe sõbranna Sabrina'ga, minust veidi kaugemal ning silmitseb mind vihaselt. Ta teab väga hästi, et see, mida ma õpetajale laususin, käis tema kohta. Temast veidi tagapool, näen Mayat, kes tahab temast mööduda, kuid Tessa seisab talle otse ette.
„Ja kuhu sina veel minna tahad?“ pärib ta kõva häälega, teades väga hästi, et kõik pööravad oma pilgud talle.
Maya vastab talle midagi väga vaikselt, kuid ma ei kuule mida. Ma näen, kuidas neiu kössi vajub, kartes seda, mida Tessa järgmisena öelda võib.
„Aga mina arvan, et sina ei lähe siit kuhugi,“ sõnab Tessa ja naeratab õelalt. „Mulle ei meeldi, et sa ütlesid, et ma su rahule jätaksid. Kohe üldse ei meeldi.“
Maya vajub veelgi enam kössi ning ma taipan, et ka pisarad pole enam kaugel. Ma tean, et pean vahele minema, kuid ometi seisan liikumatult paigal ja jälgin, kuidas Tess järjekordselt Maya't mõnitab.
„Jack, mis sa arvad, kas ma peaksin Mayat natuke õpetama?“ pärib Tessa kooli korvpalli meeskonna kaptenilt, kes noogutab innukalt. Tessa on ta ümber oma sõrme keeranud.
Tessa naeratab talle ning vaatab siis taas Maya poole, kelle silmist jooksevad juba pisarad. „Oi, Maya, ära nüüd ole selline piripill. Me ainult lõbutseme“ sõnab ta õelalt, ajades nii mõnegi klassikaaslase itsitama. Kellegil neist pole plaaniski neiule appi minna.
Ma kõhklen endiselt ja taban Maya pilgu, mis lausa anub, et ma sekkuksin. Ent millegipärast ei suuda ma kohalt liikuda ega suud avada.
„Claire, ma olen sinus sügavalt pettunud,“ kuulen Lucase sünget häält ning leian ta oma kõrvalt. „Ma lootsin, et sa suudad vahele sekkuda ning sellele ülbele nõiamoorile oma koht kätte näidata.“
Noormehe sõnad mõjuvad mulle innustavalt ning hetke pärast avan suu. „Tessa, lõpeta ära!“ lausun kõva häälega ning trügin temani. „Jäta Maya lõpuks rahule.“
Tajun, kuidas kõik mind vaatavad, kuid ei tee sellest välja ja keskendun ainult Tessale ning ka Mayale, saates talle julgustava pilgu. Nüüd pühib ta pisaraid ning üritab mulle tänulikult naeratada.
Tessa hääl pole enam nii enesekindel, kui veidi aega tagasi. „Mis sinul sellest, mida ma Mayale teen? Sa oled seda koguaeg pealt vaadanud ja nüüd üritad mingit kangelast mängida,“ teatab ta ja ma tean, et tema viimane lause on tõsi.
„Aga enam ma seda ei tee,“ vastan kindlalt. „Enam sa Mayale nii ei tee!“
„Ah, midaiganes,“ pomiseb Tessa, kuid kõnnibki Mayast eemale. „Seekord sa veel pääsesid,“ lausub ta neiule hoiatavalt ning lahkub siis oma kambaga.
Tunnen end mõnevõrra paremini, kui enne ja otsustab, et ma ei lase enam Mayale midagi halba öelda. Mul on tunne, et peaksin Lucast tänama, nüüd juba teist korda, kuid see on mulle väga vastumeelne. Eeldatavasti ilmub ta hiljem jälle minu tuppa ja siis ma tema tänamisest vist tõenäoliselt ei pääse.
Ülejäänud päev möödub oluliselt rahulikumana. Lucast ma enam ei näe, kuid tema asemel kohtan teisi roheliste silmadega isikuid, kes minuga ei räägi.
Tessa on minu peale ilmselgelt väga vihane, kuid ta ei tee katsetki minuga rääkida. Õnneks ei lähe ta ka Maya lähedusse. Maya tänab mind hiljem korduvalt ning ma olen enda üle uhke, et suutsin lõpuks midagi sellist teha.
Viimase tunni lõppedes, asju kotti pannes, avastan oma kotist sõrmuse, mida seal päris kindlasti olema ei peaks. See paistab olevat väga vanaegne ning selle keskel on roheline smaragd. Jõllitan sõrmust, mida ma pole kunagi varem näinud, kuid mis on nüüd minu käes. Kui ma viimaks pilgu tõstan, märkan, et klass on peaaegu tühi. Pistan sõrmuse kiiruga tagasi koti, plaanides seda kodus põhjalikult uurida ning kiirustan Maya järel klassist välja.
Teel koju, mõtlen ainult sõrmusest ja leian, et see peab olema oluline. Loodetavasti räägib Lucas mulle selle kohta midagi, kuid ma ei saa selles kindel olla.
Ikka veel mõttedes olles, jõuan koju ning üle pika aja, pole minu toas ühtegi võõrast isikut. Tunnen selle üle rõõmu ja pooleldi isegi loodan, et Lucas täna ei ilmugi. Ent, kui ma vannitoast naasen, on ta kohal ja naeratab mulle.
„Ootan oma tänu,“ teatab ta lõbusalt.
„Küll sa saad selle, „ vastan kärsitult,“ aga ma tahaksin, enne sinu käest midagi küsida.“
Noormees kergitab kulmu. „Midagi oma tulevase kuti kohta ehk?“ küsib ta muiates.
Raputan pahaselt pead ning näitan talle sõrmust. „Tead sa sellest midagi?“
Lucas on hetkega voodist püsti ning tõmbab sõrmuse minu käest ära. „Kust sa said selle?“ nõuab ta minult.
„See oli mu kotis,“ vastan ebalevalt. „Mis sellega on?“
Lucas kortsutab kulmu. „See sõrmus on kadunud,“ lausub ta ning parandab end kohe:“ Õigemini see oli kadunud. Seda pole keegi juba ammu näinud.“

Ma tahan juba uut osa! Nii lahe :)
Lucas ja Claire oleks lahe paar. Ma nii tahaks, et nende vahel oleks midagi. :DJa Cassandra tundub kohutavalt armukade. Aga jah, nagu ma juba ütlesin, siis uut osa! :)

EDIT: Jeei, kaks osa korraga! *lendleb pilvedes* Endiselt oleks Claire ja Lucas parim paar... Jordan käigu põrgu. Ja tubli Claire! Sa oleks pidanud seda juba ammu tegema... Kuigi Clairel ilmuvad juba sadistlikud kalduvused, ei tahtnudki alguses Mayat aidata. Aga tubli Lucas! Claire silmad võiksidki jääda roheliseks. :) Aga endiselt uut!

Tore, et meeldib. Eks näis, mis Lucase ja Claire'ga saab. Ja Jordan pole ju nii hull? 

Olen Dragonflyga täielikult nõus!
Samas tundub vahepeal Claire olek liiga ülbe.. Muidu jutt meeldib ja Jordan võib tõesti metsa minna.
Igatahes on Lucas ja Claire nunnud koos. :)
Millal Uus tuleb?

Aitäh! Heal juhul saab uut täna.  

12.
Kommenteerige ka ikka. 


Silmitsen vaheldumisi sõrmust ning Lucast, kes hoiab seda enda käes ja silmitseb seda nii nagu ta ei usuks, et ta seda näeb. Samal ajal ootan, et ta oma juttu edasi räägiks, millegipärast ei söanda ma ise pärima hakkata. Ent noormees vaikib pikalt ja vaatab sõrmust mõtlikult.
„See on saatus,“ lausub ta mõne aja pärast, hääles kõlamas uskumatus. „Alles ilmusid sina ja nüüd see,“ sõnab ta sõrmusele osutades.
„Ma olen koguaeg olemas olnud,“ poetan vahele ja Lucas naeratab, kuid ta mõtted paistavad mujal olevat.
„Tõsi,“ ütleb ta. „Ma pole seda unustanud, lihtsalt...“ sõnab ta, kuid jätab lause lõpetamata.
„Mis selle sõrmusega on?“ julgen lõpuks küsida, kuid kahtlustan, et ta ei ütle mulle seda.
Mul on õigus. Lucas silmitseb pikalt nagu mõeldes, kas ta peaks mulle rääkima, kuid viimaks raputab ta aeglaselt pead.
„Ma ei saa sellest veel rääkida,“ teatab ta kahetsevalt. „Praegu on veel liiga vara, kuid ma luban, et enne oma sünnipäeva sa kuuled sellest.“
Ohkan vaikselt. „Kas sa lubad seda tõesti?“ pärin.
Noormehe näole ilmub naeratus. „Jah, ma luban,“ lausub ta. „Ja, et sa teaksid, ma täidan alati oma lubadusi,“ lisab ta.
„Eks näis,“ vastan, olles selles mitte väga veendunud.
Mõne aja pärast olen üksinda oma toas, pilk mõtlikult lakke suunatud. Sõrmuse võttis Lucas kaasa ja mul polnud võimalust seda rohkem uurida. Loodan, et ta täidab oma lubadust, kuigi ma ei usu sellesse väga.
Umbes tund aega hiljem, istun teetassi taga, pilk küll suunatud bioloogiaõpikusse, kuid mõtted on sellest nii kaugel, kui vähegi olla saavad. Ma tahaksin nii väga juba kõiki vastuseid teada, kuid Lucase sõnul kuulen ma neist alles oma seitsmeteistkümnendal sünnipäeval, milleni on halastamatult palju aega jäänud. Ja ka siis ei pruugi ma kõike teada saada.
Olen oma teega lõpetamas, kui kuulen oma läheduses kedagi kolistamas. Isa on koju jõudnud ja see üllatab mind. Kell viis on tema jaoks hämmastavalt vara kodus olla. Vähemalt praegu. Kui ema veel siin oli, siis oli see tema tavaline aeg. Ema lahkumine on seda muutnud. See on muutnud kõike.
Tõusen toolilt püsti ja lähen isa tuppa, kust avaneb mulle haletsusväärne vaatepilt. Ta on kaotanud oma ilusa välimuse, millepärast minu ema temasse armus. Mulle tundub, et ta pole juba nädalaid habet ajanud ning tema hallide silmade alla on kotid. Ta pole enam see, kes enne. Temast on järel ainult vari. Minu tuppa sisenes tõstab ta küll pilgu, kuid langetab selle kohe. Talle lähemale minnes, tunnen alkoholilõhna, mis on tema tunnusmärk juba viimased paar kuud.
„Sa ei saa enam nii jätkata,“ lausun manitsevalt, kuid tean, et ta ei kuula mind.
Isa vaatab mind õnnetult. „Ma tean,“ sõnab ta nukralt ning mõistan, et ta pole nii purjus, kui tavaliselt. „Aga see on ainus võimalust temast...sinu emast....üle....üle saada,“ viimased sõnad tulevad tema suust vaevaliselt ja ma tean, et see on talle ikka veel nii raske.
Ohkan sügavalt ja istun tema kõrvale. Ta ei vaata enam mind, vaid ta silmitseb midagi kaugemal. Tean, ilma vaatamatagi, mida ta silmitseb. Minu ema pilti. Oma eluarmastuse pilti, kes ei armasta teda nii nagu tema teda. Ema jaoks on võib-olla nende armastus kustunud, kuid mu isa ei taha sellest aru saada. Tegelikult ei mõista ka mina ema. Ma arvasin kuni jõuludeni, et minu vanemad on õnnelikud. Isa ehk oligi, aga ema....? Ta jättis meid maha jõululaupäeval, teatades, et ei armasta meid enam. Mitte kedagi meist. See oli tema poolt „suurepärane“ jõulukink. Ja sellest ajast saadik on mu isa teda tagasi nutnud, lootes, et ta tuleb tagasi. Kuid mina ei usu, et ta seda teeb. Mu ema on sama kangekaelne, kui mina ja kui ta juba lahkus, siis ta ei tule tagasi, isegi kui ta tahaks. Tema uhkus ei luba seda.
Jätan isa raske südamega üksi ja suundun oma tuppa, kuss ma mõtlen veel pikalt temast. Unustades mõneks ajaks viimase aja sündmused.
Kell üksteist õhtul, otsustan viimaks voodisse minna ja üritan seekord mitte midagi mõelda. Viimase nädala jooksul olen nii palju mõelnud, et see on mu kohati hulluks ajanud. Õnneks uinun kiiresti.
Kui silmad lahti teen, pole ma kaugeltki seal, kus olema peaksin. Oma mõnusa voodi asemel, leian end pimedast metsast, mida valgustab täiskuu. Pilgutan paar korda silmi, lootes üles ärgata, kuid selgub, et see pole uni ning ma olen reaalsuses, mõistmata, kuidas kurat ma siia sain.
Vaatan siin ringi, lootes saata mingitki vihjet, kuidas ma siia sain. Näiteks kas või seda, et see on Lucase tobe nali. Kuid ma ei näe ühtegi inimest, rääkimata mingist liiklusvahendist. Ma olen täiesti üksi tundmatus metsas ja ma ei näe isegi, kust kohast võiksin ma välja pääseda. Vaatan igasse suunda, kuid mu ümber on vaid tihedad puud. Vaikselt tunnen, kuidas hirm mind haarab, kuid üritan rahuliks jääda.
Üllatusega avastan, et mul on seljas lumivalge öösärk, mille ema mulle viieteistkümnendaks sünnipäevaks kinkis ning mida ma juba ammu kandnud pole. Ma tean täiesti kindlalt, et magama minnes, oli mul seljas minu tavaline pidžaama. Ja see hirmutab mind veelgi enam.
Tiirutan metsas hulga aega ringi, lootes siit viimaks pääseda, kuid tulemusteta. Viimaks istun ühele kännule ja üritan kõigest väest pisaraid tagasi hoida. Ma tahan normaalset elu! Ma ei taha näha inimesi, keda keegi teine ei näe! Ma ei taha olla metsas, teadmata, kuidas ma siia sattusin!
„Siia ma jäängi,“ pomisen endale ja märkan alles nüüd, et ma lõdisen külmast.
Tõusen kännult püsti ja hakkan mõtlematult suvalises suunas kõndima, mõeldes ainult sooja saamise peale. Õigepeas märkan, et olen tuttavas kännu juures tagasi ja jään seisma. Võtan oma blondidest juustest ühe oksa, mis sinna kinni on jäänud ja viskan selle vihaselt maha. Ma ju ei taha niimoodi surra! See pole aus.
Istun taas sellele kännule, olles peaaegu lootuse kaotanud, et ma siit välja pääsen ja kui ma ka siit välja saaksin, ei tähendaks see seda, et ma jõuaksin elusalt tagasi koju. Mul pole aimugi, kui kaugel see mets kodust olla võib.
„Palun aidake keegi,“ hõikan üsna vaikselt ja ma ei teagi miks, sest mulle on selge, et keegi kuule seda. „Lucas, päästa mind siit ära,“ lausun sosinal ja sulgen silmad, uskudes, et nüüd kohe ma surengi.
Hetke pärast puudutab keegi mind õrnalt ja ma avan vaevaliselt silmad. Lucas seisab minu ees ja vaatab mind äärmiselt murelikult.
„Claire, mis juhtus?“ pärib ta ja ma kuulen tema hääles kostvat paanikat.
Ma üritan vastata, kuid mu suust ei tule ühtegi häält. Hoopis pisarad saavad minust võitu. Lucas vaatab mind ehmunult, teadmata mida teha. Järgmisel hetkel tunnen, kuidas mul jälle kohutavalt külm hakkab ning ma tõusen püsti, pisarad ikka veel jooksmas.
„Sa päästsid mu,“ suudan lõpuks vaevaliselt pomiseda. „Sa päästsid mu,“ korrutan ja enne, kui ma arugi saan, tõmbab Lucas mind enda vastu ja hoiab käsi minu ümber.
Tunnen, kuidas väga aeglaselt hakkab mul soojem ja ma naeratan talle läbi pisarate ning vaatan teda tänulikult. Noormees kortsutab kulmu, kuid surub mind tihedamini enda vastu ning nüüd kuulen ta kiireid südamelööke.
„Ma nii kartsin sinu pärast,“ sõnab ta sosinal. „Ma ei saa aru, mida sa siin teed.“
„Ma ise ka ei saa,“ vastan vaikselt ja hakkan viimaks rahunema.
Mõni hetk hiljem, tunnen piinlikust, et ta mind niimoodi endast väljas näeb. Rääkimata sellest, et ma kannan öösärki. Samas, ei näe tema ise oluliselt parem välja. Ma pole tema juukseid nii sassis kunagi näinud ning hea küll, riided on tal küll seljas, kuid ruudulisel pluusil, on pooled nööbid lahti.
Kaks sekundit hiljem, jõuab mulle kohale, et ta käed on ikka veel ümber minu ning ma tõmbun jahmunult eemale. Lucase näole ilmub kerge naeratus ning ta silub käega oma juukseid.
„Tahad nüüd koju minna?“ pärib ta ning ma noogutan.
„Hästi,“ lausub ta mõtlikult. „Võta mu käest tugevalt kinni,“ jagab ta korralduse ja kordab seda, kui ma kõhklen.
Ebalevalt teengi seda ning ta jätkab:“ See on veidi harjumatu,“ jõuab ta lausuda, enne kui tunnen jahedat tuuleiili ja tunnen, kuidas mu jalad enam maad ei puuduta. Ma lendaksin, just kui läbi õhu.
Mõne sekundi pärast leian end oma toast ja pilgutan hämmastunult silmi. Ma ei suuda äsjast kogemust uskuda. See on nii ebareaalne, olla mõni hetk tagasi sünges metsas ja nüüd siin.
„Heida nüüd parem voodisse,“ teeb Lucas ettepaneku ning ma kuulan teda.
„Lucas?“ pomisen väsinult , enne, kui silmad sulgen.
„Mida?“ tuleb koheselt vastus ja ta kummardab minu voodi kohale.
Naeratan vaevaliselt, tundes, kuidas väsimus minust võitu saab. „Kõigepealt aitäh sulle,“ lausun tänulikult ja vaikin mõne hetke. „Kuidas sa mu leidsid?“ pärin küsimuse, mis on mulle praegu kõige olulisem.
Näen, kuidas ta kulmu kortsutab. „Ma ei oska seda isegi päris täpselt seletada,“ vastab ta mõtlikult. „Ühel hetkel ma kuulsin su häält kusagilt kaugelt ja siis ma teadsin, kus sa oled,“ lausub ta veidi ebakindlalt.
Noogutan ja sulgen silmad.
„Ma valvan sind,“ jõuavad minuni Lucase sõnad, enne kui uinun.

Jeei! Uus osa ja nii kiiresti! Lucas ja Claire on nii armas paar... või hakkavad olema... Mul on ta isast nii kahju, aga noh paljudel on nii kahjuks. See mets oli kuidagi väga mindfuck, aga mulle ikkagi kohutavalt meeldis.
Uut ja sama kiiresti.. või veelgi kiiremini!

Ma ikka loodan, et täna saab uue.  

Mina ka. :)

Nii, see kalli koht, see oli nagu mega, mega, mega nunnu!  
Ja selle Claire isaga saab kõik korda, Lucas muutub päris poisiks ja, siis on neil Clairega suhe, siis saavad palju lapsi ja kõik on kena ja lilleline! c:
Ning sa ei tapa neid ära!!

Shadowpaw- Sa andsid mulle hea idee...vist. 

13.


Päeval, mil Alison koju pidi tulema, polnud mu tuju kiita. Mitte, et ma teda näha ei tahaks, aga ta meenutab mu ema väga palju. Ja ma kardan, kuidas isa Alisoni nägemisse suhtub. Muidugi, kui ta üldse koju jõuab. Tema hiljutine kella seitsmene kojutulek, on osutunud erandiks.
Koolist tulin täna paar tundi varem ära, hoolimata Lucase manitsusest. Mul oli vaja maja õe tulekuks enam-vähem korda saada, kuid läks nagu ikka. Koristasin veidi aega ja siis loobusin. Ma pole eriline korraarmastaja, erinevalt Alisonist, kelle jaoks on kord ja puhtus peaaegu, et kõige olulisem siin elus. Ma vist ei pea mainimagi, et me pole üldse sarnased. Nii välimuselt, kui ka iseloomult oleme nii erinevad, kui üldse olla saab. Alison on minust kolm aastat vanem ja isa sõnul oli ta väiksena tõeline kukupai ega teinud kordagi pahandust. Samal ajal, kui mina suutsin juba neljasena olla täielik marakratt ja keegi pidi mind koguaeg valvama, et ma pahandust ei teeks. Eriti armastasin ma isa olulistele paberitele joonistada ja selle eest seisin väga tihti nurgas ning sealt tulema saades, tegin seda uuesti ja uuesti, sest mulle ei mahtunud pähe, miks ma ei või seda teha. Isa rõõmuks olen selle nüüdseks lõpetanud.
Kella vaadates, meenub mulle, et Alison peaks kohe siin olema. Niipea, kui olen seda mõelnud, kuulengi ukse avamist. Lähen talle vastu ja üllatun, nähes, kui palju asju tal kaasas on. Tüüpiline tema. Ta tuleb siia maksimaalseks kaheks päevaks, kuid kaasas on tal suur kohver, pluss käekott.
Tervitan teda mõnevõrra jahedalt, sest me pole väga lähedased. Ta naeratab mulle, kuid mulle tundub, et see on veidi sunnitud.
„Kus isa siis on?“ küsib ta jakki seljast võttes ja vaatab ringi.
„Pole kodus...veel,“ vastan kõhklevalt, sest pole kindel, kas ta üldse täna jõuab.
Alison ohkab. „Ta pole ikka veel emast üle saanud?“ pärib ta vaikselt ning hakkab kohvrit enda tuppa tirima.
„Ei,“ lausun talle järele minnes,“ ma ei usu, et ta tahabki üle saada.“
Mu õde ohkab veelkord. „Nii ei saa ju,“ lausub ta murelikult. „Ehk peaks ta psühholoogi või kellegi juurde minema?“ teeb ta ettepaneku.
Laidan selle idee kohe maha. „Sa ju tead, et ta ei läheks. Ta ei suuda mitte kellegile oma muredest rääkida.“
„Sul on õigus,“ vastab ta kahetsusega. „Ehk aja jooksul mõistab ta, et ta peab emast loobuma.“
Kortsutan kulmu. „Ma poleks selles nii kindel,“ lausun ebalevalt. „Kolm kuud hiljem on ta täpselt samasugune, nagu siis ema ära läks.“
„Mul on temast kahju,“ sõnab ta ning heidab pilgu aknast välja, lootes, et näeb isa koju tulemas. „Ja ma ei mõista, kuidas ema sai talle... meile nii teha,“ jätkab ta pead vangutades.
„Keskeakriis,“ pomisen vaikselt.
Alison pöörab pilgu mulle ja hüüatab jahmunult. „Su silmad! Tulles mulle lähemale, uurib ta neid ja pärib:“ Kas sa otsid läätsed?“
Pagan! Ma olen oma rohelised silmad täiesti unustanud. Mul pole küll mingit probleemi talle valetada, et mul on tõepoolest läätsed, aga ma kardan, et ta võib sellest isale rääkida ja tema hakkaks kohe uurima, mis põhjusega ma läätsi kannan. Muidugi, kui ta kunagi koju peaks jõudma.
„Jah, mul on läätsed,“ valetan talle usutavalt.
Alison on endiselt vaimustuses. „Su silmad on nii ilusad. Ma olen kade,“ ütleb ta naeratades.
Naeratan talle mõnevõrra ebakindlalt vastu ning seejärel asun kuulama tema lugusid kolledžist.
Hilja õhtul, lähen viimaks tema toa vastas olevasse enda tuppa. Mu õde on oma juttudega mu pea veidi valutama ajanud. Ta ainult rääkis ja rääkis, panemata tähele, et mina olen juba ammu vait ja haigutan juba sajandat korda.
Tuppa jõudes, aga märkan laual midagi, mida seal olema ei peaks. Seda ei tohiks seda olla. Sõrmus. Seesama roheline sõrmus, mille Lucas minult ära võttis. Nüüd on see siin ja ma ei tea, mida arvata. Olen veendunud, et Lucas pole seda siia toonud ja ilma selgitama ära läinud. Midagi on siin valesti
Vaatan sõrmust ja ei tea, kas peaksin seda puutuma või mitte. Siiski, hetke pärast sirutan käe välja ja tahan seda lähemalt silmitseda, kuid kuulen kõrvaltoas Alisoni telefoni helisemas ja tõmban käe järsult tagasi. Kuulen oma õde vaikselt rääkimas ja ei suuda ikkagi otsustada, mida sõrmusega teha. Selle roheline smaragd helgib nii kutsuvalt ja järsku ma tunnen, et ma lihtsalt pean seda puudutama. Kaks sekundit hiljem, pärast seda, kui ma käe välja sirutan ja sõrmust puudutan, saabub pilkane pimedus. Ja mitte ainult toas. Ka väljas kustuvad kõik tänavalambid ning isegi kuu ei paista enam. Kõik on ühtlaselt pime ja ma ei näe mitte midagi. Sõrmuse olen ma ehmatusest maha pillanud, püüan seda käsikaudu kobades üles leida, kuid tulutult. Tõenäoliselt on see voodi alla kukkunud.
„Claire, mis juhtus?“ kuulen Alisoni ärevat häält, mis kostub üsna lähedalt. Otsustades sammude järgi on ta kohe minu toas.
Küsin endalt sama. Tean, et sõrmus peab sellega seotud olema, aga ma ei puutunud seda esimest korda. Eelmine kord ei juhtunud midagi ju. Ma vihkan seda, et ma midagi ei tea.
„Mingi elektririke ehk?“ pakun hädiselt.
„Sul võib õigus olla,“ kuulen teda vastamas. „Loodan, et hommikuks on elekter tagasi,“ lisab ta ning kuulen, kuidas ta vaevaliselt oma tuppa tagasi liigub, komistades millegi otsa.
„Kurat,“ pomiseb ta. „Ma lõin vist varba ära.“
Hoolimata sellisest olukorrast, turtsatan vaikselt. Alison pomiseb selle peale midagi, millest ma aru ei saa ning suundub oma tuppa, seekord ilma komistamata.
Uuesti üksi jäädes, muutun ma tõsiseks. Ma ei saa sellest aru. Kuidas võib üks pealt näha tavaline sõrmus nii teha? Ta justkui kaotas valguse ära. Või teisiti öeldes- ta tekitas pimeduse. Pimeduse, mida ei saa sõnadega seletada. Pole võimalik, et kuu enam ei paista, kui sekund enne seda ta seda tegi.
Ohkan sügavalt. Peaksin vist leppima tõsiasjaga, et miski pole enam võimatu. Nüüd on kõik võimalik. Ka kõige uskumatud asjad.
Sel ööl jääbki pimedus võitjaks. Olen terve öö üleval ja jälgin kas, tänavavalgustid hakkavad tööle või kas kuu hakkab paistma. Kumbagi ei juhtu.
Kell näitab kella kuut hommikul, kuid on endiselt sama pime nagu südaööl. Tavaliselt on sellel ajal palju valgem. Otsustan sõrmuse üles otsida, sest mul on tunne, et see on ainus võimalus, kuidas valgus tagasi tuleks. Kükitan põrandale ning seejärel poen pooleldi voodi alla. Esmalt puudutavad mu käed midagi kandilist, mis pole kohe kindlasti sõrmus. Otsin edasi ning järgmisena sattub mu kätte midagi pehmet, mis võib olla üks minu vanadest mänguloomadest. Jätkan meeleheitlikult otsinguid ja mu lootus see leida, hakkab aeglaselt kustuma. Nördinult ronin voodi alt välja ja jään sinna istuma. Ma ei tea, mis edasi saab. Arvatavasti lööb Lucas seda kuuldes, mu lihtsalt maha. Ma olen midagi tõsiselt ära rikkunud. Järjekordselt olen ma suurde jamasse sattunud.
Järgmisel hetkel tõusen ma järsult püsti. Ma ei anna alla! See paganama sõrmus peab ju kusagil olema. See ei saanud ju õhku haihtuda. Isegi, kui see saabus minu tuppa mingil salapärasel viisil. See lihtsalt peab siin olema! Ma leian selle. Leian ja pääsen sellest jamast ja Lucas ei löö mind maha.
Hakkan paaniliselt mööda põrandat roomama, lootes sellele, kas või kogemata peale sattuda. Kavatsen niimoodi millimeetri haaval kogu toa läbi otsida.
Ja mul on õnne! Esimest korda elus on mul õnne. Leian sõrmuse kapi alt. Hetk pärast sõrmuse smaragdi puudutamist, on valgus tagasi. Mu toalamp klõpsab põlema. Samuti ka tänavavalgustid. Ja päike tõuseb. See on mu elu üks kõige õnnelikumaid hetki.
Pistan sõrmuse kiirelt pisikesse karpi ning üritan seda samal ajal võimalikult vähe puutuda. Seejärel istun kergendatult voodi peale. Seekord olen ma pääsenud. Kuni järgmise korrani.
Veidi hiljem, uinun, olles surmväsinud. Ma magan kaua. Läbi une kuulen, kellegi tasast rääkimist, kuid ei jaksa silmi lahti teha. Kui ma viimaks silmad avan, on päike juba kõrgel ning paistab, et varakevade kohta on imeilus ilm. Naeratan õnnelikult ja mõne aja pärast istun koos Alisoniga köögis.
„Hea, et elekter on tagasi,“ lausub ta rõõmsalt. „Ma poleks muidu isegi oma telefoni akut saanud laadida ja Brad peaks mulle varsti helistama.“
Brad on Alisoni kokku-lahku poiss-sõber ning nagu ma aru saan, siis hetkel on nad koos olemise faasis. Viimase viie aasta jooksul on nende lahkuminekuid olnud vähemalt kümme, kuid alati on nad leidnud tee teineteise juurde tagasi. Tõeline armastus vist.
„Ma vist külastan nüüd Annie't lausub ta hetke pärast. „Ma pole teda juba ammu näinud,“ lisab ta mõtlikult.
Annie on Alisoni sõbranna juba lasteaiast peale ning tema õde Emma on minu üks endisi sõbrannasid , kellega ma juba ammu ei suhtle. Ja ma ei igatse ka teda.
„Hea küll,“ sõnan. „Tuled ikka lõunasöögiks tagasi?“ pärin seejärel.
Ta noogutab. „Ma ei usu, et ma kauaks jään.“
Veidi hiljem, kui olen nõud ära pesenud, suundun oma tuppa, kohates seal muidugi Lucast, kes kannab seekord teistsuguseid riideid, kui tavaliselt. Tavaliste teksade ja triiksärgi asemel, kannab ta ülikonda ning isegi ta juuksed on korralikus soengus.
Jõllitan teda jahmunult ja puhken siis naerma, mille peale vaatab ta mind solvunult muidugi.
„Kas ma olen siis nii jube?“ pärib ta pahuralt. „See soeng on jah veidike liig, aga ma ei saanud midagi parata,“ üritab ta ennast õigustada. „Aga ülikond sobib mulle ju?“ pärib ta meeleheitlikult. „Või mitte?“ küsib ta kärsitult, kui ma ei vasta.
Pidin endale tunnistama, et sobis küll, kuid seda ma talle öelda ei kavatsenud. Ta ego on juba liiga suur.
„Mis puhul sa nii pidulik oled?“ küsin uudishimulikult, jättes tema küsimusele vastamata.
Noormees naeratab nüüd laialt. „Meie kaks läheme nüüd kuhugi,“ sõnab ta rõõmsalt.
Vaatan teda küsivalt. „Mida sa selle all silmas pead? Ma ei saa kuhugi tulla.“
Lucas üksnes naeratab edasi. „Saad küll,“ sõnab ta enesekindlalt. „Ilma sinuta poleks see õige,“ lisab ta kelmikalt.
„Mis asi?“ pärin kulmu kergitades.
„Saladus,“ teatab ta sõrme suule pannes. „Pane nüüd kleit selga,“ ütleb ta ning esmakordselt näen tema kõrval kleiti.
See on valge. Umbes põlvedeni ning alt veidi kahar. Seda kaunistavad pits ning pärlid.
„Aga ma ei taha kuhugi tulla,“ protesteerin. „Pealegi mu õde jõuab varsti koju ning ta sattub paanikasse, kui mind ei ole.“
„Ära sellele üldse mõtle,“ lausub ta muretult. „Kõik on korraldatud. Sul tuleb vaid kleit selga panna ja siis saame minna.“
Vaatan kleiti kõhklevalt ja siis meenub mulle sõrmus.
„Lucas, ma pean sulle midagi ütlema,“ lausun ärevalt.
Ent ta vehib käega. „Hiljem räägid,“ lausub ta. „Meil on päris kiire.“
„Aga ma...“ üritan protestida, kuid jään vait, kui ta uuesti kätega vehkima hakkab.
Ohates võtan kleidi kaasa ning suundud vannituppa. Kui ma end mõne minuti pärast peeglist vaatan, olen täitsa rahul. Tunnen end selles kleidis mugavalt.
Jõudes tagasi Lucase juurde, kergitab noormees kulmu. „Vau,“ sõnab imestunult. „Sa oled ilus,“ lisab ta ning muigab salapäraselt.
Naeratan kergelt ning panen voodi kõrval olevad valged kõrge kontsaga kingad jalga. Hetk hiljem tõuseb noormees minu voodist püsti ning silub hetkeks oma juukseid.
Ta sirutab käe välja, võtan sellest kinni ning ta keerutab mind, tõmmates mind seejärel enda vastu. Vaatame hetke üksteist ning tunnen ta tugevaid südamelööke enda vastas. Seejärel pööran pilgu kohmetult kõrvale ja Lucas laseb mu lahti, nüüd ainult mu käest kinni.
Sekund hiljem tunnen tuttavat külma tuuleiili ning me lendame koos läbi õhu.

Allison meenutab mu psühhi. XD Ja Claire ja Lucas lähevad juba koos peole... Awww... Mulle meeldib Lucas, ta on nii nunnult suure egoga ja nii armsate silmadega. Hmm, sõrmusega tekkis mul kohe selline mõte, et nüüd ta hakkabki oma lõbuks valgusega mängima, aga jah. Alguses ma arvasin, et ta õde tuleb tuppa ja siis :"Oi kui ilus sõrmus Claire, sobib su silmadega hästi kokku. Võin ma seda natukeseks ehk laenata?" Ja siis ei oska Claire midagi kosta ja peab talle selle loovutama. XD
Aga ma ootan uut ja ma ei saa jätta mainimata kui väga mulle su osade postitamis kiirus meeldib.

Alison pole nii hull ka ju. Hah, ja sinu idee on päris hea, oleks ma ise selle peale tulnud. 
Ja eks ma enne kooli üritan veel palju kirjutada. Kooli ajal ei jõua üldse.